China Mieville "Embassytown" (2011)

   Viimasel ajal sellest autorist palju kuulnud, ostsin ühe ta viimastest teostest ja pidin pettuma. Lühidalt võib kujutuse anda selline võrdlus, et "kui Hyperioni saaga oleks kirjutanud Hubbard". Mis see siis on?
   Kaugel-kaugel tulevikus oleme avastanud palju võõrliike teistelt planeetidelt ja mingi ühendatud inimkond on see valitsev jõud. Planeetidevaheline reisimine on raske ja pikaldane ja ääremaa planeedid on niiöelda omavalitsused või kolooniad. Sellisel planeedil tegevus toimubki - see asub uuritud galaktika piirimail ja sealt leiti üks tulnukate rass, kes oskab kõneleda Keelt. Keel on mingi erakordne suhtlusvahend, mis inimestele mõistetamatu ja ka tulnukad ei saa aru, et inimesed on muud kui liikuvad lihatükid. Kui kogemata avastatakse viis Kõneleda, siis tehakse inimeste ja tulnukate vahel mingi leping ja inimesed elavad nendega kõrvuti linnades. Sealt ka raamatu tiitel.
   Tulnukad ei oska valetada. Inimesed omakorda on seal nendega sõpruses, ehk siis elatakse viisakas teineteise mittemõistmises. Tulnukate tehnoloogia on bioloogiline, ehk kasvatatakse maju, torne, relvi, süüa. Inimesed annavad neile jälle oma asju vastu. Asi läheb käima siis, kui inimeste valitsus tahab ääremaa planeedil oma korda luua ja saadab sinna uue Suursaadiku, kes peaks nende eludesse muutuse tooma. Üsna pea läheb aga kõik nihu ja lingvistiline apokalüpsis seab ohtu mõlema liigi elud.
   Peategelane jutustab asja minevikuvormis, ehk siis heietab lugu tagasi vaadates ja paljud kohad ongi sellised, et "siis ma läksin..." või "aga ma arvan, et tookord nägid vaid vähesed, et..." ehk siis nagu ei hakkaks paljusid kohti välja kirjutama, vaid võtab lühidalt kokku. Autor kasutab palju sõnu, mis on futu ja leiutatud tulevikusaaga jaoks, pluss on see tulnukate keel äärmiselt keeruline mida mõista.
   Tegelikult pole selle üle eriti mõtet nuriseda, et need tulnukad on imelikud. Kuidas saabki keegi kirjeldada äärmiselt mitteinimilikku tõugu olendeid? Nad on meile ilmselt nii võõrad, et meil pole võimalust neid ettegi kujutada. Selles mõttes julge ja detailne katse ja kindlasti pakub see huvi just filoloogidele... et kuidas mingi erakordne keel areneb ja kuidas teadvust mõjutab.
   Hea meel, et sai läbi. Plot ja idee olid kenad, aga see stiil oli tsipa igav.

Clifford D. Simak – Lõplik ravi (Lilled Algernonile, 1976)

No vaat, on väike kolkalinnake ja seal vanem tohter, kes vaikselt elupäevi õhtusse saadab, ikka elanike suuremate ja väiksemate tervisehädadega tegeldes, oma võimete ja oskuste piires. Kui korraga ilmub ühel õhtul vastuvõtule Herman, kes natuke veidra välimusega. Herman nimelt teavitab tohtrit, et ta on teiselt planeedilt, nö tulnukas. Tohter imestab, aga mis tal üle jääb kui uskuda - “Herman” on tõepoolest teistsuguse füsioloogiaga, nagu olevus abivalmilt näitab. Nad vestlevad ja tulnukas pakub inimkonnale kõigi haiguste ravi, eluaegset vaktsineerimist. Saladus peitub tampoonis, mis tuleb kehale asetada ja sealt siis imendub tervendav vedelik kehasse ja probleemid igaveseks läinud. Puhta vapustav, eks. Tohter katsetab ja tõepoolest, patsiendid paranevad. Asi jõuab hooga laiemasse avalikkusse ja ÜROsse ning tulnukate abil saab võimaldada seda tampooni kogu inimkonnale. Kuni üleilmse operatsiooni eelõhtul avastab tohter: ühtlasi vähendab vaktsiin tõhusalt intelligentsust. Aga miks? Kas intelligentsus on haigus? Kas võõramaalased teevad seda meelega? Tohter ei tea, ta on nüüd liialt rumal selle üle otsustamaks.

ulmekirjanduse baas

Karen Orlau – Vamp ja vaskraha (Mardus 1/1999)

Vampiirilugu, mis annab selge teadmise, miks on just noorel naisel kasulik vampiiriks olla – sa saad end pimedatel tänavatel turvaliselt tunda, ja see on muidugi mõnus fiiling. Lugu siis selline, kus värske vampiirineiu tunneb öises linnas endast rõõmu – tal on jõudu, tal on teravust, ta on eriline. Pimedus on midagi muud kui muidu. Kui korraga satub kokku ühe elurõõmsa komberdava memmega, kes palub end kodu juurde saata. Neid nõustub vastumeelselt teda koduteel toetama – aga midagi on nagu valesti, memm pole nagu õige memm, miskit kummalist vilksatab temas. Jõutakse memme juurde ning ootamatult surub see neiule pihku keti vaskrahaga, neid saab sellest kui panniga pähe. Ja toimub muutus! Neiu tunneb end taas inimesena, hoolib jällegi inimkonnast ning vere maitse ei hulluta. Aga häda ei hüüa tulles – pimedas pargis varitseb teda ilge pätikamp ning neiu avastab, et vampiirpowerita on ta üks nõrk inimloom. Ja püüab meeleheitlikult põgeneda pätikamba eest, ent park on hoolikalt suletud territoorium ja kamba eest pääsu pole. Viimases hädas meenub kaelas rippuv vaskrahaga kett ja ta rebib selle hopsti kaelast. Taas muutus! Mis sellele järgnes, jääb seletamatuks ka kogenud politseiuurijatele.

Pole just Orlau tugevamate lugude hulka kuuluv tekst, pigem selline õhinapõhine lõbustav katsetus.

ulmekirjanduse baas

Njalli saaga

„Njalli saaga“ on kirja pandud umbes seitse- kaheksasada aasta tagasi. Kirjapaneku aluseks on olnud rahva teadmine paarsada aastat varem toimunust. Jutu tegevus toimub suures osas muistses Islandis ja jutt ise on väga oluline Islandi kultuuri mälestusmärk.

Eesti keeles avaldati saaga 2001ndal aastal Arvo Alase tõlkes. Selle avaldamine on olnud oluline sündmus ja siiamaani räägitakse sellest kui olulisest verstapostist (mille?) teel – igatahes väga tähtis...

On alust arvata, et „Njalli saaga“ kuulub kohustusliku kirjanduse hulka (sisukokkuvõtted annaabi netikeskkonnas ja minu raamatukogust laenutatud eksemplaris olevad ääremärkused). Ma ei tea, mis klassis ja mis aines (kirjandus või ajalugu) see kohustuslik olla võiks.

„Sel aastal olen ma „Njalli saagat“ lugenud kõigest ühe korra“ ütleb tõlkija oma saatetekstis ja seda lauset muudkui tsiteeritakse.

Mina olen „Njalli saagat“ lugenud (vist) viis korda, see teeb umbes korra kahe aasta jooksul. Mulle ei ole see miskine eriline maailmakultuuri mälestusmärk, mida taas kummardamas käia, ega suguvõsa ammuste liikmete lugu (nagu see paljude islandlaste jaoks ilmselt on). Mina saan kirjandus(lugemis)elamuse.

Elamuse sellest loost, sellest kuidas ta just täpselt kirja on pandud.

Ja kui mina siis guugeldan Njalli saagat, siis leian vaid ühe lugemiselamuse (http://thesystemisevil.wordpress.com/2011/04/02/brennu-njals-saga-i-hnotskurn/).

Seda tundub vähe olevat. Seda tundub häbematult vähe olevat. Seda enam, et leitud lugemiselamus pole lugemiselamuste kogus, vaid muu eluolulise (blogi)pudipadi hulgas olemas.

Seda tundub vähe olevat, seda enam, et just lugemiselamustele pühendatut on Eesti keelses netis päris suur hulk.

Suhtun (peaaegu) mõistvalt „Njalli saaga“ puudumisse Ulmekirjanduse BAASis, ehkki ulmehuviliste jaoks võiks ja peaks see tekst olema oluline – ikkagi teatud liiki ulme (fantasy?) üks suurtest eeskujutekstidest (vist piisab Tolkieni nimetamisest). Mõistev suhtumine tuleneb kahest asjaolust: a) teemafoorumis lihtsalt peab kusagile piiri tõmbama ja b) ulmefännide suhe taolist (fantasty?) liiki juttudesse on küllalt vastuloluline (Sõrmuse loo hinnete hulgas kohtab ka kahtesid ja kolmi).

Samas, ettekuulutused ja needused ja muu taoline on jutus ju olemas ja palju võitlust kah. Ilmselt on mitteulme olemise juures oluline loo suur vanus ja mitte-kuulumine konkreetse inimese väljamõeldiste hulka (hämmeldunud õlakehitus).

Nii et täidan siin lihtsalt lünka – juhin tähelepanu huvitavale, haaravale ja omanäolisele raamatule.

„Njalli saagat“ on võimalik lugeda ka ilma (kultuuri)ajaloolise slepita – kordagi mõtlemata tähenduste tähendustele ja tajumata seoste ämblikuvõrku kümnetesse suundadesse. Ma suudan ette kujutada küll valge lehena raamatule lähenevat ja lugemise käigus vaimustusest õhkavat isikut – asi see sellist inimest välja mõelda ei ole, ma ise kah ju välja mõeldud!

Aga ... minu vaimustus on (vähemalt mingil määral) seotud kujutlusega „tegelikust“ viikingimaailmast, kuhu minul on selle raamatu abil kerge sisse elada.

