Kivirähk jutustab tänapäevaseid
muinasjutte eestluse ainetel. Muinasjutulisuse poolest oleks sarnane justkui
Heinsaarega, aga … maailmade loomise printsiibid on vähe erinevad. Kui Heinsaar
hõljub ebamaisusel, siis Kivirähk reorganiseerib reaalsust, tema võtab
teadatuntu ja väänab sellest midagi uut või siis tühistab klišeesid (niiöelda
vestelised lood taksojuhist või juubelikõne vms). Kivirähk on otse
narkootilises sõltuvuses tänapäeva ja mineviku oludest ning raamatukultuurist
(selles on ehk osaliselt süüdi ajakirjanikuharidus ja aastakümneid kestnud
koostöö Päevalehega).
Kogumiku lugudest on paljud
ilmunud Loomingus (neist kaks tükki ongi pühendatud Loomingu institutsioonile)
ja seetõttu olen neid varem lugenud. Vaid alguse- ja lõpulugu näivad mulle
täiesti uued ning ausalt öeldes ka kogumiku ebamäärasemaid tekstid. Eks nii
viljaka lühiproosa kirjutaja puhul tekib ikka kahtlus, et mõnigi tekst on
otsekui tehaseliinil toodetud, aga samas kõigis tekstides on midagi, mis paneb
sisemust kraapima. Olgu see siis Harry Potter või Saatanale pühendumine või
metsavennad või põis (kes on nii üksik ja õnnetult armunud). Ning seetõttu on
see mõnuga loetav kogumik. Peakski „Hümn Saatanale“ uuesti lugema.
„Taevas oli sombune, kuid korraga rebenes kahe pilvelamba vahele tilluke pilu ja sealt sähvas alla päikesekiir – nagu ilmutus, nagu kellegi sõrm. See kiir tabas hobust just sinna, kuhu poiss oma tillukese silmad joonistanud oli – keset priskeid tuharaid. Ning need silmad, üks ühel, teine teisel kannikal, avanesid ja vaatasid hämmastunult aasa, taevast, tervet maailma!
„Nüüd sa näed jälle, vanapoiss,“ ütles poiss lbusalt ja astus hobuse tagumiku juurde. Ta vaatas oma sõbrale otse silma sisse.“ („Pime hobune“, lk 108-109)
ekspress
kirjanduslik päevaraamat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar