A. Papa Janson – Valitud tõed (2013)

See on nüüd küll väga sünkjas luulekogu, kõiki luuletusi ei lugenudki läbi, sest esmaspäeva hommiku kohta kuidagi masendav kogemus. Lood mahajäetusest, poomisest, kaduvusest, armastusest. Ehk siis kõigest sellest, mis muudavad olemise kurvaks ja mis nõmetseb hinge kallal. See, mis andvat elule vürtsi ja kunstile hingestatust. Eksole.

Meie vahel on keemia

Meie vahel on keemia

minu poolt

valuvaigistid

südametilgad

rahustid

unerohi

sinu poolt

huulepulk

ripsmetušš

juuksegeel

küünelakk

reageerime

üksteisele

üksteisega

üksteiseta

enam ei saa

harva lisades

hingeõhku

muutume liimiks

selleks paksuks kleepuvaks olluseks

iseenda minade vahel mida

keegi lahti ei kanguta

meie vahel on keemia

ülitugev PVA

(lk 24-25)

Ajalugu 

Ma pidin ajalugu olema
vähemalt nii väitsid eile
pärast lasteaeda
nurga taha
suitsu tõmbama
kogunenud koolieelsed kaagid
kui neilt paki
kõige odavamad
sigarette
konfiskeerisin 

no ma ei tea
mis mõttes
kuidas
ajalugu
küsisin 

sest sa oled olnud
ja kaod varsti
õigemini võiksid kohe kaduda
kõduneda
või hoopis kirstus liikumatult
oodata
kuni me sinu
viimast voodit jalgadega taome
ja lõpuks
selle mis meil
õllest
põide on kogunenud
sinu liikumatu keha peale
laseme
saad aru mees
sina oled ajalugu
aga meie ruulime 

kuulasin
mõtlesin ja
viskasin kuulud
vaikides
koos sigarettidega
ajaloo prügikasti
(lk 84-85)

Sjón – Virvarebane (2013)

Lugesin seda raamatut teist korda, ja ikka ei saa pihta, et miks seda nii väga hinnatakse. Islandi ilus loodus ja kiiksuga inimesed? Vanamees ja meri, aga lumeväljadel? Rebase ülestõusmine ja pastori hukatus? Mis küll on selles tekstis nii maagilist, et paneb lugejaid heldimusest ohkama? Kas tundetus on karistatav või endale augu kaevamine? Lood on muidugi ilusad ja hingematvad, põhjamaine värk jne.

Jeerum, mitte midagi ei ole öelda selle raamatu kohta.

Miina Hint – Aruanne (2013)

Hint tegeleb revolutsiooni vaimus manamisega, viimane aeg on eesti rahval tardumusest ärgata, vabaneda mammona võimust! Aga mitte ainult rahavõim – ka naised on allasurutud! Ja vaesus ja töötus, seegi on riigi valdajaile kasulik! Ja need, kes riigist põgenevad, nemad on selgrootud – miks valitakse lihtsam tee, selmet siin riik korda teha?

Revolutsiooni oranž raamat on pilgeni täis muret ja üleskutseid, ning selline mässumeelne luulemass muutub raamatu jooksul sutike rutiinseks või ennastkordavakski; kuid muidugi, ehk ongi soov massiga lugejal aru pähe lüüa. Ma vahel ikka imestan ja kadestan, et kuidas on Hindil võimalik aastate jooksul nii palju raamatuid välja anda; või sedagi, et tal on nii palju öelda, millega seda teoste hulka sisuga täita. Aga kuidagi on see võimalik.

inimeste kurjus on kasvanud
viimase piirini ja isegi üle selle
sõda peab puhkema
aur tuleb kuidagi välja lasta
kasvõi siis suure pauguga
pinge on kasvanud liiga suureks
midagi peab juhtuma
mis lepitaks ja maha rahustaks
kui muidu ei saa siis olgu või
omaenese vere hinnaga
(lk 3)

kas sa tead mis tähendab

olla töötu

kas sa tead mis tähendab

olla näljas ja külmas

see tähendab seda

et sul puudub võimalus

oma eluga edasi minna

isegi vanglas on parem

sest sealt on sul võimalik

vähemalt jalga lasta

vaesus on nähtamatu

tema eest põgeneda ei saa

tema sööb su ära seestpoolt

kuni sinust ei jää järele muud

kui vaid paljad kondid ja luud

vaesus on sõda sinus eneses

(lk 6)

kõige suurem sõda
käib maailmas
meeste ja naiste vahel
sest naistele ei meeldi maailm
mille mehed on loonud ja mille
eluaegseteks vangideks
nad on saanud
tõsi osa neist läheb selle
mänguga kaasa müües end
ja oma armastust
raha ja võimu eest maha
unustades kannatava inimkonna
unustades selle et ka nende
hoolitsetud kätel
voolab veri
(lk 17)

imelik asi et kõik seisab

justkui paigal

kas vaikus enne tormi

või ongi juba kõik

kanged ja kõnevõimetud

ei siiski on veel üks

kes laulab endale

uhkelt oodi

see ju meie oma

armas võim

(lk 23)

nad tõmbavad siit
nii kähku minema
kui vähegi saavad
sest nad ei julge
või ei viitsi ise
siin midagi muuta
lihtsam on ju teiste
lihapottide taga istuda
kui vaba mehena
omaenda augeiase talle
sitast puhtaks rookida
(lk 29)

tere tulemast kõigile

meie kerjuste

prükkarite

prostituutide

narkomaanide

nälginud perede

ja putkupistnud noorte

rikkale ja uhkele maale

(lk 42)

ei siin ei saa
inimese moodi rääkida
sa pead rääkima kas orjalikult
või pugejalikult
kui sa tahad et sinust
aru saadaks ja sind põlgama
ei hakataks
pole midagi kohutavamat
kui inimene orjade riigis
ori see kõlab uhkelt
(lk 69)

lugemiselamused

Joe Abercrombie – Enne nende poomist (2013)

Väga mõnus lugemine, nüüd kui eelmises raamatus on pikk sissejuhatus tehtud, läheb tekst kohe ludinal käima ja puhkevad mitmed koledad võitlused nii lahingutandritel kui hingekellades. Ning mõnigi tegelane leiab otsa või jääb siiski ellu. On siin siis kolm tegevusliini – põhjas, lõunas ja seal eemal, maailma äärele suunduvas ekspeditsioonis.

Põhjas on Kolmpuu oma lindpriide kambaga ja kolonel West, kes lõpuks üheskoos võitlevad põhjalastest sissetungijate vastu. Ühtlasi on Westi kantseldada kroonprints Ladisla, kes ettevaatusabinõudest hoolimata laseb Uniooni ühe armee põhjalaste poolt puruks tampida. Ning tapatalgutelt põgenemisel osutub kroonprintsilegi raskeks ellu jäämine, sest ta osutub paratamatuks sitapeaks. Nagu see kedagi üllataks. Viimaks võidavad Uniooni väed ühes lahingus põhjalaste kuninga Bethodi väge, ent ons see Pyrrhose võit? Pealegi Bethodile tekkinud koletud liitlased...

... kellega surnud linnas puutuvad kokku ka Bayazi juhitud kamp. Nemad rändavad maailma äärele, et Bayaz saaks sealt kätte midagi iidset, mida Esimese ja Teise Seaduse rikkujate vastu kasutada. Ent kas seda imeasja tohiks üleüldse kasutada kasvõi viimases hädaski? Üheksasõrm Logen ja Ferro päästavad reisiseltskonda mitmest surmasuust, niisamuti aitab neid paaril korral Bayazi võlumine. Ka Jezal saab viimaks reaalses võitluses mõõga veriseks, kuid sealjuures saab sellise hoobi näkku, et... kohe on.

“Nüüd hakkasid tema silmad seletama, ta nägi hämaras valguses mingeid ähmaseid kogusid. Tema kohal kõrgus üks nägu, inetu nägu. Nina selles näos oli kõver ja lõhutud, nahk risti-rästi armidest rebitud. Kohe selle näo taga oli teine, millel jooksis kulmust lõuani pikk kahvatu joon. Jezal pani silmad kinni. Isegi valgus tundus valus.
“Hästi õmmeldud.” Käsi patsutas Jezali põske. “Sa oled nüüd meiesugune, üks meie seast, poiss.”
Jezal lamas, nägu üksainus piinava valu segadik, ja aeglaselt roomas üle kogu tema keha õudus.
“Üks meie seast.”” (lk 281)

“Ükski temapoolne pingutus ei kandnud vilja. Naeratamine tegi asja veel palju hullemaks – see paljastas inetud tühikud hammaste vahel, mis sobiksid paremini rusikavõitlejale või röövlile kui kuninga kaardiväe ohvitserile. Ainus lohutus oli, et väga tõenäoliselt saab ta tagasiteel surma ja keegi tema vanadest tuttavatest ei näe teda nii kohutavalt moonutatuna. See oli tõesti lahja trööst.
Üksik pisar platsatas kaussi tema näo all.” (lk 509)

Üleminkvisiitor Glokta on saadetud lõunasse ühte linna (hea küll, selle linna nimeks on Dagoska), mida valmistuvad ümber piirama gurkullased. Needsamad, kes aastaid tagasi Glokta hirmsal kombel sandistasid. Linn ise on üks salaplaanide ja intriigide pesa, kõigele lisaks paistab, et keegi Dagoska ülemaist on linnavõtmed gurkullastele maha müünud (ning omakorda jälgib Glokta tegevust inkvisiitor Vitari). Ja puhkeb võitlus linna sees ja linna eest. Glokta püüab linna juhtida nii, et gurkullasi eemale hoida – kuigi see on lootusetu võitlus, sest mingit abi pole Unioonilt loota, kuna väed seotud Põhjasõja ja talupoegade ülestõusuga. Läheb kuidas läheb, Glokta saabub viimaks tagasi Aduasse, ja seal... ootab ees järgmine võimukriis – mille õigeks lükkamine nõuab taas vägagi ebaeetilise otsuseid ja tegusid.

Ühesõnaga, verist möllu on siin raamatus korralikult. Ja sellist positiivset kangelast on kuidagi raske eeskujuks seadmiseks leida – no võibolla ehk Logen, kui tal poleks üht... eriomadust, mis võib vallanduda. Bayas pajatab nii mõndagi enda legendaarsest minevikust, mis heidab üsna tumedat varju talle endale või ta praegustele tegevusmotiividele. Ferro on üldse... huvitava verega. Erinevalt neist kolmest psühhopaadist on kapten Jezal muidugi igati arenemisvõimeline, eriti peale laastavat rünnakut ta kaunile näolapile. Kuid ta on põhjalik argpüks. Glokta on... noh, inimvare oma puudustega ehk amet rikub meest. Ja siis muidugi põhjalaste lindpriid, need turborambod. Kolonel West on ehk midagi lähimat positiivse kangelase kuvandile, kui ta poleks oma õega inetult käitunud.

Huvitav on näha, kuidas autor järgmises osas peaks otsi kokku tõmbama, sest siin raamatus tabavad tegevusliine mitmed kaotused ja ebameeldivad üllatused. Ah, kas Jezal kohtub veel Ardeega? Ja mida arvaks sellest kohtumisest neiu vend kolonel West? Kas Glokta säilitab neis intriigides elu (ja mida nõuab pank temalt vastutasuks?). Kes üldse pääseb Uniooni valitsema – kui riiki on üldse järel peale lamekolpade ja Sööjate rünnakuid? Milline on Gurkha kättemaks? Kuhu suunduvad põhja lindpriid, kas seda Kardetut kättemaksuks hävitama, või Bethodi enda vastu? Ja Bayaz, mis on temal järgmiseks plaanis? Logen ja Ferro, kuidas nemad arveid õiendavad? Palju küsimusi, vähe positiivseid vastuseid, mida muud siit oodata on... Igal juhul, selle aasta üks mõnusamaid lugemisi.

“Tundus, et Kolmpuu plaan polnud just ülearu üksikasjalik. “Kui me teisel pool jõge oleme ja märguanne tuleb, mida me siis teeme?”
“Tapame,” mühatas Dow üle õla.
See vastus oli küll kasutu, kuid Westi kõhust käis läbi paanikasööst. “Kas mina lähen vasakule või paremale.”
“Kuhu ainult tahad, peaasi et sa mulle ette ei jää.”
“Kuhu sina lähed?”
“Sinna, kus tapmine käib.”” (lk 374)

ulmekirjanduse baas
kiiksu lugemisarhiiv
reaktor

Tarmo Teder: Vanaisa tuletorn

Niimoodi ei tohi küsida!

Ei tohi küsida, kumb on parem kirjanik, kas Indrek Hargla või Tarmo Teder.

Aga siiski.

Ka see lugeja, kes kirjandusega vaid arvustuste kaudu tuttav, teab kindlalt väita, et Hargla.

Niimoodi ei tohi küsida!

Ei tohi küsida, kumb on parem kirjanik, kas Tarmo Teder või Maniakkide Tänav.

Aga siiski.

Lugeja, kes kirjandusega vaid arvustuste kaudu tuttav, teab kindlalt väita, et Teder.

See, kes on kirjanduse lugeja, seevastu...

See, kes on kirjanduse lugeja ja ei lase ennast petta ametlikust tunnustatusest, teab kindlalt väita, et Maniakkide Tänav.

See, et Maniakkide Tänav leidis nüüd, tõsi küll, veidi üleolevas toonis, lõpuks arvustamist Sirbis, on siin teisejärguline. Ja ka see, et ma ise „Mehitamata inimesi“ küll viievääriliseks ei pea. Aga Sirbis arvustamine, sõltumata arvustaja pandud hindest, on autorile tunnustus.

Esmajärguline on viimasel ajal Eesti kirjanduse lugemisel tekkinud arusaam KULKA kahjulikust mõjust Eesti proosale.

Paljudes muudes maades on arusaam, et kirjanik peaks kirjutama lugejatele.

Lugeja ostab raamatu ja maksab selle eest. Arvustused saavad mõjutada konkreetse raamatu müüki.

Eestis see nii ei ole. Eestis kirjutavad „olulised kirjanikud“ juba ammu KULKAle. See määrab ühe hääletusega kirjaniku sissetuleku. Lugejatest sõltumatult. 

KULKA määrab kirjaniku sissetuleku eelmiste raamatute arvustuste kaudu. Ja kui arvustusi ei ole... siis peab vaene kirjanik arvestama lugejatega! 

Ulmekirjandusel on selline kirjanduspoliitiline omadus, et ulmekirjanikel ei ole lootustki loominguliselt KULKAle orienteeruda.

(Muidugi, midagi nad ikka saavad - mitte piisavalt sellele saamisele keskendumiseks ja piisavalt lükkamaks tagasi süüdistusi eiramises. Kokkuvõttes parasjagu. Kuigi mõned rahahädakisalised saavad oluliselt rohkem.

Möödub viis aastat ja kui jälle esitada keelatud küsimus – kes on kellest parem kirjanik. Ja need, kes raamatuid loevad, teavad kindlalt - ulmekirjandusest tulev!)

Olla ulmekirjanik on parem kui olla ... mmm ... (hiina naiste jalgadega ajus) ...

See õpetab kirjanikke kirjutama. See ulmekirjanik olemine.

Eesti ulmekirjandusel on see hea külg, et on olemas lugejad. Need annavad autorile ja teistele lugejatele kiirelt teada, mis läks untsu ja mis oli hästi. Tagasiside õpetab lugejaga arvestama. Ja seal ulmefoorumistes ei kirjuta ükski kirjandusprofessor jutu vastavusest kõrgele romaanikunstile (minnes vaikimisi mööda tuimusest ja igavusest; igavus ei ole teksti tunnus, vaid lugeja oma ja pealegi on professor ise juba ammu surnud – surnu igavust ei tunne).
Lugejate mitmekesisusest saab ulmekirjanik ruttu aru.

Eestis kirjutavad „olulised kirjanikud“ juba ammu KULKAle.

Tarmo Tedre „Vanaisa tuletorni“ tiitellehelt on lugeda: „Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.“

Suitsupakil on hoiatus: „Suitsetamine võib tappa.“

Ja ometi ma lugesin Tarmo Tedre raamatut. Ja suitsetan ka.

Mõlemast jääb halb maitse suhu.

Tarmo Tedre keelekasutus on nauditav (jäädes siiski natuke alla Maniakkide Tänava omale). Enamik raamatust on lopsakat rannakaluri pruuki täis. Häirivad vaid üksikud kantseliidisähvatused – kaunis looduspilt, haigrud(?) ja siis korraga „tõusevad seitse isendit lendu!“

See rahvalik keel loob jutu keskel mulje, et kõik sellisena kirjutatu on peategelase mõttekäik – raamatu lõpus on mitukümmend lehekülge tavapärasema sõnastusega. Selge piir puudub, ilmselt läks autoril vahepeal lihtsalt meelest ära, millises stiilis otsustas ta selle raamatu teha. Ja miks.

Üle lugeda kah ei viitsinud.

Autor oma raamatut (ahh, küll arvustajad loevad!).

Minu jaoks oli raamatus päris mitu naudinguga loetavat juppi – kalapüüdmise ja torni ehitamise detailsed kirjaldused. Matus kah meeldis.

Tülgastust tekitasid lähiajaloo ja poliitika loengud. Ikka rannakaluri moodi sõnastatult kümned leheküljed. Nagu ajalehe juhtkiri juba, aga võrreldamatult pikemalt. Rannakaluri juhtkiri.

(Juhtkirjanik?!)

Kellele see jura suunatud pidi olema, kelle jaoks ei ole ennastmõistetav taolise mõtteviisi olemaolu? Sealjuures just olemasolu, mitte jagamine. Mõtteviisi muutmist pikaksvenitatud ajalehega ei saavuta.
Isegi kui on rannakaluri juhtkiri. Romaani topituna.

Suunatuse küsimus oli natuke mõttetu: vastus on teada. Kallid kolleegid kirjandusametnikud, kes kirjutavad arvustusi ja hääletavad KULKAs järgmist toetust, neile oli see juhtkiri suunatud.

Neid poliitikaloenguid oli romaanis määratud toetama tegevustik, kus selgus, et kõik poliitikas osalejad on müüdavad sead. Peategelane käib koosolekutel, aga on selgusetu, kas ka valimistel. Tegevuses ja repliikides sõimatakse läbi kõik poliitilised parteid. Kõige rohkem saab pihta IRL, reform on kohe järgmine. Põlgusega mainitakse ära ka Keskerakond, Rahvaliit ja rohelised. Ainuke, kes puhtaks jääb, on Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Romaanis üle lahe avanev vaade Tallinna Sadamale paneb romaani tegevustiku üheselt paika Jõelähtme valda.

Seal sotsid püüdlesid küll 2009.-da aasta kohalikel valimistel, millest raamat on kirjutatud, omavalitsusse – tulemuseks kaks kohta. Rahvas neid ei usaldanud. Seda, et rahvas on loll ja ei oska õigeid inimesi valida, juhtub ka romaanis kirjeldatud külaseltsi valimistel alatasa.

 (Rahvas on loll ja ei oska õigeid raamatuid lugeda!?)

Nüüd tuleb kõige tähtsam etteheide: autoril puudub empaatia enamiku oma tegelaste suhtes.

Mõni tegelane võib olla rumal ja mõni omakasupüüdlik ja mõni väiklane, aga see peab välja tulema läbi mõistmise. Kui ühes raamatus on kümneid lehekülgi mõistmiseta põlgust, siis kaotab raamat inimliku mõõtme.

Ma kulutan lugemisele aega, kohtumaks inimestega. Ma kohtun autoriga ja ma kohtun tema tegelastega. Kui reaalses elus keegi keksib mu kõrval ja vahetpidamata tänitab – vaata teda, tema on tõeline siga, tema tegi nii ja tema tegi naa, oi kui kole ta on, ja siis, kas tead, lisaks valetamisele ta peksab oma naist ja joob...

... siis ma püüan seda inimest edaspidi vältida. Tema ei ole mulle huvitav ja inimesed, keda ta mulle näitab, ei ole samuti huvitavad.

(Muide, ka Maniakkide Tänava „Mehitamata inimesed“ pole põlgamise-patust prii. Aga seal on seda kordades vähem – no kolm-neli lehekülge, maksimum viis.)

Mis seal raamatus siis veel oli – palju ropendusi ja üks mõjuv rohelise sittumise kirjeldus. Keda huvitab roheline sittumine, lugege kindlasti (ja tehke järele). See on kusagil umbes esimese kolmekümne lehekülje sees, edasine lugemine sõltub juba sellest, kas autor on suutnud teid veenda... pooleli jätta saab alati.

Lähen hambaid pesema.

Naljakas tähelepanek.

Kõrge kunsti austajad arvavad, et arhitektuuris peaks rakenduma sama – kui ikka tellija ei taha ehitada kõrge kunsti reeglite kohaselt, siis peaks KULKA seda ehitust toetama. 

Eriti eramute puhul.

Robert Irwin "Satan Wants Me" (2000)

Pole ammu midagi nii humoorikat ja sünget lugenud. Saan tõesti öelda, et naersin mitmes kohas kõva häälega... 1967. aasta London. Hipinduse kõrghetk - just enne, kui see laiali lagunes ning paljudest lillelastest said herosõltlased, yuppied ja korralikud inimesed. New Age lainel tõuseb populaarseks taaskord Aleister Crowley, Suur Metsaline. Black Book Lodge on Crowley A.A.-st lahku löönud (mis lõi iseenesest kunagi omakorda lahku OTO'st). Noor sotsioloogiatudeng (autor ise) liitub okultistliku klubiga sooviga kinnitada või ümber lükata üleoomulike fenomenide olemasolu.
   Noviitsidel kästakse hoida päevikuid (maagilistel põhjustel). Selle päeviku sissekandeid me lugeda saamegi. Hipid tunduvad väga naiivsed ja särasilmsed, uskudes kõige veidramatesse asjadesse. Tarbitakse kõikvõimalikke aineid ja tundub, et kõik on võimalik. Kuidas samm haaval peategelane aga musta maagia ning "satanismi" telgitagustesse astub, seda soovitan juba endal lugeda.

"While she continued with her deranged girly babble about love being forever and stuff, I was deep inside my head. I do not think that either Asmodeus or Choronzon will be satisfied with heavy petting. I will indeed teach Maud about love. 'Love is the Law. Law under the Will'. Yes, a girl should indeed save her virginity - for the demons. I will bring her shy and trusting to the Horapollo House and hand-in-hand we will enter the Ritual Chamber together. Then other Adepts will roughly strip her of her dress. Next time I will force her down on the altar and take her virginity and, as I do so, Felton will cut the throat of a pig, so that its blood cascades into Maud's face. Then I will have her again, but this time up the arse. Then I will pass her on to Granville and one after the other the Adepts will have their way with her and slowly her screams become fainter. Then I will come forward again and force her to take my cock so deep in her mouth that she gags on it. Finally, I will force the bloody and weeping bitch to kiss my feet and declare her gratitude to all those assembled there for teaching her about love. And the demons will feed on her madness."

Igasugused rituaalid ja ohverdamised on võetud päriselt olemasolevate traditsioonide najalt. Praktiseeritakse midagi, mis päris kindlasti ka siiani paljudes paikades tavaks. Iseenesest ei tea, kas tegu on hästi informeeritud autori fiktsiooniga või on see biograafiline üleskirjutis. Guugeldades saaks teada, aga jätan enda jaoks lahtiseks... Ega väga vahet pole. Äärmiselt sujuv lugemine, kus Thelema/Crowley/Antikristuse temaatika on vahvasti ära kasutatud. Toimuvad täiesti hullumeelsed tegemised, mis olid ehk võimalikud vaid 60'ndate hipide "kõigele avatud" mõtlemise tõttu. Soovitan neile, kellele meeldis "Maagide kool".

Tuumahiid. Ulmeajakirja Reaktor parimad lood aastail 2011–2012 (2013)

Tea Lall “21. detsember” - Lalli vooruseks on hoog visioon teostamiseks ja puuduseks natuke kuiv väljendumine. Lugu siis Järve laadis visioon sellest, kui korraga kaob maailmast elekter. Aga pisut müstilisemal viisil – ühtlasi jääb kõik samamoodi pimedaks, ja mõnel päeval toimub midagi väga kummalist planeediga, on miski mürin ja justkui maavärin. Inimesed on teadagi paanikas ja et toimuv on keset põhjamaist talve, siis pole ellujäämine just meelakkumine. Kuid Lalli tegelased elavad talus ja talupojad on ikka maalähedaselt elanud, ja eks see päästab hullemast, küte ja kaev kohe maja juures. Lõpuks... kuude möödudes saabub maailma taas valgus, päikesevalgus. Kuid see on natuke teistsugune kui varem... Pisut on tunne, et Lall võinuks teksti keeleliselt kohendada, kuigi jah: eks autor valib oma stiili ja mis siin kobiseda.

Maniakkide Tänav “Valuhoidjad” - see tekst pole Tänavi paremikust, samamoodi küsimus, et kas võinuks rohkem toimetada; kuidagi rabe või toores on see kirjutis. Lugu on muidu õõvastav, kurb ja verine – kuidas naine saab teistmoodi emaks ja kuidas see teistmoodi laps maailmas möllab. Aga tõepoolest, ehk on see tekst kirjutatud jutulabori hoos ja sellest siis teksti mõneti hingetus.

Canis Vedru “Läbimurre” - hea lugu, mõtlesin eraldi postitust teha, kuid ei hammustanud lahti loo finaali. Kes siis see laagri Olematu Mees oli? Jutustaja ise või kust see tont korraga nähtavale ilmus? Aga tekst hea ülevaade tuumasõjajärgsest sõjast ning millisesse ebardlikkusse võib tulevik liikuda (nt nähtamatute inimeste probleem). Ning kangelaslikkus propaganda silme läbi ja tegelikkuses. Huvitav lugu, autoril on stiili.

J.J. Metsavana “Masina nõrkus” - megamasina tehisintelligentsil tekib kahtlus, et kuhu on kadunud ta juht ja sõber, ning läheb maapinnale uurima, kus on see tore inimene. Ainult et maapinnal, ta kohal asub megalinn... Ja megamasin on oma toimingutes godzillast kordi hävitavam. Nojah, viimaks leiab masin sõbra surnuaiast, kirstus lagunemas.

Toomas Krips “Teene võlgu” - järjekordne postapokalüptiline maailm, seekord Tokyos. Siingi on tekkinud probleem sellega, et masinad on saavutanud iseseisvuse... ja vajavad inimesi või inimlaadseid oma tarbeks. Esmapilgul pisut perverssena tundunud tekst siiski pole seda, vist. Üks kogumiku huvitavamaid nägemusi inimsusest, või üldse, humaansusevaba maailm.

Martin Kirotar “Vapra ja Nägusa Kapten Benjamin Cartigani Peadpööritavad Seiklused Ohtlikul Komeedimerel” - üsna lõbus lugu aja manipuleerimise teemal, ehk lugu kaptenist, kes suudab aega mõjutada, näiteks ajas tagasi liikuda, et tehtud vigu vältida. Mis osutub päris kasulikuks võimeks ohtlikel kosmoseseiklustel (ja aitab säästa meeskonna elusid, või siis parandada muljeavaldusi kaunitaride võitmiseks). Nojah, aga seekordsel operatsioonil läheb midagi väga nihu... ja tagatipuks on laeval valitsusepoolne kontrollija, kes kärgib ja paugub ning seab kapteni meetmeid kahtluse alla. Ja nii edasi. Elurõõmu selles tekstis on.

Maniakkide Tänav “Ordu ja asum”, J.J. Metsavana “Vasekarva sõjajärgne” - mõlemad tekstid tegelevad Veskimehe Kuumaailma tuunimisega, aga kuidas just täpselt või mida nad modifitseerivad, seda ei oska öelda, sest pole Ordu tegemistel pikka aega silma peal hoidnud. Mõlemad lood on sabapidi seotud.

Triinu Meres “Nagu nuga vööl” - see on siis näide autori fantasysalvest, kas sellele tekstile ka edaspidi juurde kirjutatakse, eks aeg näitab. Lugu ongi pigem kui sissejuhatus teemasse, kuidas kangelased dramaatilisel moel kohtuvad ja milline on see võimalik maailm, mis neile hädaohte vastu paiskab. Ei saa öelda, et tegemist oleks väga originaalse tekstiga; kuid tõepoolest, tegu on pigem sissejuhatusega. Meresel on võrreldes teiste ulmekirjutajatega see suur pluss, et ta oskab maailma hingestada. Et kui on külm ja vastik, siis see poebki salamisi sulle naha vahele.

Artur Räpp “Infos on jõud” - natuke kosmoseulmet, ja seda mittetüüpilisel kombel mingi suvalise arvutiadminstraatori vaatenurgast, ei hakka ta relvadega põmmutama ega midagi, aga näe, hoidis ohtliku situatsiooni ära. Ole hoolikas ja kraps ning teenid kannuseid.

Lee Leithammel “Kombinaat” - kogumiku vast veidraima mütoloogiaga tekst. On selline kolkaküla ja selle juures on mägi. Külarahvas on rahulik ja kohtlane ning veedab tasapisi päevi õhtusse. Kuni mäel paljastuvad pinnase alt miskid salapärased kirjadega kivid, mida linnainimesed hakkavad vaatamas käima, ja sellest turismiobjektist kujuneb külaelanikele kasumlik teenus. Vaid küla preester sajatab põrgut nende kivide vastu. Kuni ükskord on kuulda mäelt hirmsat mürinat ja kui külamehed kohale tõttavad, näevad nad, et neid kirjadega kivisid topib endale kõhtu ühesilmne hiid... Küla preester läheb sellele jumalasõnaga vastu, mispeale hiid lennutab preestri silmavaate jõul pilve taha. Otseses mõttes. Elanikud põgenevad, hiid lahkub pilve... ja järgmine päev on neid hiide – Maaõgijaid – veelgi rohkem, kõik pistavad kirjadega kive oma kõhtu. Rahvas on ahastuses... kuni ühel päeval preester tagasi, ja hoopis uue sõnumiga. Ning sellega saab loo esimene pool läbi ja rohkem ei paljasta järgnevast.

Eks kogumikus on veel mitmeid lühemaid tekste, ent ei jaksa neid kokku võtta. Parimateks tekstideks on ehk Vedru, Mahkra ja 1695; õnneks puuduvad kogumikus pikad staatilised igavused. Küljendus pole lugemiseks just parima lahendusega, kaanekujundust ei oska suurt kommenteerida.

ulmekirjanduse baas
reaktor
kirjanduslik päevaraamat

Tea Lall – Kui süda ei sure (Tuumahiid, 2013)

Nagu Mahkra puhul, nii ka Lall mängib sellele, et lugeja end ebamugavalt tunneks. Kui Mahkra puhul on “oh wow, mädamammut!” ja “oh my god, zombilapsed!” ja “uh huh, milline tapatalg!”, siis Lall torkab haava lugeja mõistusse pisut teisiti...

“Seal seisis ema, pea kuklas, kuuvalgel veiklev veri lõuga mööda alla nirisemas. Tema jalge ees lebas tume kägardunud ja ebaloomulikus asendis kogu, kellelt äsja oli rebitud pea, mis vedeles pist eemal lillepeenra servas õitsvate enelapuhmaste vahel. Maiki tundis ta ära. See oli isa.” (lk 190)

Ehk siis jah! Ema, kes tapab! Ja seda mitte laste või kodumaa hüvanguks, vaid enda heaolu nimel – kui oled nõid, siis võib sulle teada olla käänulised teed surematuseni. Ning Lall osutab, kui jälk ja kole see teguviis on, ning laste isa tapmine on vaid osa valitud teest.

“Alles nüüd märkas tulija Maiki ja ema vahel maas lebavat surnut.

“No nii...” vaatas ta seda lähemalt. “Ma näen, et keegi on kurjaks saanud,” tõstis ta kelmika pilgu ema poole.” (lk 196)

Tegemist on traditsiooniliste pereväärtuste eest võitleva looga – ehk siis, kui su naine või ema on nõid, kuidas siis ise ellu jääda? Kas armastus päästab maailma? Suurt ei tihkagi lugu ümber jutustada. On küla, on talu koos põllumaa ja saunaga. On neljaliikmeline pere. On kaunis ja õel külalisnõid. On kõplad ja zombipokud. Ent naabrid jäävad ellu. Etnohorror ja trash, noh.

ulmekirjanduse baas

1695 – Võõrad suled (Tuumahiid, 2013)

Lisandusi muinaseestlaste valgustamata ajaloole, ehk huvitav fantasy kõiksugu nõidade imeriistadest ja kättemaksuhimulistest metshaldjatest oma elajatega. Ja karta on, et viimaks on paljastunud kurjajuur, kes põhjustas maarahva mandumise enne ristirahva tule ja mõõgaga tulekut. (Kas see ka nii juhtus, selgub ehk autori järgnevates tekstides.)

Lugu siis Neveli nimelisest mehest, kes pole just teravaim pliiats pinalis. Noormees elas kuningas Himolemme valdustes ja kuidagi juhtus nii, et peale tegusat tööpäeva kuninga heaks põletas ta ühel hetkel kätkis lebava noore kuningatütre ära. Peagi Nevel mõistis oma napi aruga, et parem on põgeneda kui lasta end oksa tõmmata. Ja tõepoolest, veel viimasel hetkel jõudis ta külast moonakotiga punuma, juba asutigi noormeest kinni püüdma. Nevel põgeneb, põgeneb ja viimaks saab ta puhkama kuuse otsa... ja ärgates vahivad talle vastu kalgid haldjasilmad. Metsarahva esindaja teatab mornilt, et see tules hävinud kuningatütar oli kuninga ja haldja ristsugutis (esimene omasugune ja planeeritud uusrassi võimalik esiema!), ning lisaks kuninga kättemaksule tabab Nevelit metsahaldjate kättemaks. Ning haldjas kaob.

Nevel mõistab, et pikka pidu tal pole – kui just... ime ei juhtu. Aga selleks tuleb elus püsida ning peale mitmeid väsitavaid ja ohtlikke sekeldusi jõuab ta räämas üksildasse metsatallu, kus hingitseb hatune vanamees ja kes pajatab Nevelile naabruses elavast võimsast nõiast, kel on imepärane riistapuu, millega saab linnu kombel lennata. Aga ärgu Nevel nõia silme alla sattugu, nõid muutvat soovimata külalised endale karielajateks, mingu noormees suure ringiga nõiamõisast mööda. Nevel kuulab ja mõtiskleb omasoodu. Järgmisel hommikul taluõues põit tühjendades avastab noormees, et metsarahvas on üles tõusnud ja asunud ta kannule! Mees põgeneb heasoovliku vana juurest ja otsejoones kauge kurjakuulutava nõiamõisa poole – miski muu ei saa teda päästa kui oletatavad võlutiivad.

Läheb kuidas läheb, ehk on loole järge oodata. Et mis saab sellest nurjatust lollpeast, kellele ta veel häda ja õnnetust põhjustab. Ja eks oleks põnev teada, kes sellise varjunime taha peitunud ja kas autor on varemgi kirjutamisega tegelenud.

ulmekirjanduse baas (paistab, et olen ainus, kellele see tekst meeldib)

George Pendle "Strange Angel: The Otherworldly Life of Rocket Scientist John Whiteside Parsons" (2005)

Before rocketry was the stuff of science, it fell into the realm of fantasy, gracing the pages of "scientifiction" pulps and books. The idea that a rocket could achieve a controlled flight into space, let alone carry a person, was as outlandish a concept as "magic" being in any way real to the scientific community of the early 20th century.

It is with appropriate irony therefore that of the men who adopted and advanced the discipline of rocket science among the great researchers of the day, a central figure would also associate with noted science fiction writers, Hollywood celebrities and the denizens of Los Angeles' burgeoning occult scene.

Biographer George Pendle skillfully and entertainingly reveals this life of contrasting encounters in "Strange Angel: The Otherworldly Life of Rocket Scientist John Whiteside Parsons".

93!

Ühe huvitava inimese elulugu. Raamat räägib raketiteaduse algusaegadest ja selle suuresti rajanud Parsonist. Loo teeb huvitavamaks tema seos Crowley, OTO ja maagiaga üldisemalt. Kirjeldatakse teistsugust aega, kus tagaaias said ise lõhkeaineid segada ja katsetada, leiutada. Kuidas üks mees oli korraga nii teadlane kui võlur - sellest on siin juttu küllaga. Inimese iseloom on tema saatus. Parson suri plahvatuse tagajärjel. Huvitav lugemine, aga elulugude kohta pole tihti midagi tabavamat öelda. Paeluva inimese lugu.

P.I. Filimonov – Nekroloogide kirjutamise oskus (2013)

Filimonov on tulnud, et jääda. Ja jumal sellega. Pole paha, või võiks öelda, päris tore, headest autoritest on alati puudus. Kolmest loetud raamatust (õigemini neljast, luulekogust ei viitsinud kirjutada) platseerub see ehk paremuselt teiseks peale esmatutvust. Sest viimane romaan on ikka päris tellis, ehk liialt tellis. Ja see jutukogu, jah. Mõned tekstid head, teised soga. Tõepoolest, mõned jutud lähevad liialt ilukirjanduseks, punnitamiseks või sõnavahuks. Või heidaks kivi tõlkijate kapsaaeda? Ei tea, mis siin ikka loopida asjatuid süüdistusi. Endalgi hakkab piinlik. Ja üleüldse, pole vaja. Pole vaja ja kõik. Olgem inimesed, aga eurooplased. Või midagi.

Autor on eelkõige jutustaja, kes siin kogus dialooge suurt ei kasuta. Ühesõnaga, jutt jookseb, aga rääkida ei taha. Mina jutustan, sina kuula, me ei etenda. Ja mis siis sellest, tõepoolest, pole vaja ja kõik. “Jäljed ja tähed” on iseenesest kui hüpertekst, ning loo kurikaval puänt selgub üsna vahval moel, tasa ja targu. Vaat siis, mis selgub, kui üht lauset lähemalt ja sügavuti lahti seletada. Tegemist siis looga targa professori elukäigust algusest otsani, ja miks ots oli just selline nagu see oli. Teadus! Sellised tekstid süstivad usku Filimonovi loomesse (ja kas selle loo puhul on ääriveeri tegemist ulmega? Tore stilistiline õppetund võimalikele ulmekirjutajatele) ja sunnib ehk novellipreemia jagajaidki seda jutukogu sõrmitsema. Kuid kes teab, ei pea.

Filimonov ei jutusta kunagi otsesõnu asjast. Ta keerutab, sunnik. Või mis kunagi, on ka paar sirgjoonelist teksti. Aga see pole see, või kuidas kellelegi (nagu need Holmqvist & Larsson, või meilikirjavahetus). Nagu eespool mainitud, läheb mõni selline (keerutav) jutustamine lugeja jaoks rappa (nimilugugi). No tõepoolest, 1-2 teksti jäi endal pooleli. Pea väsinud ja muud mõtted, ja üleüldse, tühi kõht. Samas, kas täis kõht üldse sünnitab mõtteid, siis tahaks pigem pikutada ja kallistada. Mitte ennast ega raamatut. Kuid see ei puutu üleüldse ega absoluutselt Filimonovi raamatusse. Kohe üleüldse mitte. Vabandust.

“Vanamees oli ilmunud siia ootamatult ja märkamatult umbes seitse aastat tagasi. see tähendab, mitte keegi polnud näinud, kuidas ta saabus, millega siia sõitis, kas sõitis ise või tõi teda keegi. Lihtsalt ükskord hommikul oli vanamees ilmunud kuhugi põllule (tollal vist isegi veel kolhoosipõllule), roninud mingi künka otsa ja seisnud seal paar tundi. Võib-olla hingas värsket õhku, võib-olla demonstreeris ennast ümberkaudsetele. Kuid igastahes jõudsid nende kahe tunniga kõik ta üle vaadata – ja mitte kellelgi ei tekkinud tahtmist temaga lähemalt tuttavaks saada. Kuigi siis oli ta oma vanuse kohta veel täiesti esinduslik välja näinud.” (“Another Form Of Boredom Advertised As Poetry”, lk 106-107)

Ühesõnaga, hea raamat oma vigadega. Kuigi vead võivad – vabandage väga! - lugejas endas peituda. Ja selline lugemiskogemus kutsub esile soovi omakorda, eksole, kuidagi petlikult kirjutada. Esileküündivamad tekstid: “Jäljed ja tähed” (nagu mainitud), “Malemäng Wojciechiga” (autori enese tõlge), “Another Form Of Boredom Advertised As Poetry” (sealt oleks võinud veelgi paremaid tsitaate noppida, aga laiskus nõudis oma), “Uraan” (oeh, kurb), “Valge ja Valgus” (puändi huvides olen vakka). Korralik saak.

Jaagup Mahkra – Verepulm vaksalis (Tuumahiid, 2013)

Mahkra lugu on jälk, vastik ja naljakas ning testib kenasti lugeja vastuvõtuvõime piire. Tahad teada, et mis edasi saab, aga see silmi paiskuv jälkuste rida paneb südame pööritama või suitsunälja lahvatama. Igal juhul, seesinane tekst on samas reas Tänavi “Surmakarva” oopusega, seda lugedes peab huumorimeel paigas olema. Arvatavalt on autor teksti päris palju toimetanud, lisades sinna kõiksugu kahtlaseid ja nunnusid võrdlusi.

Lugu siis selline. Kolm kuritegelike oskustega eestimaalast Viktor, Jaan ja Harri lähevad sooritama rongiröövi kuhugi Venemaa pärapõrgusse. Õigemini pole neil täiemahuline rongirööv plaanis, vaid lihtsalt kaubavagunist ühe muuseumi eksponaadi vahelt näppamine – tegemist on põhjamaise rituaalse maskiga, mille eest tellija valmis kõva raha maksma. Tuiskab metsikult ja on pime talveõhtu, ning viimaks rongijaamale lähenedes nähakse tee kõrval ümberpaiskunud bussi, millest eemaldub kummaline jäljerida. Nojah, aega pole raisata ja jõutakse sinna pärapõrgu vaksalisse, ühtki inimest pole seal ümbruses kondamas. Mehed asuvad vaksalit uurima ja avastavad nurga tagant... koledalt moondunud laibajäänused. Mis värk on?! Värk on see, et korraga ilmub miski hatune vanamees ja süüdistab neid selles koletus veretöös. Seepeale üritavad mehed teda maha koksata, kuid oh imet, vandeseltslaste käest põgenenud vanamees ilmub tagasi... mammuti seljas.

“Mammut tõstis räbaldunud londi ja pasundas. See oli õudne rögisev heli, mis tuli kusagilt väljasuremissajandite sügavusest ja kaikus nõnda valjult, nagu poleks tol õhtul tuult ega tormi olnudki. Katusel istuvad mehed taganesid põlvedel, püüdes kaitsta oma nägu tülgastavate mustade klompide saju eest, mis londi seest välja purskus.” (lk 69)

Õnneks pole tegemist klooniloomega, vaid kõigest zombimammutiga, kelle šamaanist vanamees oli igikeltsast välja kaevanud ja nö ellu äratanud. Puhkeb võitlus, milles mammut armutult tuuseldab eestlaste kamba lödiks. Mammut virutab Viktori kuhugi lumetuisku ja õgib Jaani. Harri, kes varem oli Peterburis kurjategijate raamatupidaja, näeb selliseid õudusi, et tal pole aega öökidagi. Sündmuskohale aga podiseb traktor kohalikega...

“Sellele järgnes ilge pidusööming, mis tapatalgut pealt vaatava Harri põlvili vajuma ja kõõksuma pani. Paistis, et kooljas oli otsustanud saagist nii palju matti võtta, kui kätte sai, ning pistis oma londi himuralt otse Ilja avatud pealuu sisse. Järgnes õudne lurin, kui loom viimasedki allapoole nõrguva ajumassi pudemed enda roiskuvatesse kopsudesse imes nagu piimakisselli kallal maiustav laps.” (lk 73)

Ja peagi asub täitmatu zombielukas taas Harrit taga ajama ning õnnetu mees jääb ühte vaksaliruumi lõksu. Ent siis! Mammut seiskub... kukub... ja koletise kõht hakkab avali rebenema! Ootamatu pääsemine? Pigem mitte, mammuti kõhust ilmuvad välja ümber paiskunud bussis sõitnud koolilapsed, kelle elajas oli alla kugistanud. Nüüd on siis latsekesed niisamuti libasurnud ning asuvad omakorda ruumist väljapääsenud Harrit jälitama, ilmselge eesmärgiga mehega midagi õõvastavat ette võtta. Harri võitleb zomblastega, ja kuidas veel! Ent lapsed on väsimatud.

“Peksu lõpetand, tõusis Harri taarudes püsti, haaras hangest lumelabida ning lõi asendamatu tööriista otse ühe kooljatari rinnakorvi, poolitades selgroo timuka osavusega. Allapoole jäänud osa lapse kehast jäi vagusi, väljutades liitrite kaupa verd ning ula peale minevaid väiksemaid siseelundeid, ent ülemine pool jätkas abitult kätega vehkimist nagu katkiste tiibadega liblikas.” (lk 78)

Mis edasi saab, ei tahagi jutustada. Lugu saab veel mitu käänakut ning kõikjale paiskub haisvat mäda “värviliste konfettidena”. Lööv värk, punn põhjas keevitamine... lõpuni. Õpetusiva selline, et ära häiri šamaani.

ulmekirjanduse baas

Maarja Kangro – Vello (Mullast oled sa võetud, 2013)

Kangrol on siin maaelu kogumikus väike suvine peoõhtulugu Vellost, kes on maamees. Purjus ja õige eesti mees, kelle üle linnavurledel hea naerda, kellest võiks näiteks hea dokfilmi teha, lasta mehel rääkida asjadest nii nagu need on (lk 183). Aga Vello ei saa naljast aru. Vello tahab suhelda, aga linnavurled on teistsugused, libedad. Nad ei võta elu täiega, tõsiselt, nad on kunstlikud. Purjus ja pettunud Vello otsustab neid üles raputada, teha pauku.

“Tõusen. Tuigun. Õhk on niiske ja täis seda kevadet, mis kohe saab täiskasvanuks ja muutub enesestmõistetavaks. Mis inimvanusele võiks see vastata? Kakskümmend viis? Isegi rukkirääk laulab juba, tema laul nagu lonkaks veidi rütmi. Komistan, Erik astub mu kõrvale ja teeb, nagu tahaks mind sõbramehelikult toetada, aga ma äigan talle, umbropsu, ja jälle kostab see teaterlik häältekahin. Mitte et ma inimest vähem armastaksin, aga loodust armastan ma rohkem, mõtlen ma. Ei, see pole päris õige. Inimesed. Keegi ei teinudki täna pilti.” (lk 185)

Nojah, niipalju kui maaelu kogumikku lugesin, siis polnud ühelgi autoril preemiaväärilisi õnnestumisi (kuigi jah, kogu raamatut läbi ei lugenud); ka see tekst on Kangro loomes ehk va harju keskmine. Eks Vello sise- ja välisilma vastandlikkus ole huvitav, kuid teisiti võttes vähe klišeelik. Või kuidas keegi loeb.

Catherine Asaro – Virmalised neljal häälel (Täheaeg 12, 2013)

Kahtlemata Täheaja selle numbri kõige innovatiivsem lugu. Maailm, mis siin kirjeldatakse ja kus lugu kulgeb, on ikka päris ulmeline, silmi torgib kõiksugu futuristlik kribukrabu ja alternatiivne väärtuste süsteem. Samas on autori loodu kuigivõrd võõrastav ja kangelaste tegemisi hindad kui võltsantropoloogilisest vaatepunktist, ei teki suuremat kaasaelamist – kuigi jah, peategelasi väntsutatakse loo jooksul kaastunnet väärivalt päris kõvasti ja piinavalt.

Lugu siis sellest, kuidas üks tüüp on humanoidide kummalisel hämarikuplaneedil süüdimõistetud kuriteos, mida ta ei sooritanud. Aga seda võõramaist meest kasutab üks kohalik kunstnik modellina oma loometöös – kuna sel planeedil on teatavate emotsioonide nappus (sest seal on nonstop hämar) ja kohalikud on niivõrd pühendunud ülegalaktilise kuulsusega kunsti loomisele. (Kohalikke nimetatakse unelejateks ning nad koguvad planeedi harvadelt külastajatelt unenägusid, pakkudes tasuks oma hinnalisi kunstiteoseid – sel kasusaamise eesmärgil peategelane sinna läkski; kuid millegipärast ta võeti vahele.)

Nojah, modellitöös tuleb süüdimõistetul kogeda nii vaimset kui füüsilist terrorit – sest see aitab nii kenasti kõiksugu emotsioone esile tuua, mida siis kunstnik talletab oma hüperinstallatsiooni tarbeks. Ja nii need piinarikkad vangistusaastad mööduvad. Kuniks planeedile saabub üks eriagendist väljamaalanna, kes on pooleldi nanorobot koos unikaalsete võimetega. Süüdimõistetul ja eriagendil tekib side, mis viib murranguliste sündmusteni. Ja unelejad (kelle päritolu selgub Sulbi eessõnast) lajatavad vastu.

Nojah, Asarol fantaasia lippab, mõningate aspektide mõistmiseks on ehk reaalharidust vaja. Kahtlane, kas sellist autorit eesti mõni kommertslikum või alternatiivne kirjastus maakeelde tõlgiks, liialt hard core.

ulmekirjanduse baas

Frederik Pohl, C.M. Kornbluth – The Space Merchants (2003)

Kerge paralleel Strugatskitega – mõlemad romaanid on kirjutatud viiekümnendatel ja kumbki käsitleb püüdlusi Veenuse rikkuste kasutamiseks. Aga sellega sarnasused lõppevad, kui Strugatskite maailmakord on lõbusalt internatsionaalne ja Veenus selline... utoopiline, siis Pohli ja Kornbluthi maailm on pigem düstoopiline tulevikuvaade (ja romaanis Veenusele ei jõutagi) – on ülivõimas eliit, kes valitseb lepingutega orjastatud töölisklassi. 22. sajandi maailma valitsevad ülifirmad (töövahendiks on reklaam kui ajupesu) ja riigid on pigem vormitäiteks, fassaadiks progressimüüdile. Kasum peab alati suurenema.

Ent pilt pole vaid mustvalge, firmadele on pinnuks silmas üks seltskond, keda nimetatakse konservatiivideks – kes siis pooldavad nö mõistlikku majandamist. Loo kontekstis võiks neid kutsuda puukallistajateks, kuigi tänapäeva mõistes on tegemist pigem nö normaalse mõtlemisega inimestega, kes ei poolda kogu Maa reostamist ja kõigi ressursside kasutamist. Kuigi jah, tegemist on pea poolterroristliku organisatsiooniga koos oma valitud kiiksudega. Ühtlasi on olemas reeglid, millega emafirmad võivad teineteist kohelda nii siidi- kui poksikinnastega (ja kui kasutada vägivalda, siis peab see olema eelnevalt kooskõlastatud). Kuid kui on üldtunnustatud reeglid, tuleb ikka leida võimalusi neist möödaminekuks.

Lugu siis selline – üks emafirma nimega Fowler Schocken Associates saab õiguse Veenuse laiaulatusliku koloniseerimise korraldamiseks. Arvatavalt äärmiselt kasulik väljakutse, kuid koos lihtlabase probleemiga: planeet on lihtsalt elamiskõlbmatu ja kolonistide massi saatmise puhul oleks tegemist põhimõtteliselt üheotsapiletiga (nö biomassi külvamine?). Ent kui õnnestuks taltsutada Veenuse kliimat ja sealseid maavarasid ekspluateerima hakata... oleks tulud astronoomilised. Sest kogu asi käiks läbi emafirma, mistõttu saaks kasutada vaid selle firmaga seotud tooteid jne (eraldi nüanss, et tooted sisaldavad sõltuvust tekitavaid aineid – et tarbijad püsiks ainult nende firma ohtrate toodete udara otsas). Ja see annaks võimaluse projekti maksumust kõrgel hoida jms.

“We want words that are about Venus, words that'll tickle people. Make them sit up. Make them muse about change, and space, and other words. Words to make them a little discontented with what they are and a little hopeful about what they might be. Words to make them feel noble about feeling the way they do and not foolish. Words that will do all these things and also make them happy about the existence of Indiastries and Starrzelius Verily and Fowler Schocken Associates. Words that will do all these things and also make them feel unhappy about the existence of Universal Products and Taunton Associates.” (lk 39)

“I was becoming the kind of consumer we used to love. Think about smoking, think about Starrs, light a Starr. Light a Starr, think about Popsie, get a squirt. Get a squirt, think about Crunchies, buy a box. Buy a box, think about smoking, light a Starr. And at every step roll out the words of praise that had been dinned into you, through your eyes and ears and pores.” (lk 85)

Loo peategelane on Mitchell, kes määratakse reklaamima Veenus ekspluateerimise projekti. Ehk siis meest tabab kiire tõus maailma vägevate hulka – kuigi sellega kaasnevad omad ohud (näiteks kõrgendatud julgeolekuohu pärast ei ole politsei sind nõus enam kaitsma). Peategelase probleemideks on see, et Mitchelli prooviabielu paistab jooksvat pöördumatult karile ning firmas endas tehakse vastutööd ta püüdlustele projekti arendada. Ning kõigele lisaks veel salapärased atentaadikatsed.

Ühe sellise mõrvakatse tagajärjel ärkab Mitch orjastatud lepingutöölisena... ning maailm, mis talle rohujuuretasandil avaneb, on hoopis midagi muud kui tema firma toodetud reklaamides. Mitch otsustab tagasi pinnale võidelda ja emafirmasse oma tööpostile jõuda, kuna tema koha Veenuse asustamise projektis sai firmasisene konkurent ning palavalt ihaldatud prooviabikaasa on end hoopiski ühe kosmosekangelase käevangu heitnud. Ja viimaks avaneb võimalus orjusest vabaneda, ent seda tänu konservatiivide salarakkude heaks töötades... Ning neil omakorda plaanid Veenuse kasutamiseks.

Kui algselt jäi tekstist mulje kui miskist retroulmepõnevikust, siis tegelikult on tekst vähe keerulisem ning lugu areneb päris mitmekesiseks. Rääkimata kõiksugu loopööretest ja petmistest, mis niiehknaa põnevust üles peksavad. Ei saa öelda, et autorite loodud maailm oleks futuristlik või maagiliselt eriline, tegelased näiteks suitsetavad vanamoodsa ohjeldamatusega siseruumides ja on muidu viiekümnendate mekiga, rääkimata tehnika vanamoodsusest. Ent see pole muidugi peamine, tegemist siiski düstoopilise krahv Monte Cristo looga.

ulmekirjanduse baas

Triinu Meres – Oma saatuse sepp (Mullast oled sa võetud, 2013)

Meres hämmastab seekord looga, mis sobiks ehk suviseks lugemiseks mõnest naisteajakirjalisast. On suvi ja on noored inimesed, kes teevad looduskaunis kohas turismitalu hooldades vabatahtlikku tööd. Vihma ei saja, ööd on soojad ning grilliõhtud inspireerivad noormehi seiklustele. Aga neiud... neil ihud kuumavad, laisad seksimõtted loksuvad rambes kehas. Tekst jälgibki kaht liini – ühelt poolt kaks noormeest, kes lähevad vastu hommikut Matsalu kanti lällama, teiselt poolt Emilia, kes ei unista küll printsist valgel hobusel, aga siiski midagi uut ja enamat oma ettekandjaellu.

Kui noormeeste purjuspäine seiklemine kõrvale jätta, siis midagi muud otseselt loos ei toimugi. On vaid helge suvi ja toredad inimesed ja mõnus puhkus kerge füüsilise tööga. Lugu on otsekui vastukaaluks Merese süngele fantaasiale Täheajast – kui too on tinaraske, verine ja veidi deliirse õhustikuga, siis see on selline... ilus, kerge, õhuline. Ootamatu vaheldus, autor katsetab eri lugude kirjutamist.

Kim Newman "Professor Moriarty: The Hound of the D'Urbervilles" (2011)

Kuri geenius Moriarty. Palju põnevam tegelane, kui kuivikust Holmes, ma arvan. Tegu on Moriarty sidekicki Morani meenutustega ja täpselt nawu Watson jäädvustas oma isanda tegemisi, salvestas Moran Moriarty kuritegusid. Raamat ongi lõbus paralleelmaailm Holmesi omale, kus viktoriaanlikul Inglismaal tegutsevad pätid ja kaabakad.
   Moran ise on paadunud mängur, reetlik valetaja ning adrenaliininarkar, kelle jahikirg paneb teda mõrvama võrdselt nii tiigreid, räpaseid pärismaalasi kui ka naisi-lapsi. Tööd leiab ta Moriarty kuritegelikus Firmas, kus Moriarty on "kriminaalne konsultant". Ta ei soorita kunagi ise mingeid otseseid tegusid, vaid annab nõu ja tõmbab niite. Tema jaoks pole oluline raha ega võim, vaid võrrandid ja võimatute tegude kordaviimine. Raamatus figureerivad vanakooli kuritegelikud geeniused, kes omavahel võitlevad ja vahel koostööd teevad. Keegi ei suuda neile vastu seista. Raamatus on erinevad juhtumid, kus paadunud kaabakad palkavad Moriarty ja Morani teenuseid ja mõrvahimu, et röövida, tappa ja mõjutada süütuid.
   Sellist varjukülge on tore lugeda. Eks see kõik on seikluslikus, lihtsas võtmes mis pole mitte üldse paha lugemine. Kõik see on muidugi läbi Briti alama Morani šovinistliku, psühhopaatliku pilgu. Eks need suured pahad tegelased ja antikangelased on need kütkestavamad tüübid. Need pedelikud Watsonid ja kapten Hastingsid on tüütud ja vatti täis. Ehk seetõttu oli nauditav lugeda moraalitundeta pättide raskest elust ja seiklustest. Vahva!

Charles Stross – Tulundusühistu klann (2013)

Kolmas romaan sarjas “Vürstkaupmehed”, või õigemini osa sellest, kõik kolm seniilmunud osa moodustavad ühtse joruromaani, mida oleks hõlpsam lugeda ühes köites. Aga jah, eelmiste osade lennukast Miriamist on korraga saanud Klanni pantvang ja isiklikus laadis läheb asi ikka päris nutuseks – ees ootab abielu ja emapõli. Sest Klann vajab maailmaränduri geenidega kõrgesoolisi järeltulijaid. Ent olemasolevate intriigide keerisesse sekkuvad veel kaks jõudu – ühed, kes püüavad Miriami abielu takistada (mitte küll sel moel, mis naist eriti rõõmustaks) ja Ameerika Ühendriikide valitsus, mis tahab sellist paariariiki üleüldse paralleeldimensioonist välja pühkida. Ehk siis tegevusse astuvad äärmiselt paranoilised luureorganisatsioonid, mis püüavad eelmises romaanis Klannist ülejooksnud Mattiast võimalikult tühjaks lüpsta. Kuidas see õnnestub, on iseasi.

“Kuule, sa vaatad seda oma võmmi silmadega, mitte oma rahvusliku julgeoleku silmadega. Geopoliitiliselt on Klann tõeline luupainaja. Ükski meie tavalistest baasidest pole enam turvaline – need on projekteeritud, lähtudes põhimõttest, et valve hoiab pahad eemal, nüüd aga oleme vastamisi ähvardusega, mis jõuab kohale, ilma et keegi seda märkaks. Nagu oleks keegi välja mõelnud tehnoloogia, millega inimesi nähtamatuks muuta. Ja meie traditsioonilistest liitlastest pole tühjagi kasu. Esiteks nad ei tea, millega me siin vastamisi oleme, ja kui teaksid, oleks neil ilmselt tegemist omaenda pahandustega. Teiseks on nad vales kohas – me ei saa teha oma baase nende juurde ega nemad meie juurde, tavalised reeglid ei kehti. Ja edasi läheb veel hullemaks. Kujuta ette, millega võiks hakkama saada Al-Qaida, palgates need veidrikud oma pakikandjateks. Või Põhja-Korea?” (lk 161)

Ja see osa lõppeb kena pauguga, mis segab kaardid uuesti tundmatuseni. Ning tekib küsimus, et keda Miriam nüüd meestest eelistab, millise dimensiooni võrku langeb, kas New York või Uus-Britannia. Romaan jaguneb justkui pooleks. Ühelt poolt on see kõigi osapoolte vaheline jõhker vandenõumaailm (ja tõepoolest, Miriami uued sugulased ei kohtle naist just siidikinnastega), teiselt poolt on tekst küllaltki naistekas, ehk siis Miriami kui kaasaegse naise hingehädad sellistes... muutunud oludes. Kord on vandenõud peal ja naistekas all, ning seejärel vastupidi. Igal juhul, võrreldes Strossi muu loomega, selline lugejasõbralik kommertsromaan. (Jeerum, seda kordan vist iga “Vürstkaupmeeste” osa puhul.)

ulmekirjanduse baas

Vanad tädid enam ei mune (2003)

Mõtteteri põhjamaade noortelt nihilistidelt. C'est la vie.

“Esimesed inimesed maa peal olid Hunt ja Punamütsike, ja siis nad muutusid ahviks. Hiljem tulid gallialased ja indiaanlased, ja lõpuks said meist inimesed.” (Andrea, 8-a, lk 14) 

“Väga vanad inimesed olid tegelikult väiksena ahvid.” (Fredrik, 4-a, lk 22) 

“Kui mehega lapsi ei saa, siis võib neid saada lennukiga.” (Isabelle, 6-a, lk 29) 

“Kui jääd vanaks, jääb keha väikseks ja selle ümber on palju nahka. Ja oled nagu väike prügihunnik, kui maha kukud.” (Olivia, 8-a, lk 32) 

“Naiste ja meeste iseloom on erinev – naistele meeldib kaunidus, meestele aga disko.” (Aada, 6-a, lk 47) 

“Kui oled metsas ja aju kukub välja, siis me ei leia enam koduteed, sest siis me ei suuda enam selgesti mõtelda.” (Marten, 4-a, lk 55) 

“Maainimesed naeravad väga palju, sest nad saavad nii palju värsket õhku. Ma ei usu, et nende lapsed peavad lasteaias käima, sest neil on kodus õues nii palju värsket õhku. Pealegi nad söövad lilli, sest see on kasulik. Maainimesed paistavad täitsa harilikud, eriti tagantpoolt. Aga kui on udu, siis neid ei ole näha.” (Victoria, 6-a, lk 66) 

“Peaegu kõik pastorid on mehed, aga osad on naised ka. Enamus naisi ei taha pastorid olla, sest see on nii igav.” (Viktoria, 7-a, lk 77) 

“Väga tore, et loomi ei pea riietama, sest nii on palju odavam. Lehetäid on väga kenad loomad.” (Sofie, 5-a, lk 82) 

“Need lehmad, kes rohkem ringi jooksevad ja udarat raputavad, teevad jogurtit.” (Allan, 5-a, lk 83)

Lauri Teder – Mullikile (2013)

Teder on vast mitmekesisema luulebaasiga kui Jõgis, samas ehk ka tundelisem ja nö ilutsevam (kuidas kellelegi, eksole). No niisiis klassikalisem poeesia; kui Jõgis on üks konkreetne pauk in yer face ja liivaterade ragin lugemismasinas, siis Teder võib (saab? tohib?) oma laadis mõnda aega samamoodi jätkata, tema luuleharud pole nii selgelt tarastatud, siin on rohkem hägust mänguruumi ja võimalusi lugejate petmiseks. Ja no hardunuile kerge kaplinskidoos niisamuti. Eks autoril ole ka nõrgemaid või klišeelikke hetki (lk 20, 39, 51), aga kes teab. Ning eks ole ka Tartust juttu, ent neid luuletusi ei too allpool lugejatele imetlemiseks. Sest mis see Tartu ikka nii eriline on.

NUKUSILMAD 

oma esimeses Armani ülikonnas
mees
tahab kinkida end sünnipäevaks
ühes kinopileti ja šokolaadiga
nukusilmsele
neiule
kuigi sõbrad ütlevad
näe
tema juuksed on ka elavamad
kui tema silmad
aga mees ei kuula
pilk sulab silmadesse
huuled juustesse
ja keegi ei tea
kust ta selle
armastuse
võtab
ise selline
praktiline mees
(lk 9)

seal ta siis seisab

suits suus

feromoonid valla

vaatab pisikesi lapsi

nukra rõõmuga

justkui vana naine

kuigi ise nii noor

kuigi jah

noorus juba sureb

kuigi ei

vanadus alles tärkab

õnneks toob

alles äsja

pakendist saadud

kallima

ilmumine

ta seal raamatukogu

ukse ees

kahekümnendatesse

eluaastatesse tagasi

(lk 42)

tsiteerides eikedagi
kelle tööd on nüüdseks
vananenud
hävinenud
sõjas purustatud
ja ära unustatud
“ma ei saa aru
miks ma just
niimoodi elasin
muidu oli
enam-vähem”
(lk 52)

tere

bioloogiline

tõmblus

pikaldasel

planeedil

kuhu

sa siis

nii kiiresti

(lk 62)

müürileht

Rein Raud: "Rekonstruktsioon"

e. „Rekonstruktsiooni“ rekonstrueerimine.

See raamat ei meeldinud mulle.

Mulle meeldis see raamat.

Mittemeeldinud osa oli mahuliselt rohkem.

Meeldinud osa oli olulisem.

Raamatud võivad pakkuda vastuseid. Raamatud võivad esitada küsimusi.

Mulle lugejana tunduvad küsimused olulisemad ja huvitavamad olevat kui vastused. Vastused võivad mõnikord ka huvitavad olla, aga siis peavad mul endal olema küsimused olemas juba enne lugema asumist.

Selle raamatu vastused ei olnud minu küsimustele ja tundusid pealiskaudsed olevat. Selle raamatu küsimused ... olid küsimused, mille juurde pöördusin tagasi ka nädal pärast esmalugemist.

Enne nende vastuste ja küsimuste täpsustamist peaksin natuke selgitama oma lugemise meetodit.

Ma nimelt armastan krimikirjandust. Klassikaline detektiivilugu on selline, kus kurjategija isik ei ole teada ja lugeja saab enamikust olulistest asjaoludest teada samaaegselt detektiiviga. Lugemise käigus toimub võidujooks – kes saab enne kurjategija teada, kas lugeja või uurija. See õpetab tunnistusi lugema ja kõrvutama – kus on vastuolud, miks mõni inimene räägib tõtt vaid osaliselt ja kuidas tekib tervik, mille alusel.

Minategelasega jutustus on üks suur tunnistus. Tegelane kohati valetab ja kohati eksib. Kohati tõlgendab ta mittemõttelist ühemõtteliseks. Kui krimijutukas öeldakse tavaliselt lõpus jumalikult positsioonilt tõde ära, siis minategelasega jutustuses jääb see tõde ütlemata. Siis ütlevad tõe arvustajad. Tekib kanooniline käsitlus.

Mina lugesin Rein Raua oopust ilma kanoonilise tõeta ehk eelnevate lugejate muljetega tutvumata.
Kui lugemisest oli hulk aega möödas ja minu esialgsed muljed settinud, siis otsustasin vaadata ka, mis teised arvavad. Avastasin, (OHOO!) et kuigi tiitellehel oli vaid aastatagust aega tähistav number, oli kirikukäsitlus juba tekkinud. On olemas õige viis seda raamatut lugeda.
Kanooniline tõde ei langenud kokku minu tõega. Nii et selles mõttes olen ma sektant.

„Rekonstruktsioon“ on minategelasega jutustus. Minategelane tegeleb endaga rohkem aega (raamatu mahtu aluseks võttes) kui oma surnud tütrega. Kohe alguses alustab ta valega. Ta olevat Keskkonnaministeeriumi ametnik, ta kirjeldab ka oma tööülesandeid, kooskõla puudub. Tööülesanded on antud detailsemalt kui ministeeriumi kirjeldus – uskuda on, et need on tõesemad – tähendab, et tegemist on hoopis Keskkonnaministeeriumi allasutuse, Keskkonnaameti inspektoriga. Noh, äärmisel juhul peaspetsialistiga. Milleks see vale?

Selle juures mainitakse möödaminnes, et olevat tegemist korraliku palgaga tööga. Tööga seotud kohustustega ei pea ta oma (pärast vähidiagnoosi alustatud) uurimistegevustes arvestama. Tähendab, ta võttis end koheselt töölt lahti. Koheselt pärast diagnoosi saamist. Tal oli arstide poolt antud aasta ja selle aasta jooksul ei pidanud ta kordagi arvestama rahaliste võimaluste või nende puudumisega. Selle aja jooksul käib ta rahaga pigem pillavalt kui kokkuhoidlikult ümber – kaks välismaareisi, rohkelt alkoholi (muu hulgas ka haruldased margiviskid), mittevajalikud luksuskaubad (rõhutatult kallid kindad), lisanduvad järjest suurenevad ravimikulud (eelkõige valuvaigistid). 

Need inspektoripalga arvelt tekkinud säästud pidid ikka korralikud olema. Nii ameti kui ka ministeeriumi töötajate palgaandmed on netist kodulehtedelt leitavad – ning arvatava ametipositsiooni palgad on selgelt alla Eesti keskmise! (Ma välistan võimaluse, et olles diagnoosi saanud, võttis ta pangast suure laenu, arvates et tagasi maksma ta niikuinii ei pea – sellele puuduvad vähemadki viited.) Pigem võib arvata, et Enn Padrik oli ligi viisteist aastat altkäemaksu võttev inspektor – tööstusrajatiste kontrollimine tähendab siin, et tema poolt antav hinnang on kontrollitava jaoks väga suure väärtusega.

Eeltoodud arutlus on siin vaid illustreerimaks minu lugemise meetodit. Eelnev arutluse tulemus minategelase moraali ja sissetulekute kohta ei ole lõplik tõde. Tegemist on oletusega, mille valguses võib vaadata ülejäänud teksti.

Näiteks. Terviku seisukohalt on oluline isa-tütre suhe, mis mingil ajal hajus, jahenes, muutus olematuks. On võimalik, et tütar teadis(?), sai aru, mis frukt tema isa oli – see inspektoriametile tugineva regulaarse lisasissetuleku põlgamine võis olla põhjuseks, miks tütar ei tahtnud isa käest raha küsida, kui selgus, et sotsiaaltöö õppimiseks peaks ta minema tasulisele kohale. Seda raha tema ei taha, seda raha tema ei kasuta!

Minategelane võib aimata/teada taolist suhtumist – paljude minategelase küsimuste hulgas puudub isa-lapse rahalise suhte küsimus. Ta kirjeldab lapse majanduslike hädasid, laps tema käest raha ei küsi, samal ajal tundub issil jõukust olevat jagunud – ja mitte kordagi ei küsi ta endalt, miks ta siis minu käest ei küsinud. 

Ta ei küsi seda oma tekstis, sest ta teab vastust ja vastus on selline, mida ta kirja panna ei taha.

Kas Ivo Parbusel on lapsi?

Kui ma räägin siin lugemise meetodist, siis taoliste detailide alusel kirjeldatud järelduste tegemise alternatiiv on oletus, et kirjanik on loll ja laisk. 

Et kirjanik on välja mõelnud loo, ei ole tundnud keskkonda, ei ole viitsinud või osanud endale reaalelu selgeks teha... ja tulemuseks on Niff-Niff õlgedest majakene, mis laguneb esimese puhumise peale.
See lähenemine on võimalik, aga ei ole huvitav. Ei ole mulle isiklikult huvitav. Pealegi ei ole ma Raua varasemat loomingut lugenud, et oleks põhjust eelarvamuslik olla.

Nii et seni ja edasi kehtib oletus – kirjanik tunneb elu ja inimesi. Kirjanik on loonud mitu inimest ja need inimesed jutustavad lugusid. Nendes lugudes avalduvad need inimesed nagu inimesed lugusid jutustades ikka. Kusagil midagi liialdatakse, kusagil midagi vaikitakse maha ja mõni asi kohe nõuab valet.

Rekonstruktsiooni käigus rekonstrueeritakse mitte ühe, vaid kahe inimese elud. Minategelase elu rekonstrueerimisele on pühendatud palju aega ja see on lihtsalt igav. „Mina“ perenimeks on pandud küll Padrik, kuid iseloom ja saatus on rohkem triikimislaualik. Lame, leige, kergelt polsterdatud. Ei kirge, ei sisemist põlemist kuskilgi. Ise ta ütleb Maire olevat tema elu armastuse, ise ta ütleb selle olevat nii seepärast, et suurt armastust tema elus pole nagu olnudki. 

Ta on kogu aja mugavalt tiksunud kusagil, äia majas, riigiametis... Isegi 88-s aasta kuum suvi läks tema jaoks märkamatult mööda – sellest, et midagi toimus, saab aru vaid lapse (9-aastase lapse) kaudu, kes on ühiskonnaelu suhtes isast märkavam. Nüüd siis on talle öeldud, et elu hakkab läbi saama, tema vaatab tagasi ja nendib, et elu nagu pole olnudki! Ta on mees, kes pole võtnud riske, kes pole tundnud töörõõmu ja kirge. Ta tahtis saada näitlejaks, temas olevat olnud teadlasealget – ju vist nägid asja otsustajad triikimislaualikku hinge ja seetõttu ka selline otsus. Temas endas polnud ju hambad ristis otsust – minust peab saama näitleja/teadlane.

Huvitav kas autor on mõelnud sümboliväärtusega olevat episoodi, kus minategelane kutsub ühikatuppa lahke neiu ja see kepib öö otsa hoopis tema toakaaslasega. Neiu kutsub teda ka osalema, aga Enn Padrik... (pöörab selja ja teeskleb magajat?)

Minategelane väidab, et teda huvitab ja teda häirib tema tütre surma lugu ja muudkui jahub omaenda kujunemise ja arenemise lugu. Tühisuseks kujunemise lugu. Ega tema ise ennast ei kujundanud, tema isegi ei osalenud ühiskonna enesekujundamises. Tema lasi ühiskonnal ennast kujundada. Re- ja proaktiivsuse vahekord. Vahekorda pole – 100:0.

Triikimislaud – teda võtetakse, teda kasutatakse. Kunagi on ta vabrikus selliseks tehtudki. Ja nüüd siis (enne prügimäele minekut), üritab ta mõista noolt.

Me oleme ju samast puust tehtud!

Triikimislaud olla olnud ei ole just uhke ja hää. Süüdi ses saab vaid olla vabrik. Mis võib ju õige olla, aga pole eriti produktiivne suhtumine.

Jah, see Enn (kasutatav ka kirjapilt N.) Triikimislaua kujunemise lugu, kus ühiskondlikud suhted määrasid olemise, oli igav lugeda. Ei pakkunud midagi lugeja tunnetele ja ei pakkunud midagi mõistusele.

Palju huvitavam oli Tütre lugu.

Tütar üritas.

Tütar oli väga elus.

Nüüd kui tütar enam elus ei ole, korjatakse mälestusi temast. Korjajal endal on neid tütre kujunemise lukku sobivaid mälestusi väga vähe (isa/tütre lähedus(?)suhe!), tema käib ja küsib teistelt ja muudkui usub vahendatud jutte – Carola ütles, et tütar olevat öelnud...

Korjab neid jutte, lindistab neid, kuulab intonatsioone ja loob endale sobiva terviku. Tõe ja usutava vahekord teda ei huvita.

Tõe ja kirjutatu vahekord jutustuses tütre elust.

Kahtlasi episoode on rohkemgi, toon välja vaid kolm.

1. episood

On ärajäänud episood – tütar on pärast keskkooli läinud õppima Prantsuse filoloogiat – kontekst lubab arvata, et Eestis. Tütar on õppinud aasta või kaks ja läheb Pariisi ühiskonnateadusi õppima. Mis toimus selle aja jooksul? Kellega ta kohtus ja kuidas tekkis huvide ja eesmärkide muutus(?), seda küsimust minategelasel ei teki. Minul tekkis. Miks minategelane sellest vaikides mööda vaatab?

2. episood

Vägistamise lugu on lugu, mis tundub olevat lugejatele/arvustajatele ja isale ühene ja selge olevat. Tuletan meelde teksti. Tütar tahab avaldada seltskonnale muljet, seltskonnas jutustatakse endaga juhtunud häbiväärseid lugusid, eelmised jutustatud „häbiväärsed“ lood olid ju lahjad. Ja siis jutustabki loo, mis pani kõiki ahhetama ja tõsisel ilmel noogutama – jaaaa, me mõistame sind!

Lugu ise. Tütar suhtles tihedalt prostituutidega ja oli neid põhjalikult küsitlenud nende elu suhtes, tähendab tal pidi olema arusaam prostituudi elu riskidest. Ta otsustas neile tõestada, et ta ei ole paljalt teoreetik, riietas end prostiks ja läks tänavale lantima. Lantimise tulemusena läks ta kahe araablasega hotelli, kust väljus mõne aja pärast. See olla muutnud tema elu. Tal olla väljudes kohe teistsugune nägu ees olnud.

Oh jaa, ei ole muud võimalust, kui et vägistati! Araablased ju! Ja vägistamine on üks kole asi. Kohe nii kole asi, et kui mõni naine sellele vihjab, siis on see kohe tõsi! (Raamatuski oli vaid vihje ja isegi mitte sõnaselge väide.)

Isegi juhul kui Tütre jutustatu oli ikka sõna-sõnalt tõde, siis on olemas ka teistsugused võimalused:

• nad seal hotellis ei seksinudki, vaid tütar sai mingil põhjusel religioosse elamuse koos araablastega (suur osa raamatust on religioosse suunitlusega);
• nad küll seksisid, kuid ilma vägivalla või sellega ähvardamata ja tütre tippelamus seisnes enda teadvustamises prostina;
• nad küll seksisid, kuid tütre tippelamus seisnes prostina orgasmi saamises (– on vist küll häbiväärne, või kuidas?);
• ...
• võimalusi on palju

Osades keskaegsetes kriminaalõiguse süsteemides oli vägistamine selgelt ohvri käitumisega defineeritav – naine pidi kõigest jõust appi hüüdma, kui ei olnud appi hüüdnud, siis ei saanud pärast vägistamises süüdistada kah. Tüdruk appi ei hüüdnud, kuigi võimalus selleks oli olemas ja oma jutustuses rõhutas ta nii abi kutsumise võimalust kui ka sellest loobumist.

3. episood

Surma lugu on antud ainult ühe isiku tunnistusena. Selles tunnistuses on olulised vasturääkivused – lugu lihtsalt ei saanud nii toimuda, nagu tema seda jutustas.

Seenemürgituse sümptomid ja tulemus viitavad vaid kahele võimalikule (Eestis leiduvale) seeneliigile – valge või roheline kärbseseen, aga mõlemi puhul on söömise ja esimeste mürgistuse sümptomite ilmnemise vahel 6 – 12 tundi. Nii et kogu see seenesöömise jutt koos kohese ülakorrusele surma ootama minemisega oli jama.

Juhul kui juhuslik mööduja oleks märganud tulekahju ja teatanud sellest päästeametisse, siis oleks tavapäraselt pidanud tuletõrje saabumise ajaks olema hoone lausleekides. On olemas tulekahju levimise kiirus ja päästeameti võimalik reageerimiskiirus. Kõrvaline koht, päevane aeg, külast eemal, vana kuiv puumaja, aknad kinni, toas põlesid kardinad lahtise leegiga – tõenäosus, et tuletõrje jõudis kohale oli kaduväike – mööduja pidi nägema akna taga tuleleekide kumamist ja tuletõrje olema väga lähedal. Mina arvan, et jutustaja ise helistas päästeametisse veel enne, kui tulekahju oleks olnud väljapoolt maja märgatav olnud. See aga oleks tähendanud mobiili eelnevat laadimist...

Juhul kui lugu ei saanud toimuda nii, nagu ta seda jutustas, siis mulle tundub kõige usutavam arvata, et jutustaja ise oli kogu ülejäänud seltskonnale juba eelmisel päeval seeni söötnud – surmakirjad olid kogu grupil juba varem valmis kirjutatud. Muide, nende nn surmakirjade teksti ei ole täpselt ära toodud, on olemas ka võimalus, et „Jumala palge ette astumine“ (mida mainitud) ei tarvitsenud tähendada füüsilist surma selles ilmas.

(nii et tõeline mõrtsukas loodab kusagil fotolaboris ohvri isalt kaastunnet välja pressida)

Issi on hariduselt bioloog (seened võiksid talle tuttavad olla?!).

Miks see issi siis (väidetavalt) usub ja kirjutab teistelegi teadmiseks, et tema tütar läks usu tõttu lolliks ja tappis enda ja veel kolm inimest? 

Inimese sisemus on keeruline.

Sinna sisse ei näe.

On vaid tekst.

On vaid tekst, kust lugeda, et N. Triikimislaua elu on läbi, aga elu nagu ei olegi olnud. Mitte nii, nagu Tütrel, kelle elu oli küll poole lühem, aga kus oli sära ja võitlust ja püüdlust...

Jube loll on uskuda, et olengi oma ainukese elu, mis mulle antud – lihtsalt ära raisanud.

Ei ole sellest ise üritanudki midagi teha.

Mitte nagu Tütar. Samast puust ju.

Siis peab ju uskuma, et ise oma elu juhtimise püüe on vale ja viib vaid hukatusse.

Mulle meeldis siin raamatus veel:

• Tegelaste hariduse erisused või õigemini selle (hariduse) puudumine. Kosmeetikakooli filosoof vaidleb kunstnikuga – loomulikult tundub kaks aastat ühiskonnateadusi läbinu nende taustal vaimuhiiglasena ja saab särada. Ei ole ühelgi teoloogiat ega filosoofiat õppinul võimalust autorile rumalust ette heita – see, mis ära toodud, ongi harimatu inimese jutuna kirjutatud.
• Minategelase pseudoteaduslik põlastus nende eelmise punkti juttude suhtes – ei olla „originaalne“! Justkui peaks „tõde“ tingimata olema originaalne. Et avaldamisväärne on vaid see, mida öeldakse esimesena maailmas – ja tõde olemine ei muuda midagi avaldamisväärseks.
• Et see lõpuosas kirjeldatud grupp ei tekkinud nende tarkade lobisemiste tulemusena, vaid üksikkäitumistega saavutatud katarsise ja rituaalide koosmõjul.

Ma vist vihjasin sellele juba eespool, aga siiski – kui mulle antaks valida kahe elu vahel, siis mina tahaksin olla Tütar ja mitte issi!

Ja ikkagi – mis toimus Kaskedetagusel tegelikult?

See on see küsimus, mille pärast see raamatu mulle meeldis.

Naljakas tähelepanek:

Paar aastat tagasi avaldas üks sekt avaliku kirja, kus palus end edaspidi nimetada „moraalseteks värdjateks“. Minu tuttavad suutsid praegu selle sekti liikmetest nimetada vaid Rein Rauda, ülejäänud olid unustuses. Aga tema on nüüd nagu Lenin juba – ütleme Rein Raud, mõtleme „moraalne värdjas“ ja kui ütleme „moraalne värdjas“, mõtleme Rein Raud.