e.
„Rekonstruktsiooni“ rekonstrueerimine.
See
raamat ei meeldinud mulle.
Mulle
meeldis see raamat.
Mittemeeldinud
osa oli mahuliselt rohkem.
Meeldinud
osa oli olulisem.
Raamatud
võivad pakkuda vastuseid. Raamatud võivad esitada küsimusi.
Mulle
lugejana tunduvad küsimused olulisemad ja huvitavamad olevat kui
vastused. Vastused võivad mõnikord ka huvitavad olla, aga siis
peavad mul endal olema küsimused olemas juba enne lugema asumist.
Selle
raamatu vastused ei olnud minu küsimustele ja tundusid pealiskaudsed
olevat. Selle raamatu küsimused ... olid küsimused, mille juurde
pöördusin tagasi ka nädal pärast esmalugemist.
Enne
nende vastuste ja küsimuste täpsustamist peaksin natuke selgitama
oma lugemise meetodit.
Ma
nimelt armastan krimikirjandust. Klassikaline detektiivilugu on
selline, kus kurjategija isik ei ole teada ja lugeja saab enamikust
olulistest asjaoludest teada samaaegselt detektiiviga. Lugemise
käigus toimub võidujooks – kes saab enne kurjategija teada, kas
lugeja või uurija. See õpetab tunnistusi lugema ja kõrvutama –
kus on vastuolud, miks mõni inimene räägib tõtt vaid osaliselt ja
kuidas tekib tervik, mille alusel.
Minategelasega
jutustus on üks suur tunnistus. Tegelane kohati valetab ja kohati
eksib. Kohati tõlgendab ta mittemõttelist ühemõtteliseks. Kui
krimijutukas öeldakse tavaliselt lõpus jumalikult positsioonilt
tõde ära, siis minategelasega jutustuses jääb see tõde ütlemata.
Siis ütlevad tõe arvustajad. Tekib kanooniline käsitlus.
Mina
lugesin Rein Raua oopust ilma kanoonilise tõeta ehk eelnevate
lugejate muljetega tutvumata.
Kui lugemisest oli hulk aega möödas
ja minu esialgsed muljed settinud, siis otsustasin vaadata ka, mis
teised arvavad. Avastasin, (OHOO!) et kuigi tiitellehel oli vaid
aastatagust aega tähistav number, oli kirikukäsitlus juba tekkinud.
On olemas õige viis seda raamatut lugeda.
Kanooniline
tõde ei langenud kokku minu tõega. Nii et selles mõttes olen ma
sektant.
„Rekonstruktsioon“
on minategelasega jutustus. Minategelane tegeleb endaga rohkem aega
(raamatu mahtu aluseks võttes) kui oma surnud tütrega. Kohe alguses
alustab ta valega. Ta olevat Keskkonnaministeeriumi ametnik, ta
kirjeldab ka oma tööülesandeid, kooskõla puudub. Tööülesanded
on antud detailsemalt kui ministeeriumi kirjeldus – uskuda on, et
need on tõesemad – tähendab, et tegemist on hoopis
Keskkonnaministeeriumi allasutuse, Keskkonnaameti inspektoriga. Noh,
äärmisel juhul peaspetsialistiga. Milleks see vale?
Selle
juures mainitakse möödaminnes, et olevat tegemist korraliku palgaga
tööga. Tööga seotud kohustustega ei pea ta oma (pärast
vähidiagnoosi alustatud) uurimistegevustes arvestama. Tähendab, ta
võttis end koheselt töölt lahti. Koheselt pärast diagnoosi
saamist. Tal oli arstide poolt antud aasta ja selle aasta jooksul ei
pidanud ta kordagi arvestama rahaliste võimaluste või nende
puudumisega. Selle aja jooksul käib ta rahaga pigem pillavalt kui
kokkuhoidlikult ümber – kaks välismaareisi, rohkelt alkoholi (muu
hulgas ka haruldased margiviskid), mittevajalikud luksuskaubad
(rõhutatult kallid kindad), lisanduvad järjest suurenevad
ravimikulud (eelkõige valuvaigistid).
Need
inspektoripalga arvelt tekkinud säästud pidid ikka korralikud
olema. Nii ameti kui ka ministeeriumi töötajate palgaandmed on
netist kodulehtedelt leitavad – ning arvatava ametipositsiooni
palgad on selgelt alla Eesti keskmise! (Ma välistan võimaluse, et
olles diagnoosi saanud, võttis ta pangast suure laenu, arvates et
tagasi maksma ta niikuinii ei pea – sellele puuduvad vähemadki
viited.) Pigem võib arvata, et Enn Padrik oli ligi viisteist aastat
altkäemaksu võttev inspektor – tööstusrajatiste kontrollimine
tähendab siin, et tema poolt antav hinnang on kontrollitava jaoks
väga suure väärtusega.
Eeltoodud
arutlus on siin vaid illustreerimaks minu lugemise meetodit. Eelnev
arutluse tulemus minategelase moraali ja sissetulekute kohta ei ole
lõplik tõde. Tegemist on oletusega, mille valguses võib vaadata
ülejäänud teksti.
Näiteks.
Terviku seisukohalt on oluline isa-tütre suhe, mis mingil ajal
hajus, jahenes, muutus olematuks. On võimalik, et tütar teadis(?),
sai aru, mis frukt tema isa oli – see inspektoriametile tugineva
regulaarse lisasissetuleku põlgamine võis olla põhjuseks, miks
tütar ei tahtnud isa käest raha küsida, kui selgus, et sotsiaaltöö
õppimiseks peaks ta minema tasulisele kohale. Seda raha tema
ei taha, seda raha tema ei kasuta!
Minategelane
võib aimata/teada taolist suhtumist – paljude minategelase
küsimuste hulgas puudub isa-lapse rahalise suhte küsimus. Ta
kirjeldab lapse majanduslike hädasid, laps tema käest raha ei küsi,
samal ajal tundub issil jõukust olevat jagunud – ja mitte kordagi
ei küsi ta endalt, miks ta siis minu käest ei küsinud.
Ta
ei küsi seda oma tekstis, sest ta teab vastust ja vastus on selline,
mida ta kirja panna ei taha.
Kas
Ivo Parbusel on lapsi?
Kui
ma räägin siin lugemise meetodist, siis taoliste detailide alusel
kirjeldatud järelduste tegemise alternatiiv on oletus, et kirjanik
on loll ja laisk.
Et
kirjanik on välja mõelnud loo, ei ole tundnud keskkonda, ei ole
viitsinud või osanud endale reaalelu selgeks teha... ja tulemuseks
on Niff-Niff õlgedest majakene, mis laguneb esimese puhumise
peale.
See lähenemine on võimalik, aga ei ole huvitav. Ei ole
mulle isiklikult huvitav. Pealegi ei ole ma Raua varasemat loomingut
lugenud, et oleks põhjust eelarvamuslik olla.
Nii
et seni ja edasi kehtib oletus – kirjanik tunneb elu ja inimesi.
Kirjanik on loonud mitu inimest ja need inimesed jutustavad lugusid.
Nendes lugudes avalduvad need inimesed nagu inimesed lugusid
jutustades ikka. Kusagil midagi liialdatakse, kusagil midagi
vaikitakse maha ja mõni asi kohe nõuab valet.
Rekonstruktsiooni
käigus rekonstrueeritakse mitte ühe, vaid kahe inimese elud.
Minategelase elu rekonstrueerimisele on pühendatud palju aega ja see
on lihtsalt igav. „Mina“ perenimeks on pandud küll Padrik, kuid
iseloom ja saatus on rohkem triikimislaualik. Lame, leige, kergelt
polsterdatud. Ei kirge, ei sisemist põlemist kuskilgi. Ise ta ütleb
Maire olevat tema elu armastuse, ise ta ütleb selle olevat nii
seepärast, et suurt armastust tema elus pole nagu olnudki.
Ta
on kogu aja mugavalt tiksunud kusagil, äia majas, riigiametis...
Isegi 88-s aasta kuum suvi läks tema jaoks märkamatult mööda –
sellest, et midagi toimus, saab aru vaid lapse (9-aastase lapse)
kaudu, kes on ühiskonnaelu suhtes isast märkavam. Nüüd siis on
talle öeldud, et elu hakkab läbi saama, tema vaatab tagasi ja
nendib, et elu nagu pole olnudki! Ta on mees, kes pole võtnud riske,
kes pole tundnud töörõõmu ja kirge. Ta tahtis saada näitlejaks,
temas olevat olnud teadlasealget – ju vist nägid asja otsustajad
triikimislaualikku hinge ja seetõttu ka selline otsus. Temas endas
polnud ju hambad ristis otsust – minust peab saama
näitleja/teadlane.
Huvitav
kas autor on mõelnud sümboliväärtusega olevat episoodi, kus
minategelane kutsub ühikatuppa lahke neiu ja see kepib öö otsa
hoopis tema toakaaslasega. Neiu kutsub teda ka osalema, aga Enn
Padrik... (pöörab selja ja teeskleb magajat?)
Minategelane
väidab, et teda huvitab ja teda häirib tema tütre surma lugu ja
muudkui jahub omaenda kujunemise ja arenemise lugu. Tühisuseks
kujunemise lugu. Ega tema ise ennast ei kujundanud, tema isegi ei
osalenud ühiskonna enesekujundamises. Tema lasi ühiskonnal ennast
kujundada. Re- ja proaktiivsuse vahekord. Vahekorda pole – 100:0.
Triikimislaud
– teda võtetakse, teda kasutatakse. Kunagi on ta vabrikus
selliseks tehtudki. Ja nüüd siis (enne prügimäele minekut),
üritab ta mõista noolt.
Me
oleme ju samast puust tehtud!
Triikimislaud
olla olnud ei ole just uhke ja hää. Süüdi ses saab vaid olla
vabrik. Mis võib ju õige olla, aga pole eriti produktiivne
suhtumine.
Jah,
see Enn (kasutatav ka kirjapilt N.) Triikimislaua kujunemise
lugu, kus ühiskondlikud suhted määrasid olemise, oli igav lugeda.
Ei pakkunud midagi lugeja tunnetele ja ei pakkunud midagi mõistusele.
Palju
huvitavam oli Tütre lugu.
Tütar
üritas.
Tütar
oli väga elus.
Nüüd
kui tütar enam elus ei ole, korjatakse mälestusi temast. Korjajal
endal on neid tütre kujunemise lukku sobivaid mälestusi väga vähe
(isa/tütre lähedus(?)suhe!), tema käib ja küsib teistelt ja
muudkui usub vahendatud jutte – Carola ütles, et tütar olevat
öelnud...
Korjab
neid jutte, lindistab neid, kuulab intonatsioone ja loob endale
sobiva terviku. Tõe ja usutava vahekord teda ei huvita.
Tõe
ja kirjutatu vahekord jutustuses tütre elust.
Kahtlasi
episoode on rohkemgi, toon välja vaid kolm.
episood
On
ärajäänud episood – tütar on pärast keskkooli läinud õppima
Prantsuse filoloogiat – kontekst lubab arvata, et Eestis. Tütar on
õppinud aasta või kaks ja läheb Pariisi ühiskonnateadusi õppima.
Mis toimus selle aja jooksul? Kellega ta kohtus ja kuidas tekkis
huvide ja eesmärkide muutus(?), seda küsimust minategelasel ei
teki. Minul tekkis. Miks minategelane sellest vaikides mööda
vaatab?
episood
Vägistamise
lugu on lugu, mis tundub olevat lugejatele/arvustajatele ja isale
ühene ja selge olevat. Tuletan meelde teksti. Tütar tahab avaldada
seltskonnale muljet, seltskonnas jutustatakse endaga juhtunud
häbiväärseid lugusid, eelmised jutustatud „häbiväärsed“
lood olid ju lahjad. Ja siis jutustabki loo, mis pani kõiki ahhetama
ja tõsisel ilmel noogutama – jaaaa, me mõistame sind!
Lugu
ise. Tütar suhtles tihedalt prostituutidega ja oli neid põhjalikult
küsitlenud nende elu suhtes, tähendab tal pidi olema arusaam
prostituudi elu riskidest. Ta otsustas neile tõestada, et ta ei ole
paljalt teoreetik, riietas end prostiks ja läks tänavale lantima.
Lantimise tulemusena läks ta kahe araablasega hotelli, kust väljus
mõne aja pärast. See olla muutnud tema elu. Tal olla väljudes kohe
teistsugune nägu ees olnud.
Oh
jaa, ei ole muud võimalust, kui et vägistati! Araablased ju! Ja
vägistamine on üks kole asi. Kohe nii kole asi, et kui mõni naine
sellele vihjab, siis on see kohe tõsi! (Raamatuski oli vaid vihje ja
isegi mitte sõnaselge väide.)
Isegi
juhul kui Tütre jutustatu oli ikka sõna-sõnalt tõde, siis on
olemas ka teistsugused võimalused:
nad seal hotellis
ei seksinudki, vaid tütar sai mingil põhjusel religioosse elamuse
koos araablastega (suur osa raamatust on religioosse suunitlusega);
nad küll seksisid,
kuid ilma vägivalla või sellega ähvardamata ja tütre tippelamus
seisnes enda teadvustamises prostina;
nad küll seksisid,
kuid tütre tippelamus seisnes prostina orgasmi saamises (– on
vist küll häbiväärne, või kuidas?);
...
võimalusi on palju
Osades
keskaegsetes kriminaalõiguse süsteemides oli vägistamine selgelt
ohvri käitumisega defineeritav – naine pidi kõigest jõust appi
hüüdma, kui ei olnud appi hüüdnud, siis ei saanud pärast
vägistamises süüdistada kah. Tüdruk appi ei hüüdnud, kuigi
võimalus selleks oli olemas ja oma jutustuses rõhutas ta nii abi
kutsumise võimalust kui ka sellest loobumist.
episood
Surma
lugu on antud ainult ühe isiku tunnistusena. Selles tunnistuses on
olulised vasturääkivused – lugu lihtsalt ei saanud nii toimuda,
nagu tema seda jutustas.
Seenemürgituse
sümptomid ja tulemus viitavad vaid kahele võimalikule (Eestis
leiduvale) seeneliigile – valge või roheline kärbseseen, aga
mõlemi puhul on söömise ja esimeste mürgistuse sümptomite
ilmnemise vahel 6 – 12 tundi. Nii et kogu see seenesöömise jutt
koos kohese ülakorrusele surma ootama minemisega oli jama.
Juhul
kui juhuslik mööduja oleks märganud tulekahju ja teatanud sellest
päästeametisse, siis oleks tavapäraselt pidanud tuletõrje
saabumise ajaks olema hoone lausleekides. On olemas tulekahju
levimise kiirus ja päästeameti võimalik reageerimiskiirus.
Kõrvaline koht, päevane aeg, külast eemal, vana kuiv puumaja,
aknad kinni, toas põlesid kardinad lahtise leegiga – tõenäosus,
et tuletõrje jõudis kohale oli kaduväike – mööduja pidi nägema
akna taga tuleleekide kumamist ja tuletõrje olema väga lähedal.
Mina arvan, et jutustaja ise helistas päästeametisse veel enne, kui
tulekahju oleks olnud väljapoolt maja märgatav olnud. See aga oleks
tähendanud mobiili eelnevat laadimist...
Juhul
kui lugu ei saanud toimuda nii, nagu ta seda jutustas, siis mulle
tundub kõige usutavam arvata, et jutustaja ise oli kogu ülejäänud
seltskonnale juba eelmisel päeval seeni söötnud – surmakirjad
olid kogu grupil juba varem valmis kirjutatud. Muide, nende nn
surmakirjade teksti ei ole täpselt ära toodud, on olemas ka
võimalus, et „Jumala palge ette astumine“ (mida mainitud)
ei tarvitsenud tähendada füüsilist surma selles ilmas.
(nii
et tõeline mõrtsukas loodab kusagil fotolaboris ohvri isalt
kaastunnet välja pressida)
Issi
on hariduselt bioloog (seened võiksid talle tuttavad olla?!).
Miks
see issi siis (väidetavalt) usub ja kirjutab teistelegi teadmiseks,
et tema tütar läks usu tõttu lolliks ja tappis enda ja veel kolm
inimest?
Inimese
sisemus on keeruline.
Sinna
sisse ei näe.
On
vaid tekst.
On
vaid tekst, kust lugeda, et N. Triikimislaua elu on läbi, aga elu
nagu ei olegi olnud. Mitte nii, nagu Tütrel, kelle elu oli küll
poole lühem, aga kus oli sära ja võitlust ja püüdlust...
Jube
loll on uskuda, et olengi oma ainukese elu, mis mulle antud –
lihtsalt ära raisanud.
Ei
ole sellest ise üritanudki midagi teha.
Mitte
nagu Tütar. Samast puust ju.
Siis
peab ju uskuma, et ise oma elu juhtimise püüe on vale ja viib vaid
hukatusse.
Mulle
meeldis siin raamatus veel:
Tegelaste hariduse
erisused või õigemini selle (hariduse) puudumine. Kosmeetikakooli
filosoof vaidleb kunstnikuga – loomulikult tundub kaks aastat
ühiskonnateadusi läbinu nende taustal vaimuhiiglasena ja saab
särada. Ei ole ühelgi teoloogiat ega filosoofiat õppinul
võimalust autorile rumalust ette heita – see, mis ära toodud,
ongi harimatu inimese jutuna kirjutatud.
Minategelase
pseudoteaduslik põlastus nende eelmise punkti juttude suhtes –
ei olla „originaalne“! Justkui peaks „tõde“ tingimata
olema originaalne. Et avaldamisväärne on vaid see, mida öeldakse
esimesena maailmas – ja tõde olemine ei muuda midagi
avaldamisväärseks.
Et see lõpuosas
kirjeldatud grupp ei tekkinud nende tarkade lobisemiste tulemusena,
vaid üksikkäitumistega saavutatud katarsise ja rituaalide
koosmõjul.
Ma
vist vihjasin sellele juba eespool, aga siiski – kui mulle antaks
valida kahe elu vahel, siis mina tahaksin olla Tütar ja mitte issi!
Ja
ikkagi – mis toimus Kaskedetagusel tegelikult?
See
on see küsimus, mille pärast see raamatu mulle meeldis.
Naljakas
tähelepanek:
Paar
aastat tagasi avaldas üks sekt avaliku kirja, kus palus end edaspidi
nimetada „moraalseteks värdjateks“. Minu tuttavad suutsid praegu
selle sekti liikmetest nimetada vaid Rein Rauda, ülejäänud olid
unustuses. Aga tema on nüüd nagu Lenin juba – ütleme Rein Raud,
mõtleme „moraalne värdjas“ ja kui ütleme „moraalne värdjas“,
mõtleme Rein Raud.
