07 oktoober, 2021

Aliis Aalmann - Verihaljas (2021)

 

Ootamatult lööv mütopoeetiline luulekogu, mis isikupäraselt vajutab loodusrahvamüüdi pedaalile, seda küll isiklikust vaatenurgast: Aalmanni paganlus on makro, see on omaette pesake tänapäeva infoühiskonnas. Autor loob küll tugeva maailmakujundi, aga … see on eraldiseisev, igaüks meist on jumalanna oma mätta otsas.


Aga millised kujundid. Juba kogu avaluuletus avab mütoloogilise igatsuse, kõik see alguse loomine ja alguse täitmine (aga mis oli enne seda). Muidugi, kujutan ette, et mingil erilisel küünilisuse või destruktiivsuse hetkel võiks siit loetu tunduda paraja jamana (jajah, kas luulelugemine eeldab erilist vastuvõtlikkust ja valmisolekut?), aga vähemalt minule on siin küll sellisel hulgal mulle meelepärasel viisil esitatud märksõnu, et tekib … ma ei tea, igatsus asjade ja aja alguse järele (rohi rohelisem või nii).


Ja milline maitsekas kujundus. Selged värvid, tühjad lehed, kaljopõllulikud illustratsioonid. Kas Aalmann oleks nüüd just Kristiina Ehini mantlipärija, aga kauge sugulane küll, ja loodetavasti on järgnev tee täiesti oma voolusängis.




põle, mu päike põleta

see vana maa las tuhast

tõuseb lind las muneb

pühad pojad las haub

uhked tütred meie

maailm ei jaksa

ei kuule, ei näe

põle, mu päike

põle luud teistpidiseks

põle ennast pahupidi

põle loojang koidikuks

põle lombid vihmasajuks

too uus laul

anna uus viis

seo häälepaelad lahti

ja haruta ja punu

õpeta meid laulma

uue maa keeles

(lk 7)




meie maad on üsna soised, meie härjad

jäärapäised, meie naised mitme väega, meie

mehed kuldse käega.

meie maad on rabedad, meie naabrid kadedad

meie loomad usinad, armastame sosinal

kusagilt voolas siia me veri, silmapiiril

loksuv läänemeri

sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid

ja järvi

värvis maastiku koduvärvi

kasvatas endast hiied ja loopealsed

kandis samblamantlid ja rahnud

pärast tõrva, tuhka, tuld

pussnugadest põimit' pilvi

ja kõigest hoolimata

pole me lahkunud

(lk 23)




lakun sõrmed südamest puhtaks

tule lähemale, loom

tule söö mu haavad magusaks

tule maitse, mis on olnud

tule vaata, kelle käed mu kõri ümber

ja kui väga ihkan imbuda

järgmisesse jõkke

mis mind kuhugi ei vii

tule astu aeglaselt, tule jälgi

sinust võib saada pärija

minust võib saada müüt

(lk 84)




sülitan jändriku pärna alla kalasiluetid

siin on mu jumal ja ilmapuu sosin, homme

voolab jõgi üles

mina – vana päikest kummardav neidis

kasevitste ja pohlaõite kleidis

otsin taga olnut ja olematut

taamal sookailude piiril

vaatab mulle vastu aja nõrguv mälurasvane raip

määrin ta pilguga oma nahka ja nägu, kuulan ja mäletan

pean ootama veidi

enne kui vaikib kuu

(lk 90)



Kommentaare ei ole: