Viimasel ajal sellest autorist palju kuulnud, ostsin ühe ta viimastest teostest ja pidin pettuma. Lühidalt võib kujutuse anda selline võrdlus, et "kui Hyperioni saaga oleks kirjutanud Hubbard". Mis see siis on?
Kaugel-kaugel tulevikus oleme avastanud palju võõrliike teistelt planeetidelt ja mingi ühendatud inimkond on see valitsev jõud. Planeetidevaheline reisimine on raske ja pikaldane ja ääremaa planeedid on niiöelda omavalitsused või kolooniad. Sellisel planeedil tegevus toimubki - see asub uuritud galaktika piirimail ja sealt leiti üks tulnukate rass, kes oskab kõneleda Keelt. Keel on mingi erakordne suhtlusvahend, mis inimestele mõistetamatu ja ka tulnukad ei saa aru, et inimesed on muud kui liikuvad lihatükid. Kui kogemata avastatakse viis Kõneleda, siis tehakse inimeste ja tulnukate vahel mingi leping ja inimesed elavad nendega kõrvuti linnades. Sealt ka raamatu tiitel.
Tulnukad ei oska valetada. Inimesed omakorda on seal nendega sõpruses, ehk siis elatakse viisakas teineteise mittemõistmises. Tulnukate tehnoloogia on bioloogiline, ehk kasvatatakse maju, torne, relvi, süüa. Inimesed annavad neile jälle oma asju vastu. Asi läheb käima siis, kui inimeste valitsus tahab ääremaa planeedil oma korda luua ja saadab sinna uue Suursaadiku, kes peaks nende eludesse muutuse tooma. Üsna pea läheb aga kõik nihu ja lingvistiline apokalüpsis seab ohtu mõlema liigi elud.
Peategelane jutustab asja minevikuvormis, ehk siis heietab lugu tagasi vaadates ja paljud kohad ongi sellised, et "siis ma läksin..." või "aga ma arvan, et tookord nägid vaid vähesed, et..." ehk siis nagu ei hakkaks paljusid kohti välja kirjutama, vaid võtab lühidalt kokku. Autor kasutab palju sõnu, mis on futu ja leiutatud tulevikusaaga jaoks, pluss on see tulnukate keel äärmiselt keeruline mida mõista.
Tegelikult pole selle üle eriti mõtet nuriseda, et need tulnukad on imelikud. Kuidas saabki keegi kirjeldada äärmiselt mitteinimilikku tõugu olendeid? Nad on meile ilmselt nii võõrad, et meil pole võimalust neid ettegi kujutada. Selles mõttes julge ja detailne katse ja kindlasti pakub see huvi just filoloogidele... et kuidas mingi erakordne keel areneb ja kuidas teadvust mõjutab.
Hea meel, et sai läbi. Plot ja idee olid kenad, aga see stiil oli tsipa igav.
31 detsember, 2012
Clifford D. Simak – Lõplik ravi (Lilled Algernonile, 1976)
No vaat, on väike kolkalinnake ja seal
vanem tohter, kes vaikselt elupäevi õhtusse saadab, ikka elanike
suuremate ja väiksemate tervisehädadega tegeldes, oma võimete ja
oskuste piires. Kui korraga ilmub ühel õhtul vastuvõtule Herman,
kes natuke veidra välimusega. Herman nimelt teavitab tohtrit, et ta
on teiselt planeedilt, nö tulnukas. Tohter imestab, aga mis tal üle
jääb kui uskuda - “Herman” on tõepoolest teistsuguse
füsioloogiaga, nagu olevus abivalmilt näitab. Nad vestlevad ja
tulnukas pakub inimkonnale kõigi haiguste ravi, eluaegset
vaktsineerimist. Saladus peitub tampoonis, mis tuleb kehale asetada
ja sealt siis imendub tervendav vedelik kehasse ja probleemid
igaveseks läinud. Puhta vapustav, eks. Tohter katsetab ja
tõepoolest, patsiendid paranevad. Asi jõuab hooga laiemasse
avalikkusse ja ÜROsse ning tulnukate abil saab võimaldada seda
tampooni kogu inimkonnale. Kuni üleilmse operatsiooni eelõhtul
avastab tohter: ühtlasi vähendab vaktsiin tõhusalt
intelligentsust. Aga miks? Kas intelligentsus on haigus? Kas
võõramaalased teevad seda meelega? Tohter ei tea, ta on nüüd
liialt rumal selle üle otsustamaks.
30 detsember, 2012
Karen Orlau – Vamp ja vaskraha (Mardus 1/1999)
Vampiirilugu, mis annab selge teadmise,
miks on just noorel naisel kasulik vampiiriks olla – sa saad end
pimedatel tänavatel turvaliselt tunda, ja see on muidugi mõnus
fiiling. Lugu siis selline, kus värske vampiirineiu tunneb öises
linnas endast rõõmu – tal on jõudu, tal on teravust, ta on
eriline. Pimedus on midagi muud kui muidu. Kui korraga satub kokku
ühe elurõõmsa komberdava memmega, kes palub end kodu juurde saata.
Neid nõustub vastumeelselt teda koduteel toetama – aga midagi on
nagu valesti, memm pole nagu õige memm, miskit kummalist vilksatab
temas. Jõutakse memme juurde ning ootamatult surub see neiule pihku
keti vaskrahaga, neid saab sellest kui panniga pähe. Ja toimub
muutus! Neiu tunneb end taas inimesena, hoolib jällegi inimkonnast
ning vere maitse ei hulluta. Aga häda ei hüüa tulles – pimedas
pargis varitseb teda ilge pätikamp ning neiu avastab, et
vampiirpowerita on ta üks nõrk inimloom. Ja püüab meeleheitlikult
põgeneda pätikamba eest, ent park on hoolikalt suletud territoorium
ja kamba eest pääsu pole. Viimases hädas meenub kaelas rippuv
vaskrahaga kett ja ta rebib selle hopsti kaelast. Taas muutus! Mis
sellele järgnes, jääb seletamatuks ka kogenud politseiuurijatele.
Pole just Orlau tugevamate lugude hulka
kuuluv tekst, pigem selline õhinapõhine lõbustav katsetus.
28 detsember, 2012
Njalli saaga
„Njalli saaga“ on kirja pandud umbes seitse-
kaheksasada aasta tagasi. Kirjapaneku aluseks on olnud rahva teadmine paarsada
aastat varem toimunust. Jutu tegevus toimub suures osas muistses
Islandis ja jutt ise on väga oluline Islandi kultuuri mälestusmärk.
Eesti keeles avaldati saaga 2001ndal aastal
Arvo Alase tõlkes. Selle avaldamine on olnud oluline sündmus ja siiamaani
räägitakse sellest kui olulisest verstapostist (mille?) teel – igatahes väga
tähtis...
On alust arvata, et „Njalli saaga“ kuulub
kohustusliku kirjanduse hulka (sisukokkuvõtted annaabi netikeskkonnas ja minu
raamatukogust laenutatud eksemplaris olevad ääremärkused). Ma ei tea, mis
klassis ja mis aines (kirjandus või ajalugu) see kohustuslik olla võiks.
„Sel
aastal olen ma „Njalli saagat“ lugenud kõigest ühe korra“ ütleb tõlkija oma saatetekstis ja seda lauset muudkui tsiteeritakse.
Mina olen „Njalli saagat“ lugenud (vist) viis
korda, see teeb umbes korra kahe aasta jooksul. Mulle ei ole see miskine
eriline maailmakultuuri mälestusmärk, mida taas kummardamas käia, ega suguvõsa
ammuste liikmete lugu (nagu see paljude islandlaste jaoks ilmselt on). Mina
saan kirjandus(lugemis)elamuse.
Elamuse sellest loost, sellest kuidas ta just
täpselt kirja on pandud.
Ja kui mina siis guugeldan Njalli saagat, siis leian vaid ühe
lugemiselamuse (http://thesystemisevil.wordpress.com/2011/04/02/brennu-njals-saga-i-hnotskurn/).
Seda tundub vähe olevat. Seda tundub häbematult
vähe olevat. Seda enam, et leitud lugemiselamus pole lugemiselamuste kogus,
vaid muu eluolulise (blogi)pudipadi hulgas olemas.
Seda tundub vähe olevat, seda enam, et just lugemiselamustele
pühendatut on Eesti keelses netis päris suur hulk.
Suhtun (peaaegu) mõistvalt „Njalli saaga“
puudumisse Ulmekirjanduse BAASis, ehkki ulmehuviliste jaoks võiks ja peaks see
tekst olema oluline – ikkagi teatud liiki ulme (fantasy?) üks suurtest eeskujutekstidest (vist piisab Tolkieni
nimetamisest). Mõistev suhtumine tuleneb kahest asjaolust: a) teemafoorumis
lihtsalt peab kusagile piiri tõmbama ja b) ulmefännide suhe taolist (fantasty?) liiki juttudesse on küllalt
vastuloluline (Sõrmuse loo hinnete hulgas kohtab ka kahtesid ja kolmi).
Samas, ettekuulutused ja needused ja muu
taoline on jutus ju olemas ja palju võitlust kah. Ilmselt on mitteulme olemise juures oluline loo suur vanus
ja mitte-kuulumine konkreetse inimese väljamõeldiste hulka (hämmeldunud
õlakehitus).
Nii et täidan siin lihtsalt lünka – juhin
tähelepanu huvitavale, haaravale ja omanäolisele raamatule.
„Njalli saagat“ on võimalik lugeda ka ilma
(kultuuri)ajaloolise slepita – kordagi mõtlemata tähenduste tähendustele ja
tajumata seoste ämblikuvõrku kümnetesse suundadesse. Ma suudan ette kujutada
küll valge lehena raamatule lähenevat ja lugemise käigus vaimustusest õhkavat
isikut – asi see sellist inimest välja mõelda ei ole, ma ise kah ju välja
mõeldud!
Aga ... minu vaimustus on (vähemalt mingil
määral) seotud kujutlusega „tegelikust“
viikingimaailmast, kuhu minul on selle
raamatu abil kerge sisse elada.
Ma kohe ei salli dokfilme. Õigem oleks mitte
öelda „ei salli“, pigem on õige „ma kardan“. Ma kardan seda, et ma lasen oma
tunded vallale, et ma lasen ennast mõjutada doki tegijate tehnilistest
oskustest ja hakkangi uskuma valet – näidatavate episoodide valik, montaaži-iseärasused
ja muu taoline loovad maailmapilti. See maailmapilt on ühesuunaline, (kallutatud)
otsustus hea ja halva kohta. Kellegi ohver või eeskuju olemine ei ole mitte
minu otsustus, vaid doki autori otsustus. Ideed määritakse pähe. Iga näidatava
üksikjuhtumi taga on üldistus – sellised need inimesed on, selline see ühiskond
on... Reeglina on need inimesed head ja mõistetavad ja see ühiskond kuri ja
ebaõiglane.
(Ja maailma saaks õiglasemaks kui neile
inimestele oma raha ära andaJ)
„Njalli saaga“ on dokumentaaljutustus. Väga
filmilik dokumentaljutustus. Varjatud autoripositsiooniga dokumentaaljutustus.
Lugu on kirjutatud selge autori poolt, kes on
uurinud erinevatest allikatest loo kohta ja annab nüüd teada saadut võimalikult täpselt
edasi. On asju, mida ta ei ole teada saanud ja nende kohta ta oletusi
ei tee, ütlebki vaid näiteks, et „nad
rääkisid kaua omavahel“, kuid mitte seda, mida nad rääkisid. Ei ühtki
oletust räägitu teemadegi kohta ja sellega saavutab oma loo usaldatavuse tõusu
– las lugeja teeb oletusi, kui tahab.
On asju, mida ta on teada saanud ja mis
justkui ei sobi tekkivasse tervikusse ja neid ta muutma ei hakka. Hea inimene
teeb kurja ja halb inimene teeb head – mõnikord ei teagi, kas meelega või
kogemata – väga eluline ju!
Jutu
päriselule tuginevuse mulje saavutatakse kohati tüütu kõrvaltegelaste täpsusega. Võin ju
endamisi mõelda, misjaoks mulle kõrvaltegelase isa ja vanaisa ja ema, aga nende
korduva esitusega saavutatakse just see efekt – nad on olemas (olnud) ja nad on
reaalsed inimesed (olnud). Samamoodi töötab korduv kõrvaltegelaste jutust välja
juhatamine – „rohkem temast selles saagas juttu ei tule“ – korduv meeldetuletus
selle inimese päris olemise kohta, ta tegutseb ja tunneb edasi, kuigi sellest
saagast väljapool. Tema elus olulised asjad võivad olla hoopis mujal ja siin
mainimata – aga meie jutustame just seda lugu! Ja see lugu on päris inimestest
ja päris inimestega.
Ja see vaid teadaolevast loo kirjutamise aeg
osutub kummaliseks ringiks – väga tänapäevase ja moodsa null-stiilina (ma ei
ole kindel, kas see on siin õige sõna) mõjub igasugustest tundelulistest
sisekaemustest loobumine – kirjeldatakse ainult seda, mida kõrvaltvaataja saab
näha ja/või kuulda (oletused jäävad lugejale). Samas väga filmilik. Kui jutt on
tegelaste tunnetest, siis on seda vaid niipalju, kui nad seda ise sõnaliselt on
väljendanud.
Mulle mõjub samamoodi reaalelulisust
rõhutavana detailsete looduskirjelduste puudumine, mis on hästi kooskõlas
sotsiaalse ja õigusliku süsteemi kirjelduse puudumisega.
Kui jõutakse mingi N jõe koolmekohta, siis
täie ennastmõistetavusega minnakse sinna neemele (mille asukohta kohta kõik ju
teavad!) ja teisal on teada, millist ringi peaks tegema kohast M kohta L
minekuks ja kuidas seda minekut saab mäetipust P täpselt jälgida. Eelduseks on
geograafiline ennastmõistetavus. See, koos paljude teiste
ennastmõistetavustega, loob erilise kohaloleku ja pärisuse mulje.
Autoga sõidetakse, mitte ei vajutata kindlas
järjekorras erinevatele pedaalidele, saavutamaks mingit tegutseja jaoks olulist
vahetulemust – autoga sõidetakse ja pedaalidetailid ei ole olulised (nagu see
mõnes ulmejutus on ette tulnud). Mulle ei meeldi sellised jutud, kus on palju
neid pedaalidetaile – autor justkui rõhutaks enda kuulumist teise kultuuri,
autor justkui rõhutaks lugejast targem olemist. Kõikide detailide
lahtiseletamisest olulisem on millegi jagamise tunne ja niimoodi (nagu „Njalli
saagas“) jagatakse võrdsetega, võrdsetega kultuuris.
Oletusurin
tõlke kohta.
Kui jutt on kultuuri jagamisest, siis on alust
kahelda tõlkija poolses tõlgitava kultuuri jagamises. Tegemist on üldise(ma)
hädaga. See mittejagatav kultuur on võitluskultuur (relvakultuur) ja sellega
seotud sõnavara.
Konkreetsemalt.
Üks relv on tõlgitud tapriks ja selle kasutamine ei lähe üldse kokku tapri varasema
tähendusega (nii ajaloos kui ka ilukirjanduse keeles). Selle kohta on pikem
arutlus netis olemas: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=27&t=28548
. See põhjendamatu tõlkeloomingulisus on oletatavasti tingitud tõlkija
asjatundmatusest – ta ei ole elanud vastavas (relva)kultuuris. (Relva- või
võitluskultuuris on elanud luurekat mängivad lapsed, kes neelavad sellealast
kirjandust, andunud võitluskunstidega tegelejad…)
Konkreetse sõna puhul on ilmselt tegemist olnud juhuvalikuga kusagilt sõnastikust.
Konkreetse sõna puhul on ilmselt tegemist olnud juhuvalikuga kusagilt sõnastikust.
Raamatus on olemas (tõlkija) kommentaarid, ent relvade
kohta need puuduvad.
On kaunis põhimõte: juhul kui puudub mõiste
seletus, siis kasutatakse seda mõistet tavapärases tähenduses.
Tapri tavapärane tähendus on tõlkijale vist
teadmata. See tekitab kahtluse kogu võitluste kirjelduste (ja neid on
palju – 86 erinevat tapmist) tõlgete adekvaatsuses. Kogu võitluskirjelduse all
tuleb siin lisaks relvadele mõelda ka igasuguste löömiste ja tõjumiste
sõnavarale, mis selles tõlkes on antud võimalikke tähendusnüansse eristamata.
Ja ometi oleks Eestist lihtne leida
asjatundlikke ja abivalmis konsutante!
Kohatine (mitte
selles raamatus) ulatub tõlkijate kultuuri(tundma)tus nii kaugele, et võiks
lausa üles kutsuda mitte lubada tõlkimise vastutusrikast ülesannet idiootidel
enda peale võtta!
(Philip Carlo raamat „ICEMAN
Maffia palgamõrvari pihtimused“, Helios 2011. Tõlkija ja toimetaja ühes iskus
Kauri Pärnasalu ei suuda vahet teha padrunil ja kuulil. Kas lollusel võib olla
piire? Kust tuleb meesterahvas, kes sedagi ei tea? Või ei ole Kauri üldse
meessoost? Tõlkigu siis ristpistet ja mitte tapmise eri viisidele pühendatut!)
„Njalli
saaga“ sisust ja detailidest.
Enamik saaga tegevusest toimib Islandil. Seal
on talved lumised ja karmid, lumisemadki veel kui Eestis. Suur osa seiklustest
toimub ikka kevadel, suvel ja sügisel. Talve on jäänud vaid paar episoodi,
needki seotud talvevarude lõppemisega. Talvevarud läbivad kogu saagat, ikka
tehakse puid või heina või mingeid põllutöid. Neid põllutöid teevad ka
kangelased ja suured ülikud – see on Island. Kõrval oli Norra, kus oli kuningas
ja jarlid, nemad küll tööd ei teinud (vähemalt selles saagas mitte), küll aga
said nende malevlased teenistuse lõpul kalleid kingitusi. Kuningas kingib
lemmiksõdalasele laevatäie jahu! Kuningas kingib puitu – Islandil ju metsa ei
kasva!
Ma ei tõlgenda, ma panen tähele – tegelastel
justkui puudub võrdlusvanus. Ollakse laps, siis saabub täiskasvanuiga, mis
jookseb üsna ühtlaselt, meeste/naiste iga ja selle kulgemine ei ole midagi
mainimis- ja märkisväärset. Samamoodi mõjub veidralt sündmusteta aastate
möödumine nii, et sellele eraldi tähelepanu ei juhita. Vaid kaudselt ja raamatu
lõpu kronoloogia abil võib teada paarikümne aasta möödumisest saaga keskel.
Saaga on väga harali igasuguste eel-, kõrval-
ja järelsündmustega.
Enamik saagasündmusi kajastavad au ja kuulsuse
kogumist. Nende saamiseks on põhiliselt kaks teed: taplused ja kohtuvõidud.
Siiani minu poolt loetus on „Njalli saaga“
taplused selgelt erilised, erilised küljest raiutud jäsemete suure hulga
poolest. Ega ma enne ei osanudki tähelepanu pöörata, kuid järele mõeldes
(inimesest märklaua suurus ja kuju, kilbi või mõõga/kirvega hoobi pareerimise
võimalused...) on just nii ainuõige. Nad ilmselt tundsid asja – igatahes
paremini tänapäevastest fanatasy-kirjutajatest.
Kohtulahingud olid mulle väga huvitavad lugeda,
kuid ma annan endale aru, et juuraga üldse mitte kokku puutunud lugejatele
võivad nad natuke venivad olla.
Mõned tähelepanekud:
- Kohtuprotseduurides ei ole menetluslikku eristust kriminaal- ja tsiviilasjadeks.
- Ka kriminaalasjades pidi olema asjast huvitatud pool, kes esitas süüdistuse.
- Nii süüdistus kui hilisem kohtuotsus vajasid (relva)jõudu, selleks koguti liitlasi – otsus otsuseks, aga süüdistajal pidi olema jõudu kohtuotsus ellu viia. Puudus riik, kes oleks kõike seda ise teinud.
- Eksisteeris hädakaitse mõiste ja selle piiride ületamine (mis mõnikord jäävad lugejale tajumatuks). Nendele hilisem tuginemine nõudis selgete protseduuride jälgimist.
- Kohtu süüdistuse või kaitsva poole esindaja pidi seda tegema oma siseveendumuse kohaselt. Olid küll seadustetundjad, kes võisid anda head nõu, kuid kui ühe kohtupoole esindaja sai sellest esindamisest rahalist kasu, siis oli see altkäemaksu võtmine (see esindamine on ju oluline osa tänapäevase advokaadi tööst). Mis omakorda oli karmilt karistatav.
- Kohtupidamine oli väga formalistlik. Praegu hinnatuna pisiajaline protseduurieksimus tõi kaasa otsuse tühisuse – mõnikord oli tegemist eksimusega, mis ei lubanud samal alusel menetlust uuesti alustada, mõnikord tõi see kaasa omakordse menetluse eksinu vastu, mis süüdimõistmise korral võis kaasa tuua ka ülikule olulise karistuse.
Tundub,
et ...
Mina
loen seda teksti nii, et justkui...
... justkui oleks olemas kaks selgelt
eristuvat mõistet „õigus“ ja „õiglus“. Need ei tarvitse alati koos käia. Saagas
jälgitakse tegelaste teed kohtusse, kohtus liikuvat õiguse käänulist rada ja
osaliste olekut ja käitumist pärast kohut. Seda õigluse-sõna ei mainita
kordagi, kuid ometi on ta alatasa kohal. Eelkõige jutustaja või lugeja
tundelise hinnanguna – ta tunneb ennast kas verd ihkava varitsejana või elu
eest põgenejana – roll valitakse vastavalt õigluse hinnangule – mulle tundub
see lugejahinnang olevat määratud saaga kirja paneja õiglusehinnangust.
Samas jääb mulje, et kohtuvõitude/kaotustega
ümberjagatav, kõigi poolt ihaldatav au ja kuulsus ei ole seotud „õiglusega“.
Võit on võit ja on ka au ja kuulsus. JOKK-printsiip oli ka siis au sees!
Kuivõrd enamus saagas kujutamist leidnud
kohtulahingutest on otsapidi seotud taplustega, siis moodustavad nad ühe
terviku.
Väga kõrvaltegelasterohkes saagas on eraldi
lugude eristamine raske ja kunstlik. Minu tajus on siin kaks suuremat lugu.
Esimene
neist on viikingite saatusliku naise lugu. Hallgerdr
oli tema nimi. Ta oli silmapaistvalt kaunis ja abiellus kuueteistkümne aastaselt. Tema
mees ei olnud piisavalt hea ja ta lasi selle mehe ära tappa. Seejärel abiellus naine teist
korda ja kuigi mees oli tema jaoks piisavalt hea, siis olid Hallgerdril halb
sõber, kes läks tema mehega tülli ja tappis selle ära. Kolmandat kord abiellus
ta Njalli sõbra Gunnarriga. Meelelahutuseks ja naiste väiklase vaenamise tõttu
tapeti päris mitu meest – vaenamine käis algul Njalli naisega ja hiljem paljude
naabritega. Hallgerdr ussitas kõikjale ümberringi ja tülitses seepärast ka oma
mehe Gunnarriga. Ussitamise lugu lõppes sellega, et tingil mõisteti Gunnarr
tähtajaks pagendusse, kuhu ta jättis minemata. Kui siis Gunnarril oli käsil
võitlus tema kui lindprii ründajatega, siis jättis naine ta vana tüli
kättemaksuks abita ning nii see mees surma saigi…
Gunnarri sõbrad ja sugulased naisele kätte ei
maksnud (vähemalt teadaolevalt ja vähemalt mitte tappes) – aastakümneid hiljem
istus ta kusagil pingiotsal ja tänitas Njalli poja kallal, mille peale teda vaid põlglikult „vanaks litsiks“
nimetati. Saaga üleskirjutaja loeb teda
niivõrd kolmandajärguliseks, et jätab ta isegi tavakohaselt saagast välja
juhatamata – mingi suvaline mutt möliseb (kuigi alguses on talle pühendatud
kümneid lehekülgi – eks siingi ole autori moraalihinnang).
Teine
lugu on Kari ja Flosi kättemaksu lugu.
Njalli poeg Skarphedinn ei olnud
abiellunud ja läks tasapisi kurjaks, ta hakkas ümberkaudu tapma ja mõisteti
lindpriiks. Flosi (suure kambaga) tuli teda tapma ja asja käigus tappis
mitteväärikalt (maja põlema pannes) veel hulga inimesi, nende hulgas ka Njalli
ja Njalli naise. Nende tapmiste eest asus kätte maksma Njalli väimees Kari, kes
jäi lõpuks ainukesena Njalli sõpradest ja sugulastest lepitusmenetlusest
kõrvale. Põletamises osalejate tagaajamine ja tapmine kestis viisteist aastat
ja selle aja jooksul tekib lugejal austus ka Flosi vastu. Viieteist aastat kestva
tagaajamise järel (mööda kogu Euroopat) lepivad Kari ja Flosi ära.
Kahe
loo vahel jõuab Islandile ristiusk. See tuli nagu
ikka, tappes ja jõu üleolekut näidates. Saagas väidetakse ka Njall olevat uude
usku läinud. Minu jaoks oli see uue usu värk selgelt saaga tervikusse sobimatu
ja mõnede kommentaatorite seisukoht, et „Njalli saaga“ kajastab kristlusega
saabunud moraalimuutust, tundub olevat laest võetud.
Njall ei tapnud kogu saaga jooksul mitte ühtegi meest.
Njalli ei näidata kohtulahingutes kirjatähte
pooleks ajamas ja sellega võitu saavutamas (kas seda polnud?).
Njall lepitas vaenupooli enne kohut
läbirääkimisega.
Njalli poolt pakutavad (välja kaubeldavad)
rahalised kompensatsioonid tapmiste eest ületasid oluliselt seadusest
tulenevaid.
Njalli poolt taotletavad muudatused seadustes
viidi ellu mitmeaastaste intriigide ja läbirääkimiste tulemusel.
Njall tapeti umbes kaheksakümne aastasena. Ta
oleks võinud seda vältida, kuid suremine oli tema enda teadlik valik.
Viikingite
kangelasajastu üks tähtsamaid saagasid on pühendatud mehele, kes ei tapnud ja
tegi kõik, mis oskas, tapmiste vältimiseks.
Viimase kümne aasta jooksul olen ma „Njalli
saagat“ lugenud rohkem arv kordi kui „Sõrmuste isanda“ triloogiat.
Craig Wolf – Jälitaja (Mardus 1/1999)
Viikingid teadagi sõitsid laialt merd
ja olid oma rohkem või vähem kultuursete röövretkedega üpris
edukad ja hirmuäratavad. Nagu näiteks selle loo kangelane kapten
Leif, kes juhtis oma laeva lõpuks koguni Musta Aafrika sisemaale,
kus siis samuti sai ohtralt röövida. Viikingites tekitas veidike
hämmastust sealne kohalik fauna (hea leid autorilt, mis veidrad
imeloomad on esmapilgule müütide valguses küll lõvid, elevandid
ja krokodillid?), ent tõeline kamm algas siis, kui Leif viskas
ähvardavat nõida vägeva kirvega. Nõid justkui suri, aga samas
voolas temast välja üks ilmatuma jäle limuseline või limajas
vormituvõitu olevus, kes punaseid silmi pööritades asus pealik
Leifi jälitama. Leifile see üleüldse ei meeldinud ja ta suundus
laeva meeskonnaga tagasi Aafrika rannikule vägitöid jätkama. Mõne
aja pärast lojus-olevus järgnes! Mehed panid Hispaaniasse.
Õudustäratav olevus järgnes! Edasi Britanniasse ja ikka loivas
mõne aja pärast rannikule hirmus ja kahjustamatu ollus (punaste
silmadega!). Leif ja ta meeskond mõistis nüüd, et tõsine häda on
käes ja selle värgi käest niisama ei pääse, ja nad sõitsid
kodumaale Norrasse, kus meeleheitel mees otsustas ollusega viimsesse
võitlusse asuda. Ja läheb vana rada pidi, ollus ilmub vähe aja
pärast Norra rannikule, ja muidugi Leifi jälgedes. Mees otsustas
temaga võidelda kaugel põhjas, eemal viikingite inimasustusest (aga
saamid?). Ning ollus järgneb talle, ikka järgneb, ükski tuli ega
relv ei peata seda. Ent ootamatul kombel tuleb appi vanaisa Pakane...
nimelt pole Aafrikast pärit ollus krõbedate miinuskraadidega
harjunud. Ja Leif teeb temaga midagi, millest pääseb painajalik
ollus vabaks vaid kliimasoojenemise abil. Uups.
27 detsember, 2012
Juha Vuorinen – Pigimust seiklus (2012)
Reklaam lubab raju krimiparoodiat, aga
tegelikult on tegu Vuorineni vast täiskasvanulikuma tekstiga (või
tõesti, õigupoolest pole ma suurt tuttav skandinaavia
nüüdiskrimkadega, ehk pila selle “sügavuse” üle?) –
peategelane on joomisest ja trallitamisest loobunud keskealine mees
(Wallander?), kel katkised isasuhted lahus kasvanud tütrega ning
tärkamas tõsine armumine vormika ihara ja targa kõrtsipidajannaga.
Peategelase vestlused tütre ja võimaliku armsamaga on ikka
hämmastavalt erinev Vuorineni staarloome võttestikuga, pole mingit
joogist krabamist ega macholällamist, inimesed lausa... suhtlevad
mõtestatult; seksiga on üldse nii, et... seda on, aga... kuidas ja
kellega? No muidugi on siin samuti küllaga kõiksugu kepi- ja
sitanalju, maitsetut või löövat, rämedat ja totakat, aga see ei
ole nii ummistavalt-lämmatavalt esiplaanil. Kui raamatuga midagi
enam kripeldama jääb, siis põnevusloo lahendus, mis paneb puhtalt
õlgu kehitama, küllap oli autoril raske juttu kokku võtta (ehk
hoopis soov eriti segast panna?). Või noh, ikkagi puhtalt
skandinaavia krimikirjanduse paroodia, mida ei jaga lahti hammustada?
Kes teab.
Aga jah, lugu umbes selline, et
isepäine sportlik uksehoidja palgatakse hämara advokaadibüroo
poolt üht tüüpi otsima, kellele rikkurist sugulane tahab pärandust
jätta. Otsitav tüüp on tugeva kiiksuga, küll on tal probleeme
hügieeniga, küll kasvab tal kodus inimarmastajast pervert-taim,
küll tegeleb ta astroloogiaga või siis hoopis segab end allmaailma
asjadesse, seda Soomest Brasiiliani. Häda kui palju, uksehoidja ei
taba tüüpi kuidagi, et päranditaotlusele allkirja saada. Kahtlust
äratab seegi, et honorar mainitud tegevuse eest on kahtlaselt suur
ja... uksehoidja pilt on tüübi korteris külmkapile kinnitatud. Mis
tegelikult toimub? Nojah, tegelikult satutakse kõiksugu kiiksuga
olukordadesse, kus peategelasel muudkui oksemaik suus möllamas jne
jne.
26 detsember, 2012
H.P. Lovecraft – Elustaja Herbert West (Mardus 1/1999)
Üpris õõvastav lugudepõimik kahest
noorest ambitsioonikast arstist, kes tegelevad laipade elustamisega.
Mis ei kulge just rahumeelselt (sest autoriks on see Lovecraft).
Nimelt on üks noor taibukas arst avastanud mooduse teha vedelikku,
mis laibale nö elu sisse puhub. Aga et saada võimalikult
intelligentse käitumisega elluäratut, oleks vaja värskelt lahkunut
– kel pole siis ajurakud hävinenud jne. Nojah, vastavate laipade
kogumine ei ole just seaduslik ning taga hullemaks, nii mõnigi
braindead katsealune pääseb vallale ja kohe laia ilma jõhkrutsema
(või kaob kui tina tuhka). Ajapikku tulevad käiku juba finessid –
kuidas elustada peata keha jms. Nagu ikka, ei lõpe sellised
tegevused üleüldse meeldivalt.
“Kasutades ära korralagedust õppetöös ja kohalikus tervisekorralduses, õnnestus tal ühel ööl üks äsjasurnu salaja ülikooli lahkamiskambrisse toimetada ja minu juuresolekul süstis ta sellesse uue koostisega elustit. Surnu avaski silmad, kuid jäi üksnes lage põrnitsema, ning langes siis tardumusse, millest teda oli võimatu toibutada. West leidis, et laip polnud piisavalt värske – kuum suveõhk ei tee surnukehadele mitte head. Korjust ahjus ära põletades oleksime äärepealt vahele jäänud ja West otsustas, et ei hakka enam kolledži laboratooriumi nii hulljulgelt ära kasutama.” (lk 49)
“Keelanud mul laipa puudutada, süstis ta esmalt midagi randmesse peaaegu samas kohas, kust tema nõel oli balsameerimisvahendit süstides ihusse tunginud. Tema sõnul pidi see säilitusaine neutraliseerima ja organismi normaalsesse lõdvestumisseisundisse viima, et hiljem süstitav elusti saaks segamatult mõjuda. Veidi aja pärast, kui surnud jäsemeis toimus ilmselt mingi muutus ja neid haaras nõrk vabin, vajustas West ägedalt tõmblevale näole padjataolise eseme ega võtnud seda ära enne, kui laip oli liikumatu ning valmis meie elustuskatseks.” (lk 59)
25 detsember, 2012
Lew R. Berg – Terrakotasõduri needus (Mardus 4/2000)
Bergi tekstid mulle üldiselt meeldivad
– puudub igav jutustamine, kohe naksti käib mölatu action,
kasutatakse innukalt külm- ja tulirelvi. Nii ka seekord. Willard ja
ta kaaslased peavad turvama üht ülisalajast saadetist, milleks
osutub salapärase minevikuga terrakotasõdur, mis ärkab keset
transportimist nö ellu ja asub teostama tapvat laastamistööd.
Hurmav. Terrakotasõdur pärineb Hiinast, kus ta keisri hauast üles
kaevati – aga tema maagiliseks ülesandeks on kättemaksu teostada,
ning seda savisõdur asubki nüüd ülimalt osavalt ja
destruktiivselt sooritama, vehib aga mõõgaga ja hävitab
mitmesuguseid transpordivahendeid. Willardil ja ta turvameestel on
häda käes, ei saa seda raiska maha võtta ei hea ega kurjaga,
kuulid vaid peksavad savikilde välja. Ja muidugi tekib respekt nii
oivalise tapamasina vastu, milline osavus, milline filigraansus,
milline üleloomulikkus! Aga Willard on ikkagi Willard (kes siis
muu?), ning viimasel hetkel meie omad võidavad terrakotasõdurit,
lahustades ta algosakesteks! See teeb õnnelikuks.
24 detsember, 2012
Aivar Kivisiv – Kolmas vabadussõda (2012)
Päris painajalik tellis sellest,
milline võiks olla Eesti nüüdisaegne kodusõda, mida agaralt
mahitab üks naaberriik ja kuidas reageerivad sellele energianäljas
suurriigid. Kui raamatu esimene veerand kirjeldab sajandi alguse
Eesti majanduse ülevõtmise katseid ning aprillirahutuste toimumist
ja tagamaid, siis ülejäänud raamat illustreerib värve kokku
hoidmata seda, kuidas 2012. a septembris puhkes kodusõda – Gazprom
ehitab Tallinna lahes Nord Streami ning oma kurikavalatel
turvakaalutlustel blokeeritakse sõjalaevadega Eesti sadamad
(muuhulgas uputatakse “õnnetusega” Paldiski lahte kaks väikest
tankerit, et NATO laevad ei saaks vajadusel sadamasse purjetada) ning
peale koolides eestikeelse õppe pealesundimist jms lahvatab viimaks
leek ehk Ida-Virumaa kuulutab end autonoomseks piirkonnaks (a la
Transnistria), kaitsmaks venelasi EV rõhuvate seaduste ja
diskrimineeerimise eest. Venemaa eriteenistused on siin juba pikemalt
mässu valmistanud, ning nüüd saadetakse siia massiliselt
organisaatoreid, eriväelasi ja sõjavarustust – eesmärgiks
sõbralikuma valitsuse pukki upitamine (omaette teema on Läti, mis
ongi selleks ajaks selline nukuvabariik, Venemaa käepikendus Euroopa
Liidus). Eesti julgeolek ei istu käed rüpes ja püüab seda
takistada, ent massi vastu ei saa, ning saatuslikud sündmused üha
rohkem või vähem eskaleeruvad (õnneks toimub osaline reservistide
teenistusse kutsumine, ametivõimud arvestavad, et asjad võivad väga
tuksi minna). Üheks kurjajuureks on roheliste vormidega
munitsipaalpolitsei nii Tallinnas kui Ida-Virumaal, peale selleks
moodustatakse mitmeid vabatahtlike relvaüksusi (ärksamad osalejad
on tüüpiliselt neljakümnendates heas vormis mehed). Toimuvad
niisamuti poliitilised mõrvad, et kõik Ida-Virumaa vallad toetaksid
autonoomia ideed.
Mässukorraldajad leiavad, et parim
viis muukeelse (raamatus on küll vaid juttu venelastest) elanikkonna
tõeliseks ülesraputamiseks on võimalikult rohkearvulised
tsiviilohvrid omade hulgas (mis võimaldaks Venemaal üha ägedamalt
ja ultimatiivsemalt reageerida ning kaasmaalaste kaitseks näiteks
rahuvalvejõud sisse saata), ja nii lähebki – Jõhvis
organiseeritakse suur meeleavaldus, mille haripunktis avab kogunejate
pihta tule kaitseliitlaste vormides mehed (kes on tegelt piiritagused
saboteerijad), mille tagajärjel hukkuvad paarkümmend inimest.
Vihapurse ja rahvusvaheline piinlikkus on määratu, ning mis veel
hullem – relvastatud mässulised vallutavad mitmeid Eesti Energia
alajaamu, millega saaks kõvasti elektrit kinni hoida (politsei
eriüksused ja kaitseliitlased vallutavad need veriste intsidentidega
tagasi). Järgnevalt kutsutakse kokku meeleavaldus Tallinna, kus siis
nõudeks valitsuse väljavahetamine (kui õieti mõistsin, siis on
peaministriks Aaviksoo (lk 272)), autonoomia, Kaitseliidu
laialisaatmine, nullkodakondsus, kaks riigikeelt jms – uue
valitsuse moodustaks Keskerakond koostöös Ida-Virumaa liidritega.
Tegelikult on plaan massiga
(meeleavaldusele kogunebki 25000-30000 inimest, kes nõuavad
Savisaare võimule tõstmist) Toompead rünnata, kus peab
erakorralist istungit Riigikogu; ja vajadusel tulirelvadega
võimukants vallutada ning sundida Riigikogu õigesti hääletama.
Eesti jõustruktuurid on agressiooniks valmis ja õhtu pimenedes
puhkebki Toompeal konkreetne lahingutegevus – kohalik
(amfetamiinilaksuga) kahuriliha saadetakse kaitseliitlaste ja
politsei vastu ning nende kannul püüavad kodanikeks maskeerunud
vene eriväelased olukorda enda kasuks pöörata. Peale väga
ohvriterohket lahingut kihutab soomusmasinatel kohale Scoutspataljon,
mis purustab mässajate jõu, lossikaitsjad olid juba tõepoolest
alla jäämas. Aga ega tulevahetused Toompeaga piirdu, püütakse
vallutada mitmeid ministeeriume ja muidugi vanalinna rüüstamine
(see küll valikuliselt – kui sul mingi georgi rist uksel, siis
seda asutust ei puututa); Koplis üritatakse luua dessandile tugiala
(Prantsusmaalt ostetud Mistral hulbib Tallinna lahel) ning hiljem
taganevad Katleri kanti osad relvastatud mässajad. Ohvrite arv on
nagu üpris kujuteldamatu. Järgmisel varahommikul ületavad Narva
jõe Vene regulaarväed, eesmärgiks kaasmaalasi kaitsta (Toompea
lahingu ajal langes Narva kant üleüldse separatistide võimu alla).
Neid võtavad Sinimägede liini kaitsepositsioonidel vastu eesti
kaitseväelased, jõe ääres on tulejuhtideks osavad luurajatest
kaitseliitlased, tänu neile saab Venemaa mitu modernset sõjamasinat
juba peale jõe ületamist seal rivist välja lüüa.
Õnneks on olemas NATO kindralid, kes
ei kõhkle liitlasriiki sõjaliselt toetamast (vastupidiselt
poliitikutele jne), ning mõned päevad enne täiemahulise konflikti
puhkemist on saadetud Hiiumaa lähedale briti lennukikandja ja
varustuslaev ning küllaltki agressiivse õhuturbega nurjatakse
venelaste dessant Tallinna piirkonda; üleüldse hakkavad nüüd
saabuma Ämarisse lennukitega Euroopas baseeruvad USA
merejalaväelased, kes hakkavad peale kiiret grupeerumist liikuma
Sinimägede poole, mille tagajärjeks on sealse lahingutegevuse
vaibumine – ei Venemaa ega USA taha astuda otsesesse
relvakonflikti. Ehk siis järgnevalt sõlmitakse päeva jooksul
Brüsselis rahu, mille tagajärjel lahkuvad Vene väed Eesti aladelt
järgmise kümne päeva jooksul ning Ida-Virumaa jääb pooleks
aastaks NATO rahuvalvajate turvata, see ühtlasi võimaldab
rahulolematutel Eestist lahkuda. Et siis lühidalt selline kokkuvõte.
Raamat pole miskisugune lihtlabane
actionromaan või thriller ning Kivisik ei hiilga just
kirjanduslikkusega, lisaks on tekst vormistatud üpris tihedalt ja
täis kõiksugu arutlusi (nojah, alljärgnevad tsitaadid on vast
naiivsevõitu näited) – ehk tegemist pole öökapiraamatu vms.
Tegevusele on mitmeid vaatepunkte – nii kangelaslikelt
kaitseliitlastelt, asjalikust valitsusest, pahatahtlikest
mässuõhutajatest kui ka tavalistest Tallinna ja Narva peredest.
Selgelt negatiivsed on mässuorganisaatorid nii Venemaalt kui
Eestist, kellele vastukaaluks on Narva venelaste perekond, kes ühelt
poolt toetab autonoomianõudmisi, teiselt poolt saavad aru – Eestis
on parem elu kui piiri taga. Perepoeg mõistab peale Toompea
ründamist surmavalt haavatuna, et neid, venelasi, on ära kasutatud
nende endi suguvendade poolt, nad on vaid etturid suurvõimu
mängudes.
“Anatoli alustas sõnumit emale: “Kallis ema, anna mulle andeks, et ma su soovitusi ei kuulanud. Sinu kardetud sõda ja verevalamine on alanud. Minu argus ja otsustamatus tähtsatel hetkedel on toonud mind siia Toompea lossi. Ma laman siin ühe ruumi põrandal ja minu ümber on palju juba surnud Narva poisse, keda ka Anastassia peaks tundma. Mul on sääres jube haav granaadikillust ja ma olen kaotanud palju verd. Mul on hirm ja jõud hakkab otsa saama. Ma loen seda sõnumit ühe kaitseliitlase telefoni, kes võib olla minu vigastuste otsene tekitaja, aga teisalt on mind siiani vastavalt oma võimalustele elus hoidnud. Kui arstiabi jõuab minuni ruttu, siis on mul veel lootust teid näha. Kui ei, siis on need minu viimased sõnad teile. Hoiatage kõiki tuttavaid inimesi, Venemaa võimumehed ja autonoomia aktivistid ei hooli absoluutselt inimelust. Meie, kohalikud lihtsad venelased, oleme nende jaoks ainult kahuriliha. Me oleme nupud mängus, mis ei ole meie mäng. Selles mängus ei ole Eestis võitjaid. Ma palun veel kord andeks. Viimane soov, kui ma siit eluga ei pääse. Matke mind vaikselt. Ei mingit televisiooni. Ei mingit jutumärkides kangelaste ühismatust. Me ei ole kangelased, me oleme suure masinavärgi ohvrid. Ma ei taha ka pärast oma surma kütta üles inimesi tooma uusi mõttetuid ohvreid.”” (lk 380)
Omaette ooper, et autor on kasutanud
tekstis tuntud nimedega tegelasi (“kui sind ei ole siin, siis sind
ei ole olemaski”), ehk olnuks korrektsem nimesid muuta. No igatahes
oleks praegu piinlik Savisaare või Rebase nahas olla; omamoodi
tänavakangelane on Kruusimägi ja rahvuslikuks ingliks Brüsselis
asjatlev Kelam. Huvi pärast sai tehtud nimekiri rohkem või vähem
tekstis esinevatest... tegijatest (enamus neist esineb siiski vaid
esimesel sajal leheküljel):
Jaak Aaviksoo, Andrus Ansip, Siim Kallas, Tunne Kelam, Dmitri Klenski, Tarmo Kruusimäe, Toomas Kümmel, Mart Laar, Dmitri Linter, Tiit Madisson, Kristiina Ojuland, Ivari Padar, Urve Palo, Jüri Pihl, Koit Pikaro, Vladimir Putin, Kalev Rebane, Maksim Reva, Edgar Savisaar, Vilja Savisaar, Ain Sepik, Mihhail Stalnuhhin, Olari Taal, Indrek Tarand, Tiit Vähi
Eks miskitmoodi saab kirjastustest aru,
kes seda raamatut avasüli avaldama ei tõtanud (nagu on mainitud
raamatu kaanetutvustusel) – tekst on terav ja provokatiivne ja
samas kirjanduslikkusest mitte just särav. Üpris karmid on kodusõja
stseenid, nii Toompea kui muudes lahingutes notitakse ikka sadu ja
kümneid inimesi. Ning väikestviisi pogrommid Ida-Virumaa eestlaste
kallal. Samas ei saa öelda, et tekst on marurahvuslik, pigem nö
kaitsetahet sütitav. Või kes teab. Eesti aluseks on Kaitseliit ja
intelligents oma tolerantsusega on liialt järeleandlik. Vaenlane ei
maga, vandenõuteooriad niisamuti. Ja miks ikkagi on pealkirjas
kolmas vabadussõda? Varasemast on teada nagu one and only
Vabadussõda.
“Ain Troll surus lahkudes Verner Puhmi kätt ja ütles: “Meeldiv oli sinuga kohtuda. Nii isamaalist keskerakondlast ei ole ma enne kohanud. Mulle tundub, et sa oled kaitseliitlasena tõeline Eesti patrioot. Kurat, aga ikkagi ma ei tahaks sinuga luurele minna. See on minu kui reservohvitseri isiklik arvamus. Ära pane pahaks, aga selline tunne mul on. Ja tead, miks.”
Ain surus endiselt Verneri kätt ja vaatas talle sügavalt silma, pidas pausi ja jätkas: “Sellepärast, et sa ei ole suutnud oma hirme ja kartusi maha suruda ega ei ole siiamaani suutnud Keskerakonnast lahkuda. Sa võid ühel hetkel, hoolimata oma mõttelaadist ja selgetest arusaamadest, olla manipuleeritav. Anna andeks, kui ma sind solvasin, aga ma olen harjunud avameelselt oma arvamust avaldama.”
“Saan aru. Andres ütles mulle umbes sama viis aastat tagasi. tõsi, mitte nii otseselt ja karmilt nagu sina. Siis ma lubasin selle üle mõelda, nüüd ma teen selle asja teoks. Keskerakonna tänaste väljaütlemiste taustal ei tundu ma oma üksuse võitlejate ees veenvana ja seda ei tohi olla. Kompaniiülem peab olema võitlejatele igas mõttes eeskujuks. Aitäh, sõbrad, et aitasite mul meelekindlust leida.”” (lk 134)
23 detsember, 2012
Cathleen Q. Brookland – Tuulekallim (Mardus 4/2000)
Selle kogu vast rahulikeim lugu, kus ei
pea kartma õelalt varitsevat õudusvõpatust jne. Mis on vahelduseks
tore – kuigi võiks näpuga näidata, et näe, siinse kogumiku
ainus naisautor ja siis nii. Aga hea küll. Fantaasialugu sellest,
kuidas kuskil maakolkas on noor neiu, kellest ei õnnestu kuidagi
pruuti kasvatada – neiu on hoopis ulmade vallas ja kuulab tuult.
Külarahvas pole rahul, vanemad õnnetud, neiul kama kõik. Lõpuks
saab vanematel sellest külahäbist küllalt ning onu viib ta kodust
minema – tõelise nõia juurde, kes omakorda avastab, et neiust ei
saa nõida; tema võiks olla veel vägevam ehk siis suisa võlur. Ja
neiu teekond viib edasi, ikka tuule saatel ja õpetusel, kuni jõuab
võlurite juurde – ja kõik läheb hästi. Lugu pole just
dramaatiline, aga selline melanhoolne hell vahepala on tõepoolest
vahelduseks kogumikus valitsevale mitmepäisele horrorile.
22 detsember, 2012
Veikko Vangonen – Hirmuöö (Mardus 4/2000)
Noor neiu kogeb koledat ööd haiglas
valves olles. Nimelt Maano, viieteistkümneaastane spordipoiss, on
peale jõusaaliõnnetust rahusteid täis pumbatud ning neidis peab
teda valvama (ja vajadusel rahustit manustama) üksildases
haiglaosas. Maano osutub mõneti üllatuslikult vampiirihammustuse
mõju all olevaks. Pole kena, tõepoolest. Juhtub ka nii, et Maano
rabeleb rihmadest vabaks, ning näksab kurjalt loo kangelannat.
Millele järgneb neiu hullumine sealsamas haiglas. Võiks öelda –
hirmus. Aga ei pea.
Päris huvitav on jälgida, kuidas
meesautor konstrueerib paanikas naiskangelast, ikka kiljumine ja
jalgade nõrkemine ja teised reaktsioonid. Ehk siis lugu teismeeas
tütarlastele – ikkagi omad, eesti kaunid vampiirid, neid kõikjalt
ei leia.
21 detsember, 2012
Marek Simpson – Igori surm (Mardus 4/2000)
Simpsoni jutt on taaskord seotud jumala
ja surma ja eksistentsiga, ning mingil moel need jutud nagu suurt ei
huvita. Heidikuks mandunud Igor pekstakse ja pussitatakse tänaval
surnuks ja teel taevariiki kaalutakse, kas ta kerge on. Igori hing
avastab vapustusega, et jumala kehastuseks on rahaautomaat.
Õudne-õudne. Hale ja kurb on see jutuke, maailmas ja taevariigis
valitseb ebaõiglus, rikkad tõllas ja lollid võllas. Selline tekst
on vast tõepoolest oma aja toode, või noh, nooruslik
sügavamõtteline uidang.
Iseenesest on huvitav, kuhu kümne
aasta jooksul on kadunud terve plejaad kirjutajaid, kes Marduses
tekste avaldasid – kirjanduspilt on kohe nagu vaesem, trashi ja
campi napib.
20 detsember, 2012
Craig Wolf & Abel Cain – Karukolbad (Mardus 4/2000)
Tõsine ugrihorror hantide sõpradele
ehk kuidas handi šamaani juhtimisel löödi tagasi tsaaririigi
Siberi selle osa koloniseerimiskatsed. Tuli venelaste kokkuklopsitud
sõjasalk, röövis ja märatses ja poos paaris pärismaalaste külas
ning kavatses hantide peidupaikadest haruldasi karusnahkasid kätte
saada. Ja noh, üleüldse, Vene impeeriumi valdusi laiendada. Handi
šamaan vaatas valulikult vallutajate ebaökoloogilist käitumist ja
otsustas sellele oma tarkusega vastu astuda. Ja teha seda pühade
karukolpade abil, mida handid sajandeid aupaklikult pühakohta
kogunud. Šamaan puhus kolpadele nö hinge sisse ja hirmuäratavad
uduste kehadega kolbad suundusid vene sõjasalga laagrikohta.
Hävitustöö sai põhjalik! Ning hantide vabadus jäi seks korraks
kestma. Tegelikult muidugi niimoodi ei juhtunud.
19 detsember, 2012
Kurt Vonnegut – Võllaroog (2012)
Vonneguti viimased tõlked on
vonnegutliku võlu kaotanud. Käib üks ameerikalik jauramine ja
sellist universaalset löövust napib (või äkki peale Strugatskite
lugemist näib selline romaan parajalt suvalisena, löögijõuta,
tavalise nämmutamisena?).
Seekord saab ülevaate ameeriklaste
elust kahekümnendatest seitsmekümnendateni, ikka võim ja unistused
ja reaalsus. On väike inimene ja sisserändajate järeltulija
Starbuck, kelle kokutav ja inimpelglik metseen sokutas ta
kolmekümnendate majanduskriisi ajal Harvardisse õppima ja kes seal
(mõneks ajaks) kommunistiks pöördus. Seejärel oli
majandustegelasena maailmasõjas ning leidis elu armastuse
vangilaagrist pääsenud juuditariga, peale kodumaale naasmist osales
kogemata kombel kommudejahis, millele järgnes töötus (sest
reetmine pole ilus). Kuni president Nixonile meenus see hall kuju,
kui oli vaja leida fiktiivset rakendust ühele ruumile, kust
toimetada asju, mis päädis Watergate'ga. Starbuck töötas
valitsuse alluvuses kaks aastat, kuni eelmainit skandaali
minimutrikesena pidi minema kaheks aastaks valgekraeliste vanglasse.
Peale vanglat aga... kohtus inimesega minevikust, kes oli korraga üks
vägagi tähtis ja salapärane tegelinski. Jne jne. Nagu ikka,
kõiksugu värvikad, värdjalikud või inimlikud kõrvaltegelased,
väikesed inimesed omas ja võõras mahlas, hall mass, kiiksuga
argipäev.
No mitte midagi ei oska romaanist
arvata. Samas kirjutab Martinson päris tabavalt.
18 detsember, 2012
Deepak Chopra "The Path To Love" (2000)
“Whatever relationships you have attracted in your life at this moment, are precisely the ones you need in your life at this moment. There is a hidden meaning behind all events, and this hidden meaning is serving your own evolution.”
Ühel päeval raamatukogus aega surnuks lüües võtsin selle kätte, olin seda nime kuulnud ja mõtlesin, et ju see midagi sarnast Oshoga, kus palju müstilisi ütlemisi valgele keskklassile. Mingid kohad jäid sirvides silma ja tundusid tarkade ideedena. Tellisin inglisekeelse raamatu, kuna miskipärast eelistan alati seda eesti tõlkele. Ja kui lugesin, siis jäi vahepeal toppama - tegu pole selles mõttes ilukirjandusega ja Chopra läheneb armastusele kui loovale jõule, millest oleme tegelikult tehtud ja mille poole me püüdlema peame.
Raamat räägib sellest, kuidas me ühiskonnas on armastusel hoopis muu tähendus ja tegelikult valdab meid üksindus, hirm ja viha jne. Ja kuidas siis leida see tõeline armastus ja mis see on. Näiteid toob ta enda praktikast ja ka India mütoloogiast ning antiikkirjandusest. Keda huvitab spirituaalsus ja teadvuse laiendamine, võiks pilgu peale heita. Need ka, kellel suhtes tihti korduvad probleemid või kes ei suuda suhteid luuagi. Eeldasin palju new agelikku möga, aga vastu tuli hoopis inimlik ja inspireeriv mõttelend, kus vahel tundsin ära ennast või enda lähedasi.
Kindlasti pole raisatud aeg, lugesin huviga ja eks üks eeldus sellisesse teosesse süüvimiseks ongi isiklik huvi, mitte päris juhuslik riiulist krabamine. Ja kui ma seda krabasingi juhuslikult, ju siis ikka kosmos juhatas. Vot sellised mõttekäigud... Chopra teiste raamatute kallale ei torma ja neist rääkida ei tea, aga iseseisvalt nendest on see teos mõnus ja selge, kirgastav lugemine.
Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Ajastu ahistavad asjad (1968)
Psühhedeelne didaktika või
didaktiline psühhedeelia? Et siis kapitalistliku maailma ja selle
põhjustatud inimlodevuse kriitika, mis samas pole senini löövust
kaotanud. On tulevikumaailm, kus on kohti, milles on elu niivõrd
paigas, et inimestel on igav, nad manduvad, neil puuduvad suured
sihid, on vaid enesele andumine – või veel hullem, selle heaolu
põhjustab narkootiline joove (slegg on midagi sarnast, mis Tarlapi
romaanis heiastub?). Aga vabas maailmas on veel inimesi, kes tahavad
inimhinge hoida loomulikuna (seda osalt stalinistlike jõumeetoditega)
ja nad püüavad jälile saada, miks inimesed on selliseks lodevaks
läinud, miks vaid lõbud ja ei mingit joovastust näiteks taigasse
raudtee ehitamisest (ahjaa, kuigi samal ajal käib samuti planeetide
edasine vallutamine). Ei saa öelda, et Strugatskid tegeleks vaid
hingede päästmisega, aegajalt lööb välja miski tumedam
mentaliteet, olemise ilutu irreaalsus – või tõepoolest,
psühhedeelia, tungide lust ja maelström. Aga kes teab, suured sõnad
ja loosungid, milleks need tegelikult on?
“Lõppude lõpuks pole ju miljonid inimesed põrmugi need, kellena nad näivad. Aga see neetud juuksur oli minust empiriokriitiku teinud. Reaalsust maskeeritakse imekaunite hieroglüüfidega. Enam ma ei uskunud seda, mida ma selles linnas nägin. Stereoplastikuga kaetud väljak polnud tegelikult kindlasti üldse ilus. Autode elegantsete piirjoonte all aimasin kohutavaid, värdjalikke vorme. Ja see ilus armas naine seal oli tegelikult muidugi vastik, haisev hüään, himur ja tönts kärsakandja. Ma sulgesin silmad ja raputasin pead. Vana saatan...” (lk 49)
“Ma viskasin selle makulatuurikuhja nurka. Milline ahastamapanev igavus neil siin küll valitseb!... Hellitatakse juhmi, aretatakse hoolega juhmi, väetatakse juhmi... Juhm on muutunud normiks – veel pisut, ja juhmist saab ideaal ning filosoofiadoktorid alustavad tema ümber vaimustatud ringmängu. Ajalehed aga teevad seda juba praegu. Ah, kui tore sa meil oled, juhm! Ah, kui reibas ja terve sa oled, juhm! Ah, kui optimistlik sa, juhm, oled ja kui tark sa, juhm, oled ja missugune peen huumorimeel sul on ja kui osavasti sa ristsõnu lahendad!... Peaasi – ära vaid erutu, juhm, kõik on nii hea, kõik on nii suurepärane, ja teadus on sinu teenistuses, juhm, ja kirjandus, et sul lõbus oleks, juhm, ning üldse pole tarvis mõtelda...” (lk 92)
“Ma armastasin väga seda küsimust ja esitasin seda oma tuttavaile igal sobival juhul. Paaril korral olin oma poistele isegi kirjanditeemaks andnud “Kolm soovi”. Ning ma täheldasin alati suure huviga, et tuhandest mehest ja naisest, vanakesest ja lapsest taipasid ainult mõned kümned, et soovida võib ka suurele maailmale, kogu inimkonnale tervikuna, ja mitte ainult endale ja oma lähedastele inimestele. Ei, see polnud inimliku egoismi hävitamatuse tunnismärk, sugugi mitte alati polnud soovid kitsalt egoistlikud ja suurem osa küsitletuist taipas seda hiljem, kui ma juhtisin tähelepanu kasutamata jäänud võimalustele ning suurtele üldinimlikele probleemidele, sai siiralt pahaseks ja heitis mulle ette, et ma seda kohe polnud öelnud. Kuid nii või teisiti alustasid kõik millegi taolisega: “Et ma...” Siin tuli ilmsiks mingi ürgne alateadlik veendumus, et sinu isiklikud soovid ei saa suures maailmas midagi muuta – ükskõik, kas sul siis on võlukepike või ei ole...” (lk 127)
17 detsember, 2012
Indrek Hargla – Sierra Titauna nekropol (Mardus 4/2000)
Alternatiivajalooline lugu, mis
muuhulgas ka vesi vandenõuteoreetikute veskile. Nimelt – Ameerika
avastati pisut varem kui muidu ja Hispaania impeerium sai Euroopas
ülemvõimule (no mõningad reformatsiooni vastupanupesad olid veel
Teutooni aladel – aga kaua needki püsivad, hispaanlased saavad
ameeriklastest uut kahuriliha Euroopa sõjatandrile). Jesuiit
Calderon saabub miskile Kariibi saarele, kus asub Hispaania suur
tugipunkt ning peab seal asuma uurima oma eelkäija veidrat
enesetappu, mis teostati kirikutornist allahüppamisena. Selgub, et
mehe viis selle halva teoni pärismaalaste müütide uurimine – et
selle paikkonna puhul on tegemist hoopiski Atlantisega, mille
tsivilisatsioon enamvähem edukalt kadunud, aga rahvapärimuses on
säilinud lugusid ühe püha koha kohta, kuhu maetud atlantislaste
võimsad kuningad (ja ehk saladused ja koormaid kulda), ning
Calderoni eelkäija läks seda kohta otsima. Leidis, naasis ja hüppas
kirikutornist end surnuks. Miks, tekib ehk küsimus, selline igavene
patt, mis ei luba taevasse? Calderon otsustab varalahkunud eelkäija
jälgedes sinna Sierra Titaunale minna, kus paikneb see pärismaalaste
kardetud ja austatud püha koht. Nojah, eelkäija jäljed viivad
kohale. Ta leiab hauakambrid, viimases kambris aga avatud kivikirstu,
kus lebab muumia. Vägagi tuttav muumia. Jesuiit laseb korda viia oma
kurja kohuse, kristliku maailma suur mõistatus rusustub.
