Ootamatult lööv mütopoeetiline luulekogu, mis isikupäraselt vajutab loodusrahvamüüdi pedaalile, seda küll isiklikust vaatenurgast: Aalmanni paganlus on makro, see on omaette pesake tänapäeva infoühiskonnas. Autor loob küll tugeva maailmakujundi, aga … see on eraldiseisev, igaüks meist on jumalanna oma mätta otsas.
Aga millised kujundid. Juba kogu avaluuletus avab mütoloogilise igatsuse, kõik see alguse loomine ja alguse täitmine (aga mis oli enne seda). Muidugi, kujutan ette, et mingil erilisel küünilisuse või destruktiivsuse hetkel võiks siit loetu tunduda paraja jamana (jajah, kas luulelugemine eeldab erilist vastuvõtlikkust ja valmisolekut?), aga vähemalt minule on siin küll sellisel hulgal mulle meelepärasel viisil esitatud märksõnu, et tekib … ma ei tea, igatsus asjade ja aja alguse järele (rohi rohelisem või nii).
Ja milline maitsekas kujundus. Selged värvid, tühjad lehed, kaljopõllulikud illustratsioonid. Kas Aalmann oleks nüüd just Kristiina Ehini mantlipärija, aga kauge sugulane küll, ja loodetavasti on järgnev tee täiesti oma voolusängis.
põle, mu päike põleta
see vana maa las tuhast
tõuseb lind las muneb
pühad pojad las haub
uhked tütred meie
maailm ei jaksa
ei kuule, ei näe
põle, mu päike
põle luud teistpidiseks
põle ennast pahupidi
põle loojang koidikuks
põle lombid vihmasajuks
too uus laul
anna uus viis
seo häälepaelad lahti
ja haruta ja punu
õpeta meid laulma
uue maa keeles
(lk 7)
meie maad on üsna soised, meie härjad
jäärapäised, meie naised mitme väega, meie
mehed kuldse käega.
meie maad on rabedad, meie naabrid kadedad
meie loomad usinad, armastame sosinal
kusagilt voolas siia me veri, silmapiiril
loksuv läänemeri
sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid
ja järvi
värvis maastiku koduvärvi
kasvatas endast hiied ja loopealsed
kandis samblamantlid ja rahnud
pärast tõrva, tuhka, tuld
pussnugadest põimit' pilvi
ja kõigest hoolimata
pole me lahkunud
(lk 23)
lakun sõrmed südamest puhtaks
tule lähemale, loom
tule söö mu haavad magusaks
tule maitse, mis on olnud
tule vaata, kelle käed mu kõri ümber
ja kui väga ihkan imbuda
järgmisesse jõkke
mis mind kuhugi ei vii
tule astu aeglaselt, tule jälgi
sinust võib saada pärija
minust võib saada müüt
(lk 84)
sülitan jändriku pärna alla kalasiluetid
siin on mu jumal ja ilmapuu sosin, homme
voolab jõgi üles
mina – vana päikest kummardav neidis
kasevitste ja pohlaõite kleidis
otsin taga olnut ja olematut
taamal sookailude piiril
vaatab mulle vastu aja nõrguv mälurasvane raip
määrin ta pilguga oma nahka ja nägu, kuulan ja mäletan
pean ootama veidi
enne kui vaikib kuu
(lk 90)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar