Frances Hardinge – Blind Eye (The Outcast Hours, 2019)

Õuduslugu lapsehoidjast, kelle tööks on vajadusel öösiti valvata kahtlaste tegelaste lapsi (sest kahtlastel tegelastel on vahel vaja öösiti kahtlaseid töid teha). Noh, seekordne väljakutse läheb õige veidraks …

Nimelt kutsutakse ta valvama tüdrukut, kes ei tohi öösel magama jääda. Miks, põhjust ei öelda, seeasemel pistetakse pihku kofeiinitabletid, et nende abil tüdrukut öösel erksana hoida. Lapsehoidja on šokeeritud niisugusest suhtumisest lapse heaolusse ning öö edenedes lubab lapsel tukastada. Millele järgneb põrgu, sest laps pole teps mitte tavaline inimlaps.

Kokkuvõttes siis tragikoomiline pala kahtlaste tegelaste kahtlasest elust. Ainult et see laps ja tema ema … need pole ainult kahtlased. Ja ega lapsehoidjagi pole just tavaline rahahädas neiu. Noh, normaalne õpetusivata meelelahutus.

Gu Shi – Reflection (Broken Stars, 2019)

Omapärane lugu noormehest, kes viiakse kohtumisele selgeltnägijaga ning … siit avaneb hoopis midagi uut selle noormehe kohta. Selgeltnägijast noor neiu on tegelikult tagurpidi töötava mäluga – ehk siis ta näeb tulevasi sündmusi, aga ei mäleta midagi endaga juhtunust. Mis on, noh, selgeltnägemise äri kohta igati kasulik, aga isiklik elu on seetõttu õige … tühi (eks siin võib mõelda, kuidas niisuguses olukorras on üldse võimalik sotsiaalselt toimida, aga seda see tekst ei käsitle).

Tekst polegi niivõrd ulme kui pigem psühholoogiline põnevik, mis käsitleb pigem saladusi mitteteadvuse kontrollimatust käitumisest. Ehk siis hea võimalus endal juhet kokku ajada: „the owls are what they seem“, tõepoolest davidlynchlik värk.

Paula Nerve – Nii palju lugusid (Vikerkaar 3, 2019)

Huvitav psühholoogiline novell, millel puuduvad vastused. Kuid see teksti mõneti neurootiline ja veider rahutus, see on peamine, see jääb. Anna ja Artur, mis nendega õieti oli. Või mis õieti fiktsioon on, eks. Nii palju lugusid, või kuidas? Ja miks minajutustaja seal on, millest selline häiritus? Et … Anna? Või Artur?

Nagu öeldud, vaikne ja tasane lühilugu, aga rahutukstegev, vaat et argieluhorror. Ja muidugi, täiesti tundmatu autor (või lihtsalt varjunime taha peitunud?). Lugemiselamuseks hea häiriv kompott.

David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest (2019)

Kakskümmend aastat tagasi oleksin postmodernismi noore austajana sellest tõlkest igati vaimustunud olnud, nüüd pensionieelikuna võtaks asju vähe rahulikumalt. Eks seda tõlkevalikut võiks DFWi sõnade järgi nimetada „SVP“ (lk 46) tekstiks, aga pigem ise nõustuks järelsõnas välja toodud James Woodi määratletud hüsteerilise realismiga, mille kirjeldus võiks pädeda tõlgete kohta (lk 96-97).

Lood pole niisugused, millest saaks lühiproosale omast katarsist – eredamaks näiteks ses suhtes on „Surm ei ole lõpp“, mis … liigub õige omasoodu radadel (samas minu jaoks selle valimiku vaimukaim tekst). Ja muidugi „Oktett“ ja „Suurte maailm I-II“, mis on täis kõiksugu metafiktsioonilisi võtteid (eriti nauditav „Suurte maailm II“, kus autor lõhub jutu tagasi mustandiks); mis eeldavad lugejalt lugemiskogemuse täiendamist. Ja seejärel võiks ideaalis lugejal kasvatada nõudlikkust tekstide vastu; või olla heaks õppematerjaliks alustavatele autoritele.

Mis DFW tekstide juures rohkem või vähem tüütu on, on see viis, kuidas autor teksti tüüpiliselt esitab: süvitsiminev mikrolõige peategelase siseilma, kus „sajandist on pikem päev“ (erandiks siis eelmainitud „Oktett“ ja „Suurte maailm“). Tekst ei veere, tekst kaevub. Ja noh, eks selline rahulolematus kõneleb pigem enda lugemiskogemuse lamendumisest kui et autori vajakajäämistest.

Igal juhul, igati kasulik lisandus eestikeelsesse kirjandusse.


andres laiapea

Anna Wu - The Restaurant at the End of the Universe: Laba Porridge (Broken Stars, 2019)

Loo peamine pluss on ehk see, et sel on võrdlemisi hiinapärane olustik (seda küll kuskil tulevikus ja laias ilmaruumis), aga muidu käsitleb seda, et mida on kunstnikuks olemiseks vaja (või ohverdada). Ehk siis lugu mehest, kes soovib ebaausate võtete abil tunnustatud ja heaks kirjanikuks saada. Selleks püüab ta ühe erilise agentuuri abil saada viie omas žanris ilmatuma hea autori parimaid oskuseid. Tulemuseks on muidugi vaimne õnnetus ja ebaedu eraelus.

Oh issand küll, on küll igati ulmeline keskkond ja puha (ja no eks algul pealkirja tõttu ootasid veidi … huvitavamat lähenemist), aga et selline kunstniku hingeelu tilulilu valida loo selgrooks, no see teeb natuke nõutuks. Muidugi, kujundina pole siin ainult juttu loomeraskustest, eks see ole ka eksistentsiaalse oleku teema … Aga küllap on mul allergia selle asjus, kui autor käsitleb kunstiteose loomise raskustest jne. Ja et loo lõpp ei loo ka just uut tähendusvälja, siis on tulemuseks üsna staatiline pettumus.

Regina Kanyu Wang - The Brain Box (Broken Stars, 2019)

Romantika … ei pruugi just kaua püsima jääda, kui sul on võimalik kogeda oma tunnete objekti tõelist mõttemaailma.

Välja on mõeldud nö aju must kast, mis salvestab kõiki sinu mõtteid viimase viie minuti jooksul. Ehk siis kui peaksid surema, on võimalik see aju must kast (õigemini implantaat) nö välja võtta ja teine inimene saaks kogeda su elu viimaseid hetki. Tegu on eksperimentaalse tehnikaga, nii on see implantaat peamiselt noortel inimestel, kellele selle eest raha makstakse.

Ühel materiaalsetes raskustes paari naispoolel on siis raha pärast see seade ajus. Mille omamine muutub aga aina rõhuvamaks, kuna naine adub üha selgemalt, et tegelikult pole tal miskit soovi selle mehega abielluda vms (küll on aga mugav koos elada) ja ta tunneb hirmu, kui mees peaks kogema ta tõelisi tundmusi. Nojah, naine hukkubki lennuõnnetuses ning implantaadi tegijatel on nüüd põnev hetk – kas seade ikka töötab korralikult?

Loo teaduslik-fantastiline element on pigem toetavaks karkassiks igati inimlikele probleemide esitamiseks: lähedus ja egoism, ootused ja vajadused. Nojah, et tegu on ilukirjandusega, siis pole just üllatav, et see on lahendatud vägagi dramaatiliselt.

Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus (2019)

Tänav on selles suhtes tänuväärne eesti ulmeautor, et ta lühemad ja pikemad tekstid on peamiselt eestiainelised. Nii ka see romaan, mis kirjeldab üht õige ärevat perioodi aurupungi-Eestis. Tegemist on niisuguse maailmaga, kus Eesti on 18.-19. sajandi laadi oludes iseseisev riik koos teiste Balti- ja Põhjamaade riigikestega – on Soome, Rootsi, Taani, on erinevad Eesti läheduses asuvad läänemeresoome riigid, on Leedu. Läti asemel räägitakse Kura- ja Viidumaast (ehk siis liivlaste väikeriik; mainiti vist ka latgaleid), Venemaa kui selline ei jäänud tekstist meelde.

Nagu öeldud, sotsiaalne ja kultuuriline olukord paistab olevat 18. ja 19. sajandi paiku (aegajalt mainitakse valgustust, ainult et aurupungimõjuline. Nii ollakse liikumas tsepeliinide ja aurujõulise tehnika suunas; äärmuslikum on vast hiiglaslike tehisinimeste („tõrreinimesed“) loomise püüe, mille eesmärgiks teoorjusega koormatud talumeeste asemel kasulikumad tööinimesed saada.

Kui sai mainitud teoorjust (raamatus küll nii ei mainita, seega ehk minu fantaasia), siis elu Eestimaal pole kahtlemata miski kuldse aja Kungla rahva laadis paradiis. Valitseb monarhia (Toivo II!) ning lihtrahva osaks on riiki ja ülikuid ülal hoida. On ka omamoodi vahelüli ehk usuküsimuste ja ravitsemisega tegelevad hiislarid, kes võivad nõustada nii talumehi kui mõisnikke. Eestikeelne haridus (ja võimalus kõrgharidusele) on enamvähem ülikutele valla – muidugi, kui mainitud sai valgustuse ideed, siis on kõrgklassis olemas teatud grupp, kel peale huvi tehniliste uuenduste vastu on ka teatav soov maarahvast harida (keegi peab tehnikat käitlema, eksole).

Ja siit siis võrsubki romaani konflikt – valgustusmeelsed haritlased ja ülikud tahavad paremat maailmakorda kui on see ajalooline situatsioon, kus kohalikud riigid omavahel rohkem või vähem purelevad. Nii on ühel poolel aina hoogustuv Eesti ja Leedu vaheline mõõduvõtmine Läti aladel paiknevate Kura- ja Viidumaa riigikeste mõju all hoidmise asjus, teisel pool siis valgustatute ideaalid, eesmärgiks konfliktidevaba maailmakord – mis tuleks arvatavalt luua Eestist väga kaugel.

Nende kahe maailmavaate kõrval on nö traditsioonilise jõuna maarahvas, kes on küll truud riigialamad, aga võimaliku sõja pärast Leeduga kasvavad nende kohustused riigi ees, millega paratamatult kaasneb oma majapidamiste hooletusse jätmine. Ehk siis maarahval terendab ees näljahäda pluss sõjaga kaasnevad ohverdused. Selline olevik ja arvatava tulevik tekitab paratamatult rahulolematust.

Tänavi romaani tugevaim külg on see, et ta ei loo ühtegi ingellikku tegelast, kellele pöialt hoida (muidugi, vastavalt isiklikele veendumustele võib lugeja valida endale lemmiku). Nii ülikud kui talurahvas teevad mitmeid eetiliselt kahtlasi tegusid; ükski peategelane pole minu meelest moraalselt just eeskujuks. Nii valgustatud, riigitegelased kui talupojad võivad olla parajad tölplased – tõsi küll, mitte inimsoos peituva irreaalsuse kurjuse tõttu, nende tegudel on omad emotsionaalsed põhjused, mida autor ka välja toob.

Tegu pole puhtalt hüpoteetilise Eesti uurimisega – nii on siin need aurupungi realiteedid, mis valgustatute unistustes on õige kõrgelennulised; selles suhtes lõppeb romaan justkui poole pealt – mis sai Kolde mõisast edasi, kui kaugele nad jõudsid oma pudrumaale minekuga, ja kui nad ka kohale jõudsid, mis neid tegelikult ees oodata võis? (Loogiliselt võttes on vastus küll olemas, aga selle romaani reaaliate põhjal võiks ka veidi teisiti minna.) Kas raamatus reklaamitav selle uue kirjastuse järgmine romaan võib olla mõtteliseks järjeks (jajah, kas „Teaduse kaardivägi“ võib olla „Saladusliku tsaari“ sarnase seeria)?


ulmekirjanduse baas

Hao Jingfang - The New Year Train (Broken Stars, 2019)

Teatavasti on Hiina uue aasta tähistamine ennekõike tuntud sellepoolest, et suur osa elanikke püüab siis sünnikoju jõuda, mistõttu kaasneb siis maailma suurim logistikasegadus. Ehk kindlasti on miljoneid hiinlasi, kes unistavad sellise reisi valutumast kogemisest, ning autor pakubki neile ühe vähe veidrama omapoolse unistuse.

Nimelt on üks leidur avastanud võimaluse, kuidas pisikeste mustade aukude abil aegruumi natuke väänata. Mille tulemuseks on see, et 1500 reisijaga rong kaob jäljetult. Ajakirjandus võtab kohe leiutaja ette, see hakkab seletama nähtuse teaduslikumat külge, mis tekitab ajakirjanikes vaid mõistmatust. Kuid ühel hetkel … ongi rong sihtpunktis ja õnnelikud reisijad astuvad sealt välja.

Kui õieti aru sain, ilmus algselt see lugu Hiina Elle’i naisteajakirjas, sellest siis loo lühidus ja meelelahutuslikumad rõhuasetused; küllap siis omamoodi näide nö kommertsulmest.

Urmas Vadi – Ballettmeister (2019)

Rahvatantsuthriller sketšides ehk lugu Konstantin Pätsi nõukogude hullumajast päästmisest. Selleks moodustatakse eriotstarbeline rahvatantsuansambel Sõleke, kuhu juhuse tahtel satuvad tuletõrjuja ja kolm pottseppa. Nagu värskelt värvatuile selgub, on nende ülesandeks sõita Moskva kaudu Kaasanisse, vabastada Päts sealsest hullumajast, toimetada ta Šveitsi, et seal saaks pankadesse talletatud kullaga asuda Eestit vabastama. Tuletõrjujal ja pottseppadel pole rahvatantsuga kogemusi, aga kaasapandud õpik ja olude sunnil avanenud improviseerimisoskus … muudavad igaveseks eesti meeste kunstilise rahvatantsu esitamise alustalasid.

Ehk siis tragikoomiline jant, kus ühelt poolt on nelja mehe kolenaljakad seiklused spioon-rahvatantsijatena, teiselt poolt 1940. ja 1941. aasta sündmused (peamiselt) Moskvas – sest olude sunnil peavad tantsu-uuendajad oma käigupealt väljamõeldud kava taasesitama koos orkestriga Moskva Suure Teatri laval. Mistõttu Pätsini jõudmine läheb veidi (no kas nüüd just veidi) keerulisemaks. Päts on kinnises hullumajas ja ootab, et tal võimaldatakse Nõukogude Liidu võimukandjatega suhelda – selline soov ei pane psühhiaatreid eriliselt imestama.

Tegevustik on esitatud peamiselt ansambel Sõlekese ja Pätsi silmade, sekka vaatepunkte Eesti ja Venemaa kõrvaltegelastelt (ja no muidugi tarakanide ja rottide jms mõttekesi) – see teeb romaani mõneti sketšilikuks, mis nõukogude tegelaste ja elajate puhul kaldub groteskigi (mis mulle aga tõesti meeldis, oli see tegeliku Harald Vöörmani lugu). Kuid eks see ole Vadi omamoodi firmamärk, kus karussellina keerlevad grotesk ja tõelisus ning tahaks naerda toimuva üle, aga kohati hakkab õudne ka.

Ma pole Vadi loomet ristirästi läbi lugenud, aga paistab, et laias laastus käsitlevad draama ja proosa erinevaid aineseid. Kui draamatekstide puhul võib Vadi julgelt käsitleda kõiksugu isikute ja ajastute lugusid (väike erand on esimene lavale jõudnud draamateos „Lendav laev“, mis on lastele mõeldud muinasjutuhõnguline tekst); siis romaanide ja jutukogude puhul on ta nö kaasaegsem ja isiklikumas aineses sumpamas, tuues tihti teksti sisse tegelaskuju Vadigi. Selle romaani puhul on tegu kahe kirjutamisviisi ühendamisega – nagu teada, see on näidendist ümberkirjutatud romaaniga. Nii on alguses ja lõpus tegelane Vadi, aga vahepealne tekst … (kvaasi)ajalooline rahvatantsuthriller. Vadi poleks muidugi Vadi, kui ta kirjutaks vaid žanripuhast teksti, nii lisab ta rahvatantsuthrillerisse mitmeid, hmm, vadilikke stseene deliirsetest vestlustest erinevate olenditega; eks muidu olekski vast autoril endal igav kirjutada.

Eks see sketšiline puänditamine romaanisiseselt on nii ja naa. Siiski, enamasti on see kandvalt õnnestunud ja ma pole juba mõnda aega raamatut lugedes kõva häälega naernud … no kui Sõleke oma esimese esinemise käima lõi.

„Boriss Jerofejev oli pettunud, millegipärast tegi looma jutt teda veel kurvemaks, kui ta juba oli.
„Ma arvasin, et äkki sa oled mu hingeloom ja tahad mulle midagi öelda.“
„Võib-olla olengi. Aga midagi öelda mul sulle küll ei ole,“ vastas põder ja läks edasi. Boriss Jerofejev vaatas talle järele, päike tõusis, hommik saabus, aga mitte rahu tema hinge, ta värises, nagu oleks teda haaranud vappekülm. Nüüd, kui põder oli tema vaateväljast kadunud, ta juba kahtles looma olemasolus, kas see juhtus päriselt või ainult tema peas? Kas ta tõesti oli mu hingeloom? Ja kui oli, siis miks nii lolli näoga? Boriss Jerofejev raputas end ja liikus edasi, algav päev ei tõotanud tema jaoks midagi head.“ (lk 139)

 „Vahel korraldasid rotid ka arutelusid teemal, kas sõja võidavad venelased või sakslased. Kuigi küsimus oli huvitav ja põnev, vaieldi ja arutati päevad-ööd läbi, siis pooli nad ei valinud, inimene on inimene,ja toit on toit, siin pole vaja pirtsutada. Üks vanem elanik olevat kord söönud sakslast ja see imeline maitse oli tal veel praegugi suus. Tema oli ainus, kellel oli oma kindel seisukoht, ta soovis, et sõja võidaksid venelased.“ (lk 161)

eesti päevaleht

Han Song - Salinger and the Koreans (Broken Stars, 2019)

Oeh, ehk näide autori huumorist. Nimelt inspireeris Salingeri „Kuristik rukkis“ peategelane Holden Caulfield põhjakorealasi sedavõrd, et nad lõpuks otsustasid maailma muredest päästa. Selleks leiutasid nad … mitte tuumapommi, vaid masina, mis muutis senituntud füüsilise maailma realiteete – tehes näiteks Põhja-Korea sõdurid nähtamatuks. Ning tõepoolest, maailm alistus selliste sõdurite ees – kes pealegi olid isetud ja omakasupüüdmatud nagu Holden Caulfield.

Et Salinger elas muu maailma eest eraldatuna oma maakohas, siis oli talle igapidi üllatav, kui Põhja-Korea armee ajakirjanikud ilmusid ta ukse taha, tänasid võrratu ja inspireeriva romaani avaldamise eest ning soovisid temaga Põhja-Korea riigitelevisioonile intervjuud teha. Millest Salinger muidugi sõnatult ja kategooriliselt keeldus. Põhjakorealased … solvusid suure kirjaniku peale ja tõmbasid ta maja maatasa, mistõttu pidi Salinger pidi minema laia ilma rändama, kus ta avastas, et keegi ei pane ta nime ega nägu kokku ning seetõttu oli teda ootamas vaat et näljasurm.

Aga hiinlased, ega nemadki pole papist poisid. Või siis õigemini …

Vaat et poliitiliselt ebakorrektne humoresk Põhja-Korea ainetel, mis heidab tumedat varju Hiina ja Ühendriikide olukorralegi.

Aliette de Bodard - Three Cups of Grief, by Starlight (The Very Best of the Best, 2019)

Omal  moel võiks seda lugu nimetada sotsrealistlikuks ulmeks – kuidas tulevase ühiskondliku kasu pärast ollakse valmis vastu võtma isiklikke kaotusi. Tõsi küll, selle loo kontekstis ei jõua niisuguse järelduseni mitte tavalised inimesed, vaid laevaajuks transformeeritud … inimmõistus. Teised kaks (ehk nö tavalised inimesed) võtavad ligimese kaotamisega seotut vastu palju emotsionaalsemalt.

Võibki öelda, et mida … uuenduslikum mõistus, seda lihtsam on jõuda järeldusele, et tuleviku nimel (!) tuleb mõnestki isiklikust või traditsioonilisest loobuda.

Lugu siis sellest, kuidas on surnud Impeeriumi tähtis teadlane, kellest jääb järele poeg, laevaajuks muudetud tütar ning ilmatuma tähtis projekt, kuidas tehistingimustes edukalt riisi kasvatada (selleks on muuhulgas vaja hiiglaslikke kosmosejaamu jms). Kui traditsiooniliselt loovutatakse surnu nö mälupank ta lähisugulastele kasutamiseks (nii saavad nt surnud anda oma elukogemusest lähtuvalt nõu), siis Impeeriumi jaoks nii tähtsa teadlase mälupank antakse poja asemel hoopis ta õpilasele. Parema tuleviku nimel! Poeg on masendunud (kadunud on side ajalooga), õpilane … pole ka just rõõmus (tema teadvuses on nüüd professor alaliselt figureerimas). Laevaajust tütar (noh, umbes nagu Leckie kangelane, aga inimpäritolu) peab kah selle eetilise probleemi enda jaoks kuidagi lahendama.

Olen mõnda aega mõelnud, et peaks de Bodardi seda Xuya tsüklit väheke uurima, et mis imeilm see lõpuks on. Nagu näha – igati futu. (Tuleb välja, et poolteist aastat tagasi olen sealt tsüklist üht sarnast teksti lugenud – et ka mõistusega laevad ja surnu mälusalvestused jms.)

Han Song – Submarines (Broken Stars, 2019)

Lugu siis linnastumisest, võõrandumisest ja ökoloogilisest olukorrast. Vist. Peategelasest poisil meeldis lapsepõlves käia Jangtse kaldal, et vaadata seal peatuvaid sadu ja sadu allveelaevu. Need kõiguvad rahumeeli jõel, vahel küll sukeldudes või siis äkitselt pinnale sulpsatades. Allveelaevades … elasid maalt tulnud perekonnad, kelle vanemad siis käisid päeval linnas tööl, aga õhtul said minna tagasi allveelaevadesse oma perede juurde (igasse veesõidukisse mahtus üks pere) – enam polnud nii, et perepea läks kuudeks linna raha teenima, nüüd sai kogu pere koos olla.

Täiskasvanud linnaelanikud üldiselt vältisid jõekallast või üldse allveelaevadest (avalikult) rääkimist, kohalikud lapsed olid sellisest jõelinnakust enam kui huvitatud. Nad ujusid laevade juurde ja leidsid seal võre taga ujuvad allveelaevalapsed, aga omavahelist kontakti õieti ei tekkinud – liialt erinevad kultuurid.

Mõne aasta pärast põles see allveelaevade linnak maha.

Tekst ei lahenda mingeid saladusi, mis ehk lugejal võiks tekkida. Külaelanikud lihtsalt õppisid niisuguseid laevu ehitama, võtmata eeskuju Jules Verne’i lugudest ega neid ei koolitanud välismaa mõjuagendid. Ehitasid laevu, sõitsid perega kohale, hakkasid tööle ja hoidsid linlastest muidu eemale. Niisamuti vältisid täiskasvanud linlased neid kui … teistsuguseid. Võib muidugi spekuleerida, mida autor torgib, aga samas – äkki torgib midagi muud? Nii oled lugejana samamood abitu tekstiga nagu peategelane oli segaduses allveelaevalinnaku olemusega. Täiskasvanud võiks justkui midagi teada … aga nemadki on abitud ja kardavad Võõrast rohkem kui avatud meelega lapsed. Hea lugu, eksole. Või siis mitte?

Marlon James – Black Leopard, Red Wolf (2019)

Päris hull raamat mütoloogilisest Aafrikast ja selle intriigidest ja koletistest ja vaimudest ja nõidadest ja olenditest. Ning inimesed ja loomad ja deemonid ja kuningad ja metsad ja sood. Ja see kõik on kokku kirjutatud metsiku pöörasusega, kus hingetõmbeaega suurt polegi. Muidugi, alati võib pidurit tõmmata ja mõelda, et see oleks minusugusele postkolonialistlik lugemiskogemus, aga … autor nagu ajabki hullu, joobub metsikustest (mitte et see oleks miski hõimulugu – tehniliselt on kohalikud riigid vägagi, eh, keskaegsed; lihtsalt see alamate ja orjade kasutamine … on brutaalne). 

Kuulu järgi on juba selle romaani filmiõigusedki ostetud … mitte et ma kujutaks hästi ette, kuidas kõike seda peategelaste geivärki saaks laiemale vaatajaskonnale serveerida. Ja no oleks siis peategelaste hell armastus või ajatu kirg kadunud armuobjekti järele, ei, need tegelased panevad hooga üksteisele ja noorematelegi (mis võiks eeldada, et lugejaskond oleks ikka 18+).

Lugu siis sellest, kuidas müstilise haistmismeelega jäljekütt nimega Tracker palgatakse otsima poissi, kes on röövitud kolm aastat tagasi. Nagu palkaja väidab, on poiss siiski elus, ja bande, kelle käes ta on, liigub mööda maid ringi ja sooritab õõvastavaid tapatalguid – noh, õigemini nad söövad inimesi. Poisi leidmiseks ja päästmiseks on palgatud väga eriilmeline seltskond, kes omavahel kohe üldse kokku ei sobi. Nende teekond kulgeb ühes hullumeelsest linnast teise ning avanevad üha uued (ja aina tumedamad) küljed, mis poisi kadumisega seotud on. Lisaks jahiseltskonna omavahelistele enam kui pingelistele suhetele saadab neid kõikjal ohter vägivald ja kummastavad mütoloogilised olendid.

Seda raamatut peaks lugema teist korda, kuivõrd tekst keeb niivõrd üle kõigist selle maailma kummalistest eripäradest. See, mis eelmises lõigus on kokku võetud, on vaid üks sirgjoon joonte rägastikus. Romaan on esitatud lugu loos võttega, ehk siis ühesilmaline Tracker jutustab ülekuulajale, mis ta viimaks vangikongi sattus – mis sellele otsingusaagale eelnes (Trackeriks saamine ja ta varasemad suhted mitmete tegelastega) ja mis selle saaga käigus õieti juhtus (seda siis Trackeri vaatenurgast, ehk siis tulemuseks pole kaugeltki ammendav jutustus).

Kui esimeses lõigus on mainitud võimalikku postkolonialistlikku lugemiskogemust, siis tõepoolest – kahtlemata on fantasy Aafrikast eksootilisem kui näiteks Ardeni fantaasia paganliku ja kristliku Venemaa konfliktist. Et siis nii fantastilisem maailma ülesehitus kui ka lihalikum ja spirituaalsem siseilm; noh, eksootika ruudus. Ja tegelaskõnegi („Tell me true, tell me quick, tell me now.“), no seegi ajuti pidžininglise keel, mis võiks panna kõrgstiili puudumisel kergelt muigama. Aga … aga … Jones nagu panigi suurt hoolimata punni põhja, et jutustada lihtsalt üht pöörast ja vägagi brutaalset lugu, mis samas pakub ka vähe mõtteainet sügavamatel inimlikumatel teemadel. Ja no veidi uskumatu tundub, et tegu on triloogia esimese osaga – kuhu siis teine osa veel õieti liikuma peaks? (Üks arvustus teab rääkida, et teised triloogia osad on jutustatud omakorda teiste osaliste poolt, andes siis oma vaatenurga – no Kuunõid ja Nyka ja Ogo (kuigi Ogo jutustas päris palju endast) ja Aesi oleks väga huvitavad vaatenurgad toimuvale.)

„The Aesi laughed. „Your friend the Tracker, he said he did not believe in belief; I saw that too. You think he believes in a butcher of gods? He would have to believe in gods first. Did you notice, Tracker, that nobody worships anymore? I know you do not believe in gods but you know many who do. Have you not noticed that more and more, the men of the lands are like you, and the women too? You hae been around witchmen and fetish priests, but when have you last seen an offering? A sacrifice? A shrine? Women gathered in praise? Fuck the gods, you say. I have heard you. And you fuck them, this is the age of kings. You don’t believe in belief. I butcher belief. We are the same.“
„I will tell my mother she has one more son. She will laugh,“ I said.
„Not with your grandfather’s cock in her mouth she will not.““ (lk 512-513)

Ken Liu – The Waves (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Et tegemist paduulmega ja kogumiku viimasena loetava tekstiga, siis jah … sai üsna kiirelt läbi näritud, peamine, et saaks vaid ristikese kirja. Eks Liu jutuvalikus on teisigi paduulmemaitselisi tekste, kuid see lugu tõesti ei hakanud minu jaoks tööle ning sellest siis kogumiku nõrgeim hinne (ma ikka vaikselt lootsin, et ehk saab ühegi antoloogia või jutukogu nii läbida, et ühtegi harju keskmisest nõrgemat teksti pole – viimati oli nii vist Abercrombie puhul?). Mitte et käesolev lugu kuidagi vähendaks mu veendumust, et tegu on igati hea raamatuga.

Tekst siis post- ja transhumaansetel teemadel, mis algab inimkonna tupikusse jooksmise ja lõpeb järgmise mõtlemisvõimelise liigi loomisega – et noh, oleksid olendid, kes saavad lähedust jagada ja kogeda (mis võikski olla Liu humanismi olemuseks?). Saab siis kogeda, kuidas inimesed muutuvad robotiks ja seejärel … interaktiivseks infokogumiks (mis liiguvad maailmaruumis sinna ja tänna ja teevad jumal teab tehteid). Või midagi niisugust. No ja kosmos ja tähed ja valgusaastad on neile igati lahedad kogemused, aga seda kogemust oleks ikkagi hea kellegagi jagada. Eksole.

Sellised transhumaansed uperpallid tuletavad meelde Charles Strossi mõttelende („Accelerando“, „Palimpsest“; McDonaldi Gursky-raamat oli ka vist midagi sellist?), mis jäävad minu jaoks vähe ulme ulme pärast kirjanduseks ning sellega ühele lainele jõudmine nõuab, noh, teatavat valmisolekut.

Aga ausalt öeldes ei viitsi ma sellest tekstist rohkem midagi kirjutada. Raamat on lõpetatud!

Ernest Cline: Valmistub esimene mängija

Mina olin küll selleks raamatuks valmis.
Et mu Nõukogude Liidus aset leidnud kaheksakümnendate lapsepõlve ei mahtunud pea midagi raamatus mainitud Kaheksakümnendate Ikoonilisest Olemusest, ei takistanud. Üheksakümnendatel pealegi sain teada, mis on K.I.T.T., nägin Monty Pythoni Holy Graili ära ja sain oma kogemused PacManiga.
Sellest piisas täielikult.

Elik vbla selle raamatu üks sihte on "teha rõõmsaks need, kes tunnevad vihjed ja otseütlemised ära", aga mulle piisab online-maailma tavakasutaja tasemel tundmisest, kunagise WoW-mängija kogemustest, oma poja Overwatchi-teemalistest lõugamistest ja natukesest kaheksakümnendate teadmistest, mis tulid naturaalselt, ega ma kotis ela, et teost väga nautida.

See kaheksakümnendate soust kübermaailmas, põhjendatud "looja oli nende fänn"'iga, oli ju lihtsalt soust.
LUGU oli mujal.
Online-maailma ja reaalmaailma suhe (lõpus tulnud moraal mind küll ei veennud, muide), võrguisikute ja pärisisikute kattuvused ja mittekattuvused, üksisikute versus rahakate korporatsioonide väärtused ning no noor armastus on ikka ka teema, eks ole.
Väga vähesed noortest rääkivad raamatud lähevad sellest mööda ning põhjusega - minu kogemus on küll, et armumine noore südamega tundub nagu metsatulekahju, mis ei peatu millegi ees.

Lisaks on see eduraamat - algab peategelasele verivaestes tingimustes, tal ei ole reaalelus sõpru ning ka virtuaalmaailmas on neid täpselt üks, tal pole midagi peale tahtejõu ja ning viitsimise.
Lõpus on ta päris pagana rikas, inimesed armastavad ja hindavad teda ning isegi reaalmaailmas kohtumine ei muuda seda.
Oi, kas see oli lugemismõnu rikkumine etteteadmisega?

Aga see on ka selline raamat, et hakkad lugema ja õnnelik lõpp paistab kohe kätte. Huvi jälgida pole mitte teemal "mis saab", vaid "kuidas saab".

Tõlge oli korralik ehk ei riivanud silma ja tunnet, ja raamatust jäi hea meeleolu.
Tunnustan.

Postimees
Meie Maa
Reaktor
Lugemissoovituse blog
Triinu raamatublogi
BAAS

Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat (2019)

Tuleb tunnistada, et ma pole fantasy traditsioonide või äärmustega mitte just kursis, aga selles suhtes värskendas Bretti romaanisari küll mu fantasy kogemust sellega, kuidas tegevusse sekkusid kõiksugu lapseootel naised ja muidu beebikesed; seda siis eelkõige romaanisarja teises pooles, kui rasedaks hakati jääma hoolika põhjalikkusega. Vähemalt minu jaoks leidis Brett fantasy-kirjanduses oma nišši (ehk ta ise sooviski end niimoodi põlistada?): „ohter madistamine ja küllaga emadust“. Ja no selle raamatu lõpetamine tekitas minus ühest rõõmu, sest ma ei pea enam sarja jätkumist kartma (oh milline kolinal kukkumine „Kõrbeoda“ heast kogemusest).

Romaani see osa (esimene pool) on viimaks sarja lahenduseni jõudnud, mis siis muidugi tähendab hea ja kurja viimast mõõduvõtmist – kurjad (deemonid) on muidugi eduseisus ja head (inimesed) saavad loota vaid sellele, et nende kangelased suudavad enesetapumissiooni käigus vältida suremist ja lõpuks selle deemonite kuningannaga midagi peale hakata (jajah, pole küll nii keeruline konstruktsioon kui Tolkieni Sõrmuste sõja puhul). Seni deemonite eest kaitstud linnad langevad deemonite koordineeritud rünnakutega; Arlen ja Jardir on aga maapõues … oma hävingule vastu sammumas, teejuhiks vangistatud deemonikuningas, kes julgelt ennustab meie kangelastele ekspeditsiooni luhtumist ja seejärel nende ajude kallal maiustamist. Kuid … maapõu polegi vaid deemonite hallata.

Maapealne inimsoo allajäämine on muidugi katastroofiline ja tekitab vaid siirast imetlust, et üüratutest kaotustest hoolimata on veel vastupanukoldeid (sest Leesha on teadagi … vapper ema). Kuid … mis lootust saab olla romaanisarja viimastel sadadel lehtedel? Kõik on kohe läbi ja deemonid saavad nõrkemiseni inimlihaga maiustada! Ega siis Brett ole vaid inimsoo emaduse kallal (võiks irriteerida, et kas naistegelaste tugevad karakterid seisnevadki siis selles, et … kuidas last kanda?), kangelaste quest on selleks, et peatada deemonikuninganna munemine. See pole küll ehk fantasy puhul just uus kvaliteet, aga paralleel deemonite ja inimeste emadusele lähenemisega … tekitab küll kõhedust.

Eks see romaanisari kulgeb rohkem Tolkieni kui „Jää ja tule laulu“ jälgedes. Kui sarja esimeses pooles näisid tegelased mõneti ambivalentsed, siis sarja teises pooles läheb vägagi hea ja kurja vaheliseks nämmutamiseks, mis lugemisel pakub küll adrenaliinilaksu, aga samas laob vundamenti keskpärasusele. Lõpu seiklused ja lahendused … no lähevad veits üheülbaliseks või mis.

James S. A. Corey - Rates of Change (The Very Best of the Best, 2019)

Lugu lähitulevikust, kus inimkehaga on võimalik mõndagi korda saata. Nii on loo peategelane Diana oma kolmandas kehas – sünnikehast pidi ta loobuma täiskasvanueas, kui seal hakkas vähk levima, järgmine keha … jäi harjumatuks, ja nüüd siis püüab kohaneda kolmanda kehaga (ta abikaasa vahetas enda oma noore musklijuurika väljalaske vastu ja on enam kui rahul). Selline kehade vahetamine pole naist kuidagi õnnelikumaks teinud, pigem on see psüühikale enam kui häiriv.

Aga noored inimesed selliste hingeliste probleemidega pead ei vaeva, nemad tuunivad kehasid juba … soovide, mitte vajaduse pärast. Nii otsustas Diana poeg Stefan 21-aastaseks saades oma sünnikeha vahetada – vees elava rai keha vastu – nagu ta sõbradki. Ja noh, oma merise sõpruskonnaga elades juhtub pojal õnnetus, mis nõuab maapealset meditsiinilist sekkumist (Stefanile tuleb küll võimaldada selleks tarbeks akvaarium). Õnnetus on nii tõsine, et on võimalus, et ei poeg ei saagi enam keha vahetada. Ema … pole inimsoo selliste arengute üle teps mitte õnnelik.

Lugu algab kui üks paras uinamuina, aga siis hakkab avanema õige mõtlemapanev perekonnalugu. Ja noh, see poja õnnetus oma sõprades inimraide seltskonnas vast polnudki niiväga õnnetus. Et mis siis see inimeseks olemine on ja millised võimalused ja piirangud sellega paratamatult kaasnevad?

„At the next table, a woman in scrubs laughs acidly and the man she is with responds with something in French. Diana finds her attention drifting to them: wondering at them, about them. The woman has a beautiful cascade of black hair flowing down her shoulders: had she been born with it? Or an old man’s? Or a child’s as young as Stefan? Even in carapace, a brain still wears out, still lives out its eight or nine decades. Or seven. Or two. But without the other signs of age and infirmity, what does it mean?
She remembers her own mother’s hair going from auburn to gray to white to a weird sickly yellow. The changes meant something, gave Diana a way to anticipate the changes in her own life, her own body. There are no old people now. No one crippled and infirm. Everything is a lie of health and permanence, of youth permanently extended. All around her, everyone is wrapped in a mask of flesh. Everything is a masquarade of itself, everyone in disguise. And even the few who aren’t, might be. There is no way to know.“ (lk 620)

P. I. Filimonov – Sebastian Rüütli tõehetk (Vikerkaar 1-2, 2019)

Tragikoomiline lugu noormehest, kes ei taha minna mingi kauge sugulase matusele, aga siiski peab seda tegema. Matusetseremoonial tabab teda erektsioon, mis kuidagi ei lahtu; ei kalmistul ega peiedel – on kohe selline müstiline erektsioon (autor jätab küll lugeja fantaseerida, millised võivad olla erekteerunud peenise mõõtmed)! Teadagi, piinlik värk, nii mõnigi matuseline tuleb eraviisiliselt rääkima, et kuidas siis nii, ning ei suuda uskuda Sebastiani väiteid, et tegu on tahtest sõltumatu füsioloogilise reaktsiooniga. Noh, nagu noormees täheldab, on ta tahtmatult sattunud matuse peamiseks kõneaineks, peielaua kõnedeski heidetakse ette … sündsusetut käitumist.

Tõsi küll, mainimata jäi üks oluline pisiasi, mida autor just ülemäära ei afišeeri (sest ta ikkagi lähtub tegelase sisekõnest, eksole).

Ühesõnaga, Filimonov tuntud headuses, loovimine kaasaja eestivene reaalsustes – tõsi küll, haritlaste pooles. Muidugi võiks siin mõelda identiteediprobleemile jms, kuivõrd Sebastian eestivene segaperest pärit, mistõttu matustelgi justkui kaks osapoolt: eestlased ja venelased. Samas ajakirjas on Hasso Krulli käsitlus Andrus Kivirähki viimasest jutukogust – kui selle loo autoriks oleks märgitud Kivirähk, poleks ehk suurt imestanud.

Tekst loetav ajakirja kodulehelt.

Ken Liu – An Advanced Readers' Picture Book of Comparative Cognition (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Muidugi, kena oleks lugeda jutukogu järgnedes koostaja ülesehitusele, mitte et vahel siit ja vahel sealt ja ehk kunagi saab ka raamat loetud. Ühesõnaga, arvata on, et kogumikes ja antoloogiates on tekstid teatud narratiivi moodustama asetatud – kuid raamatut juhuslikult solgutades on niisugust narratiivi muidugi keeruline tabada.

Igal juhul, selle teksti puhul on tegu ehk hiinavaba tootega, mingil moel võib siin tajuda Liu paari teise loo temaatika läbikirjutamist, nii meenusid „The Bookmaking Habits …“ ja „Mono no Aware“, ehk siis maailmaruumi vägevuse ja võimaliku intelligentsete olendite mitmekesisuse küsimus. Samuti on siingi vaatluse all maailmalõpu küsimus, ja et kas ja kuidas oleks võimalik suhelda maailmaruumis leiduvate teiste mõistuslike (mõistatuslike!) liikidega. Ja no muidugi seegi, et millised mõjud võivad vanemate otsustel olla järglaste saatusele.

Nagu eelneva lõigu segapudrust näha, siis lugu suuremat vaimustust ei äratanud, ent eks plusspunkte teenib autori hoiak, kuidas lugu jutustada ja muidu fantastilised konstruktsioonid. Ja raamatu lõpuni on jäänud vaid üks tekst! Tavaliselt see tähendab mulle parajat hambavalu ehk lihtsalt tekstimassist läbinärimist – sest siis saab raamatu nurka visata.

Eha Valge - Mõnikord mõttesse jäädes... Luulet 1972 – 1992 (1992)

Igati korralik luulekogu, mis väljendab paraja kangusega autori kogemusi ja tundmusi; ehk vahel tekib tunne, et mõnigi luuletus on minu jaoks krüptiline või on siis aja jooksul enda luulekogemus muutunud?

Aga mis pärast selle raamatu kätte võtsin, oli esialgsel lappamisel silma torganud kogu vast üks lühemaid luuletusi, kus on juttu … Žigulist: ehk tollases võrdsete ühiskonnas on mõned siiski võrdsemad. Mitte et nõukogudeaja olmeluule mulle just suuremat huvi pakuks, kuid selline hetk … oli kuidagi lööv.

Naabril on
nabani naaritsanahku,
maja ja „Žiguli“ –
mul oli mees,
kuid läksime lahku,
pole mul jänesenahkagi.
(lk 43)

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Alan Garner - The Owl Service (1967)

Harry Potteri saaga peal üles kasvanud põlvkonnad võivad seda raamatut (mis, märkigem etteruttavalt, on kirjutatud noorsoole) lugema asudes juba esimestel lehekülgedel tunda segadust ja pettumust, kuna selle pealkiri ei tähenda sugugi mitte öökullide postiteenistust, vaid öökulliserviisi. Sellise serviisi leiavad üksikus Walesi orukeses asuva vana maamaja pööningult majakeses suvitav Alison ja majahoidja poeg Gwyn. Alison avastab, et taldrikute lillmustrist moodustuvad mustri osi mosaiigina teistpidi kokku pannes öökullid, mis aga taldrikult paberile kopeerituna salapärasel kombel kaduma lähevad. Samal ajal hakkavad orukeses aset leidma teisedki kummalised ja müstilised sündmused; eelkõige tajuvad seda muutust noored peategelased Alison, Gwyn ja Roger, kes, nagu sündmuste arenedes järjest selgemaks saab, on kogmata kombel valla päästnud taldrikutesse kammitsetud müstilise jõu, mis sunnib orus neid uuesti läbi mängima Blodeuweddi legendi: mütoloogiline kangelane Lleu laseb endale teha lilledest naise, kuna needuse tõttu ei saa ta inimesega abielluda. Tema abikaasa Blodeuwedd aga armub teise kangelasse Gronwi ning koos otsustavad nad Lleu tappa. See neil ei õnnestu; Lleu tapab ise odaga Gronwi ja Blodeuwedd muudetakse karistuseks öökulliks. Sedasama mudelit või mustrit on põlvkondade kaupa tahes-tahtmata korranud üha uued ja uued armastajad; seepärast võib arvata, et ka Gwyni, Alisoni ja Rogeri lugu ei saa hästi lõppeda. Selles on vähemasti täiesti veendunud orukese asukad, kes võtavad nende saatust juba ette kui paratamatust või loodusjõudu, sest müüt on ühelt poolt justkui end visalt asfaldist läbi pressiv puuvõrse, mis lõpuks kunagi ikkagi jälle päevavalguse kätte pääseb, vallapääsenuna aga kui marutuul, mis kõiki, kes ta teele ette jäävad, mängukannina ringi pillutab.

Võiks nüüd arvata, et sellist raamatut on väga nüri ja igav lugeda, kuna selle maailm on piiratud ja süžeepöörded juba ette teada (kuigi peategelased ise seda ehk ei aima), eriti kuna romaan järgib sellist noorte- või seikluskirjandusele omast "aardejahi" vormi, kus vihjete mosaiik tavaliselt tükk-tükilt kokku koguneb ning ainuke probleem on ära seletada, miks just lapsed seda kokku peavad panema. Aga. Juri Lotmanil on artikkel "Kanooniline kunst kui infoparadoks", kus ta kõneleb sellest, kuidas kanooniline tekst võib teatud juhtudel toimida tugeva informatsiooni katalüsaatorina, mis kujundab ümber konteksti, millesse ta lülitatakse. Nii juhtub tegelikult ka Garneri raamatus. Müüt seob endaga ka kõik muu, mis ei seostu pealtnäha otseselt keskse kolmiku ja nende läbi mängitava tragöödiaga - nende päritolu ja tausta, varalised ja sotsiaalsed suhted. Kõik see - näiteks asjaolu, et Gwyn on töölisklassi päritolu walesi poiss, sellal kui Alison ja Roger on pigem kõrgemasse klassi kuuluvad inglased - tõuseb müüdi valguses hoopis teravamalt esile. Garneri romaan meenutab seega oluliselt rohkem nt Joyce'i "Ulyssest" kui, maidea, Narnia lugusid, sest süžee, müüt, on pigem vaid karkass, mis maailma üleval hoiab, üle loed sa seda raamatut aga ikka tema rikkaliku maailma pärast, milles iga kord lugedes uusi urkaid avastad.

PS. Eespool öeldu taustal saab öökulliserviisi lugu lugedes ka väga selgesti aru, miks Michael Moorcock oma "Eepilises Puhhis" tõstab Garneri puhul esile tolle austavat suhtumist oma noorde lugejasse (aga ka noortesse tegelaskujudesse). Garner on küll lugeja suhtes nõudlik - ei nämmuta talle kõike ette, peaasjalikult näitab, mitte ei kirjelda, mistõttu raamatuga peab olema kannatlik ja seda mitu korda lugema - kuid see tuleneb asjaolust, et ta kohtleb last või noort endaga emotsionaalses mõttes võrdsena. Ta teab, et lastel on tunded ja hoiakud ka siis, kui neid täiskasvanute meelest olema veel ei peaks, ehk isegi eriti just siis, sest isegi kui lapsevanem (või autor) lapsele ei ütle, et "me oleme nendest paremad", siis mingil moel väljendub see käitumises ikka ning tungib ühel hetkel ka lapse enda käitumisse ja hoiakutesse. Aga see on juba natuke kõrvaline teema, kuigi mitte läbinisti, kuna mul praegu Garnerit lugedes just see tasand eriti silma ette jäi.

Ken Liu – The Regular (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Liu jätkab üllatamist, seekordset teksti võib tajuda kui noiri – ilusad naised, jõhker mõrvar, katkise hingega detektiiv; ja muidugi suurlinna painajalik atmosfäär. Nagu ikka, tegelased on hiina päritolu (tegevustik toimub Chinatownis), ajastu on lähitulevik, kus tehnika on sedasi arenenud, et inimkeha on võimalik mitut moodi modifitseerida. Muuhulgas on politseinikel Regulatori nimeline implantaat, mis peaks aitama võimuesindajatel pingelistes olukordades ratsionaalsemalt otsuseid vastu võtta, selleks kõiksugu ajukeemiat vajaliku kontrolli all hoides.

Lugu siis sellest, et tapetakse üks hiina päritolu prostituut, kellelt muuhulgas lõigatakse silmad välja. Politsei järeldab, et see on mõne hiina kuritegeliku grupeeringu töö ning ei hakka juhtunule suuremat tähelepanu pöörama. Ohvri ema aga pöördub Chinatownis pesitsevad eradetektiivi poole, et asja rohkem selgust saada.

Naisest eradetektiiv on endine politseinik, kes peale tütre surma põhjustamist oli sunnitud erru minema ja nüüd meelerahu hoidmiseks on selle (eraisiku jaoks ebaseadusliku) Regulatori sõltlane, tarvitades seda iga päev 23 tundi järjest (ametlikult on soovitatav seda küll kuni kaks tundi järjest tööl hoida, et mitte tekitada isiksusehäiret), et maha suruda tütre surmaga seonduvat meeleheidet. Viimaks eradetektiiv avastabki nende väljalõigatud silmade saladuse, kui politseinikust eksabikaasa võimaldab politsei andmebaasi kasutada ning sealt avaneb sarimõrvari võimalike ohvrite muster.

„The Regulator, a collection of chips and circuitry embedded at the top of her spine, is tied into the limbic system and the major blood vessels into the brain. Like its namesake from mechanical and electrical engineering, it maintains the levels of dopamine, noradrenaline, serotonin, and other chemicals in the brain and in her bloodstream. It filters out the chemicals when there’s an excess and releases them when there’s a deficit.
And it obeys her will.
The implant allows a person control over her basic emotions: fear, disgust, joy, excitement, love. It’s mandatory for law enforcement officers, a way to minimize the effects of emotions on life-or-death decisions, a way to eliminate prejudice and irrationality.“ (lk 144-145)

Jutustuses on üheks osaks ka sarimõrvari vaatenurk ning pikapeale selgub seegi, millistel proosalistel põhjustel ta prostituutide silmi vägivaldselt omandab. Nüüd on uus ohver valitud ja eks siis selgub, kas eradetektiivil õnnestub peatada järgmiste silmade rekvireerimine.

Et siis … tuleviku noir, omal moel puhas meelelahutus, ehk siis selle autori kohta järgmine üllatus, milliseid tekste ta võib kirjutada (kahju, et siia kogumikku pole valitud ühes weird west antoloogias avaldatud lugu) – ja pole üllatav, et jällegi tegu nö mõnuga (kuivõrd võib mõnu leida jõhkrate mõrvalugude lahendamise lugemisest) loetava jutustusega, 50 lehekülge edeneb ludinal inimkehas sobrades. Teadusliku fantastika külge esindab vast seegi, kuidas juhtmevabade seadmete signaalid võivad … privaatsust õige „silmaga nähtavalt“ paljastada. CSI Liu!

Neil Gaiman - Feminine Endings (Trigger Warning, 2015)

Päris õudne armastuskiri naiselt, kes on avastanud oma publiku hulgast ihaldusväärse mehe. Naine teenib raha nö elava kujuna ja … ka neil on tunded (no tobe naljakatse). Nii ta siis kirjutab mehele kirja, kuidas ta meest omakorda jälgib ja teda ihaldab. Kuidas ta kõnnib, kuidas ta lõhnab, kellega räägib, kuidas riides on. Milliseid sõnumeid ja kirju ta saadab. Millist aluspesu kannab ning millisteks juhtudeks neid valib. Millised on tema unistused, nii purunenud kui tärkavad. Kuidas ta öösiti magab.

Ühesõnaga, stalker ruudus.

Eks loo võlu vast ongi selles, kuidas romantilise kirjana algav tekst pöörab üha sõgedamaks ja häirivamaks. Aga eks vahel vastuarmastuse lootuses muututaksegi … hulluks. Kuni see üldiselt üle läheb. Halvemal juhul mitte. Nagu näitlikustab käesolev lugu. Õudne!

Ken Liu - The Literomancer (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Peale pealkirja siin loos otseselt midagi ulmelist ei ole (no ma ei usu, et see ajalooline situatsioon on just väga fantastilises võtmes esitatud), küll aga vaade huvitavasse aega ehk Taivani oludesse 1950. aastatel – ehk siis Teise maailmasõja ja äsja lõppenud Hiina kodusõja järgne aeg, kui mandril lüüa saanud rahvuslikud hiinlased on põgenenud ja kindlustunud Taivanil … kus aga selline rahvastiku juurdevool tekitab loomulikult pingeid kohalike saareelanikega (kus veel lisaks Jaapani okupatsiooni mõjud jne).

Lugu on jutustatud läbi noore ameerika tüdruku silmade, kes isa töö tõttu on tulnud Texasest Taivani elama, ning nüüd püüab hakkama saada ameeriklaste sõjaväebaasi koolis, kus teised koolikaaslased teda imelikuks peavad. Mistõttu satub ta viimaks suhtlema kohalikega, muuhulgas tutvudes ühe kohaliku meesõpetajaga, kes on enne sõdasid Ameerikas juurat õppinud ja hiljem kodumaale naastes kommunistide sõjaväeteenistusest põgenenud, sattudes nii kogemata Taivanile.

Mees ja ta kasupoeg sõbrunevad tüdrukuga, ning mees hakkab muuhulgas selgitama tüdrukule hiina hieroglüüfide varjatud tähendusi (ehk ta on siis „literomancer“) ning jutustab ameeriklasele lugusid oma elust enne Teist maailmasõda, ja kõigest sellest, mis temaga juhtus sõdade ajal kuni kaasaegse Taivani oludeni (ehk siis millised pinged on kohalike ja uusvõimu vahel ning kuidas kommunistide vastu valvel ollakse jne). Tüdruk jutustab kuuldust hiljem isale, kelle salastatud ametist ta midagi ei tea.

Ehk siis saab omamoodi sissevaate kodusõja, paguluse ja külma sõja oludesse, kuhu on nüüd hiinlaste omavahelise õiendamisse nüüd end sisse seganud külma sõja reaaliad (asi, millest ajaloolõpu loos üle libiseti) jne. Pole just üllatav, et lõpuks on tegemist üdini traagilise looga – ehk mis on siis ühe indiviidi saatuseks, kui suurriikide hiiglaslikud veskikivid omasoodu jahvatavad.

Muidugi on väga huvitav see hieroglüüfide (ajalooline) tõlgendamine, autor küll järelsõnas vabandab, et see on esitatud liialt lihtsustatud kujul – kuid sellisenagi on see põnev mentaliteedi tõlgendus.

Charlie Jane Anders - Don't Press Charges and I Won't Sue (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Tekst räägib düstoopilisest ilmakorrast (kuivõrd on ilmunud vastavas antoloogias), kus teistest erinevaid ei lööda maha, vaid muudetakse (noh, küsimus tekib, mis õieti saab muudetava kehast, kui … Aga võibolla ma lihtsalt ei registreerinud vastavat teavet). Nii on loo peategelane Rachel sugu vahetanud kodanik, kellest tehakse vastutahtsi uuesti mees. Protsess pole vabatahtlik ja seetõttu mitte just patsiendisõbralik.

Lugu on jutustatud läbi kahe tegelase silmade – selles sootagastamiskliinikus töötab Racheli lapsepõlvesõber Jeffrey, kes siis meenutab nende ühist lapsepõlve ja valikuid, mida kumbki poiss tegi. Noh, midagi eriliselt rõõmsat neist valikutest ei koorunud.

Kui eelmine kogemus Andersi loomega oli igati vaimustav (lugu ülitulnukatest, kes koguvad universumist tsivilisatsioonide jäänuseid), siis see tekst on vähe kitsama vaatenurgaga – muidugi, mitte et kuidagi alahindaks võrdseid õigusi jm. Aga et kogu tekst (loetav Boston Review lehelt) on selline dramaatiline ja traagiline LGBT, jääb nagu natuke igavaks. Muidugi, kui üks normaalne vähemus on niisuguse löögi all, siis see ei tähenda head ka teistele nö erinevatele.

Adrian Tchaikovsky - Dogs of War (2018)

Eks selle romaani põletavaks küsimuseks on, et kuidas defineerida mõistuslikku olendit ja milliseid õigusi võiks omada niisugused intelligentsed isendid, võrreldes inimeste või loomadega. Selle romaani tingimustes on tehisintelligents juba tunnustatud iseseisvaks, õigustega olendiks (tegevus leiab aset millalgi 21. sajandil), siis mida teha elusolenditel põhinevate mõistusega … misasjadel? Asjad, olendid, isiksused (inglise keeles on nende nimeks „bioform“)? Robotitega tegu just pole, tegemist siiski elusolenditega (kuigi tehislikult loodud). Tehisintellekt kah just mitte, originaalis pärinevad ikka lindudest või loomadest või roomajatest või putukatest – ainult et neile kohandatud programme ja relvastust täis tuubitud, ning mida juhib piiratud mõistus.

Lugu on sellest, kuidas ühe niisuguse biomoodulitest eriüksuse olenditele võib tunduda, et nende käsutäitmised ei pruugi just kõige õigemad olla: õigupoolest nad justkui ongi genotsiidi teostajad ühes Mehhiko konfliktipiirkonnas (nagu ikka, on seal küsimus, et kes saab maavarasid kasutada). Aga Peremees käsib ja Peremehe käsku tuleb vastuvaidlematult täita (vastavalt siis kogetakse kas positiivseid või negatiivseid impulsse). Ainult et ühe sellise eksperimentaalse lahinguelaja aju on sedavõrd üle forsseeritud, et … ta hakkab kahtlema. Mitme õnneliku juhuse kokkulangemisel saabki see hirmuäratav elajaüksus Peremehe käsuliinist vabaks. Aga see on muidugi algus uuteks hädadeks.

Teose peategelaseks on tehiskoer Rex (selliseid loomi ei kasutata vaid sõjalistel eesmärkidel, neil on ka tsiviilsemaid väljundeid), mis kuulub ühte lahingurühma koos tehiskaru, tehisvaraani ja … tehismesilassülemiga; nende ülesanneteks on kas eesliinil olemine või siis inimüksuste toetamine oma erioskustega. Nagu öeldud, tegemist on mõistuslike olenditega, seega on neil oma siseilm. Niisamuti on mõnedki neist võimelised väljenduma inimkõnes (no selleks on muidugi omad programmid); muidugi on neil lisaks oma tavalisele loomainteraktiivsusele olemas sisemised sidekanalid rühmasiseseks suhtlemiseks. Rex on rühmajuht, ja et ta on koer … no eks ta on siis kõige kindlamini programmeeritud („Good Rex! Bad Rex!“) täitma Peremehe käsku. Nii koosneb see biomoodul omamoodi koera, roboti ja intellektuaalse olendi segust. Olemus kui koeral, aga samas keha modifitseeritud üleelusuuruseks nö mobiilseks mechaks; ja muidugi ka mõtlemisvõime. Et olendid on erinevad, siis on neil ka erinevad käitumismustrid – mesilassülem koosneb laialijagunenud ühismõistusega olenditest, varaan on … roomajaliku olemusega, vaid karu on koeraga enamvähem sarnase käitumismustriga – kui tal vaid poleks mõistust liialt võimsaks kärsatatud. Rex on karja liider, aga karu ajuks.

Rexi vaatepunkt vaheldub teiste kõrvaltegelaste omadega, on need siis inimesed või tehisintellekt. Seeläbi siis avaldub küsimus, et kes / mis on … intellektuaalne olend ning millised õigused ja piirangud neile laienevad. Romaani edenedes läheb piir veelgi segasemaks, kuivõrd sellised modifitseeringuid (eelkõige küll ajuimplantaatide abil) hakatakse teostama inimeste endi peal jne.

Ühesõnaga, ohuromaan, mis ühtaegu käsitleb inimeste igiomaseid küsimusi (kui sitapea võib inimene õieti olla – või sõltub see iga ajastu moraalinormidest?) kui ka tehisintellekti küsimusi (millised motiivid võivad nende sitapealisusel veel olla?).