Ma kohe ei salli dokfilme. Õigem oleks mitte öelda „ei salli“, pigem on õige „ma kardan“. Ma kardan seda, et ma lasen oma tunded vallale, et ma lasen ennast mõjutada doki tegijate tehnilistest oskustest ja hakkangi uskuma valet – näidatavate episoodide valik, montaaži-iseärasused ja muu taoline loovad maailmapilti. See maailmapilt on ühesuunaline, (kallutatud) otsustus hea ja halva kohta. Kellegi ohver või eeskuju olemine ei ole mitte minu otsustus, vaid doki autori otsustus. Ideed määritakse pähe. Iga näidatava üksikjuhtumi taga on üldistus – sellised need inimesed on, selline see ühiskond on... Reeglina on need inimesed head ja mõistetavad ja see ühiskond kuri ja ebaõiglane.

(Ja maailma saaks õiglasemaks kui neile inimestele oma raha ära andaJ)

„Njalli saaga“ on dokumentaaljutustus. Väga filmilik dokumentaljutustus. Varjatud autoripositsiooniga dokumentaaljutustus.

Lugu on kirjutatud selge autori poolt, kes on uurinud erinevatest allikatest loo kohta ja annab nüüd  teada saadut võimalikult täpselt edasi. On asju, mida ta ei ole teada saanud ja nende kohta ta oletusi ei tee, ütlebki vaid näiteks, et „nad rääkisid kaua omavahel“, kuid mitte seda, mida nad rääkisid. Ei ühtki oletust räägitu teemadegi kohta ja sellega saavutab oma loo usaldatavuse tõusu – las lugeja teeb oletusi, kui tahab.

On asju, mida ta on teada saanud ja mis justkui ei sobi tekkivasse tervikusse ja neid ta muutma ei hakka. Hea inimene teeb kurja ja halb inimene teeb head – mõnikord ei teagi, kas meelega või kogemata – väga eluline ju!

Jutu päriselule tuginevuse mulje saavutatakse kohati tüütu kõrvaltegelaste täpsusega. Võin ju endamisi mõelda, misjaoks mulle kõrvaltegelase isa ja vanaisa ja ema, aga nende korduva esitusega saavutatakse just see efekt – nad on olemas (olnud) ja nad on reaalsed inimesed (olnud). Samamoodi töötab korduv kõrvaltegelaste jutust välja juhatamine – „rohkem temast selles saagas juttu ei tule“ – korduv meeldetuletus selle inimese päris olemise kohta, ta tegutseb ja tunneb edasi, kuigi sellest saagast väljapool. Tema elus olulised asjad võivad olla hoopis mujal ja siin mainimata – aga meie jutustame just seda lugu! Ja see lugu on päris inimestest ja päris inimestega.

Ja see vaid teadaolevast loo kirjutamise aeg osutub kummaliseks ringiks – väga tänapäevase ja moodsa null-stiilina (ma ei ole kindel, kas see on siin õige sõna) mõjub igasugustest tundelulistest sisekaemustest loobumine – kirjeldatakse ainult seda, mida kõrvaltvaataja saab näha ja/või kuulda (oletused jäävad lugejale). Samas väga filmilik. Kui jutt on tegelaste tunnetest, siis on seda vaid niipalju, kui nad seda ise sõnaliselt on väljendanud.

Mulle mõjub samamoodi reaalelulisust rõhutavana detailsete looduskirjelduste puudumine, mis on hästi kooskõlas sotsiaalse ja õigusliku süsteemi kirjelduse puudumisega.

Kui jõutakse mingi N jõe koolmekohta, siis täie ennastmõistetavusega minnakse sinna neemele (mille asukohta kohta kõik ju teavad!) ja teisal on teada, millist ringi peaks tegema kohast M kohta L minekuks ja kuidas seda minekut saab mäetipust P täpselt jälgida. Eelduseks on geograafiline ennastmõistetavus. See, koos paljude teiste ennastmõistetavustega, loob erilise kohaloleku ja pärisuse mulje.

Autoga sõidetakse, mitte ei vajutata kindlas järjekorras erinevatele pedaalidele, saavutamaks mingit tegutseja jaoks olulist vahetulemust – autoga sõidetakse ja pedaalidetailid ei ole olulised (nagu see mõnes ulmejutus on ette tulnud). Mulle ei meeldi sellised jutud, kus on palju neid pedaalidetaile – autor justkui rõhutaks enda kuulumist teise kultuuri, autor justkui rõhutaks lugejast targem olemist. Kõikide detailide lahtiseletamisest olulisem on millegi jagamise tunne ja niimoodi (nagu „Njalli saagas“) jagatakse võrdsetega, võrdsetega kultuuris.

Oletusurin tõlke kohta.

Kui jutt on kultuuri jagamisest, siis on alust kahelda tõlkija poolses tõlgitava kultuuri jagamises. Tegemist on üldise(ma) hädaga. See mittejagatav kultuur on võitluskultuur (relvakultuur) ja sellega seotud sõnavara.

Konkreetsemalt.

Üks relv on tõlgitud tapriks ja selle kasutamine ei lähe üldse kokku tapri varasema tähendusega (nii ajaloos kui ka ilukirjanduse keeles). Selle kohta on pikem arutlus netis olemas: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=27&t=28548 . See põhjendamatu tõlkeloomingulisus on oletatavasti tingitud tõlkija asjatundmatusest – ta ei ole elanud vastavas (relva)kultuuris. (Relva- või võitluskultuuris on elanud luurekat mängivad lapsed, kes neelavad sellealast kirjandust, andunud võitluskunstidega tegelejad…) 
Konkreetse sõna puhul on ilmselt tegemist olnud juhuvalikuga kusagilt sõnastikust.

Raamatus on olemas (tõlkija) kommentaarid, ent relvade kohta need puuduvad.

On kaunis põhimõte: juhul kui puudub mõiste seletus, siis kasutatakse seda mõistet tavapärases tähenduses.

Tapri tavapärane tähendus on tõlkijale vist teadmata. See tekitab kahtluse kogu võitluste kirjelduste (ja neid on palju – 86 erinevat tapmist) tõlgete adekvaatsuses. Kogu võitluskirjelduse all tuleb siin lisaks relvadele mõelda ka igasuguste löömiste ja tõjumiste sõnavarale, mis selles tõlkes on antud võimalikke tähendusnüansse eristamata.

Ja ometi oleks Eestist lihtne leida asjatundlikke ja abivalmis konsutante!

Kohatine (mitte selles raamatus) ulatub tõlkijate kultuuri(tundma)tus nii kaugele, et võiks lausa üles kutsuda mitte lubada tõlkimise vastutusrikast ülesannet idiootidel enda peale võtta!

(Philip Carlo raamat „ICEMAN Maffia palgamõrvari pihtimused“, Helios 2011. Tõlkija ja toimetaja ühes iskus Kauri Pärnasalu ei suuda vahet teha padrunil ja kuulil. Kas lollusel võib olla piire? Kust tuleb meesterahvas, kes sedagi ei tea? Või ei ole Kauri üldse meessoost? Tõlkigu siis ristpistet ja mitte tapmise eri viisidele pühendatut!)

„Njalli saaga“ sisust ja detailidest.

Enamik saaga tegevusest toimib Islandil. Seal on talved lumised ja karmid, lumisemadki veel kui Eestis. Suur osa seiklustest toimub ikka kevadel, suvel ja sügisel. Talve on jäänud vaid paar episoodi, needki seotud talvevarude lõppemisega. Talvevarud läbivad kogu saagat, ikka tehakse puid või heina või mingeid põllutöid. Neid põllutöid teevad ka kangelased ja suured ülikud – see on Island. Kõrval oli Norra, kus oli kuningas ja jarlid, nemad küll tööd ei teinud (vähemalt selles saagas mitte), küll aga said nende malevlased teenistuse lõpul kalleid kingitusi. Kuningas kingib lemmiksõdalasele laevatäie jahu! Kuningas kingib puitu – Islandil ju metsa ei kasva!

Ma ei tõlgenda, ma panen tähele – tegelastel justkui puudub võrdlusvanus. Ollakse laps, siis saabub täiskasvanuiga, mis jookseb üsna ühtlaselt, meeste/naiste iga ja selle kulgemine ei ole midagi mainimis- ja märkisväärset. Samamoodi mõjub veidralt sündmusteta aastate möödumine nii, et sellele eraldi tähelepanu ei juhita. Vaid kaudselt ja raamatu lõpu kronoloogia abil võib teada paarikümne aasta möödumisest saaga keskel.

Saaga on väga harali igasuguste eel-, kõrval- ja järelsündmustega.

Enamik saagasündmusi kajastavad au ja kuulsuse kogumist. Nende saamiseks on põhiliselt kaks teed: taplused ja kohtuvõidud.

Siiani minu poolt loetus on „Njalli saaga“ taplused selgelt erilised, erilised küljest raiutud jäsemete suure hulga poolest. Ega ma enne ei osanudki tähelepanu pöörata, kuid järele mõeldes (inimesest märklaua suurus ja kuju, kilbi või mõõga/kirvega hoobi pareerimise võimalused...) on just nii ainuõige. Nad ilmselt tundsid asja – igatahes paremini tänapäevastest fanatasy-kirjutajatest.

Kohtulahingud olid mulle väga huvitavad lugeda, kuid ma annan endale aru, et juuraga üldse mitte kokku puutunud lugejatele võivad nad natuke venivad olla.

Mõned tähelepanekud:

• Kohtuprotseduurides ei ole menetluslikku eristust kriminaal- ja tsiviilasjadeks.
• Ka kriminaalasjades pidi olema asjast huvitatud pool, kes esitas süüdistuse.
• Nii süüdistus kui hilisem kohtuotsus vajasid (relva)jõudu, selleks koguti liitlasi – otsus otsuseks, aga süüdistajal pidi olema jõudu kohtuotsus ellu viia. Puudus riik, kes oleks kõike seda ise teinud.
• Eksisteeris hädakaitse mõiste ja selle piiride ületamine (mis mõnikord jäävad lugejale tajumatuks). Nendele hilisem tuginemine nõudis selgete protseduuride jälgimist.
• Kohtu süüdistuse või kaitsva poole esindaja pidi seda tegema oma siseveendumuse kohaselt. Olid küll seadustetundjad, kes võisid anda head nõu, kuid kui ühe kohtupoole esindaja sai sellest esindamisest rahalist kasu, siis oli see altkäemaksu võtmine (see esindamine on ju oluline osa tänapäevase advokaadi tööst). Mis omakorda oli karmilt karistatav.
• Kohtupidamine oli väga formalistlik. Praegu hinnatuna pisiajaline protseduurieksimus tõi kaasa otsuse tühisuse – mõnikord oli tegemist eksimusega, mis ei lubanud samal alusel menetlust uuesti alustada, mõnikord tõi see kaasa omakordse menetluse eksinu vastu, mis süüdimõistmise korral võis kaasa tuua ka ülikule olulise karistuse.

Tundub, et ...

Mina loen seda teksti nii, et justkui...

... justkui oleks olemas kaks selgelt eristuvat mõistet „õigus“ ja „õiglus“. Need ei tarvitse alati koos käia. Saagas jälgitakse tegelaste teed kohtusse, kohtus liikuvat õiguse käänulist rada ja osaliste olekut ja käitumist pärast kohut. Seda õigluse-sõna ei mainita kordagi, kuid ometi on ta alatasa kohal. Eelkõige jutustaja või lugeja tundelise hinnanguna – ta tunneb ennast kas verd ihkava varitsejana või elu eest põgenejana – roll valitakse vastavalt õigluse hinnangule – mulle tundub see lugejahinnang olevat määratud saaga kirja paneja õiglusehinnangust.

Samas jääb mulje, et kohtuvõitude/kaotustega ümberjagatav, kõigi poolt ihaldatav au ja kuulsus ei ole seotud „õiglusega“. Võit on võit ja on ka au ja kuulsus. JOKK-printsiip oli ka siis au sees!

Kuivõrd enamus saagas kujutamist leidnud kohtulahingutest on otsapidi seotud taplustega, siis moodustavad nad ühe terviku.

Väga kõrvaltegelasterohkes saagas on eraldi lugude eristamine raske ja kunstlik. Minu tajus on siin kaks suuremat lugu.

Esimene neist on viikingite saatusliku naise lugu. Hallgerdr oli tema nimi. Ta oli silmapaistvalt kaunis ja abiellus kuueteistkümne aastaselt. Tema mees ei olnud piisavalt hea ja ta lasi selle mehe ära tappa. Seejärel abiellus naine teist korda ja kuigi mees oli tema jaoks piisavalt hea, siis olid Hallgerdril halb sõber, kes läks tema mehega tülli ja tappis selle ära. Kolmandat kord abiellus ta Njalli sõbra Gunnarriga. Meelelahutuseks ja naiste väiklase vaenamise tõttu tapeti päris mitu meest – vaenamine käis algul Njalli naisega ja hiljem paljude naabritega. Hallgerdr ussitas kõikjale ümberringi ja tülitses seepärast ka oma mehe Gunnarriga. Ussitamise lugu lõppes sellega, et tingil mõisteti Gunnarr tähtajaks pagendusse, kuhu ta jättis minemata. Kui siis Gunnarril oli käsil võitlus tema kui lindprii ründajatega, siis jättis naine ta vana tüli kättemaksuks abita ning nii see mees surma saigi…

Gunnarri sõbrad ja sugulased naisele kätte ei maksnud (vähemalt teadaolevalt ja vähemalt mitte tappes) – aastakümneid hiljem istus ta kusagil pingiotsal ja tänitas Njalli poja kallal, mille peale teda vaid põlglikult „vanaks litsiks“ nimetati. Saaga üleskirjutaja loeb teda niivõrd kolmandajärguliseks, et jätab ta isegi tavakohaselt saagast välja juhatamata – mingi suvaline mutt möliseb (kuigi alguses on talle pühendatud kümneid lehekülgi – eks siingi ole autori moraalihinnang).

Teine lugu on Kari ja Flosi kättemaksu lugu.

Njalli poeg Skarphedinn ei olnud abiellunud ja läks tasapisi kurjaks, ta hakkas ümberkaudu tapma ja mõisteti lindpriiks. Flosi (suure kambaga) tuli teda tapma ja asja käigus tappis mitteväärikalt (maja põlema pannes) veel hulga inimesi, nende hulgas ka Njalli ja Njalli naise. Nende tapmiste eest asus kätte maksma Njalli väimees Kari, kes jäi lõpuks ainukesena Njalli sõpradest ja sugulastest lepitusmenetlusest kõrvale. Põletamises osalejate tagaajamine ja tapmine kestis viisteist aastat ja selle aja jooksul tekib lugejal austus ka Flosi vastu. Viieteist aastat kestva tagaajamise järel (mööda kogu Euroopat) lepivad Kari ja Flosi ära.

Kahe loo vahel jõuab Islandile ristiusk. See tuli nagu ikka, tappes ja jõu üleolekut näidates. Saagas väidetakse ka Njall olevat uude usku läinud. Minu jaoks oli see uue usu värk selgelt saaga tervikusse sobimatu ja mõnede kommentaatorite seisukoht, et „Njalli saaga“ kajastab kristlusega saabunud moraalimuutust, tundub olevat laest võetud.

Njall ei tapnud kogu saaga jooksul mitte ühtegi meest.

Njalli ei näidata kohtulahingutes kirjatähte pooleks ajamas ja sellega võitu saavutamas (kas seda polnud?).

Njall lepitas vaenupooli enne kohut läbirääkimisega.

Njalli poolt pakutavad (välja kaubeldavad) rahalised kompensatsioonid tapmiste eest ületasid oluliselt seadusest tulenevaid.

Njalli poolt taotletavad muudatused seadustes viidi ellu mitmeaastaste intriigide ja läbirääkimiste tulemusel.

Njall tapeti umbes kaheksakümne aastasena. Ta oleks võinud seda vältida, kuid suremine oli tema enda teadlik valik.

Viikingite kangelasajastu üks tähtsamaid saagasid on pühendatud mehele, kes ei tapnud ja tegi kõik, mis oskas, tapmiste vältimiseks.

Viimase kümne aasta jooksul olen ma „Njalli saagat“ lugenud rohkem arv kordi kui „Sõrmuste isanda“ triloogiat.

Craig Wolf – Jälitaja (Mardus 1/1999)

Viikingid teadagi sõitsid laialt merd ja olid oma rohkem või vähem kultuursete röövretkedega üpris edukad ja hirmuäratavad. Nagu näiteks selle loo kangelane kapten Leif, kes juhtis oma laeva lõpuks koguni Musta Aafrika sisemaale, kus siis samuti sai ohtralt röövida. Viikingites tekitas veidike hämmastust sealne kohalik fauna (hea leid autorilt, mis veidrad imeloomad on esmapilgule müütide valguses küll lõvid, elevandid ja krokodillid?), ent tõeline kamm algas siis, kui Leif viskas ähvardavat nõida vägeva kirvega. Nõid justkui suri, aga samas voolas temast välja üks ilmatuma jäle limuseline või limajas vormituvõitu olevus, kes punaseid silmi pööritades asus pealik Leifi jälitama. Leifile see üleüldse ei meeldinud ja ta suundus laeva meeskonnaga tagasi Aafrika rannikule vägitöid jätkama. Mõne aja pärast lojus-olevus järgnes! Mehed panid Hispaaniasse. Õudustäratav olevus järgnes! Edasi Britanniasse ja ikka loivas mõne aja pärast rannikule hirmus ja kahjustamatu ollus (punaste silmadega!). Leif ja ta meeskond mõistis nüüd, et tõsine häda on käes ja selle värgi käest niisama ei pääse, ja nad sõitsid kodumaale Norrasse, kus meeleheitel mees otsustas ollusega viimsesse võitlusse asuda. Ja läheb vana rada pidi, ollus ilmub vähe aja pärast Norra rannikule, ja muidugi Leifi jälgedes. Mees otsustas temaga võidelda kaugel põhjas, eemal viikingite inimasustusest (aga saamid?). Ning ollus järgneb talle, ikka järgneb, ükski tuli ega relv ei peata seda. Ent ootamatul kombel tuleb appi vanaisa Pakane... nimelt pole Aafrikast pärit ollus krõbedate miinuskraadidega harjunud. Ja Leif teeb temaga midagi, millest pääseb painajalik ollus vabaks vaid kliimasoojenemise abil. Uups.

ulmekirjanduse baas

Juha Vuorinen – Pigimust seiklus (2012)

Reklaam lubab raju krimiparoodiat, aga tegelikult on tegu Vuorineni vast täiskasvanulikuma tekstiga (või tõesti, õigupoolest pole ma suurt tuttav skandinaavia nüüdiskrimkadega, ehk pila selle “sügavuse” üle?) – peategelane on joomisest ja trallitamisest loobunud keskealine mees (Wallander?), kel katkised isasuhted lahus kasvanud tütrega ning tärkamas tõsine armumine vormika ihara ja targa kõrtsipidajannaga. Peategelase vestlused tütre ja võimaliku armsamaga on ikka hämmastavalt erinev Vuorineni staarloome võttestikuga, pole mingit joogist krabamist ega macholällamist, inimesed lausa... suhtlevad mõtestatult; seksiga on üldse nii, et... seda on, aga... kuidas ja kellega? No muidugi on siin samuti küllaga kõiksugu kepi- ja sitanalju, maitsetut või löövat, rämedat ja totakat, aga see ei ole nii ummistavalt-lämmatavalt esiplaanil. Kui raamatuga midagi enam kripeldama jääb, siis põnevusloo lahendus, mis paneb puhtalt õlgu kehitama, küllap oli autoril raske juttu kokku võtta (ehk hoopis soov eriti segast panna?). Või noh, ikkagi puhtalt skandinaavia krimikirjanduse paroodia, mida ei jaga lahti hammustada? Kes teab.

Aga jah, lugu umbes selline, et isepäine sportlik uksehoidja palgatakse hämara advokaadibüroo poolt üht tüüpi otsima, kellele rikkurist sugulane tahab pärandust jätta. Otsitav tüüp on tugeva kiiksuga, küll on tal probleeme hügieeniga, küll kasvab tal kodus inimarmastajast pervert-taim, küll tegeleb ta astroloogiaga või siis hoopis segab end allmaailma asjadesse, seda Soomest Brasiiliani. Häda kui palju, uksehoidja ei taba tüüpi kuidagi, et päranditaotlusele allkirja saada. Kahtlust äratab seegi, et honorar mainitud tegevuse eest on kahtlaselt suur ja... uksehoidja pilt on tüübi korteris külmkapile kinnitatud. Mis tegelikult toimub? Nojah, tegelikult satutakse kõiksugu kiiksuga olukordadesse, kus peategelasel muudkui oksemaik suus möllamas jne jne.

H.P. Lovecraft – Elustaja Herbert West (Mardus 1/1999)

Üpris õõvastav lugudepõimik kahest noorest ambitsioonikast arstist, kes tegelevad laipade elustamisega. Mis ei kulge just rahumeelselt (sest autoriks on see Lovecraft). Nimelt on üks noor taibukas arst avastanud mooduse teha vedelikku, mis laibale nö elu sisse puhub. Aga et saada võimalikult intelligentse käitumisega elluäratut, oleks vaja värskelt lahkunut – kel pole siis ajurakud hävinenud jne. Nojah, vastavate laipade kogumine ei ole just seaduslik ning taga hullemaks, nii mõnigi braindead katsealune pääseb vallale ja kohe laia ilma jõhkrutsema (või kaob kui tina tuhka). Ajapikku tulevad käiku juba finessid – kuidas elustada peata keha jms. Nagu ikka, ei lõpe sellised tegevused üleüldse meeldivalt.

“Kasutades ära korralagedust õppetöös ja kohalikus tervisekorralduses, õnnestus tal ühel ööl üks äsjasurnu salaja ülikooli lahkamiskambrisse toimetada ja minu juuresolekul süstis ta sellesse uue koostisega elustit. Surnu avaski silmad, kuid jäi üksnes lage põrnitsema, ning langes siis tardumusse, millest teda oli võimatu toibutada. West leidis, et laip polnud piisavalt värske – kuum suveõhk ei tee surnukehadele mitte head. Korjust ahjus ära põletades oleksime äärepealt vahele jäänud ja West otsustas, et ei hakka enam kolledži laboratooriumi nii hulljulgelt ära kasutama.” (lk 49)

“Keelanud mul laipa puudutada, süstis ta esmalt midagi randmesse peaaegu samas kohas, kust tema nõel oli balsameerimisvahendit süstides ihusse tunginud. Tema sõnul pidi see säilitusaine neutraliseerima ja organismi normaalsesse lõdvestumisseisundisse viima, et hiljem süstitav elusti saaks segamatult mõjuda. Veidi aja pärast, kui surnud jäsemeis toimus ilmselt mingi muutus ja neid haaras nõrk vabin, vajustas West ägedalt tõmblevale näole padjataolise eseme ega võtnud seda ära enne, kui laip oli liikumatu ning valmis meie elustuskatseks.” (lk 59)

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Terrakotasõduri needus (Mardus 4/2000)

Bergi tekstid mulle üldiselt meeldivad – puudub igav jutustamine, kohe naksti käib mölatu action, kasutatakse innukalt külm- ja tulirelvi. Nii ka seekord. Willard ja ta kaaslased peavad turvama üht ülisalajast saadetist, milleks osutub salapärase minevikuga terrakotasõdur, mis ärkab keset transportimist nö ellu ja asub teostama tapvat laastamistööd. Hurmav. Terrakotasõdur pärineb Hiinast, kus ta keisri hauast üles kaevati – aga tema maagiliseks ülesandeks on kättemaksu teostada, ning seda savisõdur asubki nüüd ülimalt osavalt ja destruktiivselt sooritama, vehib aga mõõgaga ja hävitab mitmesuguseid transpordivahendeid. Willardil ja ta turvameestel on häda käes, ei saa seda raiska maha võtta ei hea ega kurjaga, kuulid vaid peksavad savikilde välja. Ja muidugi tekib respekt nii oivalise tapamasina vastu, milline osavus, milline filigraansus, milline üleloomulikkus! Aga Willard on ikkagi Willard (kes siis muu?), ning viimasel hetkel meie omad võidavad terrakotasõdurit, lahustades ta algosakesteks! See teeb õnnelikuks.

ulmekirjanduse baas

Aivar Kivisiv – Kolmas vabadussõda (2012)

Päris painajalik tellis sellest, milline võiks olla Eesti nüüdisaegne kodusõda, mida agaralt mahitab üks naaberriik ja kuidas reageerivad sellele energianäljas suurriigid. Kui raamatu esimene veerand kirjeldab sajandi alguse Eesti majanduse ülevõtmise katseid ning aprillirahutuste toimumist ja tagamaid, siis ülejäänud raamat illustreerib värve kokku hoidmata seda, kuidas 2012. a septembris puhkes kodusõda – Gazprom ehitab Tallinna lahes Nord Streami ning oma kurikavalatel turvakaalutlustel blokeeritakse sõjalaevadega Eesti sadamad (muuhulgas uputatakse “õnnetusega” Paldiski lahte kaks väikest tankerit, et NATO laevad ei saaks vajadusel sadamasse purjetada) ning peale koolides eestikeelse õppe pealesundimist jms lahvatab viimaks leek ehk Ida-Virumaa kuulutab end autonoomseks piirkonnaks (a la Transnistria), kaitsmaks venelasi EV rõhuvate seaduste ja diskrimineeerimise eest. Venemaa eriteenistused on siin juba pikemalt mässu valmistanud, ning nüüd saadetakse siia massiliselt organisaatoreid, eriväelasi ja sõjavarustust – eesmärgiks sõbralikuma valitsuse pukki upitamine (omaette teema on Läti, mis ongi selleks ajaks selline nukuvabariik, Venemaa käepikendus Euroopa Liidus). Eesti julgeolek ei istu käed rüpes ja püüab seda takistada, ent massi vastu ei saa, ning saatuslikud sündmused üha rohkem või vähem eskaleeruvad (õnneks toimub osaline reservistide teenistusse kutsumine, ametivõimud arvestavad, et asjad võivad väga tuksi minna). Üheks kurjajuureks on roheliste vormidega munitsipaalpolitsei nii Tallinnas kui Ida-Virumaal, peale selleks moodustatakse mitmeid vabatahtlike relvaüksusi (ärksamad osalejad on tüüpiliselt neljakümnendates heas vormis mehed). Toimuvad niisamuti poliitilised mõrvad, et kõik Ida-Virumaa vallad toetaksid autonoomia ideed.

Mässukorraldajad leiavad, et parim viis muukeelse (raamatus on küll vaid juttu venelastest) elanikkonna tõeliseks ülesraputamiseks on võimalikult rohkearvulised tsiviilohvrid omade hulgas (mis võimaldaks Venemaal üha ägedamalt ja ultimatiivsemalt reageerida ning kaasmaalaste kaitseks näiteks rahuvalvejõud sisse saata), ja nii lähebki – Jõhvis organiseeritakse suur meeleavaldus, mille haripunktis avab kogunejate pihta tule kaitseliitlaste vormides mehed (kes on tegelt piiritagused saboteerijad), mille tagajärjel hukkuvad paarkümmend inimest. Vihapurse ja rahvusvaheline piinlikkus on määratu, ning mis veel hullem – relvastatud mässulised vallutavad mitmeid Eesti Energia alajaamu, millega saaks kõvasti elektrit kinni hoida (politsei eriüksused ja kaitseliitlased vallutavad need veriste intsidentidega tagasi). Järgnevalt kutsutakse kokku meeleavaldus Tallinna, kus siis nõudeks valitsuse väljavahetamine (kui õieti mõistsin, siis on peaministriks Aaviksoo (lk 272)), autonoomia, Kaitseliidu laialisaatmine, nullkodakondsus, kaks riigikeelt jms – uue valitsuse moodustaks Keskerakond koostöös Ida-Virumaa liidritega.

Tegelikult on plaan massiga (meeleavaldusele kogunebki 25000-30000 inimest, kes nõuavad Savisaare võimule tõstmist) Toompead rünnata, kus peab erakorralist istungit Riigikogu; ja vajadusel tulirelvadega võimukants vallutada ning sundida Riigikogu õigesti hääletama. Eesti jõustruktuurid on agressiooniks valmis ja õhtu pimenedes puhkebki Toompeal konkreetne lahingutegevus – kohalik (amfetamiinilaksuga) kahuriliha saadetakse kaitseliitlaste ja politsei vastu ning nende kannul püüavad kodanikeks maskeerunud vene eriväelased olukorda enda kasuks pöörata. Peale väga ohvriterohket lahingut kihutab soomusmasinatel kohale Scoutspataljon, mis purustab mässajate jõu, lossikaitsjad olid juba tõepoolest alla jäämas. Aga ega tulevahetused Toompeaga piirdu, püütakse vallutada mitmeid ministeeriume ja muidugi vanalinna rüüstamine (see küll valikuliselt – kui sul mingi georgi rist uksel, siis seda asutust ei puututa); Koplis üritatakse luua dessandile tugiala (Prantsusmaalt ostetud Mistral hulbib Tallinna lahel) ning hiljem taganevad Katleri kanti osad relvastatud mässajad. Ohvrite arv on nagu üpris kujuteldamatu. Järgmisel varahommikul ületavad Narva jõe Vene regulaarväed, eesmärgiks kaasmaalasi kaitsta (Toompea lahingu ajal langes Narva kant üleüldse separatistide võimu alla). Neid võtavad Sinimägede liini kaitsepositsioonidel vastu eesti kaitseväelased, jõe ääres on tulejuhtideks osavad luurajatest kaitseliitlased, tänu neile saab Venemaa mitu modernset sõjamasinat juba peale jõe ületamist seal rivist välja lüüa.

Õnneks on olemas NATO kindralid, kes ei kõhkle liitlasriiki sõjaliselt toetamast (vastupidiselt poliitikutele jne), ning mõned päevad enne täiemahulise konflikti puhkemist on saadetud Hiiumaa lähedale briti lennukikandja ja varustuslaev ning küllaltki agressiivse õhuturbega nurjatakse venelaste dessant Tallinna piirkonda; üleüldse hakkavad nüüd saabuma Ämarisse lennukitega Euroopas baseeruvad USA merejalaväelased, kes hakkavad peale kiiret grupeerumist liikuma Sinimägede poole, mille tagajärjeks on sealse lahingutegevuse vaibumine – ei Venemaa ega USA taha astuda otsesesse relvakonflikti. Ehk siis järgnevalt sõlmitakse päeva jooksul Brüsselis rahu, mille tagajärjel lahkuvad Vene väed Eesti aladelt järgmise kümne päeva jooksul ning Ida-Virumaa jääb pooleks aastaks NATO rahuvalvajate turvata, see ühtlasi võimaldab rahulolematutel Eestist lahkuda. Et siis lühidalt selline kokkuvõte.

Raamat pole miskisugune lihtlabane actionromaan või thriller ning Kivisik ei hiilga just kirjanduslikkusega, lisaks on tekst vormistatud üpris tihedalt ja täis kõiksugu arutlusi (nojah, alljärgnevad tsitaadid on vast naiivsevõitu näited) – ehk tegemist pole öökapiraamatu vms. Tegevusele on mitmeid vaatepunkte – nii kangelaslikelt kaitseliitlastelt, asjalikust valitsusest, pahatahtlikest mässuõhutajatest kui ka tavalistest Tallinna ja Narva peredest. Selgelt negatiivsed on mässuorganisaatorid nii Venemaalt kui Eestist, kellele vastukaaluks on Narva venelaste perekond, kes ühelt poolt toetab autonoomianõudmisi, teiselt poolt saavad aru – Eestis on parem elu kui piiri taga. Perepoeg mõistab peale Toompea ründamist surmavalt haavatuna, et neid, venelasi, on ära kasutatud nende endi suguvendade poolt, nad on vaid etturid suurvõimu mängudes.

“Anatoli alustas sõnumit emale: “Kallis ema, anna mulle andeks, et ma su soovitusi ei kuulanud. Sinu kardetud sõda ja verevalamine on alanud. Minu argus ja otsustamatus tähtsatel hetkedel on toonud mind siia Toompea lossi. Ma laman siin ühe ruumi põrandal ja minu ümber on palju juba surnud Narva poisse, keda ka Anastassia peaks tundma. Mul on sääres jube haav granaadikillust ja ma olen kaotanud palju verd. Mul on hirm ja jõud hakkab otsa saama. Ma loen seda sõnumit ühe kaitseliitlase telefoni, kes võib olla minu vigastuste otsene tekitaja, aga teisalt on mind siiani vastavalt oma võimalustele elus hoidnud. Kui arstiabi jõuab minuni ruttu, siis on mul veel lootust teid näha. Kui ei, siis on need minu viimased sõnad teile. Hoiatage kõiki tuttavaid inimesi, Venemaa võimumehed ja autonoomia aktivistid ei hooli absoluutselt inimelust. Meie, kohalikud lihtsad venelased, oleme nende jaoks ainult kahuriliha. Me oleme nupud mängus, mis ei ole meie mäng. Selles mängus ei ole Eestis võitjaid. Ma palun veel kord andeks. Viimane soov, kui ma siit eluga ei pääse. Matke mind vaikselt. Ei mingit televisiooni. Ei mingit jutumärkides kangelaste ühismatust. Me ei ole kangelased, me oleme suure masinavärgi ohvrid. Ma ei taha ka pärast oma surma kütta üles inimesi tooma uusi mõttetuid ohvreid.”” (lk 380)

Omaette ooper, et autor on kasutanud tekstis tuntud nimedega tegelasi (“kui sind ei ole siin, siis sind ei ole olemaski”), ehk olnuks korrektsem nimesid muuta. No igatahes oleks praegu piinlik Savisaare või Rebase nahas olla; omamoodi tänavakangelane on Kruusimägi ja rahvuslikuks ingliks Brüsselis asjatlev Kelam. Huvi pärast sai tehtud nimekiri rohkem või vähem tekstis esinevatest... tegijatest (enamus neist esineb siiski vaid esimesel sajal leheküljel):

Jaak Aaviksoo, Andrus Ansip, Siim Kallas, Tunne Kelam, Dmitri Klenski, Tarmo Kruusimäe, Toomas Kümmel, Mart Laar, Dmitri Linter, Tiit Madisson, Kristiina Ojuland, Ivari Padar, Urve Palo, Jüri Pihl, Koit Pikaro, Vladimir Putin, Kalev Rebane, Maksim Reva, Edgar Savisaar, Vilja Savisaar, Ain Sepik, Mihhail Stalnuhhin, Olari Taal, Indrek Tarand, Tiit Vähi

Eks miskitmoodi saab kirjastustest aru, kes seda raamatut avasüli avaldama ei tõtanud (nagu on mainitud raamatu kaanetutvustusel) – tekst on terav ja provokatiivne ja samas kirjanduslikkusest mitte just särav. Üpris karmid on kodusõja stseenid, nii Toompea kui muudes lahingutes notitakse ikka sadu ja kümneid inimesi. Ning väikestviisi pogrommid Ida-Virumaa eestlaste kallal. Samas ei saa öelda, et tekst on marurahvuslik, pigem nö kaitsetahet sütitav. Või kes teab. Eesti aluseks on Kaitseliit ja intelligents oma tolerantsusega on liialt järeleandlik. Vaenlane ei maga, vandenõuteooriad niisamuti. Ja miks ikkagi on pealkirjas kolmas vabadussõda? Varasemast on teada nagu one and only Vabadussõda.

“Ain Troll surus lahkudes Verner Puhmi kätt ja ütles: “Meeldiv oli sinuga kohtuda. Nii isamaalist keskerakondlast ei ole ma enne kohanud. Mulle tundub, et sa oled kaitseliitlasena tõeline Eesti patrioot. Kurat, aga ikkagi ma ei tahaks sinuga luurele minna. See on minu kui reservohvitseri isiklik arvamus. Ära pane pahaks, aga selline tunne mul on. Ja tead, miks.”
Ain surus endiselt Verneri kätt ja vaatas talle sügavalt silma, pidas pausi ja jätkas: “Sellepärast, et sa ei ole suutnud oma hirme ja kartusi maha suruda ega ei ole siiamaani suutnud Keskerakonnast lahkuda. Sa võid ühel hetkel, hoolimata oma mõttelaadist ja selgetest arusaamadest, olla manipuleeritav. Anna andeks, kui ma sind solvasin, aga ma olen harjunud avameelselt oma arvamust avaldama.”
“Saan aru. Andres ütles mulle umbes sama viis aastat tagasi. tõsi, mitte nii otseselt ja karmilt nagu sina. Siis ma lubasin selle üle mõelda, nüüd ma teen selle asja teoks. Keskerakonna tänaste väljaütlemiste taustal ei tundu ma oma üksuse võitlejate ees veenvana ja seda ei tohi olla. Kompaniiülem peab olema võitlejatele igas mõttes eeskujuks. Aitäh, sõbrad, et aitasite mul meelekindlust leida.”” (lk 134)

militaarnet
ulmekirjanduse baas

Cathleen Q. Brookland – Tuulekallim (Mardus 4/2000)

Selle kogu vast rahulikeim lugu, kus ei pea kartma õelalt varitsevat õudusvõpatust jne. Mis on vahelduseks tore – kuigi võiks näpuga näidata, et näe, siinse kogumiku ainus naisautor ja siis nii. Aga hea küll. Fantaasialugu sellest, kuidas kuskil maakolkas on noor neiu, kellest ei õnnestu kuidagi pruuti kasvatada – neiu on hoopis ulmade vallas ja kuulab tuult. Külarahvas pole rahul, vanemad õnnetud, neiul kama kõik. Lõpuks saab vanematel sellest külahäbist küllalt ning onu viib ta kodust minema – tõelise nõia juurde, kes omakorda avastab, et neiust ei saa nõida; tema võiks olla veel vägevam ehk siis suisa võlur. Ja neiu teekond viib edasi, ikka tuule saatel ja õpetusel, kuni jõuab võlurite juurde – ja kõik läheb hästi. Lugu pole just dramaatiline, aga selline melanhoolne hell vahepala on tõepoolest vahelduseks kogumikus valitsevale mitmepäisele horrorile.

ulmekirjanduse baas

Veikko Vangonen – Hirmuöö (Mardus 4/2000)

Noor neiu kogeb koledat ööd haiglas valves olles. Nimelt Maano, viieteistkümneaastane spordipoiss, on peale jõusaaliõnnetust rahusteid täis pumbatud ning neidis peab teda valvama (ja vajadusel rahustit manustama) üksildases haiglaosas. Maano osutub mõneti üllatuslikult vampiirihammustuse mõju all olevaks. Pole kena, tõepoolest. Juhtub ka nii, et Maano rabeleb rihmadest vabaks, ning näksab kurjalt loo kangelannat. Millele järgneb neiu hullumine sealsamas haiglas. Võiks öelda – hirmus. Aga ei pea.

Päris huvitav on jälgida, kuidas meesautor konstrueerib paanikas naiskangelast, ikka kiljumine ja jalgade nõrkemine ja teised reaktsioonid. Ehk siis lugu teismeeas tütarlastele – ikkagi omad, eesti kaunid vampiirid, neid kõikjalt ei leia.

ulmekirjanduse baas

Marek Simpson – Igori surm (Mardus 4/2000)

Simpsoni jutt on taaskord seotud jumala ja surma ja eksistentsiga, ning mingil moel need jutud nagu suurt ei huvita. Heidikuks mandunud Igor pekstakse ja pussitatakse tänaval surnuks ja teel taevariiki kaalutakse, kas ta kerge on. Igori hing avastab vapustusega, et jumala kehastuseks on rahaautomaat. Õudne-õudne. Hale ja kurb on see jutuke, maailmas ja taevariigis valitseb ebaõiglus, rikkad tõllas ja lollid võllas. Selline tekst on vast tõepoolest oma aja toode, või noh, nooruslik sügavamõtteline uidang.

Iseenesest on huvitav, kuhu kümne aasta jooksul on kadunud terve plejaad kirjutajaid, kes Marduses tekste avaldasid – kirjanduspilt on kohe nagu vaesem, trashi ja campi napib.

ulmekirjanduse baas

Craig Wolf & Abel Cain – Karukolbad (Mardus 4/2000)

Tõsine ugrihorror hantide sõpradele ehk kuidas handi šamaani juhtimisel löödi tagasi tsaaririigi Siberi selle osa koloniseerimiskatsed. Tuli venelaste kokkuklopsitud sõjasalk, röövis ja märatses ja poos paaris pärismaalaste külas ning kavatses hantide peidupaikadest haruldasi karusnahkasid kätte saada. Ja noh, üleüldse, Vene impeeriumi valdusi laiendada. Handi šamaan vaatas valulikult vallutajate ebaökoloogilist käitumist ja otsustas sellele oma tarkusega vastu astuda. Ja teha seda pühade karukolpade abil, mida handid sajandeid aupaklikult pühakohta kogunud. Šamaan puhus kolpadele nö hinge sisse ja hirmuäratavad uduste kehadega kolbad suundusid vene sõjasalga laagrikohta. Hävitustöö sai põhjalik! Ning hantide vabadus jäi seks korraks kestma. Tegelikult muidugi niimoodi ei juhtunud.

ulmekirjanduse baas

Kurt Vonnegut – Võllaroog (2012)

Vonneguti viimased tõlked on vonnegutliku võlu kaotanud. Käib üks ameerikalik jauramine ja sellist universaalset löövust napib (või äkki peale Strugatskite lugemist näib selline romaan parajalt suvalisena, löögijõuta, tavalise nämmutamisena?).

Seekord saab ülevaate ameeriklaste elust kahekümnendatest seitsmekümnendateni, ikka võim ja unistused ja reaalsus. On väike inimene ja sisserändajate järeltulija Starbuck, kelle kokutav ja inimpelglik metseen sokutas ta kolmekümnendate majanduskriisi ajal Harvardisse õppima ja kes seal (mõneks ajaks) kommunistiks pöördus. Seejärel oli majandustegelasena maailmasõjas ning leidis elu armastuse vangilaagrist pääsenud juuditariga, peale kodumaale naasmist osales kogemata kombel kommudejahis, millele järgnes töötus (sest reetmine pole ilus). Kuni president Nixonile meenus see hall kuju, kui oli vaja leida fiktiivset rakendust ühele ruumile, kust toimetada asju, mis päädis Watergate'ga. Starbuck töötas valitsuse alluvuses kaks aastat, kuni eelmainit skandaali minimutrikesena pidi minema kaheks aastaks valgekraeliste vanglasse. Peale vanglat aga... kohtus inimesega minevikust, kes oli korraga üks vägagi tähtis ja salapärane tegelinski. Jne jne. Nagu ikka, kõiksugu värvikad, värdjalikud või inimlikud kõrvaltegelased, väikesed inimesed omas ja võõras mahlas, hall mass, kiiksuga argipäev.

No mitte midagi ei oska romaanist arvata. Samas kirjutab Martinson päris tabavalt.

õhtuleht

Deepak Chopra "The Path To Love" (2000)

“Whatever relationships you have attracted in your life at this moment, are precisely the ones you need in your life at this moment. There is a hidden meaning behind all events, and this hidden meaning is serving your own evolution.”

   Ühel päeval raamatukogus aega surnuks lüües võtsin selle kätte, olin seda nime kuulnud ja mõtlesin, et ju see midagi sarnast Oshoga, kus palju müstilisi ütlemisi valgele keskklassile. Mingid kohad jäid sirvides silma ja  tundusid tarkade ideedena. Tellisin inglisekeelse raamatu, kuna miskipärast eelistan alati seda eesti tõlkele. Ja kui lugesin, siis jäi vahepeal toppama - tegu pole selles mõttes ilukirjandusega ja Chopra läheneb armastusele kui loovale jõule, millest oleme tegelikult tehtud ja mille poole me püüdlema peame.
   Raamat räägib sellest, kuidas me ühiskonnas on armastusel hoopis muu tähendus ja tegelikult valdab meid üksindus, hirm ja viha jne. Ja kuidas siis leida see tõeline armastus ja mis see on. Näiteid toob ta enda praktikast ja ka India mütoloogiast ning antiikkirjandusest. Keda huvitab spirituaalsus ja teadvuse laiendamine, võiks pilgu peale heita. Need ka, kellel suhtes tihti korduvad probleemid või kes ei suuda suhteid luuagi. Eeldasin palju new agelikku möga, aga vastu tuli hoopis inimlik ja inspireeriv mõttelend, kus vahel tundsin ära ennast või enda lähedasi.
   Kindlasti pole raisatud aeg, lugesin huviga ja eks üks eeldus sellisesse teosesse süüvimiseks ongi isiklik huvi, mitte päris juhuslik riiulist krabamine. Ja kui ma seda krabasingi juhuslikult, ju siis ikka kosmos juhatas. Vot sellised mõttekäigud... Chopra teiste raamatute kallale ei torma ja neist rääkida ei tea, aga iseseisvalt nendest on see teos mõnus ja selge, kirgastav lugemine. 

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Ajastu ahistavad asjad (1968)

Psühhedeelne didaktika või didaktiline psühhedeelia? Et siis kapitalistliku maailma ja selle põhjustatud inimlodevuse kriitika, mis samas pole senini löövust kaotanud. On tulevikumaailm, kus on kohti, milles on elu niivõrd paigas, et inimestel on igav, nad manduvad, neil puuduvad suured sihid, on vaid enesele andumine – või veel hullem, selle heaolu põhjustab narkootiline joove (slegg on midagi sarnast, mis Tarlapi romaanis heiastub?). Aga vabas maailmas on veel inimesi, kes tahavad inimhinge hoida loomulikuna (seda osalt stalinistlike jõumeetoditega) ja nad püüavad jälile saada, miks inimesed on selliseks lodevaks läinud, miks vaid lõbud ja ei mingit joovastust näiteks taigasse raudtee ehitamisest (ahjaa, kuigi samal ajal käib samuti planeetide edasine vallutamine). Ei saa öelda, et Strugatskid tegeleks vaid hingede päästmisega, aegajalt lööb välja miski tumedam mentaliteet, olemise ilutu irreaalsus – või tõepoolest, psühhedeelia, tungide lust ja maelström. Aga kes teab, suured sõnad ja loosungid, milleks need tegelikult on?

“Lõppude lõpuks pole ju miljonid inimesed põrmugi need, kellena nad näivad. Aga see neetud juuksur oli minust empiriokriitiku teinud. Reaalsust maskeeritakse imekaunite hieroglüüfidega. Enam ma ei uskunud seda, mida ma selles linnas nägin. Stereoplastikuga kaetud väljak polnud tegelikult kindlasti üldse ilus. Autode elegantsete piirjoonte all aimasin kohutavaid, värdjalikke vorme. Ja see ilus armas naine seal oli tegelikult muidugi vastik, haisev hüään, himur ja tönts kärsakandja. Ma sulgesin silmad ja raputasin pead. Vana saatan...” (lk 49)

“Ma viskasin selle makulatuurikuhja nurka. Milline ahastamapanev igavus neil siin küll valitseb!... Hellitatakse juhmi, aretatakse hoolega juhmi, väetatakse juhmi... Juhm on muutunud normiks – veel pisut, ja juhmist saab ideaal ning filosoofiadoktorid alustavad tema ümber vaimustatud ringmängu. Ajalehed aga teevad seda juba praegu. Ah, kui tore sa meil oled, juhm! Ah, kui reibas ja terve sa oled, juhm! Ah, kui optimistlik sa, juhm, oled ja kui tark sa, juhm, oled ja missugune peen huumorimeel sul on ja kui osavasti sa ristsõnu lahendad!... Peaasi – ära vaid erutu, juhm, kõik on nii hea, kõik on nii suurepärane, ja teadus on sinu teenistuses, juhm, ja kirjandus, et sul lõbus oleks, juhm, ning üldse pole tarvis mõtelda...” (lk 92)

“Ma armastasin väga seda küsimust ja esitasin seda oma tuttavaile igal sobival juhul. Paaril korral olin oma poistele isegi kirjanditeemaks andnud “Kolm soovi”. Ning ma täheldasin alati suure huviga, et tuhandest mehest ja naisest, vanakesest ja lapsest taipasid ainult mõned kümned, et soovida võib ka suurele maailmale, kogu inimkonnale tervikuna, ja mitte ainult endale ja oma lähedastele inimestele. Ei, see polnud inimliku egoismi hävitamatuse tunnismärk, sugugi mitte alati polnud soovid kitsalt egoistlikud ja suurem osa küsitletuist taipas seda hiljem, kui ma juhtisin tähelepanu kasutamata jäänud võimalustele ning suurtele üldinimlikele probleemidele, sai siiralt pahaseks ja heitis mulle ette, et ma seda kohe polnud öelnud. Kuid nii või teisiti alustasid kõik millegi taolisega: “Et ma...” Siin tuli ilmsiks mingi ürgne alateadlik veendumus, et sinu isiklikud soovid ei saa suures maailmas midagi muuta – ükskõik, kas sul siis on võlukepike või ei ole...” (lk 127)

ulmekirjanduse baas

Indrek Hargla – Sierra Titauna nekropol (Mardus 4/2000)

Alternatiivajalooline lugu, mis muuhulgas ka vesi vandenõuteoreetikute veskile. Nimelt – Ameerika avastati pisut varem kui muidu ja Hispaania impeerium sai Euroopas ülemvõimule (no mõningad reformatsiooni vastupanupesad olid veel Teutooni aladel – aga kaua needki püsivad, hispaanlased saavad ameeriklastest uut kahuriliha Euroopa sõjatandrile). Jesuiit Calderon saabub miskile Kariibi saarele, kus asub Hispaania suur tugipunkt ning peab seal asuma uurima oma eelkäija veidrat enesetappu, mis teostati kirikutornist allahüppamisena. Selgub, et mehe viis selle halva teoni pärismaalaste müütide uurimine – et selle paikkonna puhul on tegemist hoopiski Atlantisega, mille tsivilisatsioon enamvähem edukalt kadunud, aga rahvapärimuses on säilinud lugusid ühe püha koha kohta, kuhu maetud atlantislaste võimsad kuningad (ja ehk saladused ja koormaid kulda), ning Calderoni eelkäija läks seda kohta otsima. Leidis, naasis ja hüppas kirikutornist end surnuks. Miks, tekib ehk küsimus, selline igavene patt, mis ei luba taevasse? Calderon otsustab varalahkunud eelkäija jälgedes sinna Sierra Titaunale minna, kus paikneb see pärismaalaste kardetud ja austatud püha koht. Nojah, eelkäija jäljed viivad kohale. Ta leiab hauakambrid, viimases kambris aga avatud kivikirstu, kus lebab muumia. Vägagi tuttav muumia. Jesuiit laseb korda viia oma kurja kohuse, kristliku maailma suur mõistatus rusustub.

ulmekirjanduse baas

Andre Trinity – Meeleparandaja (Mardus 3/2000)

Võib arvata ja loota, et tegemist on humoreskiga üleva ilukirjanduse ainetel. On ainelistes raskustes intelligent(-närakas), kes raskolnikovliku otsusega näppab rongijaama trügivas rahvasummas endale koti – aga see juhtub liialt hõlpsalt, justkui kott olekski närakas Gordonile ulatatud. Mees taob mõttes peaga vastu seina, aga mis tehtud, see tehtud. Kodus tabab Gordonit paranoia – justkui kott jälgiks teda! Ta avab selle ja leiab kotist vaid kokkumurtud paberi, kus kirjas ootamatud õpetussõnad. Mees hakkab vabisema, kas tõepoolest pidigi kott just tema (näraka) kätte sattuma, et ta end parandaks? Gordon võtab uuesti lehe – aga nüüd on paberil hoopis teine sõnum! Voi perkele. Järgneb meeltesegadus ja Gordon tahab kotist vabaneda ning läheb tagasi rongijaama. Ja seal kohtub salapärase mehega, kes...

Vaat selline eksalteeritud poosidega lugu.

ulmekirjanduse baas

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Tigu nõlvakul (1971)

Huvitaval kombel on selle raamatu puhul senini tegemist mittetäieliku tõlkega, puudu on nö seikluslikum osa metsas (mis vahelduvat selle tõlke peatükkidega); millega täpsemalt tegu on, ei tea – aga nii räägitakse. Lugu kui sisekosmos, suurt aru ei saa, aga kaasakiskuv, tekst muudkui teiseneb ja kõik need hingestatud arutlused (masinate (Puhh & Bardot!) puhul hakkas juba endal kõrvadest kergelt suitsu väljuma). Asjad lihtsalt on ja mingit loogilist seletust pole – metsas hüppavad näiteks puud ja Valitsus peab iga päev direktiive väljastama (ulmebaasis räägitakse nõukogude bürokraatiast ja eluolust). Ja mis see paganama mets ikkagi on? Selgusetu värk. Aga huvitav, nii mõnigi koht tuletab meelde viimast Strugatskite tõlget, samasugune kinnine võimumaailm (kuidas kontrollida inimeste vaba aega?) jne.

“Würtz vaarus tänavale, seisatas seal vähekese, päikese käes silmi kissitades, ja läks parki oma kohvrit otsima. Ta ei leidnud seda kohe üles, sest purskkaevu-äärne kettaheitja, kelle vasakule puusale oli roppusi kirjutatud, hoidis kohvrit oma lihaselise kipskäega tugevasti kinni. Õigupoolest polnud see kiri sugugi nii ropp. Sinna oli keemilise pliiatsiga kirjutatud: “Tütarlapsed, kartke süüfilist.”” (lk 45-46)

“Ja küllap on talle nüüd täiesti selgeks saanud see, mida ta varem vaid aimas: et pole olemas mingit vabadust, olgu uksed su ees lukustatud või pärani, et kõik on lollus ja kaos, ja et olemas on üksnes üksindus...” (lk 85)

“Hea oleks, kui leiaks kuskilt inimesi, mõtles ta. Hakatuseks lihtsalt inimesi – pestud, kasitud, vastutulelikke, lahkeid. Pole vaja kõrget mõttelendu, pole vaja säravaid talente. Pole vaja vapustavaid eesmärke ega enesejälestust. Löögu nad vaid käsi kokku mind nähes, ja jooksku keegi vanni vett laskma, ja jooksku keegi puhast pesu tooma ja teed keetma, ja ärgu mult keegi küsigu dokumente ega nõudku elulookirjeldust kolmes eksemplaris koos kahekümne dublett-näpujäljega, ja ärgu keegi-keegi tormaku telefoni juurde tähendusrikka sosinaga teatama, kuhu vaja, et jah, näete, on välja ilmunud üks tundmatu, üleni mudane mees, kes nimetab end Würtziks, aga et vaevalt ta Würtz on, sest Würtz sõitis mandrile ja käskkiri selle kohta on juba olemas ja pannakse homme välja... Ja pole vaja ka seda, et nad oleksid millegi printsipiaalsed pooldajad või vastased, peaasi, et nad oleksid printsipiaalsed emakese tõe pooldajad, peaasi, et nad ei valeta ja ei räägi jälkusi, ei näo ees ega selja taga. Ja ärgu nad nõudku inimeselt, et ta vastaks täielikult mingitele ideaalidele, vaid võtku ja mõistku teda sellisena, nagu ta on... Jumal hoidku, mõtles Würtz, kas seda on siis tõesti nii palju, mida ma tahan?” (lk 89)

ulmekirjanduse baas
vana ja hea 

Karen Orlau – Rannahiidsed (Mardus 3/2000)

Orlau on huvitav autor, kes oma lühijuttudega on jäänud eesti kirjanduses millegipärast tagaplaanile. Miks alles nüüd lugesin niivõrd normaalset lugu kui siin kogumikus ilmunud “Rannahiidsed”? Miks küll peab head kirjandust kogemata kombel avastama? Nojah, nii kord on. (Ahah, vist selgus, et see tekst on omal ajal Stalkeri saanud – nojah, kus mu silmad olid?)

Taas üks näide etnohorrorist, mis toimub kuskil Eesti saarel, needused ja külaühiskond, jutustuse pendeldamine mineviku ja oleviku vahel, kõik on üks tõsine tekstist sibulakihtide koorimine. Ma ei oskagi lühidalt kokku võtta mingit osa tekstist, igatahes on oluline nõiakahtlus, hirm, viha, kogukond, naiseks olemine, lapsepõlv, needmine ja mitmeid-setmeid asju veel. Jutustajaks on noor tüdruk, kes kogub mälestuskilde ühe mahajäetud talu kohta, millest inimesed õudusega (ja viha ja vastikusega) eemale hoiavad, ning seda juba aastaid. Mis selgub? Miski äraspidine “Libahundi” värk äkki? Ja tekst töötab, meisterlik värk.

ulmekirjanduse baas

Abel Cain – Vale suund (Mardus 3/2000)

Muinasjutult tõukuv trash-huumor vene vägilasest Aljošast, kes sõjakäigult tulles satub ristteele, kus kolm silti: kas kaotad hobuse või kaotad pea või kaotad hobuse ja ... midagi – mille täpsemalt, ei ole enam sildilt näha. Kangelane (või nagu autor vahel hellitavalt kutsub: loll tümikas) paneb vere vemmeldamata otse sinna, kus kaotada kõige rohkem. Ja kas sa näe, peagi jääbki hobusest ilma, kes vajub soomülkasse koos varustuse ja kokkuröövitud varaga. Aljoša ei heitu ja paneb edasi. Saabub õhtu ja aeg õhtustada – ent jahisaak ärkab praevardal ellu ja silkab lõkke kohalt tagasi metsa. Kurat võtaks, on alles tavapäraselt salapärane paik! Aljoša otsustab magada, ent järgmiseks on kosta seletamatut kõminat... ja tulevad koerasuurused sääsed kangelase verd imema. Loll tümikas vehib mõõgaga ja tapab nõrkemiseni neid londiga vereimureid kuni taipab lõkkesuitsuga neid eemale peletada, ja see, tõepoolest, aitab. Järgmisel päeval... näeb kangelane veelombil olevat vapustava kehaga seksikust purskavat näkki, kelle võrku ta hetkega kleepub ja teevad kahekesi seda ja teist ning lõpuks näkk lahkub, võttes kaasa kangelase selle... Nojah, elu on mõttetu selleta.

Et siis üpris mahlaka huumoriga lugu vägilasest ja üleloomulikest olenditest ehk kokku üks lobe trash. Kui teksti kohendada-mugandada, saaks selle vast lisada “Saladusliku tsaari” maailma. Mitte et tegu oleks pärliga, aga meelelahutusena nõõtab küll.

ulmekirjanduse baas

Gardner Dozois – Kuningriik mere ääres (Vaade pimedusse, 2003)

Mason hukkab lehmi. Vasaraga ajudesse. Ajud pritsivad. Lihapakendusvabrik. Töö on töö. Mason ei kurda. Rutiin. Ühel õhtul avastab aga hääle peast. Naine. Hea naine. Sobib Masonile nagu lusikas. Mees on segaduses. Aga ootab uusi kohtumisi. Ta paneb naisele nimeks Lilith. Peas olev naine. Õhtuti Lilith tulebki. Unelmakepp ja unelmalähedus. Hea. Mason mõtleb. Kaotab reaalsuse. Töökaaslased imestavad. Ühel hommikul on selge. Täna tuleb Lilith. Mees tunneb ta lähenemist. Mason läheb tapamajja ja võtab vasara. Lilith tuleb. Lehm. Raisk.

ulmekirjanduse baas

Sarah Kane – 4.48 Psychosis (Complete Plays, 2001)

“At 4.48
when desperation visits
I shall hang myself
to the sound of my lover's breathing 

I do not want to die 

I have become so depressed by the fact of my mortality that I have decided to commit suicide 

I do not want to live 

I am jealous of my sleeping lover and covet his induced unconsciousness 

When he wakes he will envy my sleepless night of thought and speech unslurred by medication 

I have resigned myself to death this year 

Some will call this self-indulgence
(they are lucky not to know its truth)
Some will know the simple fact of pain 

This is becoming my normality”
(lk 207-208)

Kas sinu depressioon on erilisem?

“Sometimes I turn around and catch the smell of you and I cannot go on I cannot fucking go on without expressing this terrible so fucking awful physical aching fucking longing I have for you. And I cannot believe that I can feel this for you and you feel nothing. Do you feel nothing? 

(silence) 

And I go out at six in the morning and start my search for you. If I've dreamt a message of a street or a pub or a station I go there. And I wait for you. 

(silence) 

You know, I really fel like I'm being manipulated. 

(silence) 

I've never in my life had a problem giving another person what they want. But no one's ever been able to do that for me. No one touches me, no one gets near to me. But now you've touched me somewhere so fucking deep I can't believe and I can't be that for you. Because I can't find you.”
(lk 214-215)

How do you do? I'm fine, thank you.

“- It's not your fault, that's all I ever hear, it's not your fault, it's an illness, it's not your fault, I know it's not my fault. You've told me that so often I'm beginning to think it is my fault.
- It's not your fault.
- I KNOW
- But you allow it.
(Silence.)
Don't you?
- There's not a drug on earth can make life meaningful.
- You allow this state of desperate absurdity.
(Silence.)
You allow it.
(Silence.)
- I won't be able to think. I won't be able to work.
- Nothing will interfere with your work like suicide.”
(lk 220-221)

Ka psühholoogid on inimesed.

“You'll be all right. You're strong. I know you'll be okay because I like you and you can't like someone who doesn't like themselves. The people I fear for are the ones I don't like because they hate themselves so much they won't let anyone else like them either. But I do like you. I'll miss you. And I know you'll be ok. 

(Silence.) 

Most of my clients want to kill me. When I walk out of here at the end of the day I need to go home to my lover and relax. I need to be with my friends and relax. I need my friends to be really together. 

(Silence.) 

I fucking hate this job and I need my friends to be sane. 

(Silence.) 

I'm sorry.”
(lk 237)

Paolo Bacigalupi – Alkeemik (2012)

Lugu maailmast, mis ütleb inimestele – ärge jamage võlukunstiga, või me pühime teid maapinnalt (noh, ega siis ainult inimesi lämmatata). Et niisiis – kui kasutada maagiat, annab see hoogu okasväätide kasvule. Mis on mürgised ja väga-väga järeleandmatult elujõulised, ökoloogia pole naljaasi. Nojah, okasväädid on siis mühinal kasvamas ja päris tõsiselt maapinda hõivanud, olles juba matnud mitmeidki suurlinnu enda alla, ning ükski abinõu ei võimalda seda tagasi lüüa või kasvõi peatada. Selline on umbkaudu Bacigalupi loodud Khaimi maailm.

On aga üks vaesunud alkeemik, kes katsetab meetodeid taimede hävitamiseks (lisaks ravib kopsuhaiget tütart võlumise abil). Ja ühel hetkel leiutabki riistapuu ja ainekoosluse, mis tõhusalt tuhastab okasvääte sügavate juurteni, seemneidki ei jää järele. Ohhoo. Peale katsetamist viib ta selle igati õrna ja kobaka masina linnapeale ja ametlikule võlurile (kui muidu on Khaimis surmanuhtluse ähvardusel võlumine keelatud, siis tema tohib möllata nii kuis tahab) vaatamiseks – et nende abil tõhusamalt võitlusse asuda linna ähvardavate okasväätidega. Tähtsamad mehed kavaldavad alkeemikult riistapuu enda kasutusse ja leiavad seda katsetades uue funktsiooni – sellega saab tuvastada inimesi, kes on kasutanud keelatud võlujõudu, nad hakkavad nimelt sinakalt helendama. Ja see pakub head võimalust varade ümberjagamiseks ehk puhkeb verepulm katku ajal – võlujõu kasutajad tapetakse ja vara omastatakse, vaene alkeemik pistetakse hoopis vangikongi, kus ta peab valmistama oma tütre heaolu nimel uusi ja paremaid masinaid. Kas taaskord võidavad vaid omakasu ihkavad jõud? Kas vaevu leitud armastus on hukule määratud? Nojah, kes teab, lootus jääb alati viimaseks ja see ei ütle suurt midagi.

Selline tekst pole just mu teetass, aga tükki küljest ei võta, pealegi hea kiire lugemine. Ehk jääb see Khaimi nimelise maailma toimimine vähe hägusaks.

ulmekirjanduse baas
tõnise lugemispäevik

Karen Orlau – Õpilane (Vaade pimedusse, 2003)

Taaskord maarahva etnohorror, ja vast selle kogumiku parim kodumaise autori tekst. On siis kaheksa näpuga vallaslaps Reno, kes tunneb endamisi, et tahaks nõiaks saada. Ta taotleb stuudiumit kohalikult külanõialt, perspektiiviga sellelt hiljem amet üle võtta. Nõid keeldub ja poiss otsustab ise nõiaoskused omandada, saada nö piraatnõiaks. Läbi aastate ja valude õnnestub tal kinnistada vastavad ametioskused – hoolimata sellest, et külanõid hoiatab teda selle õppimisega mitte jamamast, mille peale enesekindel isehakanu nendib, et eakas külanõid lahkub siit ilmast lähikuudel ning noormees asub tema kohale. Nõid süüdistab Renot liigses uhkuses ja tõepoolest, nii ongi – peale külanõia surma jääb ta ootama, et külaelanikud tema poole pöörduksid abi saamiseks, ent ei midagi ja seepeale Reno kibestub ja kõpitseb emaga omaette. Taga hullemaks, ühel hetkel poevad külla musta nõia ametioskustega tegelased, kes tahavad seda kanti üle võtta (heade nõidade sõnatul heakskiidul!) – vihane Reno otsustab nende halvaloojate vastu võidelda. Ja puhkebki madin, kus armu ei anta ja Reno vanaisa kaasik põletatakse puhta maha. Aga mis tegelikult edasi saab, sellest on loomulikult juttu kogumikus.

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Naine Morooviast (Vaade pimedusse, 2003)

Üsna ootuspärane ulmepõnevuslugu väga hinnatud pearahakütist (ja tema huumorivaesest laevast), kes delikaatse operatsiooni käigus satub ise kütitavaks (nagu ta isegi imestas – miks oli tema teeneid selleks tööks vaja, kui lihtsam olnuks oma vahenditega otsitav tunnistaja eemaldada). Nojah, Rohhart on mees, kes tuleb igast olukorrast välja, nii ka seekord. Tegelased on laitmatult head, halvad ja kannatajad, ja alati oma ülesannete kõrgusel. Loole on ehk seekord vürtsiks inimese kloonimine ja tehisintellektiga kosmoselaev. Küllap olnuks sel jutul potentsiaali kõiksugu järgedeks ja arendusteks, iseasi, kas see lisanuks eesti ulmele uut kvaliteeti – nagu seda tegi Bergi viimane romaan.

ulmekirjanduse baas

George R.R. Martin – Vareste pidusöök (2012)

Aasta oodatuim raamat ehk “Vareste pidusöögi” esimene raamat, mis siis jätkuks “Mõõkade marule” - mõned sündmused arenevad edasi, mõndadest alles kuuldakse kaugemates nurkades; või õigemini on pohmell kuritöödest ja vägitöödest, mida eelmistes raamatutes tehti. Kas suured taplused ja intsestid on lõppenud – vaevalt. Nagu ikka, tasub uurida raamatu lõpus toodud põhjalikku tegelasgaleriid, sest järjekordselt on posu uusi tegelasi ning kogunisti kaks seni vähekajastatud suurjõudu saavad suuremat tähelepanu – raudsaarlased ja dornlased (täiesti jäävad tähelepanust välja Stannis ja, jumal tänatud, Dany), ehk üks karm põhja veri ning teine salalik ja kuum lõuna veri (aga mis täpsemalt nad teevad, saab ehk teada nende heroilisest osast selle köite teise raamatu ilmumisel, praeguses osas jääb küll veel hägune mulje).

Senistest tegijatest saab näha, mis toimub Westerose uue kuninga Tommeni ümber – kuidas Cersei püüab Tywini surma järel iga hinnaga võimu enda kätte koondada ja mida köndistatud Jaime mõtleb oma sõprushetkest Tyrioniga ja kaksikõe üleaisalöömistest, kurb värk. Vähematest tegijatest on Brienne'l retk Sansa otsimiseks, ning staatilisemalt Samwelli, Arya ja Sansa mõned peatükid. Selle raamatu aktiivseim tegelane ongi ehk Cersei (ja ka raudsaarlased), kes unistab Tywinist vägevamaks saamisest (omaette huumor on ta nõuandjate ring, kes toimuvast enamasti suuremat pilti ei oma), kõik see Tyrioni jälitamine ja Tommeni toetamine ja uue kuninganna suguvõsaga jantimine. Aga muude tegelaste tegevused on üsna rahulikud – Sansa on Pisinäpu haardes, Arya jõuab Braavosele, Samwell loksub merel ja Jaime Kuningalinnas – vaikus enne tormi ja doominokivide kukkumine?

Igatahes, sellised küsimused – mida plaanitseb Dorne'i prints? Kuidas edenevad Cersei plaanid kuninganna võrkupüüdmiseks ja Jon Snow eemaldamiseks? Kas raudsaarlased on uus torm, mis puhub Westerosi veel enam segi? Kahjuks on pea olematu infohulk Stannise ja ta preestrinna plaanide kohta (kuigi jah – üks plaan on kellegi kuningliku põletamine), või mis Müüritaguste ebalastega edasi teha. Dany võiks raamatuseeriast kaduda, aga see on kahjuks petlik ootus (ehk kuuendas raamatus?).

Kui kunagi aega, hakkaks küll otsast peale ja järjest lugema, infohulk tahab hetkel jalust lüüa. (Nojah, lugesin kokkuvõtteid, mis neljandas ja viiendas edasi saab, hirmus-hirmus.)

“Me oleme sündinud kannatama selleks, et meie kannatused meid tugevaks teeksid. “ (“Prohvet”, lk 31)

ulmekirjanduse baas
õhtuleht
kiiksu lugemisarhiiv
anonüümsed jutud
fantaasiajuttude muljed