16 detsember, 2012
Andre Trinity – Meeleparandaja (Mardus 3/2000)
Võib arvata ja loota, et tegemist on
humoreskiga üleva ilukirjanduse ainetel. On ainelistes raskustes
intelligent(-närakas), kes raskolnikovliku otsusega näppab
rongijaama trügivas rahvasummas endale koti – aga see juhtub
liialt hõlpsalt, justkui kott olekski närakas Gordonile ulatatud.
Mees taob mõttes peaga vastu seina, aga mis tehtud, see tehtud.
Kodus tabab Gordonit paranoia – justkui kott jälgiks teda! Ta avab
selle ja leiab kotist vaid kokkumurtud paberi, kus kirjas ootamatud
õpetussõnad. Mees hakkab vabisema, kas tõepoolest pidigi kott just
tema (näraka) kätte sattuma, et ta end parandaks? Gordon võtab
uuesti lehe – aga nüüd on paberil hoopis teine sõnum! Voi
perkele. Järgneb meeltesegadus ja Gordon tahab kotist vabaneda ning
läheb tagasi rongijaama. Ja seal kohtub salapärase mehega, kes...
Vaat selline eksalteeritud poosidega
lugu.
15 detsember, 2012
Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Tigu nõlvakul (1971)
Huvitaval kombel on selle raamatu puhul
senini tegemist mittetäieliku tõlkega, puudu on nö seikluslikum
osa metsas (mis vahelduvat selle tõlke peatükkidega); millega
täpsemalt tegu on, ei tea – aga nii räägitakse. Lugu kui
sisekosmos, suurt aru ei saa, aga kaasakiskuv, tekst muudkui teiseneb
ja kõik need hingestatud arutlused (masinate (Puhh & Bardot!)
puhul hakkas juba endal kõrvadest kergelt suitsu väljuma). Asjad
lihtsalt on ja mingit loogilist seletust pole – metsas hüppavad
näiteks puud ja Valitsus peab iga päev direktiive väljastama
(ulmebaasis räägitakse nõukogude bürokraatiast ja eluolust). Ja
mis see paganama mets ikkagi on? Selgusetu värk. Aga huvitav, nii
mõnigi koht tuletab meelde viimast Strugatskite tõlget, samasugune
kinnine võimumaailm (kuidas kontrollida inimeste vaba aega?) jne.
ulmekirjanduse baas
vana ja hea
“Würtz vaarus tänavale, seisatas seal vähekese, päikese käes silmi kissitades, ja läks parki oma kohvrit otsima. Ta ei leidnud seda kohe üles, sest purskkaevu-äärne kettaheitja, kelle vasakule puusale oli roppusi kirjutatud, hoidis kohvrit oma lihaselise kipskäega tugevasti kinni. Õigupoolest polnud see kiri sugugi nii ropp. Sinna oli keemilise pliiatsiga kirjutatud: “Tütarlapsed, kartke süüfilist.”” (lk 45-46)
“Ja küllap on talle nüüd täiesti selgeks saanud see, mida ta varem vaid aimas: et pole olemas mingit vabadust, olgu uksed su ees lukustatud või pärani, et kõik on lollus ja kaos, ja et olemas on üksnes üksindus...” (lk 85)
“Hea oleks, kui leiaks kuskilt inimesi, mõtles ta. Hakatuseks lihtsalt inimesi – pestud, kasitud, vastutulelikke, lahkeid. Pole vaja kõrget mõttelendu, pole vaja säravaid talente. Pole vaja vapustavaid eesmärke ega enesejälestust. Löögu nad vaid käsi kokku mind nähes, ja jooksku keegi vanni vett laskma, ja jooksku keegi puhast pesu tooma ja teed keetma, ja ärgu mult keegi küsigu dokumente ega nõudku elulookirjeldust kolmes eksemplaris koos kahekümne dublett-näpujäljega, ja ärgu keegi-keegi tormaku telefoni juurde tähendusrikka sosinaga teatama, kuhu vaja, et jah, näete, on välja ilmunud üks tundmatu, üleni mudane mees, kes nimetab end Würtziks, aga et vaevalt ta Würtz on, sest Würtz sõitis mandrile ja käskkiri selle kohta on juba olemas ja pannakse homme välja... Ja pole vaja ka seda, et nad oleksid millegi printsipiaalsed pooldajad või vastased, peaasi, et nad oleksid printsipiaalsed emakese tõe pooldajad, peaasi, et nad ei valeta ja ei räägi jälkusi, ei näo ees ega selja taga. Ja ärgu nad nõudku inimeselt, et ta vastaks täielikult mingitele ideaalidele, vaid võtku ja mõistku teda sellisena, nagu ta on... Jumal hoidku, mõtles Würtz, kas seda on siis tõesti nii palju, mida ma tahan?” (lk 89)
ulmekirjanduse baas
vana ja hea
14 detsember, 2012
Karen Orlau – Rannahiidsed (Mardus 3/2000)
Orlau on huvitav autor, kes oma
lühijuttudega on jäänud eesti kirjanduses millegipärast
tagaplaanile. Miks alles nüüd lugesin niivõrd normaalset lugu kui
siin kogumikus ilmunud “Rannahiidsed”? Miks küll peab head
kirjandust kogemata kombel avastama? Nojah, nii kord on. (Ahah, vist
selgus, et see tekst on omal ajal Stalkeri saanud – nojah, kus mu
silmad olid?)
Taas üks näide etnohorrorist, mis
toimub kuskil Eesti saarel, needused ja külaühiskond, jutustuse
pendeldamine mineviku ja oleviku vahel, kõik on üks tõsine
tekstist sibulakihtide koorimine. Ma ei oskagi lühidalt kokku võtta
mingit osa tekstist, igatahes on oluline nõiakahtlus, hirm, viha,
kogukond, naiseks olemine, lapsepõlv, needmine ja mitmeid-setmeid
asju veel. Jutustajaks on noor tüdruk, kes kogub mälestuskilde ühe
mahajäetud talu kohta, millest inimesed õudusega (ja viha ja
vastikusega) eemale hoiavad, ning seda juba aastaid. Mis selgub?
Miski äraspidine “Libahundi” värk äkki? Ja tekst töötab,
meisterlik värk.
13 detsember, 2012
Abel Cain – Vale suund (Mardus 3/2000)
Muinasjutult tõukuv trash-huumor vene
vägilasest Aljošast, kes sõjakäigult tulles satub ristteele, kus
kolm silti: kas kaotad hobuse või kaotad pea või kaotad hobuse ja
... midagi – mille täpsemalt, ei ole enam sildilt näha. Kangelane
(või nagu autor vahel hellitavalt kutsub: loll tümikas) paneb vere
vemmeldamata otse sinna, kus kaotada kõige rohkem. Ja kas sa näe,
peagi jääbki hobusest ilma, kes vajub soomülkasse koos varustuse
ja kokkuröövitud varaga. Aljoša ei heitu ja paneb edasi. Saabub
õhtu ja aeg õhtustada – ent jahisaak ärkab praevardal ellu ja
silkab lõkke kohalt tagasi metsa. Kurat võtaks, on alles
tavapäraselt salapärane paik! Aljoša otsustab magada, ent
järgmiseks on kosta seletamatut kõminat... ja tulevad koerasuurused
sääsed kangelase verd imema. Loll tümikas vehib mõõgaga ja tapab
nõrkemiseni neid londiga vereimureid kuni taipab lõkkesuitsuga neid
eemale peletada, ja see, tõepoolest, aitab. Järgmisel päeval...
näeb kangelane veelombil olevat vapustava kehaga seksikust purskavat
näkki, kelle võrku ta hetkega kleepub ja teevad kahekesi seda ja
teist ning lõpuks näkk lahkub, võttes kaasa kangelase selle...
Nojah, elu on mõttetu selleta.
Et siis üpris mahlaka huumoriga lugu
vägilasest ja üleloomulikest olenditest ehk kokku üks lobe trash.
Kui teksti kohendada-mugandada, saaks selle vast lisada “Saladusliku
tsaari” maailma. Mitte et tegu oleks pärliga, aga meelelahutusena
nõõtab küll.
12 detsember, 2012
Gardner Dozois – Kuningriik mere ääres (Vaade pimedusse, 2003)
Mason hukkab lehmi. Vasaraga ajudesse.
Ajud pritsivad. Lihapakendusvabrik. Töö on töö. Mason ei kurda.
Rutiin. Ühel õhtul avastab aga hääle peast. Naine. Hea naine.
Sobib Masonile nagu lusikas. Mees on segaduses. Aga ootab uusi
kohtumisi. Ta paneb naisele nimeks Lilith. Peas olev naine. Õhtuti
Lilith tulebki. Unelmakepp ja unelmalähedus. Hea. Mason mõtleb.
Kaotab reaalsuse. Töökaaslased imestavad. Ühel hommikul on selge.
Täna tuleb Lilith. Mees tunneb ta lähenemist. Mason läheb
tapamajja ja võtab vasara. Lilith tuleb. Lehm. Raisk.
Sarah Kane – 4.48 Psychosis (Complete Plays, 2001)
“At 4.48
when desperation visits
I shall hang myself
to the sound of my lover's breathing
I do not want to die
I have become so depressed by the fact of my mortality that I have decided to commit suicide
I do not want to live
I am jealous of my sleeping lover and covet his induced unconsciousness
When he wakes he will envy my sleepless night of thought and speech unslurred by medication
I have resigned myself to death this year
Some will call this self-indulgence
(they are lucky not to know its truth)
Some will know the simple fact of pain
This is becoming my normality”
(lk 207-208)
Kas sinu depressioon on erilisem?
“Sometimes I turn around and catch the smell of you and I cannot go on I cannot fucking go on without expressing this terrible so fucking awful physical aching fucking longing I have for you. And I cannot believe that I can feel this for you and you feel nothing. Do you feel nothing?
(silence)
And I go out at six in the morning and start my search for you. If I've dreamt a message of a street or a pub or a station I go there. And I wait for you.
(silence)
You know, I really fel like I'm being manipulated.
(silence)
I've never in my life had a problem giving another person what they want. But no one's ever been able to do that for me. No one touches me, no one gets near to me. But now you've touched me somewhere so fucking deep I can't believe and I can't be that for you. Because I can't find you.”
(lk 214-215)
How do you do? I'm
fine, thank you.
“- It's not your fault, that's all I ever hear, it's not your fault, it's an illness, it's not your fault, I know it's not my fault. You've told me that so often I'm beginning to think it is my fault.
- It's not your fault.
- I KNOW
- But you allow it.
(Silence.)
Don't you?
- There's not a drug on earth can make life meaningful.
- You allow this state of desperate absurdity.
(Silence.)
You allow it.
(Silence.)
- I won't be able to think. I won't be able to work.
- Nothing will interfere with your work like suicide.”
(lk 220-221)
Ka psühholoogid on
inimesed.
“You'll be all right. You're strong. I know you'll be okay because I like you and you can't like someone who doesn't like themselves. The people I fear for are the ones I don't like because they hate themselves so much they won't let anyone else like them either. But I do like you. I'll miss you. And I know you'll be ok.
(Silence.)
Most of my clients want to kill me. When I walk out of here at the end of the day I need to go home to my lover and relax. I need to be with my friends and relax. I need my friends to be really together.
(Silence.)
I fucking hate this job and I need my friends to be sane.
(Silence.)
I'm sorry.”
(lk 237)
11 detsember, 2012
Paolo Bacigalupi – Alkeemik (2012)
Lugu maailmast, mis ütleb inimestele –
ärge jamage võlukunstiga, või me pühime teid maapinnalt (noh, ega
siis ainult inimesi lämmatata). Et niisiis – kui kasutada maagiat,
annab see hoogu okasväätide kasvule. Mis on mürgised ja väga-väga
järeleandmatult elujõulised, ökoloogia pole naljaasi. Nojah,
okasväädid on siis mühinal kasvamas ja päris tõsiselt maapinda
hõivanud, olles juba matnud mitmeidki suurlinnu enda alla, ning
ükski abinõu ei võimalda seda tagasi lüüa või kasvõi peatada.
Selline on umbkaudu Bacigalupi loodud Khaimi maailm.
On aga üks vaesunud alkeemik, kes
katsetab meetodeid taimede hävitamiseks (lisaks ravib kopsuhaiget
tütart võlumise abil). Ja ühel hetkel leiutabki riistapuu ja
ainekoosluse, mis tõhusalt tuhastab okasvääte sügavate juurteni,
seemneidki ei jää järele. Ohhoo. Peale katsetamist viib ta selle
igati õrna ja kobaka masina linnapeale ja ametlikule võlurile (kui
muidu on Khaimis surmanuhtluse ähvardusel võlumine keelatud, siis
tema tohib möllata nii kuis tahab) vaatamiseks – et nende abil
tõhusamalt võitlusse asuda linna ähvardavate okasväätidega.
Tähtsamad mehed kavaldavad alkeemikult riistapuu enda kasutusse ja
leiavad seda katsetades uue funktsiooni – sellega saab tuvastada
inimesi, kes on kasutanud keelatud võlujõudu, nad hakkavad nimelt
sinakalt helendama. Ja see pakub head võimalust varade
ümberjagamiseks ehk puhkeb verepulm katku ajal – võlujõu
kasutajad tapetakse ja vara omastatakse, vaene alkeemik pistetakse
hoopis vangikongi, kus ta peab valmistama oma tütre heaolu nimel
uusi ja paremaid masinaid. Kas taaskord võidavad vaid omakasu
ihkavad jõud? Kas vaevu leitud armastus on hukule määratud? Nojah,
kes teab, lootus jääb alati viimaseks ja see ei ütle suurt midagi.
Selline tekst pole just mu teetass, aga
tükki küljest ei võta, pealegi hea kiire lugemine. Ehk jääb see
Khaimi nimelise maailma toimimine vähe hägusaks.
10 detsember, 2012
Karen Orlau – Õpilane (Vaade pimedusse, 2003)
Taaskord maarahva etnohorror, ja vast
selle kogumiku parim kodumaise autori tekst. On siis kaheksa näpuga
vallaslaps Reno, kes tunneb endamisi, et tahaks nõiaks saada. Ta
taotleb stuudiumit kohalikult külanõialt, perspektiiviga sellelt
hiljem amet üle võtta. Nõid keeldub ja poiss otsustab ise
nõiaoskused omandada, saada nö piraatnõiaks. Läbi aastate ja
valude õnnestub tal kinnistada vastavad ametioskused – hoolimata
sellest, et külanõid hoiatab teda selle õppimisega mitte jamamast,
mille peale enesekindel isehakanu nendib, et eakas külanõid lahkub
siit ilmast lähikuudel ning noormees asub tema kohale. Nõid
süüdistab Renot liigses uhkuses ja tõepoolest, nii ongi – peale
külanõia surma jääb ta ootama, et külaelanikud tema poole
pöörduksid abi saamiseks, ent ei midagi ja seepeale Reno kibestub
ja kõpitseb emaga omaette. Taga hullemaks, ühel hetkel poevad külla
musta nõia ametioskustega tegelased, kes tahavad seda kanti üle
võtta (heade nõidade sõnatul heakskiidul!) – vihane Reno
otsustab nende halvaloojate vastu võidelda. Ja puhkebki madin, kus
armu ei anta ja Reno vanaisa kaasik põletatakse puhta maha. Aga mis
tegelikult edasi saab, sellest on loomulikult juttu kogumikus.
09 detsember, 2012
Lew R. Berg – Naine Morooviast (Vaade pimedusse, 2003)
Üsna ootuspärane ulmepõnevuslugu
väga hinnatud pearahakütist (ja tema huumorivaesest laevast), kes
delikaatse operatsiooni käigus satub ise kütitavaks (nagu ta isegi
imestas – miks oli tema teeneid selleks tööks vaja, kui lihtsam
olnuks oma vahenditega otsitav tunnistaja eemaldada). Nojah, Rohhart
on mees, kes tuleb igast olukorrast välja, nii ka seekord. Tegelased
on laitmatult head, halvad ja kannatajad, ja alati oma ülesannete
kõrgusel. Loole on ehk seekord vürtsiks inimese kloonimine ja
tehisintellektiga kosmoselaev. Küllap olnuks sel jutul potentsiaali
kõiksugu järgedeks ja arendusteks, iseasi, kas see lisanuks eesti
ulmele uut kvaliteeti – nagu seda tegi Bergi viimane romaan.
08 detsember, 2012
George R.R. Martin – Vareste pidusöök (2012)
Aasta oodatuim raamat ehk “Vareste
pidusöögi” esimene raamat, mis siis jätkuks “Mõõkade marule”
- mõned sündmused arenevad edasi, mõndadest alles kuuldakse
kaugemates nurkades; või õigemini on pohmell kuritöödest ja
vägitöödest, mida eelmistes raamatutes tehti. Kas suured taplused
ja intsestid on lõppenud – vaevalt. Nagu ikka, tasub uurida
raamatu lõpus toodud põhjalikku tegelasgaleriid, sest järjekordselt
on posu uusi tegelasi ning kogunisti kaks seni vähekajastatud
suurjõudu saavad suuremat tähelepanu – raudsaarlased ja dornlased
(täiesti jäävad tähelepanust välja Stannis ja, jumal tänatud,
Dany), ehk üks karm põhja veri ning teine salalik ja kuum lõuna
veri (aga mis täpsemalt nad teevad, saab ehk teada nende heroilisest
osast selle köite teise raamatu ilmumisel, praeguses osas jääb
küll veel hägune mulje).
Senistest tegijatest saab näha, mis
toimub Westerose uue kuninga Tommeni ümber – kuidas Cersei püüab
Tywini surma järel iga hinnaga võimu enda kätte koondada ja mida
köndistatud Jaime mõtleb oma sõprushetkest Tyrioniga ja kaksikõe
üleaisalöömistest, kurb värk. Vähematest tegijatest on Brienne'l
retk Sansa otsimiseks, ning staatilisemalt Samwelli, Arya ja Sansa
mõned peatükid. Selle raamatu aktiivseim tegelane ongi ehk Cersei
(ja ka raudsaarlased), kes unistab Tywinist vägevamaks saamisest
(omaette huumor on ta nõuandjate ring, kes toimuvast enamasti
suuremat pilti ei oma), kõik see Tyrioni jälitamine ja Tommeni
toetamine ja uue kuninganna suguvõsaga jantimine. Aga muude
tegelaste tegevused on üsna rahulikud – Sansa on Pisinäpu
haardes, Arya jõuab Braavosele, Samwell loksub merel ja Jaime
Kuningalinnas – vaikus enne tormi ja doominokivide kukkumine?
Igatahes, sellised küsimused – mida
plaanitseb Dorne'i prints? Kuidas edenevad Cersei plaanid kuninganna
võrkupüüdmiseks ja Jon Snow eemaldamiseks? Kas raudsaarlased on
uus torm, mis puhub Westerosi veel enam segi? Kahjuks on pea olematu
infohulk Stannise ja ta preestrinna plaanide kohta (kuigi jah – üks
plaan on kellegi kuningliku põletamine), või mis Müüritaguste
ebalastega edasi teha. Dany võiks raamatuseeriast kaduda, aga see on
kahjuks petlik ootus (ehk kuuendas raamatus?).
Kui kunagi aega, hakkaks küll otsast
peale ja järjest lugema, infohulk tahab hetkel jalust lüüa.
(Nojah, lugesin kokkuvõtteid, mis neljandas ja viiendas edasi saab,
hirmus-hirmus.)
“Me oleme sündinud kannatama selleks, et meie kannatused meid tugevaks teeksid. “ (“Prohvet”, lk 31)