Viivi Luik – Kolmed tähed (1987)

Kuidagi õudne lasteluule. Luuletaja selgitab lastele, et tegudele järgnevad süümepiinad, mis ehk saadavad sind terve elu. Väljaspool kodu olev maailm on kole ja hirmutav. Inimesed elavad iseendile, tõeline suhtlemine on võimatu. Sotsiaalsed normid keelavad sul erineda. Sa pole osa loodusest. Elu on stress. Sa oled teistele pinnuks silmas. Ühesõnaga, maailm on vaenulik, on hirmutav. Einojah, tõepoolest, milleks pakkuda lastele illusioone, milleks neile meeldiv lapsepõlv.

Luuletus-hoiatus lastele kriminaalidest ja vangidest, kelle tõttu riik ja ühiskond kannatab?

Kui sa krabad...

Kui sa krabad teiste eest

ära kommid, koogid, toolid,

šokolaadist, moosist, meest

oma ahneid näppe noolid,

teiste vaev on sulle lust,

igast asjast oled üle,

nähes teiste äpardust,

ainult naerad selle üle,

siis sa kasvad jõhkardiks,

suureks, aga tühiseks,

ja pead vastust andma, miks

said me mured ühiseks.

(lk 24)

Misasja see laps ei tohi? Õudne hakkab.

Keha

Põsed roosaks värvib

HÄBI, JONN ja VIHA.

KEHA sees on NÄRVID,

ÜDI, LUUD ja LIHA.

KEHA sees on VERI,

vere kange kohin

just kui sügav meri,

kuhu laps EI TOHI.

(lk 26)

Joe Abercrombie – The Fool Jobs (Swords & Dark Magic, 2010)

Kuulu järgi on tuleval aastal oodata Abercrombie lühijuttude kogumikku (ja uut Esimese Seaduse romaani ehk 2017. aastal), kus lisaks antoloogiates ilmunud tekstidele on avaldamata lugusid sellest Esimese Seaduse maailmast. Käesolev tekst on seotud “The Heroes” romaaniga, andes natuke tausta ühe sealse peategelase Craw tegemistele (lisaks paar tegelast Craw kambast, kes romaani toimumise ajaks veel elus).

Craw ja ta kamp on hiilinud ühe Crinna küla juurde, kus neil on ülesandeks mingi asi röövida. Nagu selgub, on rööviobjektiks asi, mis peaks kohapeal endast märku andma, et just see see ongi. Selline töökirjeldus... ei tee Craw kampa just õnnelikumaks. Aga töö on töö ning nad teevad plaani, kuidas seitsmekesi niimoodi külla siseneda, et keegi omadest surma ei saaks ning ega kohalikkegi pea tingimata tapma. Kuigi nad on Crinna metslased. Plaan töötab... osaliselt.

Lugu on parem kui hiljuti loetud sama autori noorteromaan, või noh... igati tüüpiline Abercrombie tekst (eks siit tekib küsimus, kaua saab üht teemat lüpsta). Peategelane, kes pole mingi eepiline kangelane – muidugi, Craw pole just tüüpiline Põhja sitapea (või noh, kui igale põhjalasele anda sisekaemust (Caul Shivers!), siis avaldub midagi enamat kui klišee). Dialoogid särtsuvad ja erinevate külmrelvadega lõhestatakse kehasid. On viiteid teistele kangelastegudele, mis reaalselt ei õnnestunud just lugulaulude vaimus. Ühesõnaga, selline cool ja antipateetiline lugu. Hea sissejuhatus “The Heroes” romaanile.

““Don't you ever sharpen it?” asked Craw.
“It sharpens me.”
“Right. Right y'are.” Just the style of nonsense Craw would've expected from Cracknut Leef or some other rune-tosser. He hoped Whirrun was as good with that great big blade as he was supposed to be, 'cause it seemed he brought nothing to the table as a conversationalist.” (lk 502)

“Men might've had a hundred names for it – Dawn Razor, Grave-Maker, Blood Harvest, Highest and Lowest, Scac-ang-Gaioc in the valley tongue which means the Splitting of the World, and so on, and so on – but Craw had to admit it was a dissappointing length of metal. There was no flame, no golden light, no distant trumpets or mirrored steel. Just the gentle scrape as long blade came free of stained leather, the flat grey of damp slate, no shine or ornament about it, except for the gleam of something engraved down near the plain, dull crosspiece.
But Craw had other worries than that Whirrun's sword wasn't worth all the songs.” (lk 510)

ulmekirjanduse baas

James Enge – The Singing Spear (Swords & Dark Magic, 2010)

On kõrts, kus käib istumas end surnuks joov mees, kes on võlur ja oskab endale serveeritavat veini kangemaks timmida ning ta on kinkinud kõrtsmikule püsikunde staatuse eest endatehtud masina, mis valmistab kulda. Selle joobnud võluri nimi on Morlock, ta on aastasadu elanud ja erinevaid tegusid teinud, muuhulgas on tema valmistatud neetud laulev oda (mis teeb muusikat just enne tapmist), mille on leidnud üks piraadikapten, kes nüüd selle võluodaga hävingut külvab ja on niimoodi tegutsedes lähikonda jõudnud. Morlockilt palutakse abi selle kahjuri hävitamiseks, kuid mees keeldub.

Seepeale saavad kohalikud õige pahaseks ning otsustavad selle laulva võluodaga tapja eest pageda – muuhulgas lahkub kõrtsmik oma varaga ja see tekitab Morlockile raske probleemi, tal pole enam kõrtsi, kus juua (miks see kõikvõimsale võlurile probleemiks osutub... no küllap on ta sotsiaalne olend). Katkenud joomisele järgneb ränk pohmell, mille käigus näeb võlur endelist und – ta peab enda sepistatud võluodale vastu astuma. Ta peab peatama deemoni, mille ta on sellesse võluesemesse vangistanud ja mis nüüd omakorda juhib seda zombistunud piraati. Morlock valmistub võitluseks ja asub siis otsima... Edasi läheb nagu läheb.

On võluvärki, on kõrvaltegelaste vägivaldseid surmasid, on hoolimatu ja bravuurikas peategelane, kel kõige olulisemaks enda mõnud ja tahtmised. Eks see lubab autoril kasutada musta huumorit ning olla muidu rohkem või vähem vaimukas. Hea meelelahutus, ei enamat.

ulmekirjanduse baas

August Jakobson – Külmataadi kättemaks (1991)

Mõtlemapanev, et raamatu nimiloo õpetussõnadeks on “kurjuse ja kadedusega kaugele ei jõua”, kui iseenesest olid loo antikangelased, rikkad talunikud, lihtsalt purjus mölakad (no ma ei tea, kas on mõtet siia klassivõitlust jms külge traageldada; ja selge see, et purjuspäi olek pole mingi vabandus). Jah, nad ei lasknud koos kõrtsmikuga hulkuril kõrtsi öömajale saada, see oli halb ja inetu tegu. Aga et seepeale laseb see hulkur, kes osutub Külma-Madise nimeliseks ilmastikutegijaks, nende peremeeste viljasaagi öökülmaga rikkuda. Et siis... narri ükskord hulkurit ning üheksa pere kaotavad olulise osa varast. Proportsionaalne vastulöök...

Ühesõnaga, tegemist on silmakirjaliku õpetusega – ära ole nõme, sest selle eest võivad sind kõrgemad jõud karmilt karistada. Tee head või muidu tabab su pere nälg ja viletsus. (Kas kõrgemad jõud karistavad ka siis, kui tegemist ebakohtuda nö reainimeste suhtes?) Tõsi küll, selle raamatu teine lugu - “Vaene kerjus ja ihne perenaine” - on pea vastupidise sõnumiga ehk omakasupüüdmatu heategu võib osutuda tulusaks (eeldusega, et sa ei oota mingit tulu).

Mis on siis õpetusiva kasvavale noorsoole? Ole võõrastega ettevaatlik, sest need võivad osutuda hoopistükkis üleloomulikeks jõududeks? Narri meest, aga mitte mehe põldu?

Ja miks on illustraatori nägemuses lesest saunanaine (mitme lapse ema) selline kuuma välimusega tots?

Rich Larson – God Decay (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Pildike spordi (ja inimkonna) võimalikust arengust, ehk milleks piirduda veredopingu ja muu sellisega, kui tegelikult võib inimest ennast füüsiliselt paremaks tuunida. Nii on salaja laboris ümberehitatud Ostapi nimeline poola noormees, kes on nüüd pea kümme aastat ülisportlane olnud ja inimesi vaimustanud. Üliinimene. Muskulatuur kui anatoomiaatlaste fantasy. Nojah, mitte siis enam anatoomia fantasy, laboris on seda füüsiliselt võimalik meisterdada. Ostap hüppab, jookseb ja kargab nagu eikeegi kunagi varem. Ja ta on vastupidav. Olümpiamängude kangelane, edukas reklaaminägu.

Ent Ostap kutsutakse ühtäkki sinna laborisse, kus ta toodeti. Ta doktor-insener ja mehevõimete testija) teavitab, et Ostapi keha pole igavene, ta kehasüsteemid annavad järele, ja kõige rohkem kaks aastat saab ta veel hüpata ja karata. Veel hullem, doktori uus abiline on saanud jälile Ostapi tegemise saladusele, ja müüs selle info skandaalinäljas meediale. Ostap on õige nördinud, tema ometi ootab 2036. aasta Accra olümpiamänge, mitte kuulsuse enneaegset lahtumist.

Ühesõnaga, selline vähe suvaline lugu, tugitoolisportlasena ei ütleks, et see ühiskonnakriitiline hoiatusstsenaarium eriliselt muljet avaldaks. Ulmespordist olen sel aastal kaht teksti lugenud, Beukesi tekst on parem ja Nagata oma vast nõrgem. Jajah, arvata on, et tulevikus disainitakse inimesi paremaks ja ilusamaks, aga sellel võib oma hind olla. Noh, ehk mõne aja möödudes see hind enam nii hirmutav pole.

“Ostap felt the nodes like he hadn't since the surgeries, felt the pulse of them deep in flesh. He felt the composite wrapping his spine, the membranes skimming under his skin, the fish-scale vents on his back and shoulders and neck. He felt the thrumming power, but now like a venom sack set to burst.” (lk 479)

Lev Tolstoi – Jutukesi (1961)

Üpris psühhedeelselt mõjuv raamat, mis mõeldud küll eelkooliealistele, aga et ikkagi tegemist tuntud autoriga, siis sattusin seda igati intelligentselt lehitsema. Mõni ehk ütleks, et Tolstoi lühipalade puhul on tegemist zeniga (või rahulikku harmslikkust?), aga minu meelest mitte: laused, mis moodustavad jutu, ongi ühetähenduslikud, pole seal mingit sümbolit või metafoori või varjatud tõde või salateadmisi. Jutukestes leidub ka konflikte, kuid need on nii pingevabad... et sa pigem hakkad mõtlema, et mis siis nüüd. Või no kes teab, kuidas Tolstoi arvates need tekstid peaksid lastele mõjuma.

Loed lapsele ette ja jumal sellega, mis ta ikka öelda-mõelda oskab. Hea, kui laps suudab kunagi ise tähti veerida ja lausa sõnasid moodustada; ning millalgi kuidagiviisi lause kokku panna. No et ka illustratsioonid... needki sellised lihtsapoolsed.

“Saša oli arg poiss. Kord hakkas väljas välku lööma ja müristama. Saša puges kappi. Seal oli pime ja umbne. Saša ei kuulnud, millal äike üle jäi. Konuta aga pealegi, kapis, Saša, sest sa oled argpüks.”

“Nastjal oli nukk. Nastja kutsus nukku tütrekeseks. Ema andis Nastjale tema nuku jaoks kõik, mis vaja. Olid nukul seelikud, jakid, rätikud ja sukad, olid isegi kammid, harjad ja helmed.”

“Lapsed leidsid rohust siili.
“Vasja, võta siil kinni.”
“Ta torgib.”
“Pane siis müts maha ja veeretan ta mütsi sisse.”
Kuid müts oli liiga väike ja lapsed läksid ära, aga siili kaasa ei võtnud.”

“Nastja tuli koolist. Ema oli üksipäini kodus. Nastja istus laua äärde, võttis raamatu ja luges ette muinasjutu. Ema tundis selle üle rõõmu.”

Ursula K. Le Guin – Tehanu (1996)

Kuna tegemist Meremaa neljanda romaaniga, siis võiks loogiliselt järeldada, et see on maiuspala Meremaa andunud austajatele. Ent kui see Meremaa-maailm pigem neutraalseks jätab, võib endamisi tõdeda, et tegemist kõige tuimema tekstiga selles sarjas. Tuim nii sisult kui vormistuselt, autor poleks nagu üldse joonel olnud ning pigistanud välja romaani mahus teksti. Samas, see nõtrade Tenari ja Gedi ning tundmatu Therru teemad on üpris intrigeerivad – vanad, kes kaotavad oma võimu (ja nooruse), veel hullemm nad langevad tumedate jõudude küüsi. Ja noh, esmakordselt on tegelaste vahel armukirge, Ged saab suisa armurõõme kogeda.

On mõneti veider vastuolu – tegelased kogevad igati inimlikult nö traagilisi olukordi (vanadus, loobumine, kaotus, armastus), aga viis, kuidas nad sellest räägivad, on silmipööritamapanevalt pühalik. Et nagu on inimesed oma nõrkuste ja iseärasustega, aga ikkagi... pühalikud tegelased, loomuliku asemel tähenduslikud – selge, et üldiselt kirjandusteostes võikski tegelased olla erilised (ikkagi võlujõu kaotanud arhimaag! Pimedusejõududest ärapööranu Tenar! Kardetud laps Therru!), aga kas nad peavad seejuures nii neetult puised olema?

Muidugi, eks raamatu vastuvõttu soodustavad või takistavad erinevad otseselt asjasse mittepuutuvad tegurid, ja küllap ma lihtsalt ei läinud selle maailmaga kuidagi kaasa ning seetõttu niisugune rahulolematus või mõistmatus. Romaanis on huvitavaid teemaarendusi, kuid samas... tekst mõjus tuimalt.

ulmekirjanduse baas

Nick Hornby – Naljakas tüdruk (2015)

Noor Barbara tuleb Londonisse, sooviga saada komöödianäitlejaks. Kummaline soov kuuekümnendate keskpaiga noorel naisel, aga... Hornby püüab lugejad osavalt võrku, kõigepealt palju elevust, nalja ja mõni ebaõnnestuminegi, edasi läheb toon asisemaks (Barbara vaatenurgale lisanduvad kaastööliste vaatenurgad), aga seda küll mitte üdini kainestavalt. Algusaja komöödiaseriaali elevus ja löövus asendub palgatööga, reitingute nimel tuleb üha edasi punnitada – sest pered ja tuntud inimese elustiil tuleb kinni maksta jne. Niisamuti hakkab näitlejaid kummitama tavaline probleem, vaatajad ootavad, et seriaali mees ja naine ka väljaspool ekraani jätkaks teineteisele elamist. Kapihomodest stsenaristidel puudub arusaam pereelust, kaasnäitleja ei salli Barbara domineerimist jne.

Autor kirjutaks Barbara / Sophiest justkui meelelahutusmaailma ideaalnaisest – ta on tarmukas, vaimukas, kahe jalaga maa peal, tal on pea õlgade vahel ja arvestab teistega (muidugi, eks igaühel on oma nõrkusehetked). Ja muidugi välimus, mida sooviks lausa guugeldada oma silmaga veendumiseks. Kuid romaan pole vaid Sophie edu- ja eluloost, peale tema on veel nelja mehe lugu, kes Sophie turjal karjäärile hoogu juurde saavad. Raamat on tollasest Inglismaa 60ndate ajastust, mil sõjajärgsed kasinusaastad hakkasid üle saama ning avastati, et inimesed on midagi enamat kui töö- ja pereloomad, inimesed on erinevad ja neil on eraelulised probleemid, millest polnud senini laiemas avalikkuses räägitud. Kõiki ei saa ühe mõõdupuuga mõõta (kuigi muidugi selle asemele tekib uus mõõdupuu, uus nivelleerimine).

Tegemist pole just ajatu romaaniga, eelkõige on raamatul meelelahutuslik funktsioon (seda peamiselt inglastele, kellele tollane olustik paratamatult enam ütleb kui eestlasest lugejale). See on romaan neist õnnelikest inimestest, kel on töö ja lõbu ühendatud, kel on omavaheline klapp, sünergia – koos tegutsedes saavad teha midagi... rahuldust pakkuvat. Eneseteostus ja rutiinist eemalolek (no mõneks ajaks).

Okei, sel postitusel pole suurt saba ega sarvi. Ühesõnaga, üle keskmise meelelahutuskirjandus, saab nalja ja erinevatele tegelastele kaasa elada. Pigem lugeda kui niisama ükskõikne olla.

“Dennis oli üsna kindel, et mõistab Sophie' ettepanekut, kuid “üsnast” polnud küll, vähemalt mitte Dennisele. Ta pidi alati jääma inimeseks, kes eeldab kõige hullemat. Ta pidi alati jääma inimeseks, kes tõlgendab kahemõttelisust kõige kindlamalt, igavamalt ja sõnasõnalisemalt. Tema ees terendas väga suure tõenäosusega elu lõpuni üksikuks jäämine.” (lk 315)

tarbimiskriitika
marcamaa 

Susan Palwick – Weather (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Dramaatiline lugu surmast ja teispoolsusest.

Abielupaar Frank ja Kerry kuulevad hommikul, et ootamatult saabunud lumetorm paneb teed kinni, mäestiku oludes pole see just erakordne juhus, aga noh, ikka tüütu. Peagi saabub nende juurde Dan, kel on ilmtingimata vaja linna saada, nii kiiresti kui võimalik. Ta on kergelt purjus ja sellise ilmaga on teed üliohtlikud, seega püüab paar teda veenda, et mees ootaks nende juures mõned tunnid, kuni ilmaolud paranevad ja neil mägiteedel on autoga ohutum sõita. Dan ei anna järele, talle helistati ja nüüd on vaja linna saada, kuna ta tütar on seal haiglas suremas. See tekitab Franki ja Kerry vahel pingeid, kuna neil aastaid tagasi niisamuti laps siitilmast lahkunud. Paar hakkab omavahel tülli kiskuma, kuna... senini on kuradi raske olla, kui last enam pole. Lõpuks nõuab Frank, et ta viib ise Dani linna, kuna tema on kaine ja tal suurem auto jne; et vaid saada eemale kodusest tülist.

Nad sõidavadki kuni ühel hetkel on ees teesulg ja politseinik soovitab neil tagasi pöörata. Kuid siis heliseb Dani telefon ja helistajaks on tema tütar... kes nüüdseks lahkunud siit ilmast. Aga et on olemas uus ja kallis tehnoloogia, mis võimaldab teispoolsusest ühendust võtta, saavad Dan ja tütar kõnelda. Mees nutab ja kahetseb, et ta pole kunagi tütre jaoks olemas olnud, seeasemel on ta purjutanud, nüüdki ei jõudnud ta surivoodile... aga kui nüüd tütar talle mil iganes helistab, on ta tema jaoks olemas.

Seepeale surub Frank hambad kokku. Kui nad varem Kerryga arutasid, et see tehnoloogia on miski udu, millega inimestelt raha petta, siis tegelikult see töötab. Nad sõidavad tagasi, kuna Danil pole enam linna enne asja kuni tütre keha mulda sängitatakse – Dan ja tütar saavad edaspidi alati telefonis rääkida (kui selleks raha on); Dan saab alati tütrele kinnitada, kui halb isa on ta olnud. Aga abielupaar... omal ajal nemad tuhastasid tütre ja tuhk on nüüd maja ümbritsevas lillepeenras. Oleks see teispoolsusetehnoloogia paar kuud varem avalikuks saanud, poleks nad ehk tütre kehaga nii teinud, kuid nüüd on lootusetult hilja.

Selline imelik lugu siis. Õpetlikku iva nagu ei tahagi välja tuua. Vabandust, et peaaegu terve loo ümber jutustasin (hulk detaile on siiski mainimata).

Graeme Simsion – Abielu Rosiega (2015)

Järg romaanile “Naiseotsing” ehk Austraaliast New Yorki kolinud Doni ja Rosie värske abielu saab peagi uue pöörde – Rosie on rase. Meest tabab see ootamatult, sest ta on selline nagu ta on (Asperger või mis tal ongi), lapsesaamine olnuks plaanis kui peale Rosie õpingute lõppu. Don püüab nüüd endale selgeks teha, mis on rasedus ja kuidas tuleks sel ajal toimida, mida süüa, milliste komplikatsioonidega tuleks nüüd kokku puutuda. Et tegemist ikkagi Doniga (kes on selline nagu ta on), tekivad kiiresti üleüldised ja eraviisilised arusaamatused, mida mees oma tõekspidamistega veelgi hullemaks ajab. Lisaks nõuab tähelepanu üha laienev sõprade ring (ehitaja, psühholoog, rokkar), kel on omad probleemid – küll oma abielude või töö või lastega; ning Don sukeldub neid niisamuti päästma. Selle tulemus on paratamatu – üha suuremad arusaamatused ja möödalaskmised oma naisega, kes on lõpuks veendunud, et Donist pole mingit isa ja lihtsam on laps üksikvanemana üles kasvatada. Don püüab nüüd omakorda abielu päästa, aga kuna ta on selline nagu ta on, lähevad suhted Rosiega veel enam rappa.

Humoorikas ja vahel halenaljakas suhtedraama, omamoodi muinasjutumaailm, mida on tore ja armas lugeda... aga noh, kui palju sa reaalses elus puutud kokku siinses raamatus tekkivate olukordadega. Kõik tegelased on ühel või teisel moel head, lõpuks sajab robinal mitmesuguseid happy ende. Natuke suhkrune, või kuidas. Eks sellised raamatud ongi pigem positiivsuslaksuks muidu hallis argipäevas, leiad usku, et kõik on head ja raskustest hoolimata asjad lahenevad. Autor keerab Doniga juhtuvaid sündmusi kõvasti üle võlli – kõik need probleemid Rosie, sõprade, töökaaslaste, ametivõimude, kuulsuste ja turvatöötajatega. Ikkagi tänapäevane muinasjutumaailm, kus tegutseb kangelane oma veidrustega.

Kuid eks peamine on see, et nalja saab ja loetu teeb südame soojaks, headus võidutseb ja armastus on vahva.

siiliste raamaturiiul

Maria Jotuni – Armastus (2015)

Igati lugejasõbralik raamat – õhuke, lühikesed lood, palju dialooge. Ja noh, sellega kaasneb tunne, et loed ikkagi klassikat, mitte mõnd romaanilaadset toodet. Raamat on kiiruga loetav... aga lood pole niisama lihtsad (kui, siis sutike följetonlikud on “Armastus” ja “Maanteel”, ehk nö asjalikud lood paariheitmisest). Armastus ja äng ja kahetsus, õhulossid ja loobumine, ehk ka meelehaigus. Kogumiku jõhkraim tekst on vast “Maadam Röhelin”, kus kaubeldakse imiku loovutamise ja ta võimaliku suremise maksumuse üle. Jotuni tegelased... neil pole kerge, nende hingedes on ahermaad ja kõledusel ei paista lõppu.

Et siis jah, raamat on naksti loetav, aga ei tasu oodata meelelahutust või meeleülendust, siin on tundeelu varjupooled, mis uluvad või uitlevad argielu kesta all. Ja sutike poeetilisust ka.

laiapea

sehkendaja 

kultuuritarbija 60+

Robin Hobb – Hull laev 2 (2015)

Seni tõlgitud “Eluslaevnike” raamatutest on see vast parim osa, pole enam tüütut tammumist emotsemises ja tegelased on ühtäkki vägagi tegevusse kistud – hukatus on ühtviisi võimalik kõigile, ning liigutada tuleb, soovivad nad seda või mitte. Vestrite naised muutuvad õige krapsakateks möllunaisteks – Althea ja Ronica oma tuntud headuses, Keffriast võib kujuneda rahvusvahelise haardega emalõvi ja Malta pole enam see eelmiste osade Sansa, äkitselt on nüüd tema see isik, kelle läheduses asju juhtub (lohe, satraap). Paragon upitatakse vette ja peale teatud sündmusi hakkab eluslaevale koitma... minevikutahud. Mis seob eluslaevu ja madusid, kes nad õieti olema peaksid. Ja siis on veel Vihmaoru viimane lohe, kes pääseb elderlingide vangikongist ja peatsest hukkumisest (õigemini moondamisest?). Kenniti eestvõttel tekib veider nelinurk Kennit-Etta-Wintrow-Vivacia; mehe plaan Vivacia oma kontrolli alla saada pole just selline strateegia, mis ülejäänud kolme suurt rõõmustaks (kui nad sellest teaks). Ja Wintrow, tema on korraga uskumas Kenniti seda Robin Hoodi palagani.

Ent see on vaid osa pingetest. Satraap tuleb suurte jõududega Bingtowni, mille tulemuseks on... Jamailla intriigide lahvatamine Bingtownis – mistõttu omakorda peavad Vihmaoru isandad kokku puutuma suure poliitikaga. Ainult et enne kui nad jõuavad omapoolse käigu teha, tabab Vihmaorgu katastroof. Ja nagu öeldud, on kõige selle segaduse taustal veemaod, kes avastasid üsna dramaatilise viisi, kuidas iidseid mälestusi taastada.

Nagu mainitud, eelmiste raamatuosade venivat emotsemist on korraga mõnusalt napim esinemissagedus ja ootamatult on hakanud masinavärk täistuuridel tööle. Ja see peaks viima üsna dramaatiliste kokkupõrgeteni ning seetõttu ka maailmakorra ümberladumiseni. Vihmaoru iidsed saladused ihkavad taas selles nö noores maailmas oma kohta leida, iseasi, kas inimesed sellega niivõrd kohaneda tahaks. Eks siis järgmises osas näis, mis juhtub Kenniti trooniplaanidega, milline on satraabi ja Bingtowni saatus, kas eluslaevadest on enam... eluslaevu, kas maod jõuavad oma järgmisse faasi. Ja mis saab inimestest, mida need jõud veskikividena jahvatavad.

“Tüdruk teadis äkilise sügava kindlusega, et nemad kaks ei saa iial koos midagi luua. Isegi kui ta loobuks unistamast omaenda laevast, isegi kui ta järsku otsustaks, et tahab kodu ja lapsi, keda hellitada, oleks mehe arusaam temast kui nõrgast ja abitust naisest tema jaoks alati alandav.” (lk 80)

““Ma pole ainult see, kelle Ludluckid minust tegid,” purskas laev ootamatult. “On veel mina, kes ma olin varem, ja see on täpselt sama palju minu osa. Ma ei pea olema see, kelle nad minust tegid. Ma võin olla see, kes ma olin. Varem.”” (lk 410)

ulmekirjanduse baas

Karl Bunker – The Woman from the Ocean (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Kostab koputus ja tuppa astub võõras naine. Veidralt riides, haiseb ookeani järele ja keelekasutusell ka kummaline kõla. Tuleb välja, et ta on pärit... ookeani kukkunud laevast ja ühtki muud ellujäänut pole. Naine on veidra nahavärviga, pole selline nagu valgenahaline majaomanik Michael – Kali on nimelt pruuninahaline. Ja nagu selgub, on Kali... taevast alla kukkunud. Või noh, õigemini öeldes on naine lahkunud kosmoselaevaga paarsada aastat tagasi konfliktidest räsitud Maalt, et uut elamiskohta leida. Ent uut Maad ei avastatud ning ekspeditsioon otsustas viimaks hädavaevu töötava kosmoselaevaga Maale naasta.

Maal aga... on toimunud selle aja jooksul muutused ja maalased hoopis teistsugused kui Kali ajal. Inimesed elavad pea keskaegsetes tingimustes (aga puhtalt!), teevad käsitööd, saavad vajalikku vahetuskaubanduse abil ning elavad väikestes külaühiskondades. Ning ei oska ega suuda abstraktselt mõtelda ega kirjutada. Nagu Kali jutust selgub, toimus nende lahkumise ajal... revolutsioon (selle toimumist jälgiti äralennul niikaua kui võimalik). Tehisintelligentsil sai villand märatsevast inimsoost ning nende seas hakati levitama geneetilist mutatsiooni, mis eemaldas teatud inimlikud omadused, mistõttu ongi nüüdseks Maale elama jäänud isetud inimesed, omamoodi nukuühiskond. Oluline on vaid siin ja praegu toimuv; ükskõik minevikust ja tulevikust ja auahnusest ja võimuihast. Kosmosenaine Kali kohe ei oskagi rõõmustada, on teine üpris masendatud nii võõrasse aega sattumisest – kuigi uued maalased on toredad ja lahked jne. Kali jääb Michaeli juurde elama ning nad saavad lapse.

Lugu kerib veel edasi ning saab oma õnnetu ja kummastava lõpu. Eks jah, kas õnnelikum on elada kõiksugu võimalike rõõmude ja õnnetustega või siis monotoonselt rahulikku elu. Kas võimalik progress ja katastroof või rahulik ja harmooniline olevik. Stiihia või masinlikkus. Üpris loetav lühilugu, kohe lausa eksistentsiaalne ulme või nii.

“I know you don't understand those words, Michael. What they mean is that you – your people – don't have the concept of belonging to a larger community – a community that includes people you don't know, people who aren't standing in front of you. You can't think of people who are far away as being a part of your social group. Your brain doesn't work that way. You can interact with people who are standing in front of you, but that's all. You instinct to social behaviour doesn't extend beyond that.” (lk 97)

Bill Willingham – Thieves of Daring (Swords & Dark Magic, 2010)

Lühike ja kammerlikult vägivaldne lugu röövlitest, kes otsustavad tühjendada väga vale maja. Ja võtta kaasröövliks mehe, kes on selle võluri maja kaitsesüsteemid ise välja töötanud. Noh, õigupoolest sel mehel oligi plaan testida loodud süsteemide tõhusust – nagu peategelane avastab, on golemitest valvurid niivõrd töökindlad, et ta kaks röövlitest kaaslast on krapsti maha löödud.

Ning see mees, kes eelmisel õhtul kõrtsis õhutas nende purjus seltskonda võluri maja röövima, ilmub nüüd välja korralikus õhturiietuses, pestud ja lõhnastatuna – ning pakub peategelasele võimalust eluga pääsemiseks. Sest kaitsespsteemid ei tööta vaid selle võluriselle juuresolekul – misjärel lööb peategelane võluripoisi maha, haarab laiba seljale ja hakkab ukse poole sammuma. Vale otsus...

Lühike actionlugu, mille tegevus toimub loetud minutite jooksul (ega lugemine kauem aega võta), tegevustiku illustreerimiseks on mõned viite peategelase minevikule. On laibad, golemid, õõvastavad ja ähvardavad hääled. Ja kahe ülbe tegelase hoogne sõnaduell. Eks võiks arvata, et tegemist mõne looga jutusarjast – või siis vastupidi, ongi selline hea lühike litakas.

ulmekirjanduse baas

Ursula K. Le Guin – Meremaa triloogia (2015)

Kolm romaani üleskasvamisest – esimeses romaanis õpib Ged oma ränkadest vigadest, teises romaanis saab Tenar nö nägijaks ja kolmandast kasvab Arren kuningaks. Muuhulgas laheneb alati mõni Meremaa probleem. Seda võiks nimetada rahulikuks (või kammerlikuks?) fantasyks, mikrotasandi tegemised osutuvad makrotasandil oluliseks. Rännakud saladuste lahendamiseks võetakse ette üksi või kahekesi; heroiline on teiste inimeste silme eest varjatud kangelastegu, mitte paari koletisliku armee apokalüptiline kokkupõrge.

Kui “Meremaa võlur” ja “Kaugeim kallas” on üsna tüüpilised questid, siis “Atuani hauad” on põnevama ehitusega, siin on peategelane Tenar pimeduse teenistuses; neiu on selle üks tähtsamaid (või õigemini tseremoniaalsemaid) teenijaid. Neiu kõhklused ja kahtlused, süütunne ja kohustused ja kasvatus; kuidas astuda vastu sellele, mis on su lihas ja luus. Selles mõttes on Tenar selle triloogia kõige inimlikum tegelane, tema puhul on kõige teravamalt esil pimeduse ja valguse küsimused, tal pole sirgjoonelik pimeduse vastu võitlemise tee (või koorem) nagu Gedil või Arrenil.

Eks need tegelased on nagu on, üldiselt sellised üheülbalised tüübid. Juba viis, kuidas nad suhtlevad, on selline... eepiline. Jah, neil on omad kahtlused ja möödalaskmised, aga needki toetavad eepilisuse rüüd (samas kui Tenar...). Pole ka probleeme lihalike rõõmude rahuldamisega, see lihtsalt pole tegelastele mureks (no seetõttu ka eriti naistevastast vägivalda); ehk võiks mõelda nõrgast flirdist Gedi ja paari tütarlapse vahel, ent see on pigem kohustuslik element kui tegelaste inimlikud valikud. Vast võiks ka täheldada seda, et üldiselt tegelased oma seiklustel peaga vastu seina ei jookse, ka igas valesammus on midagi õpetlikku.

Et siis selline kaunis fantasy. Tehakse vigu, mis maksavad rängalt kätte. On sirgumine eepilist mõõtu kangelasteks. On erinevad kultuurid ja on iidsed lohed. On valgus ja on pimedus. Maailma hädade ja rõõmude põhjus peitub inimestes endis.

“Poisipõlves mõtlesid sa, et maag on see, kes võib kõike teha. Nii mõtlesin ka mina kunagi. Nii mõtlesime me kõik. Aga õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema...” (“Meremaa võlur”, lk 71)

“Arren, elu annab ainult see, mis on surelik. Ainult surmas on taassünd. Tasakaal ei ole liikumatus. See on liikumine – igavene muutumine.” (“Kaugeim kallas”, lk 424)

Jonathan Strahan – Fearsome Journeys. The New Solaris Book of Fantasy (2013)

Kogumiku kaaneillustratsioon on vähe petlik, lihtsalt ilus pilt kui selline, otseselt ühtki lugu see nüüd küll ei illustreeri (ühes loos ründab lohe hoopis britilikku maakohta, lossini ta ei jõua). Fantasykogumikus on 12 lugu 13 autorilt, 7 loo autoriteks mehed, 5 puhul naised. Nagu ikka, autori sugu ei tähenda tegelikult midagi, ühtviisi mehed kui naised kirjutavad häid, normaalseid ja igavaid lugusid. Mulle tundmatud autorid on Canavan (teda on küll eesti keelde tõlgitud), Elliott, Ford, Redick, Kushner ja Wilce; teistelt autoritelt kasvõi üht juttu või raamatut lugenud. Kui algul hakkasin suure hooga lugema mulle tuntud autorite lugusid, siis üks hetk lahtus hoog või õigemini tulid järgmised antoloogiad peale – ja eks üht ja sama teemat on tüütu järjest lüpsta, seega jäi pool antoloogiat alles oktoobris hambusse.

Ükski lugu pole alternatiivajalooline (see pole fantasy's kombeks?) ja tegevustik toimub maailmades, kus mõõgad välguvad ja hobused kappavad ja maagiat pritsib siit ja sealt. On maailmu, mis on päris võõrad, ja on maailmu, mis imiteerivad keskaegset õhustikku (kuigi jah, nagu öeldud, tegu pole alternatiivajalooga). Natuke on veidraid olendeid, näpuotsaga hauatagust elu ja surnumaagiat, on kangelaste teede alguseid ja finaale, on kelmide või sõdurite seiklusi maagia kattevarjus või rünnaku all, on (esmapilgul) lihtsaid inimesi, kes jäävad suuremate jõudude madina vahele. On igavat ja teravat huumorit, on nurjatut ja pühalikku paatost. Lood pole mingid laastud, varieerudes 20-50 lk vahel.

Endale kerkisid lugudest esile Parkeri humoorikas draakonitapja ja Kushner-Wilce'i irooniline tekst kangelase pensionile minekust. Tüütumateks tekstideks Abrahami morbiidne paatos, Beari umbfantasy ja Canavani maagiline lurr. Ülejäänud olid igati normaalsed ja põnevad seikluslood või mingist aspektist tiba teistmoodi rõhkudega kui muidu fantastilisevõitu juttudes kombeks.

Nagu ikka, on raamat tervikuna huvitavam kui eraldi lugusid arvestades (kuigi samas, 4 lugu said 3-4 punkti ja vaid 2 lugu 6-7 punkti). Tahestahtmata mõtlen vahel, et huvitavam on lugeda sci fi ja fantasy segaantoloogiaid, kus lihtsalt pole niivõrd selget ainestikku (muidugi, tobe on võrrelda aasta parimate antoloogiat või nišiantoloogiat); mille puhul pole lugema asumisel õieti teadagi, milline tekst parasjagu jooksma hakkab.

Scott Lynch “The Effigy Engine: A Tale of the Red Hats” 5/10

Saladin Ahmed “Amethyst, Shadow, and Light” 5/10

Trudi Canavan “Camp Follower” 3/10

K.J. Parker “The Dragonslayer of Merebarton” 7/10

Kate Elliott “Leaf and Branch and Grass and Vine” 5/10

Jeffrey Ford “Spirits of Salt: A Tale of the Coral Sword” 4/10

Robert V. S. Redick “Forever People” 5/10

Ellen Klages “Sponda the Suet Girl and the Secret of the French Pearl” 5/10

Glen Cook “Shaggy Dog Bridge: A Black Company Story” 5/10

Elizabeth Bear “The Ghost Makers” 3/10

Ellen Kushner, Ysabeau S. Wilce “One Last, Great Adventure” 6/10

Daniel Abraham “The High King Dreaming” 3/10

ulmekirjanduse baas

Juhan Voolaid – Supergripp Anton (2015)

Voolaidi jutukogu jaguneb temaatiliselt kenasti kolmeks – kaks juttu vanameestest ja surmast, kaks fantastilisemaigulist juttu ebasobivalt käituvatest superkangelastest, kaks juttu argisituatsiooni rappa keeramisest. Muidugi, kõik jutud on rohkem või vähem grotesksed, ja et grotesk pole miski puhta rõõmu sümbol (muidugi, oleneb lugejast), siis iga looga kaasneb ebamugavustunne – pealiskaudsel lugemisel võiks tekstid ehk naljakad olla, aga tegelikult on ebamugavad või isegi häirivad (muidugi, oleneb lugejast). Situatsioonid, kuhu tegelased end (tahtmatult) mässivad, tekitavad vähemalt ühes osapooles suuremat alandust kui ilmtingimata vaja, ja kõik kogevad ebamugavust (hea küll, vanameeste surmalood on veidi teistsugused, neist siin postituses ei kirjuta). Päris James Bond tuleb Tartusse esinema ja tema demonstratsiooni kassi-hiiremängus peab osalema kiimas meesüliõpilane. Nõdrameelne endine lapstäht otsustab taastada oma hiilgeaja identiteedi. Jõuluõhtu, kus lapsed ja purjus vanemad moodustavad üsna plahvatusohtliku koosluse. Tänavakonflikt, mille järel alanduse heastamine kisub õige jaburaks. Peale esimest konflikti võiks arvata, et nüüd hakkab pulli saama, aga see järgnev pull on kuidagi valus ja väär.

Voolaidi lood ei lahene nii, et saaks öelda, et nüüd hea võitis või õiglusetus valitseb, need lahendused on kuidagi ebarahuldavad, ebamugavad, kriipivad. Keegi ei saa õiglast tasu, keegi ei saa õiglast valu, puänt jätkab rahuldamatust. Kogumiku parimaks looks on ehk “Martsipanikääbik” ehk igati ebameeldiv jõuluõhtu.

Armin Kõomägi – Lui Vutoon (2015)

See on nüüd kolmas variant sellest, millega olen püüdnud postitamise jaoks seda romaani mingil moel kokku võtta. Iga kirjeldamisega olen seni jõudnud teele, et muudkui jutustaks ja jutustaks ümber, aga samas ma ei mõista, kuhu peaksin nii jõudma.

On nö ulmelisem romaan, kus autor asetab tegelase olukorda, kus korraga on maailmast kadunud kõik imetajad – pole ühtki inimest ega looma, on linnud ja putukad ja kalad. Kuidas see juhtus, ei tea – tegelane leiab küll ühe videosalvestuse, millelt võimalik näha seda kadumishetke. Ent saladuse lahendamisele lähemale ei jõua.

Mis edasi saab – Lui Vutooni nimeline noormees hakkab elama Ülemiste Keskuses ja viskab ohjeldamatult kildu nüüdismaailma kohta – millest ta on küll ilma jäänud. Seltsi pakub talle täispuhutav (ja remonditav) seksinukk Kim ja mitmekülgne alkoholitarbimine; eks tuleb ka hoolt kanda selle eest, et kaubanduskeskust säästa roiskumisest. Lui otsus tulevikku mitte kindlustada (ehk teha endale varuelamine mõnda puuküttega majja) saab tagasilöögi sügise süvenedes, kui külm hakkab üha enam näpistama. Ühesõnaga, tänapäeva inimene võib kõiksugu head kildu visata, aga sellest pole suuremat kasu.

Lui üllatuseks selgub, et peale tema on veel üks elav inimene – Lõuna Koreas elav naine Kim, kes otsustab mehe juurde Eestisse tulla (“Louis Vuitton!”). Meest see oodatav kohtumine rõõmustab, aga samas võib tekkida piinlik olukord – mida teha võimaliku suhtekolmnurgaga, sest see seksinukk, kellega Lui igapäevaselt aega veedab, on sellisena igati vaimustav kaaslane. Kuidas suhtuks korealanna Kim seksinukku ja kuidas seksinukk Kim suhtuks korealannasse? Lui jaoks kukalt kratsima panev olukord. Ja kas ta peab olema uue inimkonna seemendajaks, kui see korealanna talle ei meeldi? Milleks selline sundus? Ehk piisab tervituste vahetusest ja seejärel saab kumbki oma eluteed ise jätkata. Aga jah, tuleb sügis ja tuleb talv ning kaubanduskeskuses elus püsimine muutub üha vaevalisemaks.

Mis see siis on – satiiriline hoiatusromaan? Mida autor öelda tahab – inimsugu on omadega ummikusse jooksnud? Või tänapäevase eluolu virtuaalne iseloomutus? Enesekaotamine tarbimiskultuuri läbi? Autori mõtteharjutus inimese tühisuse teemal? Kuidas mitte käituda kollapsi puhul (tõsi küll, imetajate puudumine teeb selle ühel või teisel viisil kergemaks ja raskemaks)? Ma ei tea, loo tähendus libiseb kuidagi käest või on haaramatu. Jah, autor teeb kõiksugu mõttemänge ja olukord ise on fantastiline, aga mis siin peale ilmse kirjutamislõbu siis veel on?

“Nendel viimastel päevadel siin olen hakanud jõudma justkui ühe iidse tarkuse, mingi tammsaareliku tõe jälile. Ei tasu tööriistast liiga kaugele eemalduda. Ei tasu alla anda esimese seljakipituse või kibeda higiliitri peale. Tööta. Ära mõtle. Puhka natuke, kui muidu ei saa, ent niipea kui tunned peas pisimatki küsimuseussi vingerdust, tõuse, haara tagasi labidas või kirves ning kaeva ja raiu, muudkui kaeva ja raiu, nõrkemiseni, kuni silme ette valgub must ja tihke kosmos ühes nõelpeente helkivate aukudega, mida kunagi nimetati tähtedeks. Sinu isiklik, raske tööga kättevõidetud, perforeeritud rahu. Must on õnne värv. Ja mida kiretum see on oma hingetus tuimuses, seda sügavam on õnn.” (“17. august”, lk 101)

“Teinekord istun autosse ja teen pika tiiru ükskõik kuhu. Keeran soojuse põhja ja koorin endalt kui sibulalt iga mõne kilomeetri tagant riidekihi. Tunnise sõidu järel peatun, avan kapotiluugi ja võtan kuumalt mootorilt kaks konservi. Hautatud sealiha ja oad tomatikastmes. Inimene vajab sooja toitu. Söön ja mõnulen. Tühjad plekk-karbid viskan põõsasse. Loodus peaks nii arukas olema küll, et mõistab endast kunagi välja uhutud metalli tagasi neelata. Peale einet teen T-särgi väel külma trotsides õues ühe suitsu ja putkan siis tagasi sooja autosalongi. Olen õppinud sellist järsku klimaatilist üleminekut nautima. Külmas üks suits ja seejärel kuhugi sooja. Muid variante peale auto ja Kristjani sauna viimasel ajal küll eriti ei eksisteeri. Aga asi seegi.” (“15. november”, lk 230)

“Kas juurdleksin ma siis oma saatuse või aastaaja üle. Millele mõtlevad bakterid laborandi mikroskoobi all katseklaasis? Süüa ja keppida. Keppida ja süüa. Süüa ja süüa. Keppida ja keppida. Kaks asja neljas variatsioonis. Planeedi vallutamiseks sellest piisab. Katseklaasis tõestatud.
Mõtlemisega riskeerides on vaja märkimisväärset julgust, sest iga kauni mõtte tagant heidab varju suur ja hirmus, teispoolsusest välja piiluv mõttekoll, kes pööritab silmi ja kelle suust niriseb haisvat mürki. Bakterid teavad seda ega raiska aega ebapraktilisele. Nende vapp on lihtne. Laskevalmis kürb hot dog'i saiade vahel, all kiri: süüa ja keppida. Mõistus võib ju viktoriinidel laineid lüüa, kuid elu põhiküsimuses pole temast DNA-le vastast.” (“21. detsember”, lk 270-271)

rabarberibulvar

Jon Ronson – Psühhopaadi test. Teekond läbi hullumeelsuse tööstuse (2015)

Sellist raamatut võiks vist nimetada infotainmendiks ehk tarbemeelelahutuseks. Iseenesest on veidi jabur, et ajakirjanik võtab uurimiseks teema ja seejärel püüab eksperthinnanguid jagada (tõsi, ka Ronson ise viitab sellele vastuolule). Et noh, uurijad on vastava valdkonnaga aastaid ja aastakümneid tegelenud, tema aga võtab vastu paremaid palasid siit ja sealt ning hakkab psühhopaate määrama (tõsi, ka Ronson kogus aastaid materjali, kasutades muuhulgas oma varasemate teemade ainest). Ühesõnaga, on igati meelelahutuslik lugemine, aga samas, kui tõsiseltvõetav see on, mida ajakirjanikust autor peab vajalikuks rõhutada või kõrvale jätta (tõsi, iga uurija teeb selliseid valikuid). Mida on lugejal mõttekas mällu salvestada peale eriskummaliste juhtumite kirjelduse. Mis on lihtsalt vaht, mis käib infotainmentiga kaasas. Bill Brysoni puhul selline meelelahutuslik tendents suurt ei erutanud... vanemate inimeste värk?

Raamat räägib siis angloameerika psühhopaatia lähiminevikust ja hetkeseisust. Et kõik inimesed on mingi kiiksuga, siis millised on need inimesed, kelle kiiks suurem – selline, et on ühiskonnale ohtlik? Ronson viitab, et nö juhtide hulgas on võimalike psühhopaatide osakaal pea neli korda suurem kui muidu keskmiselt ühiskonnas (ja seetõttu on ehk sõjadki nende poolt tagant tõugatud). Aga... kas selliste juhtide psühhopaatsus on samas kaalukategoorias inimestega, kes oma lõbuks inimesi tükeldavad?

Ronson reisib ringi Inglismaal ja Ameerikas, külastab kinniseid asutusi ning vestleb sealsete kinnipeetutega, niisamuti inimestega, kes ravivad haigeid või panevad paika seda, kes ja mis on psühhopaat. Mille tulemuseks on siis... nö hullumeelsuse tööstus. Erinevalt käituvad lapsed pole lihtsalt erinevalt käituvad lapsed (muidugi, põhjuseid selleks on mitmesuguseid), vaid neil on mõni vaimne probleem, mida tuleb ravimitega talitseda. Et psühhiaatrid määratlevad üha enam erinevaid haigusi, saavad ravimifirmad teha üha uusi tooteid. Ja arstid saavad neid tooteid määrata üha noorematele patsientidele. Kui varem oli Ameerikas 2000 lapse kohta 1 autist, siis nüüd 100 lapse kohta 1 autist. Mitmed haigused, mis saavad muidu hoo sisse kõige varem hilisteismelistel, selliste ravi alustatakse juba kasvõi kolmeaastastel. Ühesõnaga, psühhiaatria massikultuurile tuleks pidurid peale tõmmata ja tagasi maa peale tuua.

Või milline hullumeelsus on seksikas ja milline tüütu, milline müüb teleekraanil ja mis on seal piinlik või tüütu. Kuidas psühhiaatriat edukamalt müüakse ja millised valdkonnad seda kasutavad. Või kui erinevad on arstid patsientidest. Selle uurimistöö käigus vestleb Ronson nii kuulsate kui kummalistega. Jne.

Tekstis on mitmeid veidraid vigasid, kas siis autorilt või kirjastuse poolt toimetamata – nii on ühel lehel juttu 9. septembri rünnakust (lk 190) või paaril korral juttu näidendist “Godo'd ei tule” (lk 197; lk 199 on siiski “Godot”). Aga noh, ehk need on omakorda viited vandenõumaailmale, millele Ronson siin raamatus niisamuti tähelepanu pöörab (õnneks ta ise ei kultiveeri neid – kuigi, any publicity is good publicity, või kuidas?).

“Bob ütles, et on alati kena üllatus, kui psühhopaat räägib avatult sellest, et ei suuda tunda emotsioone. Enamik neist teeskleb tundmist. Kui nad näevad meid, mitte-psühhopaate, nutmas või hirmuseisundis või tundmas kaasa kannatustele või mida iganes, peavad nad seda põnevaks. Nad uurivad meid ja õpivad meid järele tegema, nagu kosmosetulnukad, kes püüavad massi sulanduda, aga kui me silmad lahti hoiame, suudame me teesklust tabada.” (lk 107)

“Meie vestluse lõpus pöördus ta teie, lugejate poole. Ta ütles, kui te muretsete, et te võite olla psühhopaat, kui te tunnete mõned need loomujooned enda juures ära, kui te tunnete selles pärast vargsi ligi hiilivat ärevust, siis see tähendab, et te pole üks neist.” (lk 120)

“Peaaegu iga tipp-aja telesaadetes on inimesed, kes on just õiget sorti hullud ja nüüd ma teadsin, milline on valem. Inimesed, kes on õiget sorti hullud, on pisut rohkem hullud, kui me kardame, et oleme ise minemas, ja seda äratuntaval viisil. Me võime olla ärevil, aga mitte nii ärevil kui nemad. Me võime olla paranoilised, aga mitte nii paranoilised kui nemad. Nad pakuvad meile meelelahutust ja lohutust, et me pole nii hullud kui nemad.” (lk 218)

loterii

Jeffrey Ford – Spirits of Salt: A Tale of the Coral Heart (Fearsome Journeys, 2013)

Omamoodi eellugu kogumiku ühele jutule – kui Kushner-Wilce'i tekst on sellest, kuidas kangelane oma kuulsusrikast edulugu lõpetab, siis Fordi jutt on sissejuhatus mõõgakuulsuse legendi tekkest. Kuidas ta väikse lapsena sattus naise juurde, kes oli tõmbunud eraklusse peale palgamõrvari elu ammendumist. Kuidas see ülinaine teda koolitas ja trennis ning saatis selliaastateks laia maailma seiklema, et siis ühel päeval kutsuks noormehe nö lõppkursusele. Ainult et... nagu loost selgub, tabab kangelast lõpueksam üsna ootamatult ja ega ta selleks väga valmis polnudki – ning et selle hullumeelse eksami korraldas ta õpetajanna, kes oli igati valmis noormeest tapma.

Lugu on jutustatud kangelase eluloo ülestähendaja poolt, kes siis püüab kangelase õiget lugu legendidest esile koorida (sest lugusid ja jutustajaid on palju). Legendid ja reaalsus on kaks erinevat asja – kuigi mõlemad toetavad teineteist. Üsna traditsiooniline tekst ehk kuidas noorest inimesest pea müütiline kangelane sirgub, milliseid õppetunde peab ta kogema jne. Ka kangelased kardavad ja pahatihti on neil lihtsalt õnne.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2015

Viimase aasta parim debüüt?

Kas:
Billeneeve "Sügis nagu lõppev suhe"?
Või:
Kristjan Haljak "Palavik"?
Või hoopis:
Piret Jaaks "Linnalegend"?
Miks mitte:
Eero Lattu "Kaitstud Eesti"?
Ehk siiski:
Mudlum "Tõsine inimene"?

Selgub... 23. novembril.
(Eelmised nominendid: 2009, 2010 ja 2011.)

err kultuur

Robert V.S. Redick – Forever People (Fearsome Journeys, 2013)

Kammerlik fantasy. Mees ja naine. Ajaloo paine – on iidne rahvas (“Forever People”), mis aastasadade eest pea olematuks hävitatud ja ajaloost kustutatud, aga ikka mõned isendid säilinud ja pärimus kuskil kolkas hingitsemas. Võiks arvata, et tegemist õilsate looduslaste vms, aga päriselt nii pole. Ka need mõned iidsete järeltulijad on üsna... ülbe ja metsiku olemusega. Eks võim, mis omal ajal maad ja rahvad anastas ja ühendas ning olmelisema heaolu tõi, kasutas kõigeks selleks tublisti vägivalda ja vägagi hämaraid võlukunstivõtteid.

Ühesõnaga, loo puhul ei saa otseselt öelda, et see või teine pool on olemuslikumalt midagi positiivset, üks on lihtsalt võimu vägivald ja teine... ee... inimeste olemuslik hämaram pool? Eks loo puhul ongi plussiks, et pole tüüpilist head kangelast, kellele pöialt hoida – võiks naisele kaasa elada tema kannatuste pärast, aga samas... naine on orgaaniline osa sellest peidetud ühiskonnast, mis iseenesest pole just õilsa või õiglase iseloomuga, omapoolsete jõupingutustega hoiab naine seda ülal (muidugi võiks vist edasi mõelda, et kuivõrd sellised ühiskondlikud normid on repressiivselt taastootvad ja naisi ahistavad jne). Hea lugu, aga mitte just lemmikute hulka kuuluv.

Jim Ashilevi – Kehade mets (2015)

Romaan sellest, kuidas iseseisvusaja lapsest kasvab noormees, või õigemini kuidas poisist sirgub katkine mees. Kõik see ebakindlus, mis kaasneb vanuse lisandumisel tundemaailma teisenemise ja kehaliste muutustega. Omamoodi hoiatusromaan lapsevanematele, kes eriti ei mäleta lapsepõlve nö häbiväärsemaid hetki ja nüüd imestavad, et miks oma laps just selline on. Või noortele lugejatele... et sellised rajud kogemused, see on pea igaühele omane lapse- või noorpõlve tundemaailm (muidugi, alati on erinevusi). Miks tehakse lolluseid, miks sõidab katus, kuidas üksteist ära kasutatakse või kui jabur on koolikiusamine. Mis võib juhtuda, kui iga hinna eest otsida teiste heakskiitu, omaksvõtmist. Tõsi küll, paratamatult adud seda vaid tagasivaates.

Eks see raamat on kõigile, kel on olnud raskusi teistega kontakti saavutamisel. Ja sellest tulenevalt lähedusega. Autor näitlikustab seda protsessi peategelase ja kuue tütarlapse suhtega, kellesse ta vastavalt eale (lasteaiast ülikooli lõpuni) on armunud või midagi. Nendes “protsessides” avaldub muidugi laiem suheteskaala kõigi omaealistega, ning ka vanemate ja õpetajatega; mõjude ping-pong või Browni liikumine.

Küllap ma pole eriti palju eesti nüüdiskirjandust lugenud, aga ei meenu, et oleks kunagi varem põhjalikumalt lugenud netiporno osakaalust ja selle igapäevasest mõjust noormehe tundemaailmale. Kõik teavad, milleks netti privaatselt kasutatakse ja milline osa on masturbeerimisel, aga et sellest niivõrd loomulikult kirjutatakse, ei tule ette (ja tegemist pole autoripoolse mingi labase sooviga konservatiivsemaid lugejaid šokeerida vms). Kuskil oli hoiatav uurimus, et liialt palju pornograafiliselt visuaalseid ärritusi (veider, et poiss netiporno uurimisega kodustele vahele ei jäänud) teevad ajapikku seksuaalse erutumise üsna tuimaks – aju on näinud tuhandeid suguelundeid (siin oli vist isegi geneetika mängus, et pole harjumust nii palju sedalaadset visuaali kogema), proovi siis suuremat erutuda ühe reaalse naise nägemisest. Ehk on sellisel netikasutusel osaliselt süü selles, et peategelasel on mentaalsed (ja seetõttu kehalised) probleemid vastassoo esindajatega füüsiliselt lähedasemaks saamisel.

Veider on see, et peategelasel pole erilist kokkupuudet ümbritseva linnaeluga (või see pole talle lihtsalt mitte mingil moel oluline?), ta kirjeldab kogemusi sõprade või klassikaaslaste või tuttavatega, ent kokkupuuted teiste linlastega on pea olematud (peamiselt Mustamäe, aga ka Nõmme, Pirita ja kesklinn) – kus on kambad, kriminaalid, kaabakad, narkarid, joodikud. Eks neile ka viidatakse (nt lk 78-80 on võimas mänguline hoog, see oli esimene hetk, kui tundsin, et see romaan on minu jaoks üle harju keskmise), aga peategelane ise elab üsna turvalises mullis – samas, ehk ongi ajad muutunud ja Tallinn turvalisem kui mu noorusmälestustes. Või kuhu jäi noormehel sõjaväega seonduv.

Huvitav on peategelase ja ta noorema venna Aksli suhe – üks kui “segase auraga” veidrik ja teine kui lapsgeenius (mis sai geeniusest siis, kui ta jõudis murdeikka ehk ajal mil vanem vend õppis Tartus ülikoolis? Neid paralleele olnuks huvitav näha; praegu jäi Akslist mulje kui üleloomulikult toredast poisist). Peategelase ja isa suhe... eks seegi oma karidega, arusaadav, et poisi sigaduste peale on raske kainet meelt hoida, aga isa mõni karistus tundus üsna piinav.

Ashilevi on ilusate või löövate või omapäraste mõtete/lausete kirjutaja, mis muudab romaani ehk... liiga tummiseks? Seetõttu pole vast tegu nö traditsioonilise romaanilugemiskogemusega, kõik need lihvitud laused ja lõigud ja leheküljed (mistõttu on öökapiraamatu jaoks liialt intensiivne), see on eelkõige ilus kirjandus. Oleks huvitav näha, mida kirjutab autor siis, kui on ammendanud või kõrvale jätnud üleskasvamise või põlvkonnakaaslaste teemad. Või on ees ootamas selle lahtikirjutamine, mis tabab inimesi kolmekümneseks saamisel? Kui korraga tuleb olla hoopis järgmine sotsiaalne olend ja mõnigi varem langetatud otsus võib osutuda valeks. Mis iganes (kolmekümnendad on uued kahekümnendad jne).

Igal juhul, huvitav ja avameelne tekst, pani mõtlema enda mineviku ja olukordade üle, mida võinuks teistmoodi lahendada. Niisamuti mõttematerjal, miks romaani peategelane just... selliseks sirgub, millest selline katkisus. Ashilevi kirjutab vahel lõike, mis panevad valust või ängist hambaid kiristama (mitte et tegu oleks masendava romaaniga, saab nalja ka). Aga neid lõike siin postituses ei tsiteeri.

“Süda on nagu ilmatusuur jaanalinnumuna, mille sisse lööb esimene armastus mõra. See on parandamatu mõra, millest voolab välja uut ja tundmatut vedelikku. See on voolus, millega ei harju elu lõpuni, sest see on muutlikku lõhna ja värviga ning alati üllatav. Vahel see saab otsa ja süda kuivab ära. Siis mööduvad mõned aastad. Sa kõnnid mööda tänavat ja tunned äkki ammu unustatud lõhna, mis raputab su meeled ärkvele. Vahel me isegi ei tea, kui surnud me oleme olnud enne, kui miski meid surnuist ei ärata. Sellepärast ma pole ka kunagi surma kartnud. Ma arvan, et surres inimene lihtsalt unustab elu ära. Samamoodi nagu unustasime lastena sündimise ära. Ka süda unustab. Ilmatusuur jaanalinnumuna voolab tühjaks ja kajab õõnsalt, kui tuul tema sisse pesa teeb.” (lk 28)

“See on enesehaletsus, eks? Muidugi. Enesehaletsus on kole asi, aga palun kuulake mind ära. See siin on minu südame kaleidoskoop. Vaheta vaatenurka ainult kraadi võrra ja kogu pilt muutub. Loomulikult saaksin teile kogu lugu rääkida hoopis teisiti, ohvrit mängimata. Ennast nurka värvimata. Täna räägin niimoodi. Topin need nõmeda inimese pihtimused pudelisse, panen korgi peale ja viskan vette. Küll see kunagi ikka teieni jõuab. Minu pudelisse püütud hääl. Jooge see ära ja andke mulle andeks. Võtke mind endasse, võtke mind omaks. Siis saan end ehk ise ka kunagi omaks võtta.” (lk 82)

“Sest õigupoolest ootasin ma seda, et keegi päästaks mind mu enda käest. Et keegi poeks mulle naha alla ja venitaks selle laiemaks, et saaksin jälle vabamalt hingata. Ootasin, et keegi võtaks mu käe ja paneks selle enda peale, öeldes: puuduta mind nii. Et keegi juhataks mind enda juurde. Ma ei tee nalja, kui ma niimoodi räägin. See pole luule ega lüürika. Need on klaustrofoobilised mõttekillud, mis laotuvad mosaiigina lehekülgedele, mis muutuvad pärast kaante sulgumist puuklotsiks, milles peitub vähem filosoofiat, kui kõikides veel täitmata paberites kokku. Endassesulgunud laused, mis algavad ja lõppevad sõnadega “mina”. Isekas müra, mis on omaenda kajast nii rabatud, et unustab laiema taustsüsteemi ja kaugeleulatuvad seosed. Peatükid, mis on suletud ringid nagu iseendalt suhu võttev mees. Sama lühinägelikud ja kaelamurdvad. Sama naeruväärsed ja imekspandavad.” (lk 209)

Kate Elliott – Leaf and Branch and Grass and Vine (Fearsome Journeys, 2013)

Kui võib nii öelda, siis üsna traditsiooniline fantasy. Eripäraks ehk maarahva religioosne uskumus Poovast Naisest (“Hanging Woman”), kes/mis pakub jumalikku eestkostet või võtab elusid, justkui isemoodi Maaema, kelle motiivid pole inimestele alati mõistetavad.

Lugu ise on kuningriigist, kus konkureerivad pahad ja head ülikud. Paha ülik lord Hargrim on pärit põhjast ja tahab jalust saada maarahva sõpra, kindral Olivari – et saaks vabalt maarahvast kiusata. Selleks laseb Hargrim kuningani jõuda kuulujutul nagu kindral Olivar koguks vägesid, et kuningat kukutada. Seepeale on Olivar teel pealinna, et süütust tõestada, ent langeb oma saatkonnaga Hargrimi meeste varitsuse ohvriks. Siiski Olivar pääseb, ent on nii haavatud, et ei suuda enam pealinna minna – seda enam, et Hargrimi mehed otsivad teda kõikjalt – pole meest, pole probleemi.

Meelemärkuseta Olivari leiab ravioskustega külanaine Anna, kes on maarahva esindajana Olivari tuline pooldaja – hoolimata sellest, et kindrali teenistuses sai surma ta kallis mees ning invaliidistus vend. Anna ja külainimesed on öösel peidupaikadesse pagemas marodööritsevate Hargrimi sõjameeste eest, aga nüüd võtab Anna vastu otsuse ise Olivari sõnum pealinna toimetada (on vaid kuninga õde, kes suudab kuninga meelt muuta). Ja see retk pealinna pole üleüldse malbe jalutuskäik, Hargrimi meeste eest tuleb põgeneda kuningalossi siseruumideni. Ent naine on kaval ja vapper. Pealegi – ta usub, et teeb õiget tegu!

Selline lugu siis. On põnevust ja lootust, et õiglus võidutseb. Kirjanduslikult pole just uuenduslik ega äärmuslik, aga igati mõnusalt loetav.

Dave Hutchinson – Euroopa sügis (2015)

Eks kirjastust inspireeris tõlkima selle romaani eestlasest peategelane (muuhulgas on raamatus kerge visioon Eesti ja, ee, Lahemaa tulevikust), kes olude sunnil satub seiklema ja põgenema tuleviku Euroopa uutes ja vanades osades. Ja nagu ikka, on tulevik õige tume. Tekstis on kolm liini, mida sõltuvalt maitsest võib endale esiplaanile seada – esiteks põnevuslugu, teiseks visioon meile tuttava läänemaailma muutumisest 21. sajandi probleemide käigus, kolmandaks siis raamatu lõpuosas avalduv ulmelisem lugu, mis omakorda annab loetule uue tõlgenduse. Ühesõnaga, paranoiatihe tekst, peategelane Ruudi satub sellise masinavärgi lõugade vahele, et...

Tunda on, et tegemist üsna britiliku vaatenurgaga Mandri-Euroopa lähitulevikust, Euroopa Liidu olemusest ja eurooplaste muidu narrusest (seda eriti raamatu algul poolakate puhul). Samuti mõtteline pingpong teemal, mis võiks kaasneda Šotimaa iseseisvumisega, autor viskab siin vimka ja annab Šotimaa liitlaseks Hiina, mis pakub majandusraskuste ületamiseks raha ja saab vastutasuks kasutada sealseid mereväebaase – mis omakorda vihastab välja nii inglased, ameeriklased kui eurooplased.

Autor jätab mõneti häguseks, millisel kümnendil just tegevustik toimuda võiks – raamatu tagakaan mainib 21. sajandi teist poolt, samas nii Eesti kui teiste postkommunistlike riikide puhul on senini oluline Teise maailmasõja ja nõukogude aja pained. Nii mäletab 30-aastane Ruudi nõukogude ajaga seonduvaid värke, mõni tegelane on kokku puutunud Berliini müüriga jne. Aga eks see ole autori vabadus ajalooainese kasutamisel. Romaanis kujutletud tehniline tase on üsna praeguse aja moega, vaid mõned vidinad on vingemad – eks sedagi võiks tõlgendada, et peale pandeemiat ja sõda terrorismiga on põhiaur kulunud ellujäämisele, mitte kosmose avastamisele. Raamatu lõpp kipub mõneti sarnasele lainele hiljuti tõlgitud Strossi romaanidega, ja võiks mõtiskleda, et kas on oodata Euroopa talve ja ehk ka kevadet.

“Kahekümne esimese sajandi algus tõi kinnipaukuvate uste sümfoonia. Majanduslangus, paranoiline suhtumine pagulastesse ja muidugi ÜST, Ülemaailmne Sõda Terrorismiga, tõi tagasi passid ja erineva rangusega piirikontrollid – olenevalt sellest, kelle piiri sa parajasti ületasid. Siis tõi Xiani gripp tagasi karantiinitõendid ja rahvusriikide piirid kui meetodid haiguse leviku pidurdamiseks; erinevatel andmetel tappis gripp ainuüksi Euroopas kakskümmend kuni nelikümmend miljonit inimest. Ühtlasi tappis see sisuliselt ka Schengeni ja tõmbas niigi räbaldunud vaiba Euroopa Liidu alt.” (lk 23)

ulmekirjanduse baas

Ellen Kushner, Ysabeau S. Wilce – One Last, Great Adventure (Fearsome Journeys, 2013)

Üpris vahva lugu, kergelt irooniline ja mõrkjas ja sädelev. On Kangelane, kes leiab, et ta enam ei jaksa koletisi tappa ja muid kangelastegusid teha. Ta armsam, kohalik kuninganna pakubki talle viimast seiklust – ühel kaugel kuningriigil on tüütu koletis (või koletised), selle maa kuningas pakub selle mahalöömise eest tasuks oma tütart. Kangelane laseb end sinna kohale toimetada... ikkagi koht, kus võiks väärikalt pensionipõlve pidada. On selline kõrbemaa, aga noh, pole viga. Lossis võetakse Kangelane ja ta saatja Reynard kenasti vastu, peetakse pidu, aga koletistest eriti rääkida ei tahetagi. Öösel äratab Kangelase Reynard, kes teatab, et kuningatütar on hoopiski aheldatuna keldris, peol esitatud tütarlaps on võlts. Kangelane hiilib keldrisse, tõepoolest, seal on aheldatud riidekubu, mille alt paljastub üsna tõre ja ülbe kuningatütar. Ning Kangelase ülesanne veereb keerukamaks.

Tore on see, kuidas autorid kergelt irvitavad kõiksugu fantasy klišeede üle, eriti mis Kangelast ja tema tegusid puudutab. Samas see Kangelane pole lihtsalt tegelane-tüüp, vaid üpris karakteri mõõtu, loo jooksul saab pilkeobjektist inimene. Ja niisamuti kõrvaltegelased – kuninganna, Reynard, kuningatütar, needki on elavad tegelased. Ühesõnaga, ühtviisi irooniline ja lõbus ja melanhoolne lugu, kindlasti koos Parkeri tekstiga selle kogumiku üks parimaid jutte.