Ballardi maakeelsetest tõlgetest on see vast kergemini loetav tekst
(no eks “Crash” ole sõna-sõnalt võttes niisamuti igati
arusaadav), aga samas ikkagi painav vaade ühe briti poisi
üleelamistest Teise maailmasõja ajal Hiinas. Kui palju see raamat
autobiograafilist ainest sisaldab, ei oska arvata, parem siis üldse
mitte spekuleerida.
Aga jah, lugu siis sellest, kuidas 10-aastane Jim jääb Shanghais
peale Pearl Harbori rünnakut alanud jaapanlaste Hiina sõjaretke
küüsi. Ta kaotab oma vanemad kohe konflikti alguses, seejärel
seikleb omapäi Shanghai välismaalaste linnaosas kuni viimaks
otsustab end nälja ja lootusetu olukorra tõttu jaapanlastele
sõjavangi anda. Kes siis saadavad ta vangilaagrisse – nagu selgub,
on tegemist surijate laagriga, kuna poiss on (nagu paljud teised)
hädaga tarbinud rikutud vett joogihäda leevendamiseks (niisiis,
koolera?). Kuid tal õnnestub sealt edasi pääseda – ja ühtlasi
on ta tutvunud eelnevalt ühe ameeriklasest madrusega, keda võiks
pidada järgnevate vangilaagrite aastate jooksul nö ärikaks, kes
siis mahhineerib nii vangide kui valvuritega ning keda Jim teenib –
ning õpib ellujäämise kunsti, kuidas kellegi saapaid suudelda või
valetada jne jne.
Ühesõnaga, poisist kasvab Lunghua vangilaagri aastate jooksul üpris
tasakaalustamata moraalinormidega teismeline (või õigemini
täiskasvanutemaailma segatud laps), kes ühtviisi imetleb nii
jaapanlaste kui ameeriklaste sõjamasina toimimist ning püüab
selles välismaalaste vangilaagris pinnal püsima jääda – kus
otseselt keegi ei hooli, kas ta elab või mitte. Ja mis on üldse elu
väljaspool vangilaagrit? Üks hädaorg. Seepärast eelistaks Jim
vahel jaapanlaste võitu, et vangilaagris kehtestunud status quo
püsima jääks (talle kui üksikule poisile tuttav maailm, mingil
moel turvalinegi). Ta küll püüab meeles pidada oma vanemaid, kuid
pea nelja aasta jooksul on nende näod ununenud. Nii on tal
kongiseinal pilt ühest paarist, keda peab oma vanemateks; nägudest
sotti ei saa, aga mis siis.
Aga 1945. aasta suveks on selge, et jaapanlaste sõjaline olukord on
väga hapu, ning see tekitab segadust nii valvurites kui vangides.
Sõja lõpuga jätavad jaapanlased ellujäänud üldse omapäi (eks
eelnevalt õnnestus surmamarsi ja karistustega ellujäänute ridu
kõvasti vähendada), ning Jim puutub siis kokku selle kaootilise
võimuvaakumiga, mis on väljaspool vangilaagrit. Ja see pole
meeldiv. Jim läheb tagasi Lunghua laagrisse, kus on aga võimust
võtnud relvastatud eurooplastest endised vangid, ja ümbruskond on
üldse erinevate segase koosseisuga grupeeringute laastata. Ning Jim
peab ikka ja taas leiutama viise elus püsimiseks.
Tekstis avaneb üsna jõhker maailm. Metsikused ja hoolimatus,
inimelu väärtusetus, ellujäämise nimel rabelemine või siis
oludele ühel-teisel viisil allaandmine (kuid samas on inimesigi, kes
Jimi eest mingil moel hoolitsevad). Kultuuride kokkupõrge, või siis
mugandumine idamaade kultuuriliste pingetega, kolonialismi taak jms.
Sõjategevus, hukkamised, laibad ja haigused. Ja inimesed, kõiksugu
inimesed; kes pahatihti kipuvad hukkuma. Iseenesest natuke liialt
palju ühele poisile ümbritseva mõistmise jaoks, eks ta siis
mugandabki seda reaalsust endale arusaadavamaks, fantaasiaga sobituma
– mis on täiskasvanutele ühtaegu nii lõbustav kui kohutav
kogemus (kuigi jah, lõpuks otsustab juhus või tugevama õigus).
“Jim sulges silmad, et meelt rahustada, kuid tunnimees haugatas ta peale, kahtlustades, et ta hakkab mängima mingisugust oma mängu, mida seersant Nagata heaks ei kiida. Õhurünnaku meenutamine ajas Jimi elevile. Mustangid sähvisid endiselt üle laagri, et õhutõrjetorni rünnata. Ta kujutles ennast ühe hävitaja juhtimisseadmete taga, langemas pärast lennuki plahvatust maapinnale, tõusmas uuesti õhku lapseohtu kamikazena, kes hüüab keisrile elagu ja paiskab seejärel oma Zero Ameerika lennukikandjasse Okinawal. Ühel päeval saab Jimist haavatud piloot, kes on langenud hauaküngaste ja kindlustatud pagoodide vahele. Tema lenduriülikonna ja langevarju, võib-olla isegi tema enda keha tükid pillutatakse üle riisipõldude, toiduks vangidele, kes on okastraadi taga, ja värava juures nälgivatele hiinlastele...” (lk 181)
“Ta istus kanalikaldale ja pesi kaane porist puhtaks. Tema ninast kukkus vette verepiisk, mida ründas sedamaid musttuhat tikuotsasuurust kalakest. Kui teine tilk veepinda puudutas, leidis aset metsik heitlus, milles pealtnäha osalesid terved pisikalade rahvusriigid. Kalad vingerdasid läbi vee ning päikesest valgustatud veepinda tajumata ründasid raevukalt üksteist. Keelt suus muigutades kummardus Jim nende kohale ja poetas oma haigetelt igemetelt mädase süljeklimbi. See kukkus kalade keskele nagu süvaveepomm, ajades nad pöörasesse paanikasse. Sekundiga oli vesi puhas, välja arvatud lahustuv süljeklimp.” (lk 301)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar