Friedrich Dürrenmatt – Romulus Suur (1968)

“TULLIUS ROTUNDUS: Majesteet! See on sõnum, mis pöörab maailma pahupidi!
ROMULUS: Sõnumid ei pööra iialgi maailma pahupidi. Seda teevad faktid, mida me kahjuks muuta ei saa, sest nad on siis juba sündinud, kui saabuvad sõnumid. Sõnumid ajavad maailma ainult ärevile, seepärast tuleks neid katsuda võimalikult vältida.” (lk 14)

Tegemist pole just surematu näidendiga, aga kergeks lugemiseks sobib igati – et kuidas siis viimane Rooma keiser Romulus järjekindlalt 20 aastat püüdis Rooma impeeriumi hävitada. Ja noh, pensionile ta saadetakse.

“CAESAR RUPF: Ma võtan asja kainelt ja tean, et Rooma konsevatiivsed ringkonnad on pükste vastu, nagu ikka, kui midagi uut hakkab paistma.
ROMULUS: Kus algavad püksid, seal lõpeb kultuur.” (lk 26)

Komöödia toimubki keisririigi viimasel ööpäeval, küll müüb keiser veel viimast vara, küll püütakse talle korraldada atentaati, küll tuleb võidelda tütre Rea õiguse eest armastada, küll peab ta vaeva nägema keisririigi germaanlaste käest päästmise viimaste plaanide tõrjumisega. Ühesõnaga, humaansus on tore, olgem eelkõige inimesed ja seejärel kodanikud. Germaanlastele on see tükk vast päris lõbustav.

Aastaid tagasi on sellest väga hea telelavastus tehtud.

“REA: Aga isamaad peabki ju ometi rohkem armastama kui kõike muud maailmas?
ROMULUS: Ei, teda peab vähem armastama kui inimest. Eelkõige peab oma isamaad umbusaldama. Keegi ei saa kergemini mõrvariks kui isamaa.” (lk 52)