Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Ajastu ahistavad asjad (1968)

Psühhedeelne didaktika või didaktiline psühhedeelia? Et siis kapitalistliku maailma ja selle põhjustatud inimlodevuse kriitika, mis samas pole senini löövust kaotanud. On tulevikumaailm, kus on kohti, milles on elu niivõrd paigas, et inimestel on igav, nad manduvad, neil puuduvad suured sihid, on vaid enesele andumine – või veel hullem, selle heaolu põhjustab narkootiline joove (slegg on midagi sarnast, mis Tarlapi romaanis heiastub?). Aga vabas maailmas on veel inimesi, kes tahavad inimhinge hoida loomulikuna (seda osalt stalinistlike jõumeetoditega) ja nad püüavad jälile saada, miks inimesed on selliseks lodevaks läinud, miks vaid lõbud ja ei mingit joovastust näiteks taigasse raudtee ehitamisest (ahjaa, kuigi samal ajal käib samuti planeetide edasine vallutamine). Ei saa öelda, et Strugatskid tegeleks vaid hingede päästmisega, aegajalt lööb välja miski tumedam mentaliteet, olemise ilutu irreaalsus – või tõepoolest, psühhedeelia, tungide lust ja maelström. Aga kes teab, suured sõnad ja loosungid, milleks need tegelikult on?

“Lõppude lõpuks pole ju miljonid inimesed põrmugi need, kellena nad näivad. Aga see neetud juuksur oli minust empiriokriitiku teinud. Reaalsust maskeeritakse imekaunite hieroglüüfidega. Enam ma ei uskunud seda, mida ma selles linnas nägin. Stereoplastikuga kaetud väljak polnud tegelikult kindlasti üldse ilus. Autode elegantsete piirjoonte all aimasin kohutavaid, värdjalikke vorme. Ja see ilus armas naine seal oli tegelikult muidugi vastik, haisev hüään, himur ja tönts kärsakandja. Ma sulgesin silmad ja raputasin pead. Vana saatan...” (lk 49)

“Ma viskasin selle makulatuurikuhja nurka. Milline ahastamapanev igavus neil siin küll valitseb!... Hellitatakse juhmi, aretatakse hoolega juhmi, väetatakse juhmi... Juhm on muutunud normiks – veel pisut, ja juhmist saab ideaal ning filosoofiadoktorid alustavad tema ümber vaimustatud ringmängu. Ajalehed aga teevad seda juba praegu. Ah, kui tore sa meil oled, juhm! Ah, kui reibas ja terve sa oled, juhm! Ah, kui optimistlik sa, juhm, oled ja kui tark sa, juhm, oled ja missugune peen huumorimeel sul on ja kui osavasti sa ristsõnu lahendad!... Peaasi – ära vaid erutu, juhm, kõik on nii hea, kõik on nii suurepärane, ja teadus on sinu teenistuses, juhm, ja kirjandus, et sul lõbus oleks, juhm, ning üldse pole tarvis mõtelda...” (lk 92)

“Ma armastasin väga seda küsimust ja esitasin seda oma tuttavaile igal sobival juhul. Paaril korral olin oma poistele isegi kirjanditeemaks andnud “Kolm soovi”. Ning ma täheldasin alati suure huviga, et tuhandest mehest ja naisest, vanakesest ja lapsest taipasid ainult mõned kümned, et soovida võib ka suurele maailmale, kogu inimkonnale tervikuna, ja mitte ainult endale ja oma lähedastele inimestele. Ei, see polnud inimliku egoismi hävitamatuse tunnismärk, sugugi mitte alati polnud soovid kitsalt egoistlikud ja suurem osa küsitletuist taipas seda hiljem, kui ma juhtisin tähelepanu kasutamata jäänud võimalustele ning suurtele üldinimlikele probleemidele, sai siiralt pahaseks ja heitis mulle ette, et ma seda kohe polnud öelnud. Kuid nii või teisiti alustasid kõik millegi taolisega: “Et ma...” Siin tuli ilmsiks mingi ürgne alateadlik veendumus, et sinu isiklikud soovid ei saa suures maailmas midagi muuta – ükskõik, kas sul siis on võlukepike või ei ole...” (lk 127)

ulmekirjanduse baas