19 jaanuar, 2011

Tiit Tarlap – Tuleriitade öö (2010)


Ohoh. Kohe ei tule pähegi, kas eesti kirjanduses leidub kauboiromaani (on – spagetivestern). Esimestes peatükkides jäi küll karp lahti, et mida värki. Mis on tore. Püstolikangelane Hank Horler, kel hüüdnimeks Armageddon, saabub peale pikki aastaid ringikolamisi ja põgenemisi sünnilinna vanaisa pärandust välja nõutama. Sest noh, ainus pärija ja vanaisale südamelähedane. Ootamatul kombel selgub, et ta saab ajalehe, farmi ja ühe salapärase käsikirja. Võib öelda, et Hank tunneb ebamugavust, kuna kohe algusest peale kistakse ta ühte jamasse. Ja siis järgmisse. Ja järgmisse. Kõik on kahtlane! Kõik salatsevad! Teda tahetakse vandenõudes ära kasutada või maha koksata! Aga õigel mehel ikka revolvrid tohludes ja üleüldse hakkamist täis.

Saa sinagi aru, et minuga on viimastel päevadel üht-teist juhtunud. Mind püüti lihtviisil võsast maha lasta, mis ei tohiks sulle saladuseks olla. Mu farmi rünnati. Ma ütlesin ära uskumatult jaburast rahamäest, kuna mulle keelduti ütlemast, mille eest seda õieti makstakse. Siis püüti mind jalamaid otsitud ettekäände abil trellide taha saata ja mul tuli kuue tunniga organiseerida vastuseks trükisõnaline pomm, mille puhul pole veel teada, kelle see tegelikult õhku laseb. Lisaks viibisin vahepeal ma ei tea kelle vaimu jõul XVII sajandis, sain sealt kaasa põletusarmi ja mõned ebainimlikud omadused, mida ma kelleltki pole palunud, ja kuuldatavasti põleb just praegu mu maja maha. Vabanda, kui midagi meelest ära läks.” (lk 312)

Plaksti moondub kõnnumaa illegaal 2 päevaga ajaleheomanik-farmer-müstikuks. Suguvõsa pärandatud käsikirja lugedes-kogedes omandab Horler äkitselt “meeltekompimisvõime”. See aitab pokkerit mängida ning tuvastada, et linnas märatsevad vaikselt omavahel vabamüürlased ja jesuiidid. Kes siis aegajalt püüavad Horlerit olematuks koksata või elus hoida. Trall käib õigemini ühe jahesexy preili ümber, kelles peaks olema koondunud oma esiemade salapäravärk. Horler püsib päris kaua ühes tükis – kuni kogeb väikest köndistamist. See äratab temas õiglast ja metsikut viha. Ja ta muutub (ettekuulutuse järgi ja piltlikult) Armageddoni nimeliseks loheks ning otsustab linna puhastada mõlemast ristisõdijate kambast. Meest sõnast, härga sarvist.

Ta oli võitnud. Aga mille? Surmale määratud linna? Kas see oli midagi, mida ta tahtis? Isegi ainus tüdruk, kellest ta kogu elu jooksul tõeliselt hoolima oli hakanud, pööras temast ära ja oli nüüd läinud. Ja teine samasugune, kellest oleks võinud hoolida, Dii esiema Dana, oli põletatud sajandite eest tuleriidal.” (lk 488)

Selgituseks tuleb öelda, et algul mainitud “kauboiromaan” pole muidugi üleüldse korrektne lahterdamine. Aga mis jääb selgusetuks, on see, kas tegemist paroodiaga kõiksugu vandenõuteooriate põnevikest või siis see ongi autori tõsimeelne fantaasialend (no muidugi ei saa nii mustvalgelt hinnata, muarust on siin mõlemat – vist). Igatahes jääb see vabamüürlaste värk sutt motiveerimatuks või poogituks. Tekst on väga ameerikalik, pea sajanditagune kõnnumaa olustik – et võiduteed alustavad jõuvankrid jms; aga hobused ja püstolid veel suure au sees. Ja üpris kiriku- ja usuvastane tekst. Horler-Armageddoni viha sarnaneb mõneti Besteri kangelase kättemaksuaktsiooniga. Tarlapi Trackhill meenutab pisut Faulkneri kolkalinna. Ehk ka õrnalt Woodrelli kantrinoiri. Hiljuti loetud salapärakirjandusest meenub hoopis teisest ooperist Raitari põnevik. Aga need seosed on muidugi meelevaldsed ja mitte päris tõesed.

Kui Tarlapi eelmine romaan oli vägagi wunderbar, siis seekord pole just päris minu teetass. Aga – ikka on rõõm lugeda eesti autori eriskummalist romaani.

Sõjas ei ole kaotajaid ja võitjaid. Seal on ainult surnud ja kaotajad.” (lk 502)

Kommentaare ei ole: