24 jaanuar, 2019

Charlie Jane Anders - The Fermi Paradox Is Our Business Model (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)


Lahe must huumor tulnukatest, maailma loomisest ja muidu elu mõttest. Lühidalt kokku võttes: tulnukate ülirass külvas miljardeid aastaid tagasi Linnuteele ja mujale seemneid, millest võiksid hakata arenema intelligentsed olendid. Need arenevad, muutuvad nö intelligentseks eluvormiks ja hakkavad aja möödudes rassi-siseselt võitlema võimu ja ressursside nimel. Selleks on vaja maavarasid kaevandada; neid kaevandatakse senikaua kuni sõjad nende pärast muutuvad üha hävitavamateks (sest kes ei tahaks omada veel viimaseid maavarasid) ning asi päädib enesehävitusliku pingutusega. Ja ongi kõik.

Ehk siis saabub sügis ning see tulnukarass tuleb millalgi sinna hävitatud planeedile, kus korjavad üles kõik selle toorme, mille rassid on oma planeedil üles kaevandanud. Sest üitulnukate loogika järgi on lihtsam saaki korjata kui ise planeetidel kaevandada.

Selle jutu puhul jõuab aga miljoneid aastaid teel olnud tulnukate „kombain“ ühe planeedni, kus polegi elu lõppenud; veel hullem, nad võtavad tulnukalaeva ilmudes nendega kontakti … ja kuulevad seda lugu galaktilisest põlluharimisest. Maalased … on üsna nördinud.

Minu meelest on see üks vaimukamaid universumi ajaloo seletusi, mis selgitab lühidalt ja rumalalegi selgelt tõepoolest kõik ära. Bill Bryson on troonilt lükatud.

„You have to admit, boss, it would be interesting. The first living civilization we’ve actually met, in a million years of visiting other worlds. Don’t you want to know what they’re like?“
„I just wish they had the decency to be dead,“ Toku sighed. „That’s by far the best thing about other civilizations: their 100 percent fatality rate.“ (lk 460)

Tekst on loetav Tori lehelt.

Kommentaare ei ole: