Terry Pratchett – Postiteenistus (2009)

Seekord on Vahtkond pelgalt statisti rollis – jah, taustal see igati eksisteerib ja tegutseb ning on Vetinari avalikud lõukoerad, aga see on ka kõik. Raamat on petturist Niiske von Lipwigist (jällegi to be continued aururaamatus), kellele Vetinari pakub kuritegudele karistuseks kas surma või linna postiteenistuse elustamist. Nagu selgub, pole see postiteenistuski suurem asi elu, ent agarale petturile ikkagi väljakutse. Ja kunagi oli see postiteenistus vägagi prestiižne asutus.

Huvitav, et Pratchett räägib Ankh Morporki puhul nagu olnuks see aastakümneid tagasi ametlike asutustega igati toimiv linn... aga siis vahepeal olnud suurem madalseis, millest nüüd millalgi Vetinari võimuperioodi jooksul on hakatud üle saama (kui kaua on Vetinari üldse valitsenud?). Ja omaette küsimus, et kui muidu on linna elukorraldus selline ligadi-logadi, kuidas siis Vetinari seljataga niivõrd hästiõlitatud ordnungiga masinavärk on? Kuidas on tema alluvuses niivõrd kompetentsed alluvad, võrreldes muu linna pisikuritegevusest elatuvast elanikkonnast? Jah, eks ole ka Vetinari mahitatud üsna rangelt reglementeeritud gildid jne, aga need ikkagi kahvatuvad patriitsi võimuaparaadi kõrval.

Aga jah, seepoolest erakordne raamat, et Vetinarilt ei püütagi võimu kangutada – kuigi kurikaelal on plaan tõusta tulevikus ta ametikohale. Petis von Lipwig on vast üks elusamaid Pratchetti tegelasi, teeb igasugu kahtlasi skeeme olude sunnil või isikliku vabaduse nimel ja lõpuks juhtub ikkagi head tegema (hiljuti kuskil kirjutasingi, et ega autoril pole just suuremaid õnnestumisi pahade tegelaste vorpimisel). Raamatu femme fatale on üsna korralik naine, kel enamvähem puuduvad jandilikud omadused, hüva asi seegi.

“Tuvid oli ju nii maitsvad! Võimatu on ainult ühega piirduda! Viis minutit hiljem aga meenub sulle, miks sa oleksid pidanud seda tegema:
Need olid metsikud linnalinnud, kes elasid sellest, mida tänavatelt leidsid – pealegi veel Ankh-Morporki tänavatelt. Nad olid nagu keksivad ja kudrutavad katkupesad. Sama hästi võiks süüa koerajunnidest kotletiga hamburgeri ja loputada selle alla ekstra suure topsijoogiga, mis on ammutatud käimlaaugust.” (lk 232)

ulmekirjanduse baas

loterii

Lois McMaster Bujold – Peeglitants (2015)

Juhtub selline ennekuulmatu lugu, et romaani peamiseks tegelaseks on hoopis Milesi kloonvend Mark. (Jah, sarja eelmist raamatut nii ammu lugenud, et ei mäleta midagi.) Ja Milesiga juhtub siin midagi väga halba; õigemini kogu Vorkosigani meespere tabavad mitmed, ee, tervislikud probleemid. Rääkimata vaimsetest värkidest – tuleb välja, et mõlemad vennad on peast soojad (Mark ja tema isiksuse eri küljed... omal moel on see vägagi hirmutav). (Oh, kas ema südant tunned sa?)

Bujold on eelkõige seikluste ja siseilma kirjutaja, rõhk on kõiksugu juhtumitel, valestimõistmistel ja ebaõnnestumistel. Kuidas vennad jamadesse satuvad, keda kelle pähe maha tahetakse lüüa, millise naisega on kõige õigem magada. Autorile pole tähtis, kui usutavalt see maailm koosneks (a la hard sf?) – peamine, et seal midagi toimuks, et lugeja elaks emotsionaalselt kaasa. Selles suhtes on üpris keeruline kuju Mark, kes ühelt poolt tahab head (või ka heastada), aga teiselt poolt on tal sellised tumedad küljed, et lugedes hakkab vastik. Aga muidugi, milline minevik ja kogemused on küll muutnud Marki (ja ka Milesi) selliseks (nojah, näiteks muidu normaalse füüsilise arenguga laps murtakse samasuguseks sandiks nagu Miles jne).

Raamat muidu vinks-vonks, aga lõpp jääb vähe nõrgaks – esiteks see viis, kuidas üks vend kogu Jacksoni probleemile korraga lahenduse leiab (kuigi tõepoolest, viimane etapp selleni on vägagi... okkaline), ja milline roosamanna hiljem Vorkosiganite kokkusaamisele järgneb – õnnelikud vanemad ja pojad, kõik on nii armas ja tore ja edukas. Aga jah, muidu siin raamatus möllu ja intriigi jagub, erinevad emotsioonid saavad mitmel rindel üles puhutud.

“Põhimõte oli lihtne, kuigi kirurgiline protseduur, mis oli kõige aluseks, oli saatanlikult keeruline. Kliendi keharakust kasvatati kloon, keda algul hoiti tehisemakas ja kes kasvatati seejärel üles Bharaputra “sõimes”, mis meenutas hämmastavalt hästi varustatud lastekodu – kloonid olid ju väärtuslikud, nende kehaline seisund ja tervis olid ülimalt tähtsad. Seejärel, kui aeg oli käes, rööviti neilt keha. Operatsiooni käigus, mille õnnestumisprotsent oli sajast oluliselt väiksem, siirdati klooni rakudoonori, “eellase” aju tema vanast või vigastatud kehast selle koopiasse, mis oli õitsvas nooruses. Klooni enda aju arvestati meditsiiniliseks jäätmeks.” (lk 14-15)

““Teie tapmine oli minu olemasolu ainus eesmärk. Kaks aastat tagasi olin ma täiesti valmis seda tegema. Ma kannatasin kõik need aastad Galeni ainult sel põhjusel.”
“Ära selle pärast kurvasta,” soovitas krahvinna. “Enamik inimesi elab ilma igasuguse eesmärgita.”” (lk 203)

ulmekirjanduse baas

Henning Mankell – Sammu võrra maas (2012)

Jätkub Mankelli kirjeldus Rootsi ühiskonna allakäiguteest, jõudes viimaks nii kaugele, et Wallander võrdleb mõttes kodumaad tollal kodusõjas olnud Bosniaga. Ühesõnaga, sünk on see autori nägemus Rootsi tulevikust.

Lugu ise on Mankellile omaselt õige julm ja jälk ning uitab inimloomuse varjatud ja süngemates hoovustes. Seekordne massimõrvar leiab, et inimesed võiks lahkuda elust oma õnnelikemal hetkel, ja noh, enamiku oma ohvritest ta kahjuks tõurastabki sellistel momentidel. Loosse on segatud ühtlasi üks Wallanderi uurimisrühma liige, kes kaotab elu kohe raamatu algul.... ning kui Wallander ja semud oma varalahkunud töökaaslase elu uurima hakkavad, selgub nii mõndagi ootamatut (kuigi tõesti, politseinikul pole keelatud olla...).

Nagu ikka, pole Mankellile oluline see, et kes siis raamatu lõpuks mõrvariks osutub – see selgub lugejale (aga mitte Wallanderile) juba raamatu jooksul; tähtis on see pinge, mis tekib mõrvari järgmistest kavatsustest ja kuidas Ystadi uurijad saavad nende täideminekul järgmise külma sahmaka vett endale kaela. Ja nagu ikka, on Wallanderil probleem paari töökaaslasega ning lisaks süüdistatakse teda politseivägivallas. Ikkagi Rootsi paratamatu allakäigutee.

“Wallander ei vastanud. Ta ei teadnud. Ehkki järeldusi teha oli veel vara, tundis ta, et seletuse alus, mida nad nii vaevarikkalt olid püüdnud rajada, varises kokku.
Ta nägi enda ees vaid üht hullu. Hullu, kes ei olnud hull. Kuid kes oli nüüdseks tapnud kaheksa inimest. Nende seas ühe politseiniku.
“Ma pole elus millegi nii hirmsaga kokku puutunud,” ütles Lisa Holgersson.
“Kunagi oli Rootsi tuntud andekate leiutajate poolest,” kostis Wallander. “Siis heaoluriigina. Seejärel ümbritses meid pikka aega vabameelsuse aura. Kas nüüd hakatakse meile tähelepanu pöörama selle pärast, et meil on mõrvar, kelletaolist pole enne nähtud?”” (lk 307)

päevaleht
raamatukoi
juuli raamaturiiul 

Linda Nagata – Attitude (Reach for Infinity, 2014)

Nagu eelmine lugu, nii on ka see võrdlemisi lihtne ulmelugu, mis käsitleb tulevikusporti (muidugi mitte ainult), kus esinevad samad probleemid mis praegu – see peab tootma omanikele raha. Ja ühtlasi aitama rahastada Maa naabruses tiirlevat eksperimentaalset kosmosejaama, kus see lugu aset leiab (tegemist ikkagi ulmeantoloogiaga). Nimelt on ehitatud suur kosmosejaam, mis peab end ise ülal pidama – et selleks raha saada, toimuvad seal Attitude nimelise mängu võistlused.

Attitude on selline mäng, mis toimub nullgravitatsioonis ja ehk meenutab Rowlingu lendluudpalli, aga ehk eksin. Tegemist vägagi põneva (ja uue) alaga, mille reitingud on Maal igati tipus – tänu millele on võimalik seda kosmosejaama finantseerida ja ehitada. Mängijaks saada on muidugi iga maalase unistus, ent selleks tuleb vastata nõudmistele jne. Erinevus praeguste tippsportlastega on selles, et Attitude'i mängijad peavad ühtlasi töötama selle kosmosejaama jaoks – ehk siis muidu on tavatöölised, aga mängupäeval on maalaste meelelahutajateks.

Loo konflikt siis selles, et finaalseeria kuuendas mängus avastab kangelanna, et vastaste staar on... nö dopingut saanud, ta liigub kiiremini kui lubatud (kehalised modifitseeringud on teatud piirini lubatud; lihtsalt kui seda piiri ületada, siis hiljem on tervis korralikult tuksis), mille tulemusena see staar veab oma võistkonna võiduni ja järgnema peab nüüd otsustav, seitsmes finaalmäng. Kangelanna kaebab peale mängu spordiliiga juhtkonnale, kuid ta kaebus summutatakse – liigal ei tohi sellist pettuse plekki olla, see mõjub imidžile halvasti. Kangelanna hakkab seejärel mõtlema, et kas juhtkond (ehk kosmosejaama omanik) ikka lähtub sportlikust vaimust või on siin midagi... kahtlast; kas edukuse nimel tehakse mahhinatsioone, et mängu vaatajatele edukamalt müüa. Noh, ei hakka vastuseid paljastama.

Nagu öeldud, pole lugu just suurem vaimustuselamus. Saab natuke aimu, millised võiksid olla tulevikus ühiskondlikud suhted (võrdõiguslikkus, samasooliste abielud), mis üldiselt pea sama mehhanismidega mis praegu. On selline võrdlemisi keskpärane lugu, mille lugemata jätmine ei põhjusta kelleski suuremaid intellektuaalseid või esteetilisi vajakajäämiseid.

Lühike võõrkeelne arvamus.

Ellen Klages – Amicae Aeternum (Reach for Infinity, 2014)

Aasta on vist 2065 ja neli tuhat õnnelikku maalast on välja valitud erakordsele ekspeditsoonile, rännuteeks viis valgusaastat Maast eemale ja reisu kestuseks nii... paarsada aastat. Loo peategelase tüdruk Corry teadlastest vanemad on ühed neist õnnelikest, kes sellele inimkonnale nii olulisele reisile valitud. Tütar aga... nii väga õnnelik pole.

Tegemist pole tema unistusega, ennekõike masendab Corryt see, et ta jääb ilma oma tulevikust – ta ei saa peale keskkooli kodust ära kolida (sest laevalt ei saa maha), ta ei kohta kunagi uusi ja põnevaid inimesi (sest laeval ei vahetu reisijad), ta ei näe kunagi taevast (sest üüratust suurusest hoolimata on kosmoselaev vägagi kinnine ruum), ei saa normaalset burgerit (sest toidukraami meisterdatakse laborites) ja jäämata jäävad muud rõõmud, mis muidu ootaksid Corryt Maal elades. Tüdruk peab laeval vaid õppima ja paljunema, et tema lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed ja lapselapselapselapsed hoiaksid tulevikus seda kosmoselaeva töös sihtpunktini jõudmiseks ja seal (autor ei täpsusta reisisuunda) edasi tegutsemiseks. Ühesõnaga, kui nii võtta, siis see tulevikupioneerindus polegi nii tore eluviis.

Aga, Corryl on sõbranna Anna, kes jääb Maale. Ja Anna, tema näeb asjas ka positiivsemat külge, ning võimalust enese jäädvustamiseks tulevastes kosmosegeneratsioonides – muidu ootaks Annat tavalise anonüümse maalase saatuse unustusse mattujana. Ja tütarlapsed leiavad, et Anna mõte/tegu on tore (friends forever!). Tütarlaste värk.

Nojah, on selline hingestatud tekst, mis teeb loo arenedes mitu keerdu – aeglane sissejuhatus, (viimaks) ärgas konflikt ja seejärel lahendus. Ei saa ju ometi jõuda järeldusele, et selline kosmoseränd ongi osalistele natuke närune ettevõte – kuigi kui sellele Anna pakutud lahendusele mõelda, siis see seisab ikka päris savijalgadel. Väheke emovärk või nii.

Muidugi on võimalik sellest loost ka teistmoodi kirjutada.

Täispikkuses on see loetav siit.

Pavel Sanajev – Matke mind põrandaliistu taha (2014)

Tekst, mis algab kui nõukogudeaegne olmekomöödia, ent mis keerab järgmiste peatükkide jooksul aina valulisemaks ja mentaalselt jõhkraks lapsepõlveteemaliseks romaaniks. On noor haiglane poiss, kelle on üles kasvatada võtnud vanaema, sest poisi emal on nüüd vaene kunstnikust elukaaslane, kes vanavanematele ei meeldi. Ega tütar, kuradi tänamatu lits, ka ei meeldi vanaemale. Ja poiss, see on idioot ja kretiin, kes sureb oma haigustesse hiljemalt kuueteistaastaselt. Ja eks vanaisa saab ka vastu päid ja jalgu.

Algul on muidugi naljakas, et selline jõhkralt sõimav vanaema hoolitseb erinevate (ee, tervist lämmatavate) meditsiinivõtetega haiglase lapselapse eest, ent kui see lugu edasi areneb, siis selgub, et... vanaema ongi selline psühhopaat, kes reaalsusega normaalse sideme kaotanud ning nüüd vaimse terroriga valitseb kaaskondlaste üle valitseb (muidugi võib öelda, et selleni viisid ta elu jooksul kogetud mitmesugused läbielamised ja toetuse puudus).

Eks siit raamatust annab kõiksugu olmesatiiri jms välja lugeda (kuigi vanade pere on tegelt heal järjel), koguni naerda vaimukate kohtade üle, aga tegelikult jääb hinge üpris õudustäratav pilt ühe perekonna katkisest toimimisest. (Ja miks raamatu tagakaanereklaam niivõrd mööda on? Vanaema elas enne abielu Kiievis, mitte maal, hoidistamised ja koduputukad on üsna tagaplaanil jne. Reklaami järgi arvasin, et tegemist järgmise tšonkinilaadse humoreskiga, mitte sellise painajaga.) Romaani puhul räägitakse autobiograafilisest taustast, aga õigem oleks seda teksti ikka ilukirjandusena lugeda.

Tuleb välja, et sellest raamatust hiljuti filmgi tehtud.

lugemissoovitus

Mariann Rammo – Õieebemed (2014)

Looduse- ja tundeluule. Mõnusalt napp luulekogu maitseka kujundusega, pole mingit amatöörlikku arvutigraafikat.

ööhämaruses
kui kurbus närib hinge
haigutan pikalt
(lk 7)

linnulaul udus

kas hommik on tõesti käes

päikest pole veel?

(lk 9)

vihmasabinas
väike roheline konn
kortsus lehe all
(lk 14)

kõige tühjem on hing

taibates koosoldud

üksiolekut

(lk 19)

vilets mälu on
südametunnistuse
kindlaks aluseks
(lk 23)

ammu pole ma

midagi kirjutanud

mõtete tühjus

(lk 26)  

Jaan Kaplinski – Neljakuningapäev (2015)

Eks see näidend urgitse vähe selle kallal, et mis on pidupäeva- ja argieestlus. Materialism ja rahvusromantism. Loosungid ja taruiraraa. Seda siis algselt seitsmekümnendate soustis, kui nõukogulik elujärg võimaldas kodanikel üha enam nänni muretseda. Muidugi, kui palju on inimesi, kes peavad ulmasid olmest ülemaks. Ei saa ka öelda, et näidendi kuningaid saaks märtritena fännida, eks nad proovisid ordumeistriga midagi bluffida või olid siis veidi lihtsameelsed (ning tegemist ikkagi näidend näidendis situatsiooniga). Aga samas, millised kurvad sõnad vanade jumalate lahkumisest ja uue jumala mittemõistmisest (jällegi, kui paljudele olid ulmad olmest olulisemad? Või kuulub selline küsimus rohkem modernaega, mil enam vaba aega jms).

Kui vaeva näha, siis ehk leiaks siit märke eestlaste esoteerilisest ajaloost, vast mingilaadne eneseohverduslik kaitsemehhanism. Näidendil pole suurt ühist hiljuti ilmunud Aleksejevi teosega, vaid pigem kuulub ühte ruumi tollaste Undi ja Ehini näidenditega.

Riina Einasto – Ring (2014)

Seda raamatut võiks nimetada ülekujundatud luulekoguks. Kõik see tumedus ja mustvalged loodusfotod keeravad lugemisel kuidagi kraanid kinni, tekitavad silmades asjatut ebamugavust või müra, tekst kui selline ei hakka üleliia koormatud infolaadungis tööle (näiteks, kas halli taustaga lehtedel on vaja ka võrdlemisi halli teksti – aga küllap on see kogu koostaja eesmärk, olla sulandunud tumedusse, luule ei pea olema lihtsalt tarbitav, tekst võiks olla interaktiivne).

Peale mõnede vabavärsside on siin enamasti tegu vist haikudega, mis pole autoril käsitööoskusena alati 100% käpas (kuigi tunnistan ausalt, et see raamatukujundus lõhkus tugevasti mu lugemiselamust) – kas need haikud on kujunditest/sõnataidumisest liialt ülekuhjatud või vastupidi, jäävad jutustama üht emotsiooni; alati pole universaalset üldistamist või täiuslikku hetke/oleku kristalliseerumist (jällegi, mitte et oleksin kuidagi haikuekspert, et midagi sellist kaljukindlalt väita, ning veelkord, niivõrd tume (või ka morbiidne?) kujundus ei hakanud minu puhul ärgitavalt tööle). (Oeh, mitte et ma ühtlasi väidaks, et on mingid kindlad standardid, kuidas tuleb teksti esitada ja kujundada, see on üldjuhul iga autori enda asi, kuidas tema seda näha tahaks.)

loojangupäike
kuldab me järvjahedaid
suudlusi rohul

ometigi on

keskööhundipisarad

lõikavlummavad

polaaröö hõngu
mõtteklirinal kiirgub
turm tuulevaikus

räige roostetus

raspeldub reaalsuse

rohmakais rappeis

Terry Pratchett – Koletislik rügement (2008)

Lugu, kus kõrvaltegelastena on Vimes, Angua ja veel paar vahtkondlast (viimastes raamatutes on Pratchetti üheks favoriidiks tõusnud Reg); samuti hiljuti komeedina taevasse tõusnud ajakirjanik William de Worde. Asi siis selles, et kaks väikeriiki madistavad taaskord omavahel (nagu see igal aastal kombeks) ja selle käigus on nüüd mahapõletatud klaksitorne, mistõttu on Ankh Morporkil sidehäired tolle Kettamaailma osaga. Ühesõnaga, Vetinari on sekkunud konflikti ja saatnud omapoolse esindajana kohale Lihunik Vimesi. Ja Vimes seisab hea selle eest, et sõlmitaks rahu, kaubad hakkaksid taas liikuma ja Ankh Morporki infokanalid töötaksid korralikult edasi. Tegelikult on see raamatu kõrvallugu.

Pealugu on sellest, kuidas sõdiva riigi naised (õigemini tütarlapsed) astuvad meestena sõjaväkke – leidmaks lähedasi, kes arvatavasti vangi langenud või hukkunud. Moodustub omamoodi naisguerillade rühm, mida juhendab kurikuulus seersant Jackrum... ja süües kasvab isu ehk tarmukad meesteriietes tütarlapsed viivad oma tegude (ja olemasoluga) sõja käigu hoopis teistsugusele rajale.

Ehk veidi sünge alatooniga lugu (sõda pole selline naljategu nagu “Patrioodis” - nii sõdurid kui tsiviilid hukkuvad või sandistuvad, lisaks muud sõjakoledused), mida Pratchett elavdab igati selle ammendamatu huumoriga, kui inimesed esinevad vastassoolistena jne. No seda teemat lüpstakse hoolega. Raamatu vast toredaim koht on see, kui kofeiinisõltlasest vampiir Maladict keerab kohvipuudust kannatades vietnamiks ja hakkab kogema nägemusi... mis on teistele hirmsad ja kohatud.

“Sel hetkel jõudis Polly arusaamisele, et ta teab piisavalt tõde, et edasi liikuda. Vaenlased pole mitte mehed ega naised ega vanad, ega isegi mitte surnud. Vaenlased on lihtsalt neetult lollid inimesed, keda leidub kõikvõimalikes variantides. Ja mitte kellelgi pole õigust loll olla.” (lk 356-357)

ulmekirjanduse baas

Triin Tasuja "Vastuseta kirjad" (2014)

   Kallis Triin,

   Ostsin ja lugesin täna sinu uut luulekogu. Inimlikus mõttes on raske kommenteerida sõbra loomingut, kuna võid inimest solvata või siis mis veel hullem: sõpruse tõttu hinnaalandust teha. Ma ei taha sind hinnaalandada, ega sitasti öelda. Nii et ma räägin siis oma tunnetest-mõtetest ja esitan need väga ebaprofessionaalses võtmes. Seda siis arvustamise koha pealt.
   Tekkisid suured, rasvased paralleelid Sylvia Plathiga, kelle vaibi sa kindlasti Eestis representid. Mul on tunne, et sina end ära ei tapa ja see on ainult hea. Elu jne. Mulle tundud sa olevat kõvemast puust, sest Sylvia oli selline keskklassi inimene allasurutud emotsioonide ühiskonnast ja sina oled Eestis rohkem karastunud ja ellujääja kui tema.
 

   See kõik, millest kirjutad on tõsi ja selle pärast on su luule ehe. Mingis mõttes on su luule segu Ida-Euroopa muserdatud paneelmajadest ja Skandinaavia melanhooliast. Hästi ehedalt oled välja toonud küpseks saava inimese emotsioonid ja nendega kaasnevad realisatsioonid, mingis mõttes pesed külmas jões pesu ja vaatad vastaskaldal kuidas rebane üle uduse karjamaa jookseb. Ei tea kuhu. Vaatan, et suhteliselt vaoshoitud riimid. Mäletan, et kunagi plahvatasid paberil palju rohkem. See pole see luule, mida sinult olin harjunud lugema ja see on hea. Mu jaoks. Muutus.

   Armastus mingi mehe vastu on üle minemas leppimise kaela. Leppimine iseendaga, kõige inimliku möödumise mõistmisega. Vahepeal kisub metafüüsiliseks, ilusaks. Selline valust voolitud ilu, kannatustega ära teenitud metafoorid mida igaüks ei suudaks leida. Su vastuseta kirjad pole vinguv eideila. Jumal tänatud. Tegelt, ega seda pole su luule kunagi olnud. Aga seda näeb nii palju, et sul real shit hakkab eriti hästi silma.
   Ei puudu ka materiaalne pool, see raha otsa saamine ja pidev mure kuidas jääda füüsiliselt ellu. Vaimne ellujäämine sinna takkaotsa. Tean sind päris elust ja su "Vastuseta kirjad" on su pikendus teiste inimeste eludesse. Jube huvitav näha mis sust nii saab, mis tooni võtab järgmine kogu ja järgmine peale seda. On kurbust aga sellega on kaasas ilu. Ma olen avalikult tunnistanud, et ega ma luulest sittagi tegelikult jaga ja ei oska seda eriti fäänsilt hinnata. Samas ma jagan sind, või tean sind natuke. Seega ma tean su luulet, sest sa elad oma loomingut.
   Aga okei, põhimõtteliselt tahtsin öelda et ma lugesin su kogumikku nagu alati. Teatud mõttes tahan, et sa oleksid õnnelik aga ma ei tea kuidas sa saaksid seda olla. Olgu, õnn onsitt sõna. Rahu on parem. Et sa leiaks rahu. Mu arust seda sa oma luulekogus leidmas oledki, et need rahad ja mehed on vaid rahu sümbolid mis kaovad ja see rahu peaks tulema endast mitte väljast. Arvan ma.
   Olgu, Triin! Selline oli mu avalik kiri/arvustus sulle, loodan et väga sitt ei tulnd!

Sinu M."

Terry Pratchett – Öövahtkond (2007)

Teistsuguses võtmes Pratchetti romaan kui muidu, seda võiks mööndustega nimetada tragikoomiliseks (või pratchettnoiriks?). Ja kui alles arvasin, et Pratchettist pole mingit karakteriloojat, siis seekord moodustub Vimesist lausa kolmandikkarakter või vähe rohkemgi. Lugu siis sellest, kuidas Sibyl on sünnitamas ja samal ajal satub Vimes ametikohustuste käigus jõhkra seikluse otsa – seekord püütakse psühhopaadist mõrvarit Carcerit. Ainult et kinnipidamise käigus saavad võitluse ajal Vimes ja Carcer võlujõuga pihta (seep see on kui võlurite kinnisvaral jännata), mille tulemusel paiskuvad nad ajas 25 aastat tagasi... aega, kui Ankh Morpork oli käärimas tollase patriitsi vastu ja Öövahtkond oli üks hädine kamp (kuigi mitte nii hädine, kui nt vahtide-raamatus).

Kuna Vimesiga sattus minevikku ka see psühhopaat Carcer, siis võib juhtuda, et selle tegevus võib muuta minevikku niivõrd palju, et tulevikus polekski enam Sibylit jne jne. Niisamuti paistab, et minevikus tegutsev noor Vimes võib kujuneda Coloni-suguseks võmmiks... Eks asjale lisab vürtsi see, et tol ajal tegutseb Palgamõrtsukate Gildi õpilasena noor Vetinari, kes oma tädi õhutusel urgitseb omakorda tollastes Ankh Morporki võimukoridorides. Ja linn ise on tollal inimkeskne, pole trolle, päkapikke ega libasurnuid. Mainimist leiab prügikuningas Harry tegevus.

Toonilt on see tekst tavalisest plärtsuvast laadist hoopis malbem, või suisa täiskasvanulikum. Igal juhul mõneti ootamatu kirjutamislaadi muutus autori poolt (no see jääb küll erandiks).

ulmekirjanduse baas

Henning Mankell – Tulemüür (2012)

Hoiatusromaan aastast 1998 – mis juhtuks siis, kui mingid vennad otsustavad rämedalt häkkida maailma finantsinstitusioonidesüsteemidesse, eemärgiks vallandada üleilmne kriis. Noh, tulemus võiks olla kole. Ja nagu Wallanderi lugude puhul tavaks, osutub just Ystad olevat sellise apokalüptilise kuritöö üheks sõlmpunktiks. Spoilerdavalt võiks mainida, et vapper Wallander osutub maailmapäästjaks.

Mankell ei hoia end tagasi igasugu koledate tapmistega, nii on siin muuhulgas paar söestunud ja lömastunud laipa. Mille tagajärjel Wallander ja ta semud peavad paratamatult nentima, et kuhu küll on nüüdis-Rootsi jõudnud ja kui õõvastav on sellises maailmas elada. Mingis mõttes see romaan ongi justkui autoripoolne papalik virin nüüdismaailma suhtes. Aga noh, on ka aspekte, mis tõesti praeguses ilmakorras on... hapuks läinud.

Ent jah, nagu öeldud, on romaan eelmise aastatuhande lõpust ja mitmed käsiteldavad tehnilised küsimused on sellised... omasse ajastusse jäänud, kõik need arvutid, mobiiltelefonid ja interneti võimalused. Taas äratab imestust, kuidas tegelased puhkamata sellisele tööpingele vastu peavad, lugedes hakkab endalgi väsimusest valus. Ja oleks siis, et Wallanderil jändamist vaid kuritegudega, ei, ta omad kaaslasedki keeravad talle käru. Ei ole lihtne olla kompromissitu võitleja.

raamatukoi

Mehis Heinsaar – Surm jäämägede vahel (Vikerkaar 12, 2014)

Lugu naise kirest ja mehe armastusest. Kirg tekib, võtab ja jätab, ning otsib seejärel uusi huvitavamaid õienupukesi, mida meelsalt noolida. Aga armastus, see jääb veel kauaks jäämägede vahele muljuda ja raspeldada. Kas mehe südant tunned sa? Kas tead, kui naise kirg äratab mehes Armastuse? Kirg, mis on kui muutlik tuuleiil...

“Conchita armumine – see oli nagu äkiline mussoonvihm, kiredeemonite põimumine ümber ta niuete ja haprate käsivarte, väikeste rindade ja kaela – see oli tuhandete lindude hommikune kisendamine ta peas ja südames, kuum vihm, mis sadas otse ta hinge ning üska, sundides teda kahe käega haarama kõhust, nagu oleks tal kuupuhastus – see oli leitsakuline, pime ja õudne metsaalune maa, kus hiilivad ringi jaaguarid, linnutapikud ja mürgised maod. Kõik see pani tüdruku kohkuma iseenese ees. Ta ei suutnud enam ei kodus püsida ega põgeneda.” (lk 10)

Eks Heinsaar on vähe kergemat teed läinud ning kujutanud siin tekstis noore kuuma lõunamaa neiu ja keskealise pikaldase hiidlase juhtumit, mis leiab oma traagilise lõpu vaid mõne kuu möödudes. Selline lühiajaline armuvalu on ju pisiasi! (Muidugi mitte.) (Sest iga juhtum on eriline.) (Iga inimene on erinev.)

Teksti võimalik Vikerkaarest lugeda.

Geoff Ryman – Rosary and Goldenstar (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Antoloogiast järjekordne lugu, mis pole just futuristliku seikluse laadis (uh-oh). Nimelt siin tegemist 16. sajandi lõpuga: on London, Shakespeare ja täheteadlased, ehk siis tegemist alternatiivse teadus- ja kultuurilooga: kuidas paljutõotavast poeedist kujuneb... hmm... science fiction draamaautor (või aimekirjanik, teaduse populariseerija?) - keegi, kes tutvustaks avalikkusele tol ajal (tähe)teaduses toimuvaid murranguid (kas Maa pöörleb ümber Päikese või vastupidi, kas ilmaruum on lõputu või piiritletav?). Eks Shakespeare'i lähenemist teadusele soodusta ka mehe mõningane isiklik huvi teadlase enda vastu (kuigi jah, eks see ole tõlgendamise küsimus, sajandeid tagasi käitusid inimesed vähe teistmoodi). (Ja unistav koristajatüdruk Bessie räägib poeedile tähelaevadest... taevatähtedest...)

Ega ausalt öeldes teksti kõigist finessidest ei saanudki aru (kaasa aidanuks tollase ajastu tundmine, nii mõnegi tegelase puhul oli tunne, et nüüd jääb midagi teksti seisukohast olulist adumata). Lugu ise on kirjutatud üsna teatri- või filmipärase fiilinguga – või on selles süüdi see, et tegemist ikkagi Shakespeare'ga ja seepärast kujutlusvõime surutud teatud rööbastesse? Igal juhul, huvitava teostusega lugu, mis võiks kindlasti huvi pakkuda ka teistele peale ulmelugejate. Aga noh, mitte just minu teetass.

Pealkirjas mainitud nimed on muidugi taani härrasmehed Frederik Rosenkrantz ja Knud Gyldenstierne, kes saavad külaskäigul Londoni täheteadlaste juurde lähemalt tuttavaks Guillerme Shakespere'ga.

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Tõde (2007)

Üpris lennukas lugu ajakirjanduse tekkest Ankh Morporkis – nimelt toovad päkapikud linna trükipressi (et selle abil tinast kulda teha), ning juhuslikult avastab üks aadlivõsu, et selle abil saab kiiresti uudiskirju ehk uudiseid trükkida. Samal ajal viivad kohalikud kõrgkihi esindajad taas ellu järjekordset projekti Vetinari kõrvaldamiseks – seekord palgatakse tööks kriminaalid väljastpoolt linna ning patriits lavastatakse süüdi mõrvakatses.

Värske ajakirjandus jõuab kiiresti järeldusele, et uuriva ajakirjanduse asemel huvituvad lugejad pigem kollasest sodist. Mistõttu tekib mõningane eetiline probleem, sest taas vahi alla sattunud Vetinari saatus ei huvita üleüldse lugejaid, küll aga on tore teada, et haldjad röövisid mingi suvalise mehe ja muud sellist jura. Kuna see on ometigi kirjas, siis see peab tõde olema.

Tegu pole Vahtkonna raamatuga, ent nii Vimesil kui Vetinaril on mitmeidki tõsiseid või lõbusaid kokkupuuteid uuriva ajakirjandusega (vilksatab teisigi vahtkondlasi). Siin raamatus on vist esmakordselt tegelasena sisse toodud prügikuningas Harry, kelle tähelend on hilisemas aururaamatus. Ega Pratchett karakteriloomes erilist dostojevskit ei pane, ikka on veidrustest pungil kurikaelad ning loo keskmes teineteist leidvad noormees ja neiu, kes peale mitmeid omavahelisi probleeme jõuavad selle äratundmiseni. Ahjaa, on ka Gaspode, kes millegipärast vahtkondlaste peale eriti kuri – ehk seepärast, et Uberwaldi seikluses ta langenu pähe maha jäeti?

“Nüüd nägi William teda hoopis lihtsamas valguses, peamiselt sellepärast, et tüdruk tuli otse tema poole, ja mõistis eemalolevalt, nagu ikka inimesed, kes usuvad, et nad kohe surma saavad, et tüdruk on üsna ilus, kui vaadata mõne sajandi taguse pilguga. Arusaam ilust muutub aastatega ning kakssada aastat tagasi oleks suur kunstnik Caravati oma pintsli pooleks hammustanud, kui oleks Sacharissa silmi näinud; kolmsada aastat tagasi oleks skulptor Mauvaise heitnud tema lõuale üheainsa pilgu ja peitli endale jala peale pillanud; tuhat aastat tagasi oleksid kõik Epheebe luuletajad olnud ühel meelel, et ainuüksi tema ninast piisaks, et saata teele vähemalt nelikümmend laeva. Lisaks olid tal korralikud keskaegsed kõrvad.” (lk 63)

ulmekirjanduse baas
loterii

Haruki Murakami – 1Q84. III osa (2014)

Murakami idamaine painaja jõuab lõpuni ning vastuse leiab õieti vaid üks küsimus, kõik teised suuremad või väiksemad müsteeriumid jäävad lahenduseta (aga eks tõlgendamine sõltu lugejast, on võimalik näha positiivsemat lõppu). Aomame ja Tengo leiavad viimaks tõeliselt teineteist, kuid nende ümber jääb podisema irreaalsuse supp, lõpuks jääb seebki selgusetuks, et millisesse maailma nad sattusid. Murakami keerab lugejal kraanid kinni, pakub noorpaarile muidu üsna suhkruse finaali, aga lugejale jääb kõhedus hinge – mis seal tegelikult edasi juhtuma peaks, kelle suust nüüd väljuvad Väikesed Inimesed ja hakkavad õhunukke edasi kuduma? Kas Aomamel on võimalik nende käest pääseda? Kes või mis kägistas Aomame ja Tengo lähedasi? Kes oli Fukada ja miks lastakse tal eksisteerida? Tengo isa hingerännakud?

Murakami tegelased on sellised vanainimeselikud kujud, neid ei taba raev või arutu sõnamulin. Nad räägivad, arutlevad, nad on emotsionaalselt üsna tasakaalukad, jäävad viksideks isegi pingelistes olukordades. Eks see mõjub vahel üsna monotoonselt, või samas tuleks pidada (kohustuslikult) idamaiseks värgiks. Õõvastust tekitab see, et sedavõrd korrastatud maailmas liigutavad hoobasid niivõrd irreaalsed jõud. Aga noh, vähemalt on seal mõnel tegelasel see armastus, mis aitab kaoses sihti hoida.

“Kas mul tulebki nüüd kogu ülejäänud elu taoliste teisejärguliste erektsioonidega leppida või siis hoopis ilma erektsioonita läbi ajada? Küsis Tengo iseendalt. See oleks ilmselt väga üksildane elu, justnagu pikale veninud videvik. Kui sellele aga teise pilguga vaadata, siis võib-olla oli see paratamatu. Vähemasti oli tal õnnestunud üks kord elus täiuslikku erektsiooni ja seemnepurset kogeda. Võib-olla peaks ta sellest mõtlema nagu “Tuulest viidud” autorgi: piisab sellest, kui ka olla kas või ükski kord elus midagi suurt saavutanud.” (lk 181-182)

“Tema silmad valvasid väsimatult parki, eriti selles asuvat liumäge, tema pea oli aga täiesti tühi. Ei, tema teadvus tõenäoliselt siiski mõtles midagi. See mõtteprotsess toimus aga suuremas osas sügaval vee all. Seda, mida tema teadvus seal vee all tegi, Aomame ei teadnud. Aeg-ajalt kerkis see aga pinnale, justnagu merikilpkonn või delfiin, kes on tulnud õhku hingama. Neil hetkil sai Aomame aimu, milliste mõtetega tema teadvus vahepeal tegelenud oli. Seejärel ahmis see oma kopsud värsket hapnikku uuesti täis ja sukeldus tagasi sügavale vee alla. Pärast seda ei mõelnud Aomame enam midagi. Temast sai pehmesse kookonisse mähkunud valvemonitor, mis kiretu pilguga liumäge valvas.” (lk 297)

loterii
nõudmiseni

Terry Pratchett – Viies elevant (2006)

Tegevuses on kogu Vahtkonna raudvara – Vimes prouaga, Porgand, Angua, Pisipepu ja Detritus. Peamine tegevusväli metsikuvõitu Uberwaldis, kuhu patriits saadab Vimesi päkapike Alumise Kuninga troonimisele. Ainult et... esinevad teatud reaktsioonilised jõud, kes tahavad hoida Uberwaldi olukorda meeldivalt ebastabiilsena ja selle saavutamiseks üritatakse rikkuda uue Alumise Kuninga troonimistseremoonia ja nii anda võimaluse kuningaks saada päkapike konservatiivsema poole esindajale (kelle arvates ei tohiks päkapikud üldse päevavalgusega kokku puutuda). Nojah, aga et diplomaatisele missioonile saabub ikkagi Vimes, leiab aset positiivsem lahendus, milleni jõudmiseks peavad Vimes ja ta kaaslased oma elu mitmel korral ohtu seadma – sest nende vastas on tõeliselt sõgedad libahundid ehk Angua pere.

Samal ajal Ankh Morporkis... Vimesi ja Porgandi äraolekul pannakse Vahtkonda juhtima kõrgeim ohvitser ehk Colon, kelle juhtimisel kaotab Vahtkond kiiresti igasuguse juhitavuse; ja seda Vetinari mõningaseks rahuloluks, sest linn kardab seda, kui Vimes peaks tagasi jõudma ja siit avastama sellise korralageduse...

Nojah, lahenduse leiavad Porgandi ja Angua probleemid, Vimes ja Sybil jõuavad abielus järgmise taseme künnisele, selgub Vetinari kunagine lembeobjekt. Taas koperdab ringi Gaspode. Siin raamatus esinevad päkapikuülikud Rhysson ja Albrechtson, kelle konflikt plahvatab viimaks hiljutises aururaamatus. Vahepeal on lugemata jäänud see raamat, kus kirjeldatakse Kettamaailmas toimuvast klaksirevolutsioonist, aga mis raamatus see olla võis... ei teagi.

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Patrioot (2005)

Selle poolest huvitav raamat, et saame pikemalt aega veeta Vetinariga (kui muidu saab nö pilgu patriitsi telgitagustesse ta külaskäikudega Quirmi Leonardi juurde), kes käib allveelaevaga uurimisretkel – kaasas hull teadlane Leonard ning vahtkondlased Colon ja Nobbs. Uurimisretke tulemuseks on see, et sõda Klatšiaga jääb toimumata ning need kaks vahtkondlast saavad tasuks materiaalseid privileege – ehk siis vajadusel premeerib Vetinari oma jaga-ja-valitse-poliitikaga ka kõige töllimaid. Vahtkond aina paisub ja kuna sellega läheb organisatsioon aina keerukamaks, siis lisandub üha rohkem bürokraatiat ja inertsi jms. Angua jutust ühtlasi selgub, et teised riigid on valmis Vahtkonnast helgemaid päid üles ostma (kuigi pole selge, kellest jutt jne).

Otseselt ei oskagi öelda, mis siin raamatus uut oli – jah, tegevus läheb rahvusvaheliseks ja Vimesi paralleelina ilmus välja ta Klatšia ametivend; üsna nähtaval kohal on zombist uus vahtkondlane; Vetinari seikles kahe rumalaga. Noh, selline tavapärane Pratchetti värk niisiis.

““No nii, päev on kenasti alanud,” märkis Porgand.
“Tänan küsimast, ma ei saanud tõesti viga,” ütles Angua etteheitvalt.
“Miskipärast tundub, et nii on elu rohkem elamist väärt.”
“Ainult juuksed läksid sassi ja jälle üks särk on rikutud.”
“Tubli.”
“Vahel on mul kahtlus, et sa ei kuule midagi, mida ma räägin,” lausus Angua.
“Rõõm kuulda,” vastas Porgand.” (lk 36)

“Ja seersant Colon mõistis veel üht vaprusega seotud saladust. Võiks öelda, et vaprus on edasiarenenud argpüksus – teadmine, et kuigi sind võib oodata surm, kui sa edasi lähed, pole see midagi võrreldes kindla põrguga, mis ootab sind siis, kui sa taganed.” (lk 252)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Savijalad (2005)

Nagu ikka on järjekordses raamatus küsimus selles, kuidas Ankh Morporkis võimu muuta – seekord otsustatakse mürgitamise abil Vetinari teovõimetuks muuta ja asemeele tuua mõni kuningliku verega isik, keda mõjuvõimsad gildijuhid saaksid omatahtsi juhtida. Nagu eelnevates raamatutes oli näha, siis Porgand kui võimalik hea kuningas ei sobi, niisiis leitakse vahimeeste hulgast see väärituim ehk Noobel Nobbs, kes olevat arhiiviandmetel justkui ühe krahvi niuetesegaduse tagajärg. Lisaks inimeste võimumängule leiab linnas ühtlasi aset golemite eneseleidmine, mis tekitab paksu verd ja segadust nii linnakodanike kui golemite endi seas.

Vimesi pereelu siin peaaegu ei puudutata, vaid raamatu algul on väheke leedi Ramkinist ja nende elukorraldusest juttu, ning Vimesi aeg kulub seaduse ja ühiskonna väetimate kaitsmisele. Lõpuks lisandub tegelaskonda päkapikk Lõbus Pisipepu, kes asub avalikkusesse... naispäkapikuna. Muidugi, värvitud huuled, kõrged kontsad ja paljastatud pahkluud, need tekitavad segadust igas linnakodanikus – aga eks õiguste eest võitlemisega tuleb millestki alustada. Angua on tegelasena üks neist harvadest, kelle mõttekäigud on tänapäevaste moraalistandardite järgi mõistetavad... vähemalt selles osas kuus, kui Angua püsib enamvähem inimesena. Detritusel on siin nö häälemurre ja nüüd ta räägib veidi nasaalses pudikeeles (ja ei ühtki lauset Rubyst, kellelel eelmistes raamatutes rohkem või vähem tähelepanu pööratud).

Ühesõnaga, Vahtkond on täies hoos ja eks ole oodata, et see millalgi kutsuvate linnamüüride tagant peab lahkuma.

“Ta lükkas raamatu kõrvale. Keskmisest palju pikema elu üks eeliseid on see, et sa näed, kui habras on tulevik. Inimesed ütlevad midagi sellist nagu “veel meie ajal saabub maale rahu” või “see riik püsib tuhat aastat” - ja vähem kui pool inimpõlve hiljem ei mäleta keegi isegi seda, kes nad olid, rääkimata sellest, mida nad ütlesid või kuhu rahvajõuk nende jäänused mattis. Ajalugu muudavad hoopis väiksemad asjad. Tihtipeale piisab paarist suletõmbest.” (lk 47)

“Kui nad välja udusse jõudsid, küsis Porgand: “Kas sulle ei tundu, et Pisipepu on kuidagi nagu natuke... imelik?”
“Minu meelest on ta täiesti tavaline naisterahvas,” kostis Angua.
“Naisterahvas? Kas see poiss rääkis sulle, et on naisterahvas?”
“See tüdruk,” parandas Angua. “Me elame ju ometi Ankh-Morporkis. Meil on mitu sugu lubatud.”” (lk 203)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Liikuvad pildid (2002)

Selgub, et see raamat on vaid õrn lüli kahe Vahtkonna raamatu vahel. Jah, oluline osa on troll Detritusel ja ta eneseleidmise teel, aga rohkem suurt edasiarendust pole. Raamatu algul ja lõpul on kaks stseeni Coloni ja Nobbsiga, Vetinari tutvub värske filmikunsti vägevaima pärliga, kuid sellele järgnenud Olevuse märatsemisega Ankh Morporkis pole Vahtkonnast märkigi – asja lahendavad vaid praeguse raamatu kangelased (no ja orgutang ka). On ka veel rääkiv koer Gaspode, kes raamatu lõpus justkui kaotab selle üleliigse inimkõnevõime, aga järgmises raamatus on ta Angua ja semudega suheldes jälle triksis-traksis.

Kui tavaliselt Ankh Morporki teostes lisandub midagi ühiskonda edasiviivat (või noh, täiendavat), siis seekord läheb vastupidi – Vetinari keelab filmitehnika kasutamise nüüd ja igavesti.

“Üldiselt usuti, et kui Detritust õnnestuks niipalju lugema ja kirjutama õpetada, et ta saaks maha istuda ja intelligentsitesti ära teha, osutuks ta veidi vähem intelligentseks kui tool.” (lk 45)

ulmekirjanduse baas 
loterii

Terry Pratchett – Relvis mehed (2003)

Jätkub Porgandi tähelend ehk kapralist saab kapten, ja kaugel see Ankh Morporki kuninga kohtki oleks. See raamat pole otsene järg Vahtkonna eelmisele raamatule, vahelüliks oleks “Liikuvad pildid” (kas sealgi oli Angua?). Naiivselt arvasin, et päkapikk Cuddy on sama, kes hilisemates raamatutes on naispäkapike eest võitleja Lõbus Pisipepu... aga võta näpust. Taas väärkoheldakse Vetinarit – kui eelmine kord oli ta (vabatahtlikus) vangistuses, siis nüüd saab ta atentaadikatses haavata. Ja taas jääb Vimes ellu peale Patriitsi ähvardamist. Möödaminnes mainiks endale, et tekstis esineb kloun Boffo, ent ei mainita Boffo poodi.

Eks Pratchettil ole taas poisilikku lõbu seoses vihjamisega mehe ja naise vahelisele füüsilisele külgetõmbele, seekord siis Vimesi ja leedi Ramkini pulmaeelse ajaga ning Porgandi ja Angua läheduseni jõudmisega. Nobbs ja Dibbler on sellised Ankh Morporki tüübid, keda autor lüpsaks vast nõrkemiseni, aga õnneks kerkib kuskil mingi takistus ette, kellegi terve mõistus ehk.

“Angual oli tunne, et ta hakkas aru saama, kuidas Porgand küsimusi esitas. Ta esitas neid nii, et ta neid ei esitanud. Ta lihtsalt ütles inimestele, mida ta mõtles või kahtlustas, ning nad avastasid, et püüdes temaga sammu pidada, pakkusid nad ise välja puuduvad üksikasjad. Ja Porgand ei valetanud neile tegelikult kunagi.” (lk 236)

ulmekirjanduse baas

2014

Aasta lugemiselamusteks oli ehk Neal Asheri ja Joe Abercrombie loominguga tutvumine. Kui aga rääkida 2014. aastal ilmunud raamatutest, siis otseselt polnudki sellist teost, mis pannuks vaimustusest ohkima. Eesti kirjanduses nagu midagi ootamatult löövat ei ilmnenud, tõlkekirjandus oli parimal puhul tuntud headuses, ulmevärk podises vaikselt ning ajaloo- ja aimekirjandus ei põrutanud kruvisid valla. Aga vast ei oska hetkel miskit tahta ja eks ole veel nii mõnigi meeles mõlkuv raamat lugemata.

Alljärgnevalt siis kümme teost, mis praegusel hetkel takkajärgi mingit emotsiooni tekitasid. Kui nüüd ikkagi aus olla, siis ehk üks raamat jäi säravama emotsiooniga meelde, aga ei hakka seda eraldi välja tõstma, las siis teosed ole alfabeetilises reastuses.

Gottland

Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia

Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Kuningate viimane argument

Lenni

Naiseotsing

Päikese impeerium

Siniveri

Sõdur Ivan Tšonkini elu jaebatavalised seiklused. Puutumatu isik

Vareste pidusöök. Teine raamat