Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten - Elekter meie vahel (2025)

 

See kogumik paneb natuke kukalt kratsima. Näib, et mõlemad autorid on hetkel õige viljakas meeleolus ja seeläbi produtseerivad küllaga jutte, et niimoodi vast aastaga välja anda üks jutukogumik - aga samas tundub see minule kuidagi poolikuna. Vast pool kogumikku on selline, et õigupoolest võinuks neid tekste veel edasi toimetada või laiemaks kirjutada või lasta neil settida (noh, mitmel puhul tundub, et teksti lõpp tuleb kuidagi kiirendatud tempos, erinevalt teksti algosa või edasiarendusega).

Enamvähem kõik need viie punkti lood võiksid olla … põhjalikumad (nojah, tekstide keskmine hinne ongi kokku 5). Kuue punkti tekstid on minu loogika järgi kenasti lõpetatud; kogumikku alustav ja lõpetav nelja punktiline jäävad lihtsalt meeleolukaks laastudeks, mille lugemine või mittelugemine pole just oluline (see lihtsalt illustreerib kahe lähedase autori koostööd). Ma saan aru ja mõistan, et teksti paberil avaldatuna nägemine on igati hea tunne, aga vast rohkem kannatlikkust ja tuima toimetamistööd ja ajaga settimist. Muidugi, samas pole minu asi õpetada või soovitada, las inimesed kirjutavad nagu heaks arvavad.

Mis selle kogumiku puhul rõõmustab, on tugevate naistegelaste esinemine igas loos; enamasti pole tegemist tüüpidega, vaid elusate naistega. Kuigi raamatut paistab domineerivat Kalmsten oma algus- ja lõppsõnadega (ja miks on nii, et kui autorite nimed on kõrvuti, on alati Kalmsten esimene - tõsi küll, kaanel on vastupidi), siis tegelikult jagunevad tekstid igati pooleks - viis sooloteksti nii Suukilt kui Kalmstenilt, kolm ühist lugu. Kuuest tekstist moodustub kolm paari (nö Maavald, Igaviku värav (vast kogumiku tugevaim paar) ja siis see alguse ja lõpu lõikav erootika).

4/10 “Igavese talve piiril” Manfred Kalmsten

5/10 “Seitse saavad äratatud” Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk

5/10 “Leidlaps. Hateri lugu” Manfred Kalmsten

5/10 “Elekter meie vahel” Lüüli Suuk

5/10 “Neimaristsed” Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten

5/10 “Igaviku väravale” Manfred Kalmsten

6/10 “Naasmine Igaviku väravale” Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk

5/10 “Mis ei tapa, teeb tugevaks” Lüüli Suuk

5/10 “Mõõgad ristatud - igaveseks!” Manfred Kalmsten

5/10 “Sloughbury afäär” Lüüli Suuk

6/10 ““Ema südant…”” Manfred Kalmsten

 5/10 “Vikatimees” Lüüli Suuk

4/10 “Igavese armastuse nimel” Lüüli Suuk

ulmekirjanduse baas

mööda netti

algernon

reaktor

Mats Traat - Mänguveski (Eesti uuem novell, 1986)

 

Lugu Least, kes ühise puhkuse ajal viib oma insenerist mehe vaatama naise lapsepõlvemaad: seal, kus ta oli elanud enne linnaminekut elanud kolmeteistkümnenda eluaastani. Suvi, palav, tolmavad teed, nemad liiguvad bussipeatusest jala Lea lapsepõlvekodu otsima. Lea proovib mehele rääkida, kuidas ta seda maastikku koges, palju elavamana kui see muidu on; mõndagi meenutab ta vaid ise.

Ja see naabripoiss Väino, tema tollane vaenlane - nii koolis kui kodukandis. Väino, kes teda ikka kiusas ja vahel ootamatult musi nõudis, kuni viimaks võttiski. Ja kes kinkis talle mänguveski, millest Lea lapsena nii unistas - ning millest ta ikka ilma jäi, kui poiss võttis kingi tagasi. Lea palub nüüd oma insenerist abikaasat, et see meisterdaks talle mänguveski. Mees viimaks nõustub, kuigi ta pole varem teinud midagi sellist. Ainult et …

Omamoodi lugu unistustest ja reaalsusest, mis tegelikult vastu vahib. Tüdrukuna unistas Lea abikaasast, nüüd tal ongi tüsenev insener, kes just pilgust soove ei loe. Millest siis Lea õieti unistas ja kuhu ta siis on välja nõudnud? Eks see tekst ole linnastumisest ja juurte kaotamisest; vanad majad ja maamärgid on hävinenud või ümber tehtud, insener ei oska enam … mänguveskit teha.

August Kitzberg - Pika patsiga preili (Külajutud, 1971)

 

Omamoodi töötlus kogumiku avaloost “Murest murtud”, aga pisut-pisut helgemas võtmes. Ehk siis järjekordne talupärija armub neidu, kellega tal ei lasta abielluda. Pärija loobub mõne aja pärast talust oma noorema venna kasuks ja läheb linna, kus siis jääbki aastateks virelema üürituppa ning mõtlema, mis küll kõik võinuks olla, kui see pika patsiga preili poleks sunnitud abielluma oma kihlatuga.

Kitzberg ei loo peategelasest miskit positiivsete algetega tüüpi, ongi üks udupea, kes on endast kõrgel arvamusel (sest ta on nii haritud), aga samas pole tal just hakkamist ega suuremat reaalsustaju. Ja noh, see preili … on ta siis kadakasakslane või midagi sellist. Ühesõnaga, mingil moel huvitav tegelaste valik, aga samas vähe uimane lugu.

Heljo Mänd: Tuulebarbar

 

See on rahvaluule kõlaga kogumik. Kuigi vahele jääb teistsuguseid luuletusi rohkemgi, tulevad ikka tagasi algriimid ja ümberütlused (eidekesed-emmekesed), näkid ja laandeuitamised, kindakiri ja puud-hundid-ussid-ojad-jõed-mered-taimed-linnud-haldjad-kivid.

See on tõsine kogumik. Ei mingit napakat lapselikkust, ei midagi võltsilt helget, ei midagi, mida ma ise naise ja emana, katkise ja kaunina ära ei tunneks.
Elu on ergav ja sageli valus. 
Sagedamini valus kui mitte.

ära huika mind tagasi laantesse oh ära huika

kardan ja kordan su nime
viskan kutse kui kinda
kui ümber on pilkane pime
ei siis küsita hinda


Kivisõnad suus
sõnakivid käes
laon vaikimise müüri
vaikimine on kuld
kord ma küsisin vihmalt
vihm miks sa vaikid vihm
valad sala sõna juurte juurde
kord ma küsisin lillelt
lill miks sa ei räägi lill
ainult õitsed
keegi ei vastanud
läbi miilide miilas su pilk
lepitust
põletas silmade vaenukae
tuhaks
ikka kivisõnad jäid suhu
sõnakivid kätte
laon vaikimise müüri
vaikimine on kuld

Muuseas. Heljo Mänd selles raamatus on sõdalane. Mitte see, kes seob haavu ja hoiab, mitte see, kes matab ja nutab. Tema on see, kelle suu oli punane võitluslipp ja kelle rinnast viis südame kuul. See on tema, kes tuulte pääl otsib ja oigab - mitte see, kes tagasi koju ootab.
Ma tunnen tema enda sees ära. 

Tekitas tahtmise ise luuletusi kirjutada ja samas võttis selle tahtmise, sest kõik on juba kirjas, juba olemas, mis ma enam. 

Jaagup Mahkra: Hundid kütivad öösel

Hoopis teistmoodi hea lugu kui "Hõimu toitja" või "Matilda". 
Need kaks on keerukad, kihtide ja sisemise tarkusega jutud, millest võibolla iga lugeja aru ei saa.

Aga "Hundid kütivad öösel" on hea sellises mõttes nagu on hea "Kääbik" või Poirot-lood. Ehk sujuv, takerdumisteta, tore ajaviide, mis ei nõua lugejalt muud kui tema aega, ja annab võimaluse see aeg meeldivalt täita. 

Siiski on toredad detailid toredad. 
Väga mehine mees on see peategelane. Elukutselt sõdur, igasugu ilmanurkades tapelnud, kõikvõimalikke jubedusi näinud ja küllap mõndagi teinud. Ja me näeme teda tegelemas oma soengu ja kammidega. Oo, kammid on nii toredad.
Seksisteen küllusikult paksu naisega, tema imeliste kehavoltide naudisklev kirjeldamine. Väga meeldis, erutus on kirjeldustes, taju tuleb koos nendega, oo. 
Günaasiumi olemasolu. Maadlejaõlgadega naine. Vann on nii mõnus. Et preester tunneb kuufaase ja teab, millal millisest aknast kuu sisse paistab. 
Et hundikuningas otsustab, kas kellegiga rääkida tasub, temaga võideldes. 
Huntide lõhnataju ja sellega mängimine.
Ja noh - lahendus oli üsna armas. Mitte läbipaistev, ent ausalt eelnevalt mängu toodud fakte ja mängijaid arvestav. Ma natuke rohkem kui teisi kahtlustasingi seda, kes Pahaks osutus, aga peamisel seepärast, et ta tundus liiga süütu.
Ehk noh - ma olen ennegi krimkasid lugenud, ma tean, kuidas need töötavad.
Nagu Poirot-lugu, noh =)

Lõpuosa - huntide jaht ja jääkaravan, segadus, kus siis Igenak ja mägilased asusid, vibulasu või suudluse kaugusel - loost oli mitte-nii-viimistletud ja hea kui eelnev. 
Ma ei tunne, et peaksin Mahkrat õpetama kui pädevam autor. Et teeksin ise palju paremini vms.
Aga vanema ja kogenuma kirjutajana, võin öelda, et MINA olen just seda õppinud karmidest kogemustest: mul on aega vaja. See, mis esmases eufoorias tundub valmis loona, vajab tegelikult veel viimistlemist. Ja jääb silma kõigi nelja loo puhul ses kogumikus, et juttude peaaegu lõpud ja veidi ka lõpud ise on iga loo üldtasemest nõrgemad. 
Vbla on Mahkral ka aega vaja, aga ta ei tea seda ise veel?

Kokku ikkagi: nauding. Nii hea kerge lugemine. Ning mulle meeldib see maailm, mille Mahkra annab.

BAAS

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte (2025)

 

Kui Loomingu Raamatukogust üldiselt ei oota lahedamat lugemist (eelmisel aastal võinuks need olla ehk Ondjaki ning võibolla Eisenschmidti mälestused), siis tõepoolest, nagu tagakaanel lubatud, saab Davidjantsi lugusid kogeda südamerohtu võtmata.

Mis ei tähenda, et oleks vaid rõõmus ülevaade ühe suguvõsa helgematest hetkedest - pool suguvõsa on siiski pärit Bakuu armeenia kogukonnast, mis Karabahhi sõja tõttu on lagunenud diasporaaks. Huvitav, et emapoolsetest sugulastest on juttu vaid eesti-läti vanavanematest (kes on vägagi olulisel kohal), aga erinevalt armeenia poole rägastikust siin rohkemat pole.

Eks selle raamatu puhul tekib paratamatult paralleel Kairi Looki “Tantsi tolm põrandast” romaaniga - autorite sünniaasta (1983) on sama, enamasti jagatakse ühiselt ka Tallinna aegruumi. Tõsi küll, mõlema teksti puhul tekib autobiograafilisuse küsimus: kui Davidjantsi puhul küsiks, kui palju on autobiograafias ilukirjandust (nimekuju “Danieljants” kasutamine?), siis Looki puhul pigem vastupidi, kui palju on ilukirjanduses autobiograafilist (aga sel juhul pole muidugi vaja suurt arutada selle üle). Sellest lähtuvalt on autoritel erinevad lähenemised - kui Davidjants mängib üsna lahtiste kaartidega, siis Looki puhul pole midagi otseselt kindlat.

Aga millised lahtised kaardid - kuidas üks kuueliikmeline armeenia-eesti pere hakkama saab kauboikapitalismi tingimustes, kuidas mässavast tütarlapsest sirgub … sirge seljaga naine. Nätsukommid, peod, alternatiivmuusika. Ja pered ja suguvõsad ja lapsed ja sõbrad ja Tallinna vanalinn ja Jerevan. Autor ei võta siin ette mingit süva-uuringut mäluteemade või traumade asjus, see on õnneks ühe inimkogemuse kaardistamine, mis samas ei pretendeeri ülimuslikkusele; see on raamat inimestest ja kuidas autor on nendega kokku puutunud. 

Kultuuriline taust ütleb vast ehk rohkem praegustele keskealistele ja miks mitte ka noorematele lugejatele; samas muidugi tollastele keskealistele ehk huvitav kogemus, kuidas nende lapsed võisid tol ajal end tunda.

August Kitzberg - Püve Peetri “riukad” (Külajutud, 1971)

 

Üks ilus jutt sellest, kuidas lesest talupidaja oma kolm tütart tanu alla sai - hoolimata sellest, et talu oli mõisale võlgu ja sellest johtuvalt polnud kaasavaraks raha anda. Aga Püve Peeter mõtles välja viisi, kuidas talupidamine kolme väimehe abil uuesti rea peale saada ja veel koguni kasumitki teenima. Muidugi, selleks oli vaja ka mitmete asjaolude kokkulangemist ja väheke väimeeste väänamist. Aga mis peamine - keegi ei jäänud vanatüdrukuks! (Siin raamatus on see üks suur-suur probleem.)

Eks see tekst olegi selline humoorikas ja elujaatav edulugu - raske on seda süüdistada realismis. Imaginaarne Mulgimaa, kus elatakse kui Kungla rahvas muistsel a’al, tõsi küll, 19. sajandi tsaaririigi tingimustes. Kitzberg trallitab siin kasvõi tegelasnimedega, nii on kolm tütart nii kenaste Tiina, Miina ja Liina (õigemini küll Leenu, aga seda ei kasutanud keegi). Ja need kosilased ning kuidas äri ja abielu lepinguks kokku seatakse. Tõepoolest, vähe utoopiline lugu ühe küla ülesehitusest, aga vast võis see omal ajal tuua lugejatele kenasid unistusi paremast elujärjest (ikka väga erinev visioon võrreldes Särgava-Petersoniga).

“Vaieldakse sagedasti selle üle, missuguse vanuseaastani naisterahvas nooreks jääb, või selgemini ütelda, mitmenda eluaastaga noor neiu rahva suus vanatüdrukuks muutub. Kusagil ei teata selle kohta kindlat ajamõõtu. Noh, Mulgimaal on see mõõt olemas. Kui tütarlaps esimesel, teisel, ka veel kolmandal aastal peale leeriaega ei ole mehele saanud, loetakse teda vanatüdrukuks. Möödaminnes olgu öeldud, et vanapoisid selle vastu Mulgimaal seda kauemini noored seisavad. Mulgimaa kliima on juba seesugune, mis meesterahva värske hoiab, ehk võõras keeles ütelda, “konserveerib”. Kusagil ei leita nii palju vanapoisse kui Mulgimaal, aga vanad ei ole nad keegi.” (lk 205)

Lüüli Suuk - Igavese armastuse nimel (Elekter meie vahel, 2025)

 

Töötlus kogumiku avaloost “Igavese talve piiril”, mis kirjutatud raamatu kaasautori Kalmsteni poolt, kelle teksti mehe vaatepunktile on siin vastukaaluks naise (või kuidas seda feminiinset olendit nüüd õieti nimetadagi) vaatepunkt - kuidas ta kõigest hoolimata (omasuguste?) metsast väljub, et koos tavalise mehega anduda kirelainetele.

Kui Kalmsteni teksti puhul jäin mõtlema, kuidas see suhe puhtfüüsiliselt õieti võimalik on (kuivõrd naispool on sedavõrd külm), siis ega õieti saa siin sellele küsimusele vastust. Seksuaalakt toimub, sest osapooled tahavad nii. Nojah, fantaasia.

August Kitzberg - “Rahvuslik” (Külajutud, 1971)

 

Vähe humoorikas jutt tollastest nö trendiinimestest - antud juhul siis noormeestest ja neidudest, kelle suurem energia kulus kõiksugu rahvuslikel tantsupidudel käimisele ja erinevatele hilpudele kui et igapäevasele töötegemisele.

Nii on üks linalakk Mall, kellega peategelane on mitmel puhul kokku puutunud: neiu on teda ikka külla kutsunud, näiteks viimasel korral on pakkunud, et nende juures saab praetud parti mekkida. Ühel pühapäeval tuli peategelasele küll kaks Tartu üliõpilast ning igavuse peletamiseks otsustavadki Malle poole külla kõmpida - lubatud parti sööma.

Mall … seda ei oodanud, ega ta emagi, kes peab nüüd kibekiiresti maja koristama, et külalised saaks tuppa kutsuda. Nagu külalised tähendavad, elab rahvuslik neiu üsna … ligadi-logadi ja ega ta vassimisedki märkamata jää. Ja part, kus on küll part …

Selline lühike satiiriline pala lõbusa noorsoo asjus, seda keset venestusaega. Eks tasakaalustamiseks võinuks tungida ka mõne rahvusliku noormehe eraellu, oleks vast vähe ausam olnud.

Jaagup Mahkra: Hõimu toitja

 

See on veel parem lugu kui "Matilda".
Esimest korda - isegi "Matildas" ei tundnud ma seda veel - on Mahkra kirjutanud tegelaste siseellu süüviva, inimeste erinevaid motiive ja elukogemusi mitte ainult arvestava, vaid nendesse sügavamalt vaatava jutu. Loen ja imestan. Nii läbinägelik! Nii elus! Keegi pole "paha", keegi pole "hea". 

AWWW!

Peategelase sisemine rännak, see, kuidas tema veendumused ja põhimõtted vaikselt läbi kogu loo ikka ja jälle kokku varisevad, sest tunded kisuvad teisele teele, on väga hästi, usutavalt ja samas empaatiliselt kirjeldatud.

Igal tähtsamal kõrvaltegelasel on rohkem kui üks tahk, enamasti ka rohkem kui kaks.
Inimgruppide dünaamikad ja samas siirad tunded, mõlemad on jutus olemas. 

Loen ja naudin. 
Vägivalda, lurtsatavaid silmamunasid ja soolikate väljakukkumist on ikka ka, aga ausalt - mu jaoks need on pisiasjad, pisiasjad. Jah, elu on elu, siia kuuluvad igasugused asjad, nii kirglikud suudlused kui lömatastatud kolbad, nii šokis aju kummalised mõtteuperpallid kui adrenaliini abil tehtud kangelasteod. Ja mäda ja hais ja poolekshammustatud kehad.

Hästi kirjutatud tugevaid jahi- tapa- ja võitlussteene on omajagu ja alles päris lõpus (posti külge seotud vangiga) stseenis mõtlesin, et palju saab. Seda ei olnud lukku vaja. 
Halb see stseen ka ei olnud. Lihtsalt lugu on nii hea, et mõttetu liigliha, kui hästi kirjutatud tahes, oleks võinud üle parda heita.

Veidi sama kehtis ka loo päris lõpu kohta - esiteks oli stseen veidi liiga pikk ja teiseks naatukene ebaloogiline. Aga ikkagi hea. 
Lihtsalt kui lugu on VÄGA hea, siis ainult headus lõpus on veidi visinal väljasuremise moodi. 
Mis ei ole kriitika, tegelt. 
Või no on ka, aga lugu on nii kohutavalt hea, et seal sees ei jäänud mind härima ei arusaamatus, kui palju siis odaga ikka türannosaurusele viga teha saab (üks plaan on ta kahe odaga ära tappa? tõesti?), kas ajarändudega väga suurel määral muudetud tulevik üldse on miski, mida tsivilisatsioon tahta võiks või kas ajarändude tulemusel tekkivad erinevad universumid on või ei ole üldse teema. 

Rääkimata pisikesest ebaloogikatest selle või teise võitlus- või jahistseeni sees ja juures. 
Olen kindel, et Mahkral olid kõik need stseenid peas täiuslikult selged ja nähtavad, kuid vahel on vähem rohkem. Kõike ei pea hästi täpselt ära kirjeldama, sest siis tekibki minu sorti lugejal "oot! Aaaaga siin ta ütleb nii, ent siin teeb nii! VASTUOLU!!!" 
Mõnikord (ütlen kui kirjanik kirjanikule) peab kirjutatud täpse punkt-punktilt seletuse, kuidas ja millest varjualune püstitati, võtma oma pähe; mhmh, ma ise nüüd tean, kuidas nad seda tegid, ja kirjutama: "Õhtul tegid nad omaette ropendades nahkadest ja vitstest hädapärase vihma-ja tuulekaitse ja heitsid teineteise kaissu, et kehasoojust hoida."

See selleks. Tegelt: kes olen mina, et õpetama hakata?
Lihtsalt minu arvamus.

Loos on inimesed JA dinosaurused mõlemad. Saurused on nunnult sulelised nagu viimastel aastatel teadlastele selgunud on, ja kuidas saavad inimesed ja saurused korraga tegutseda, on juba Mahkra teema. Mina rohkem ära ei seleta.
Tahtke seda lugu lugeda.
Nii hea, et võtab ohkama.

BAAS

Ernst Särgava-Peterson - Jutustusi (1959)

 

“Oheliku-vana jõulunägemus” - jutt siis otsene järg tekstile “Tulge appi!” - sauniku-pere on Oheliku valdustest välja visatud (aga milline draama, Juula püüdis sauna koos kinniaheldatud lastega maha põletada) ja seetõttu peremees tülis sulase Antoniga, kes on üles ütlemas oma lepingut. 

Enne jõule kuulatakse ühiselt jõulujuttu hobusevarastest, kes kirikust möödudes kuulevad jõulujutlust ning sellest läheb neil meel härdaks ja hobune tagastatakse. Sulane Anton, kes seda talurahvale ette loeb, peab seda juttu tobeduseks - keegi ei käitu nii, selline jõuluime on jaburus. Pererahvas aga arvab, et jõulud võivadki nii meelt parandada.

Viimaks keeratakse ühiselt värskele heinale magama ning seejärel Oheliku Madis näeb und, kuidas ta koos Antoniga sõidab jõulujutlusele ja seejärel terve jutluse kardab, et sauniku Toomas oma lubatud kättemaksu nimel ta hobuse röövib jne. Aga keset jutlust ei saa lahkuda …

Jällegi, Särgava pole mingi Kitzberg ja millegipärast ma ei saa tekstidega ühele lainele, kuidagi … aegunud nagu - või noh, kui Kitzberg jutustab sellest ja teisest, siis Särgava teeks nagu rasket tööd, hambad ristis vehib õigluse nimel. Ja noh, vähe kaugeks see jääb, või siis ajakajaliseks. Või siis tõepoolest, tahaks lugeda pigem tilulilu kui töörahva raskest elust?

Piinlik küll, aga varem polnud midagi lugenud sellelt autorilt. Ja noh, kas nüüd just uuesti kätte võtaksin ta loomet.

August Kitzberg - Sauna-Antsu “oma” hobune (Külajutud, 1971)

 

Mõneti veider, aga Kitzbergi lühemad lood meeldivad enamasti emotsionaalselt rohkem kui pikemad oopused (no muidugi on “Libahunt”). Eks siin ole ka see, et kuidagi lühidalt võetakse kokku see inimelu kurbus, pole seda pikemate tekstide veiderdamist autori ja lugeja vahel.

Ants on rentnik, kes elab oma naise Leenaga künka otsas hurtsikus, mille ta on ise ehitanud, niisamuti on ta sellele muidu viljatule liiva- ja kruusahunnikule vedanud mulda, mis teinud siis koduümbruse roheliseks. Lapsi küll vanakestel pole, sest vaestena said nad paari mitte just noortena. Aga Ants ja Leena elavad ikka rahulolevatena, mees on austatud kogu vallas ning naine hinnatud käsitööline. Mehel on küll unistus - et tal oleks veel päris oma hobune, vankriga ja puha, ning pühapäeval saaks kasvõi kirikusse sõita.

Ühel õhtul nägi Ants tee peal komberdamas kohalikku külasanti Toomast. Et vanamees näis nii hädine, kutsus Ants ta enda juurde, ajas juttu, pakkus süüa-juua ning viimaks öömajagi, kui nägi Toomase seisukorda lähemalt. Öösel hakkas külaline hinge vaakuma ning kodused küll püüdsid teda aidata, aga ei, vanamees oli minemas. Tänutäheks lahke kohtlemise eest kinkis Toomas Antsule oma varanduse - elu jooksul kogutud rublad. Raha eest korraldagu matused ja ülejäänu eest ostku omale hobune. Antsu oma hobune!

Nojah, nagu vihjatud, siis päris nii see lugu ei lõpe. Aga jah, jälle olupildike vaesema rahva eluolust (Hans Agar!). Lühike tekst, aga mõjuv.

Manfred Kalmsten - “Ema südant…” (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kalmsteni katse kirjutada viiking-punki on päris vaimukas - vasaratega purustatakse vastaste mechasid, et selgitada Odini või Wotani ülemvõimu (ses suhtes pole küll mingit sarnasust Andersoni “Kõrge ristiretkega” - kui, ehk mingi maailmavaateline ühisosa).

Maailm on ühtaegu kõrgtehnoloogiline - kuivõrd kasvõi kihutatakse eri planeetide vahel - kui ka maagiline (kui nüüd ikka Rahi tegemistest õieti aru sain). Kõike seda kaunistab religioosne sõda (hetkeks meenub Yoon Ha Lee Hexarchate maailm), kus erinevate maailmalõpu nägemuste taha peidetakse küsimus ülemvõimust.

Jutu peategelane on sõdalane, kes soovib viimaks erru minna, pöörduda tagasi tsiviilellu; ta pole päritolult niiehknaa eliidi hulka kuuluv viiking. Kuid selle asemel määratakse talle viimane lahinguülesanne - ta peab viima oma rühma Wotani pooldajate viimasesse kantsi ja sealt elusalt välja tooma ühe inimese. Või muidu.

Et siis, viiking-punk. Ma küll ei kujuta ette, kuidas seda laiemasse tarbesse võtta, aga üks korralik romaan või triloogia võiks küll selle lahti kirjutada; Kalmsten on selleks visandanud päris huvitavaid võimalusi nii sisult kui vormilt. Ja noh, loo pealkiri … elagu emad!

Ernst Särgava-Peterson - Tulge appi! Tükike misjonitööst Indiamaal (Jutustusi, 1959)

 

Kitzbergi külajuttudega pea samal ajal (1901) avaldatud tekst on ikka hoopis teisest puust. Kitzberg ajas ikka vähehaaval nalja ja mõnigi tegelane oli sümpaatne hoolimata kõigest, siis Särgava lajatab ikka kriitilise realismi vaimus ning midagi positiivset on keeruline leida (no ehk sulane Anton on vähe aatelisem talutööline).

Oheliku Madis on üks korralik usklik taluperemees, kes samas just ligimesearmastusest ei pakata. Sauna-Juula pere on üldse üks põhjakihi kasvulava - ema on sant, isa Toomas peksab purjuspäi naist ja mõnitab teda poegade ees, isa järele ka siis eri vanuses pojad pole emaga just hellad. Aga ikkagi … inimesed.

Muidugi, see misjonitöö teema, mis siis laieneb ütluseks “enda silmis palki ei näe…” ehk siis kuidas Oheliku pere ikka valutab südant ristimata india naiste pärast, samal ajal kui …  Muidugi, võimalik, et ma ei saanud õieti Särgava mõttele pihta, igatahes paistab see tekst olevat kirjutatud üsna vihaselt või võitluslikult.

August Kitzberg - Koopavana (Külajutud, 1971)

 

Kirjeldus ühe soldati naasmisest kodumaale (mis autorile on muidugi Mulgimaa), peale 25 aastat teenistust. Tuleb tagasi, kodu pole, sugulasi pole, sõpru pole; tagasi lihtsalt vallavaeseks. Aga Hans Agar on uhke ega taha elada valla armuandidest, nii proovib ta omal jõul hakkama saada … kuidagi. Nii saab ta oma ainsalt sõbralt, möldrilt võimaluse tema maale liivakünkasse koopa kaevata, selle juures hakkab teda aitama üks karjapoiss. Koobas-elamu saab valmis, nii saab endine soldat natuke tuule ja vihma käest ära.

Hans Agar polnud just tüüpiline sõdur, teda võeti sõjaväkke alles 35-aastaselt, enne seda oli ta taluperemees, kes aga läks tülli mõisa asjameestega, mistõttu lükati ta talukohalt minema … ja siis sõjaväkke. Mis ta seal koges, seda ta ei rääkinud, tagasi tuli ta igatahes põdurana.

Kitzberg siis kirjeldab lühidalt sellist inimgruppi nagu erusoldatid (teksti kirjutamise ajaks polnud muidugi enam seda 25-aastast teenistust järel), kes siis kogu oma arvatava täismeheea orjad tsaaririigi sõjamasinas; heal juhul tullakse ühes tükis tagasi, halvemal juhul invaliidi või jalad ees. Mis elu enam tagasi tulles oligi - kui teised samaaealised valmistusid vanavanemateks saama, siis sina oled üks katkine ja üksi, risuks kogukonnale.

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Ten (2016)

 

Algne plaan oli antoloogia läbi lugeda selle ilmumisaastal, aga eks see jäi mingil põhjusel tegemata (seni olengi jõudnud läbi lugeda vaid üheksanda ja üheteistkümnenda). Aga kui nüüd avastasin, et vaid kuus teksti ongi lõpuni, siis noh, jällegi on siis ristike kirjas.

Tekste on siin igasuguseid, minu maitse järgi siis vahemikus 3 kuni 7 punkti. Vast hämmastavaim on see, et siin on ilmunud üks tekst, mis on hiljem ka eesti keelde tõlgitud - ja mis on ühtlasi selle antoloogia üks paremaid lugemiselamusi - jutt siis Ian McDonaldi Marsi fantaasiast.

Lugude keskmine hinne 4,9, mis iseenesest selline harju keskmine.

7/10

“Dancy vs. the Pterosaur” Caitlín R. Kiernan

“Botanica Veneris: Thirteen Papercuts by Ida Countess Rathangan” Ian McDonald

6/10

“The Lily and the Horn” Catherynne M. Valente

“Hungry Daughters of Starving Mothers” Alyssa Wong

“Another Word for World” Ann Leckie

“Waters of Versailles” Kelly Robson

“The Pauper Prince and the Eucalyptus Jinn” Usman T. Malik

5/10

“The Heart's Filthy Lesson” Elizabeth Bear

“Black Dog” Neil Gaiman

“Little Sisters” Vonda N. McIntyre

“Calved” Sam J. Miller

“The Deepwater Bride” Tamsyn Muir

“The Empress in Her Glory” Robert Reed

“Oral Argument” Kim Stanley Robinson

“The Karen Joy Fowler Book Club” Nike Sulway

“The Machine Starts” Greg Bear

“Ghosts of Home” Sam J. Miller

4/10

“City of Ash” Paolo Bacigalupi

“The Game of Smash and Recovery” Kelly Link

“Capitalism in the 22nd Century, or A.I.R” Geoff Ryman 

“Blood, Ash, Braids” Genevieve Valentine

“Kaiju maximus®: "So Various, So Beautiful, So New"” Kai Ashante Wilson

“A Murmuration” Alastair Reynolds

“Jamaica Ginger” Nalo Hopkinson, Nisi Shawl

“Emergence” Gwyneth Jones

3/10

“The Winter Wraith” Jeffrey Ford

“Drones” Simon Ings

Lüüli Suuk - Sloughbury afäär (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kogumik rikastub aurupungi looga, mis on sellises thrilleri võtmes või nii.

Peategelaseks on politseiuurija Clement, kes püüab mõista linna ahistava sarimõrvari tegemisi - see tapab naisi, lõigates neil südame välja. Viimaselt mõrvapaigalt leiab Clement ühe veidra nööbi, mille päritolu otsustab uurija omapäi välja selgitada. Samal päeval tuleb uus teade järgmisest rünnakust, kuid seekord pääseb ohver koletust hukkumisest südame eemaldamise tõttu tänu kiirele ja otsustavale tegutsemisele. Jaoskonda viidud kübarategija Araminta ei saanud samuti mõrvarist sotti, nägi küll seda veidrat nuga ning seda, et tegija oli üle mõistuse kiire.

Clement saab vihje, et Sloughbury linnas töötavad kuulsad ehtemeistrid oskaksid ehk sellest eriskummalisest nööbist midagi rohkem teada ja kuivõrd järgmisel kuriteopaigalt põgenev mõrvar näis suunduvat Sloughbury sõitvale tsepeliinile, otsustab Clement sinna samuti minna - kuid kaasa kleebib end Araminta, kel olevat asja teise linna, tegelikult küll on kleepunud selle mõrvauurimise külge. 

Ja tõepoolest, Sloughbury’s on naisel mitmeid häid mõtteid, kuidas uurimist kergendada. Aga see linn ise on väga kummaline, seal on kestnud juba mõnda aega sarnased mõrvad - vaibudes vaid ajaks, kui Clementi linnas hakati naisi tapma.

Jällegi, igati tore sissejuhatus, aga siis lõpuosa läheb väga kiireks ja kuidagi lihtsalt tuleb see lahendus. Peale aurupungi võiks tekst ühtlasi olla tumefantaasia või koguni teadusliku fantastika elementidega, aga nojah, peamiselt ikka thriller. Kogumikust seni loetud tekstide põhjal paistab, et kõigis juttudes on oluline element üks tugev naistegelane - mis on muidugi igati kiiduväärt.

August Kitzberg - Kelmikülas (Külajutud, 1971)

 

Puhtalt traagiline lugu lombakast Luisest, kes töötab Kelmikülas õmblejana ja kellelt üks kingsepast seikleja raha välja pettis, lubades naisega abielluda. Luise lootis, Luise armus, Luiset ootas elu Tartus, aga ta peigmees kadus koos Luise säästudega. Ja lombakas Luise jäi ikka üksi oma Kelmiküla üürituppa, vaadates töö kõrvalt aknast, kuidas teised abielluvad ja lapsed ning tema on ikka üksi, ikka oma tühjas toas, teistele õmblemas ja õmblemas - ning naabrinaised arvavad, küll tal on ikka nii kerge elu!

Huvitav, kas Viljandis oli tõesti Kelmiküla? Tekstis mainitakse Viiratsi kanti, ehk siis sealpoolses linna otsas? Igal juhul, huvitav linnaelu pildike. Ja Luise, oh Luise.

“Kingsepp oli Luise käe oma pihku võtnud - pea teise käe najale toetades kuulatas Luise muiul suuga ja tuksuva südamega.

“Et sul teine jalg lühem, mis sest siis on? Ega me ju kahekesi tantsida taha. - Terves Tartus ei ole ühelgi nii magusat näokest, ja mis armas, usin laps sa oled! Minu isa hoovi peal seisab vana kastanipuu, tema alla võid sa suvel istuda ja õmmelda ja talvel toas pottahju kõrval. Noh, ja mis pruugin mina siis palju ilma mööda ümber joosta. Mulle on ka kõige armsam, kui kodus võin olla. Ja kodustes talitustes - vaata, Luise, laps, sa oled viksim oma karguga kui kümme teist tervete jalgadega. Sellest ei ole viga, - kui sul muid põhjusi selle vastu ei ole ja sa mulle veidike hea oled, ma arvan, siis teeme asja läbi. Mis sa arvad?”

Kui ta läks, nimetas ta Luiset oma “väikeseks pruudiks”, oma “armsamaks” ja sõrmes oli temal Luise isa laulatusesõrmus; selle oli Luise värisevate kätega kummutist temale toonud, sõna suust ta ju uina õnne pärast muidugi ei saanud. Luise jaatas ainult peaga, kui teine ütles: “Rahvas ei pruugi sellest ju veel teada, mu laps.”” (lk 157)

Manfred Kalmsten - Mõõgad ristatud - igaveseks! (Elekter meie vahel, 2025)

 

Et sellele tekstile eelnes Suuki ulmeline põnevuslugu, siis millegipärast ootasin ka siit midagi sarnast - ja eks olegi kolm kuud ja eriline terasrüü ja leegitsevad mõõgad; kuid see tundub pigem fantaasialoomena.

Lugu on sõdalasest nimega Liica, kes on sõjas Kaosega vahetanud poolt ning tegeleb nüüd nö üksiku hundina (kelle kaaslaseks ongi hunt) kirikute hävitamisega. Naine teab, et ta tegevus ei saa kesta igavesti, üks hetk langeb temagi; mingil hetkel jääb üks vaenupooltest peale ning sellele järgneb uus vastasseis mõne teise jõuga jne jne. Aga noh, Kaose soovid on ta nüüd endale võtnud kohuseks ja nii on tal nüüd vaja hävitada piirkonna suurim kirik.

Nagu mitmegi loo puhul selles kogumikus, siis jääb sisse kerge rahutus - tekst võiks olla pikem ja põhjalikum, jutustuse või romaani mõõtu, siin on alged huvitavast maailmast (lisaks kolmele kuule on ökosüsteemgi mõneti erinev); lugu algab huvitavalt kuni korraga avastasin, et misasja, vaid kolm lehekülge lõpuni ja lõpplahendus ei saa nii umbmäärane olla jms. Ühesõnaga, kas on vaja sedavõrd palju kirjutada lühijutte, ehk võiks ideid rohkem edasi arendada. Või nii.

August Kitzberg - Rätsep Õhk ja tema õnneloos (Külajutud, 1971)

 

Tragikoomiline ja didaktiline lugu tublist rätsepast, kes otsib oma elus kohta ning avastab, et süllekukkunud raha ei tee kuidagi õnnelikumaks.

Rätsep Õhk on omal viisil austatud mees - tööd teeb ta korralikult, rahvas peab temast lugu, viskab nalja ja mängib pilli. Aga kindlat elukohta pole, rändab kostilisena Mulgimaal ja võtab tellimusi vastu. Ja siis on see rikka talumehe tütar, kes on nii kaunis … aga tavalise käsitöölisena pole rätsep Õhul võimalustki, et talumees teda oma väimeheks kaaluks. Vaja on talu.

Samal ajal puhkeb Mulgimaal loosihullus: tsaaririigi mingi nälgiva piirkonna toetamiseks on korraldatud suur loos, kus peavõiduks on 10000 rubla. Mulgid muidugi arvavad, et see on lihtsalt sülle kukkuv õnn ja ostavad hulgi pileteid kokku; viimaks õnnestub rätsep Õhulgi endale üks pilet välja kaubelda - ja sarnaselt teistele kaasmaalastele on temagi kindel, et just tema võidabki.

Ja tõepoolest, nii juhtub. Kuid oh õnnetust, Õhk pole finantsotsustes just kõige taibukam või ratsionaalsem. Vahendaja pakub, et 1% vahendustasu eest toimetab ta raha Peterburist kohale. Õhk pakub vastu, et kui ta saaks samal päeval raha kätte, pakuks ta 20% võidusummast. Vahendaja … kiirustab seepeale notari juurde seda lepinguks kinnitama, ning kui Õhk saabki mõne tunni pärast rahapataka kätte, avastab ta õudusega, et tervelt 2000 rubla on ta andnud vahendajale. Aga leping on leping.

Õhk sõidab rahahunnikuga tagasi külla, oma kostipakkuja juurde, vähemalt on tal niipalju oidu, et enamuse laseb vallamajja seifi lukku panna. Seejärel saabuvad erinevad abipalujad (või saadetakse talle kirju) või siis talumeestel on oma kosjaplaanid. Läbi häda peab Õhk vastu, otsides samas võimalust endale talu osta. Viimaks õnnestubki ühe võlgades joodikuga  kokkulepe teha ja seda notari juures kinnitada. Kuid oh häda …

Nagu öeldud, tragikoomiline lugu. Kitzberg ikka keerutab nalja ja puha, aga tegemist pole siiski puhta satiiriga, kõigist torgetest hoolimata on Õhk omamoodi sümpaatne tegelane - lihtsalt vähe kogemata Mulgimaa karmides ärioludes. Eks see tekst on oma aja toode, aga tänapäevalgi oleks õpetusiva aktuaalne. Erinevalt eelnevatest selle kogumiku tekstidest pole siin taustal teoorjuse taaka; mingi osa mulkidest on rikastunud linakasvatuse buumiga, enam pole nii mõisade lükata või tõmmata.