August Kitzberg - Püve Peetri “riukad” (Külajutud, 1971)

 

Üks ilus jutt sellest, kuidas lesest talupidaja oma kolm tütart tanu alla sai - hoolimata sellest, et talu oli mõisale võlgu ja sellest johtuvalt polnud kaasavaraks raha anda. Aga Püve Peeter mõtles välja viisi, kuidas talupidamine kolme väimehe abil uuesti rea peale saada ja veel koguni kasumitki teenima. Muidugi, selleks oli vaja ka mitmete asjaolude kokkulangemist ja väheke väimeeste väänamist. Aga mis peamine - keegi ei jäänud vanatüdrukuks! (Siin raamatus on see üks suur-suur probleem.)

Eks see tekst olegi selline humoorikas ja elujaatav edulugu - raske on seda süüdistada realismis. Imaginaarne Mulgimaa, kus elatakse kui Kungla rahvas muistsel a’al, tõsi küll, 19. sajandi tsaaririigi tingimustes. Kitzberg trallitab siin kasvõi tegelasnimedega, nii on kolm tütart nii kenaste Tiina, Miina ja Liina (õigemini küll Leenu, aga seda ei kasutanud keegi). Ja need kosilased ning kuidas äri ja abielu lepinguks kokku seatakse. Tõepoolest, vähe utoopiline lugu ühe küla ülesehitusest, aga vast võis see omal ajal tuua lugejatele kenasid unistusi paremast elujärjest (ikka väga erinev visioon võrreldes Särgava-Petersoniga).

“Vaieldakse sagedasti selle üle, missuguse vanuseaastani naisterahvas nooreks jääb, või selgemini ütelda, mitmenda eluaastaga noor neiu rahva suus vanatüdrukuks muutub. Kusagil ei teata selle kohta kindlat ajamõõtu. Noh, Mulgimaal on see mõõt olemas. Kui tütarlaps esimesel, teisel, ka veel kolmandal aastal peale leeriaega ei ole mehele saanud, loetakse teda vanatüdrukuks. Möödaminnes olgu öeldud, et vanapoisid selle vastu Mulgimaal seda kauemini noored seisavad. Mulgimaa kliima on juba seesugune, mis meesterahva värske hoiab, ehk võõras keeles ütelda, “konserveerib”. Kusagil ei leita nii palju vanapoisse kui Mulgimaal, aga vanad ei ole nad keegi.” (lk 205)

Lüüli Suuk - Igavese armastuse nimel (Elekter meie vahel, 2025)

 

Töötlus kogumiku avaloost “Igavese talve piiril”, mis kirjutatud raamatu kaasautori Kalmsteni poolt, kelle teksti mehe vaatepunktile on siin vastukaaluks naise (või kuidas seda feminiinset olendit nüüd õieti nimetadagi) vaatepunkt - kuidas ta kõigest hoolimata (omasuguste?) metsast väljub, et koos tavalise mehega anduda kirelainetele.

Kui Kalmsteni teksti puhul jäin mõtlema, kuidas see suhe puhtfüüsiliselt õieti võimalik on (kuivõrd naispool on sedavõrd külm), siis ega õieti saa siin sellele küsimusele vastust. Seksuaalakt toimub, sest osapooled tahavad nii. Nojah, fantaasia.

August Kitzberg - “Rahvuslik” (Külajutud, 1971)

 

Vähe humoorikas jutt tollastest nö trendiinimestest - antud juhul siis noormeestest ja neidudest, kelle suurem energia kulus kõiksugu rahvuslikel tantsupidudel käimisele ja erinevatele hilpudele kui et igapäevasele töötegemisele.

Nii on üks linalakk Mall, kellega peategelane on mitmel puhul kokku puutunud: neiu on teda ikka külla kutsunud, näiteks viimasel korral on pakkunud, et nende juures saab praetud parti mekkida. Ühel pühapäeval tuli peategelasele küll kaks Tartu üliõpilast ning igavuse peletamiseks otsustavadki Malle poole külla kõmpida - lubatud parti sööma.

Mall … seda ei oodanud, ega ta emagi, kes peab nüüd kibekiiresti maja koristama, et külalised saaks tuppa kutsuda. Nagu külalised tähendavad, elab rahvuslik neiu üsna … ligadi-logadi ja ega ta vassimisedki märkamata jää. Ja part, kus on küll part …

Selline lühike satiiriline pala lõbusa noorsoo asjus, seda keset venestusaega. Eks tasakaalustamiseks võinuks tungida ka mõne rahvusliku noormehe eraellu, oleks vast vähe ausam olnud.

Jaagup Mahkra: Hõimu toitja

 

See on veel parem lugu kui "Matilda".
Esimest korda - isegi "Matildas" ei tundnud ma seda veel - on Mahkra kirjutanud tegelaste siseellu süüviva, inimeste erinevaid motiive ja elukogemusi mitte ainult arvestava, vaid nendesse sügavamalt vaatava jutu. Loen ja imestan. Nii läbinägelik! Nii elus! Keegi pole "paha", keegi pole "hea". 

AWWW!

Peategelase sisemine rännak, see, kuidas tema veendumused ja põhimõtted vaikselt läbi kogu loo ikka ja jälle kokku varisevad, sest tunded kisuvad teisele teele, on väga hästi, usutavalt ja samas empaatiliselt kirjeldatud.

Igal tähtsamal kõrvaltegelasel on rohkem kui üks tahk, enamasti ka rohkem kui kaks.
Inimgruppide dünaamikad ja samas siirad tunded, mõlemad on jutus olemas. 

Loen ja naudin. 
Vägivalda, lurtsatavaid silmamunasid ja soolikate väljakukkumist on ikka ka, aga ausalt - mu jaoks need on pisiasjad, pisiasjad. Jah, elu on elu, siia kuuluvad igasugused asjad, nii kirglikud suudlused kui lömatastatud kolbad, nii šokis aju kummalised mõtteuperpallid kui adrenaliini abil tehtud kangelasteod. Ja mäda ja hais ja poolekshammustatud kehad.

Hästi kirjutatud tugevaid jahi- tapa- ja võitlussteene on omajagu ja alles päris lõpus (posti külge seotud vangiga) stseenis mõtlesin, et palju saab. Seda ei olnud lukku vaja. 
Halb see stseen ka ei olnud. Lihtsalt lugu on nii hea, et mõttetu liigliha, kui hästi kirjutatud tahes, oleks võinud üle parda heita.

Veidi sama kehtis ka loo päris lõpu kohta - esiteks oli stseen veidi liiga pikk ja teiseks naatukene ebaloogiline. Aga ikkagi hea. 
Lihtsalt kui lugu on VÄGA hea, siis ainult headus lõpus on veidi visinal väljasuremise moodi. 
Mis ei ole kriitika, tegelt. 
Või no on ka, aga lugu on nii kohutavalt hea, et seal sees ei jäänud mind härima ei arusaamatus, kui palju siis odaga ikka türannosaurusele viga teha saab (üks plaan on ta kahe odaga ära tappa? tõesti?), kas ajarändudega väga suurel määral muudetud tulevik üldse on miski, mida tsivilisatsioon tahta võiks või kas ajarändude tulemusel tekkivad erinevad universumid on või ei ole üldse teema. 

Rääkimata pisikesest ebaloogikatest selle või teise võitlus- või jahistseeni sees ja juures. 
Olen kindel, et Mahkral olid kõik need stseenid peas täiuslikult selged ja nähtavad, kuid vahel on vähem rohkem. Kõike ei pea hästi täpselt ära kirjeldama, sest siis tekibki minu sorti lugejal "oot! Aaaaga siin ta ütleb nii, ent siin teeb nii! VASTUOLU!!!" 
Mõnikord (ütlen kui kirjanik kirjanikule) peab kirjutatud täpse punkt-punktilt seletuse, kuidas ja millest varjualune püstitati, võtma oma pähe; mhmh, ma ise nüüd tean, kuidas nad seda tegid, ja kirjutama: "Õhtul tegid nad omaette ropendades nahkadest ja vitstest hädapärase vihma-ja tuulekaitse ja heitsid teineteise kaissu, et kehasoojust hoida."

See selleks. Tegelt: kes olen mina, et õpetama hakata?
Lihtsalt minu arvamus.

Loos on inimesed JA dinosaurused mõlemad. Saurused on nunnult sulelised nagu viimastel aastatel teadlastele selgunud on, ja kuidas saavad inimesed ja saurused korraga tegutseda, on juba Mahkra teema. Mina rohkem ära ei seleta.
Tahtke seda lugu lugeda.
Nii hea, et võtab ohkama.

BAAS

Ernst Särgava-Peterson - Jutustusi (1959)

 

“Oheliku-vana jõulunägemus” - jutt siis otsene järg tekstile “Tulge appi!” - sauniku-pere on Oheliku valdustest välja visatud (aga milline draama, Juula püüdis sauna koos kinniaheldatud lastega maha põletada) ja seetõttu peremees tülis sulase Antoniga, kes on üles ütlemas oma lepingut. 

Enne jõule kuulatakse ühiselt jõulujuttu hobusevarastest, kes kirikust möödudes kuulevad jõulujutlust ning sellest läheb neil meel härdaks ja hobune tagastatakse. Sulane Anton, kes seda talurahvale ette loeb, peab seda juttu tobeduseks - keegi ei käitu nii, selline jõuluime on jaburus. Pererahvas aga arvab, et jõulud võivadki nii meelt parandada.

Viimaks keeratakse ühiselt värskele heinale magama ning seejärel Oheliku Madis näeb und, kuidas ta koos Antoniga sõidab jõulujutlusele ja seejärel terve jutluse kardab, et sauniku Toomas oma lubatud kättemaksu nimel ta hobuse röövib jne. Aga keset jutlust ei saa lahkuda …

Jällegi, Särgava pole mingi Kitzberg ja millegipärast ma ei saa tekstidega ühele lainele, kuidagi … aegunud nagu - või noh, kui Kitzberg jutustab sellest ja teisest, siis Särgava teeks nagu rasket tööd, hambad ristis vehib õigluse nimel. Ja noh, vähe kaugeks see jääb, või siis ajakajaliseks. Või siis tõepoolest, tahaks lugeda pigem tilulilu kui töörahva raskest elust?

Piinlik küll, aga varem polnud midagi lugenud sellelt autorilt. Ja noh, kas nüüd just uuesti kätte võtaksin ta loomet.

August Kitzberg - Sauna-Antsu “oma” hobune (Külajutud, 1971)

 

Mõneti veider, aga Kitzbergi lühemad lood meeldivad enamasti emotsionaalselt rohkem kui pikemad oopused (no muidugi on “Libahunt”). Eks siin ole ka see, et kuidagi lühidalt võetakse kokku see inimelu kurbus, pole seda pikemate tekstide veiderdamist autori ja lugeja vahel.

Ants on rentnik, kes elab oma naise Leenaga künka otsas hurtsikus, mille ta on ise ehitanud, niisamuti on ta sellele muidu viljatule liiva- ja kruusahunnikule vedanud mulda, mis teinud siis koduümbruse roheliseks. Lapsi küll vanakestel pole, sest vaestena said nad paari mitte just noortena. Aga Ants ja Leena elavad ikka rahulolevatena, mees on austatud kogu vallas ning naine hinnatud käsitööline. Mehel on küll unistus - et tal oleks veel päris oma hobune, vankriga ja puha, ning pühapäeval saaks kasvõi kirikusse sõita.

Ühel õhtul nägi Ants tee peal komberdamas kohalikku külasanti Toomast. Et vanamees näis nii hädine, kutsus Ants ta enda juurde, ajas juttu, pakkus süüa-juua ning viimaks öömajagi, kui nägi Toomase seisukorda lähemalt. Öösel hakkas külaline hinge vaakuma ning kodused küll püüdsid teda aidata, aga ei, vanamees oli minemas. Tänutäheks lahke kohtlemise eest kinkis Toomas Antsule oma varanduse - elu jooksul kogutud rublad. Raha eest korraldagu matused ja ülejäänu eest ostku omale hobune. Antsu oma hobune!

Nojah, nagu vihjatud, siis päris nii see lugu ei lõpe. Aga jah, jälle olupildike vaesema rahva eluolust (Hans Agar!). Lühike tekst, aga mõjuv.

Manfred Kalmsten - “Ema südant…” (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kalmsteni katse kirjutada viiking-punki on päris vaimukas - vasaratega purustatakse vastaste mechasid, et selgitada Odini või Wotani ülemvõimu (ses suhtes pole küll mingit sarnasust Andersoni “Kõrge ristiretkega” - kui, ehk mingi maailmavaateline ühisosa).

Maailm on ühtaegu kõrgtehnoloogiline - kuivõrd kasvõi kihutatakse eri planeetide vahel - kui ka maagiline (kui nüüd ikka Rahi tegemistest õieti aru sain). Kõike seda kaunistab religioosne sõda (hetkeks meenub Yoon Ha Lee Hexarchate maailm), kus erinevate maailmalõpu nägemuste taha peidetakse küsimus ülemvõimust.

Jutu peategelane on sõdalane, kes soovib viimaks erru minna, pöörduda tagasi tsiviilellu; ta pole päritolult niiehknaa eliidi hulka kuuluv viiking. Kuid selle asemel määratakse talle viimane lahinguülesanne - ta peab viima oma rühma Wotani pooldajate viimasesse kantsi ja sealt elusalt välja tooma ühe inimese. Või muidu.

Et siis, viiking-punk. Ma küll ei kujuta ette, kuidas seda laiemasse tarbesse võtta, aga üks korralik romaan või triloogia võiks küll selle lahti kirjutada; Kalmsten on selleks visandanud päris huvitavaid võimalusi nii sisult kui vormilt. Ja noh, loo pealkiri … elagu emad!

Ernst Särgava-Peterson - Tulge appi! Tükike misjonitööst Indiamaal (Jutustusi, 1959)

 

Kitzbergi külajuttudega pea samal ajal (1901) avaldatud tekst on ikka hoopis teisest puust. Kitzberg ajas ikka vähehaaval nalja ja mõnigi tegelane oli sümpaatne hoolimata kõigest, siis Särgava lajatab ikka kriitilise realismi vaimus ning midagi positiivset on keeruline leida (no ehk sulane Anton on vähe aatelisem talutööline).

Oheliku Madis on üks korralik usklik taluperemees, kes samas just ligimesearmastusest ei pakata. Sauna-Juula pere on üldse üks põhjakihi kasvulava - ema on sant, isa Toomas peksab purjuspäi naist ja mõnitab teda poegade ees, isa järele ka siis eri vanuses pojad pole emaga just hellad. Aga ikkagi … inimesed.

Muidugi, see misjonitöö teema, mis siis laieneb ütluseks “enda silmis palki ei näe…” ehk siis kuidas Oheliku pere ikka valutab südant ristimata india naiste pärast, samal ajal kui …  Muidugi, võimalik, et ma ei saanud õieti Särgava mõttele pihta, igatahes paistab see tekst olevat kirjutatud üsna vihaselt või võitluslikult.

August Kitzberg - Koopavana (Külajutud, 1971)

 

Kirjeldus ühe soldati naasmisest kodumaale (mis autorile on muidugi Mulgimaa), peale 25 aastat teenistust. Tuleb tagasi, kodu pole, sugulasi pole, sõpru pole; tagasi lihtsalt vallavaeseks. Aga Hans Agar on uhke ega taha elada valla armuandidest, nii proovib ta omal jõul hakkama saada … kuidagi. Nii saab ta oma ainsalt sõbralt, möldrilt võimaluse tema maale liivakünkasse koopa kaevata, selle juures hakkab teda aitama üks karjapoiss. Koobas-elamu saab valmis, nii saab endine soldat natuke tuule ja vihma käest ära.

Hans Agar polnud just tüüpiline sõdur, teda võeti sõjaväkke alles 35-aastaselt, enne seda oli ta taluperemees, kes aga läks tülli mõisa asjameestega, mistõttu lükati ta talukohalt minema … ja siis sõjaväkke. Mis ta seal koges, seda ta ei rääkinud, tagasi tuli ta igatahes põdurana.

Kitzberg siis kirjeldab lühidalt sellist inimgruppi nagu erusoldatid (teksti kirjutamise ajaks polnud muidugi enam seda 25-aastast teenistust järel), kes siis kogu oma arvatava täismeheea orjad tsaaririigi sõjamasinas; heal juhul tullakse ühes tükis tagasi, halvemal juhul invaliidi või jalad ees. Mis elu enam tagasi tulles oligi - kui teised samaaealised valmistusid vanavanemateks saama, siis sina oled üks katkine ja üksi, risuks kogukonnale.

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Ten (2016)

 

Algne plaan oli antoloogia läbi lugeda selle ilmumisaastal, aga eks see jäi mingil põhjusel tegemata (seni olengi jõudnud läbi lugeda vaid üheksanda ja üheteistkümnenda). Aga kui nüüd avastasin, et vaid kuus teksti ongi lõpuni, siis noh, jällegi on siis ristike kirjas.

Tekste on siin igasuguseid, minu maitse järgi siis vahemikus 3 kuni 7 punkti. Vast hämmastavaim on see, et siin on ilmunud üks tekst, mis on hiljem ka eesti keelde tõlgitud - ja mis on ühtlasi selle antoloogia üks paremaid lugemiselamusi - jutt siis Ian McDonaldi Marsi fantaasiast.

Lugude keskmine hinne 4,9, mis iseenesest selline harju keskmine.

7/10

“Dancy vs. the Pterosaur” Caitlín R. Kiernan

“Botanica Veneris: Thirteen Papercuts by Ida Countess Rathangan” Ian McDonald

6/10

“The Lily and the Horn” Catherynne M. Valente

“Hungry Daughters of Starving Mothers” Alyssa Wong

“Another Word for World” Ann Leckie

“Waters of Versailles” Kelly Robson

“The Pauper Prince and the Eucalyptus Jinn” Usman T. Malik

5/10

“The Heart's Filthy Lesson” Elizabeth Bear

“Black Dog” Neil Gaiman

“Little Sisters” Vonda N. McIntyre

“Calved” Sam J. Miller

“The Deepwater Bride” Tamsyn Muir

“The Empress in Her Glory” Robert Reed

“Oral Argument” Kim Stanley Robinson

“The Karen Joy Fowler Book Club” Nike Sulway

“The Machine Starts” Greg Bear

“Ghosts of Home” Sam J. Miller

4/10

“City of Ash” Paolo Bacigalupi

“The Game of Smash and Recovery” Kelly Link

“Capitalism in the 22nd Century, or A.I.R” Geoff Ryman 

“Blood, Ash, Braids” Genevieve Valentine

“Kaiju maximus®: "So Various, So Beautiful, So New"” Kai Ashante Wilson

“A Murmuration” Alastair Reynolds

“Jamaica Ginger” Nalo Hopkinson, Nisi Shawl

“Emergence” Gwyneth Jones

3/10

“The Winter Wraith” Jeffrey Ford

“Drones” Simon Ings

Lüüli Suuk - Sloughbury afäär (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kogumik rikastub aurupungi looga, mis on sellises thrilleri võtmes või nii.

Peategelaseks on politseiuurija Clement, kes püüab mõista linna ahistava sarimõrvari tegemisi - see tapab naisi, lõigates neil südame välja. Viimaselt mõrvapaigalt leiab Clement ühe veidra nööbi, mille päritolu otsustab uurija omapäi välja selgitada. Samal päeval tuleb uus teade järgmisest rünnakust, kuid seekord pääseb ohver koletust hukkumisest südame eemaldamise tõttu tänu kiirele ja otsustavale tegutsemisele. Jaoskonda viidud kübarategija Araminta ei saanud samuti mõrvarist sotti, nägi küll seda veidrat nuga ning seda, et tegija oli üle mõistuse kiire.

Clement saab vihje, et Sloughbury linnas töötavad kuulsad ehtemeistrid oskaksid ehk sellest eriskummalisest nööbist midagi rohkem teada ja kuivõrd järgmisel kuriteopaigalt põgenev mõrvar näis suunduvat Sloughbury sõitvale tsepeliinile, otsustab Clement sinna samuti minna - kuid kaasa kleebib end Araminta, kel olevat asja teise linna, tegelikult küll on kleepunud selle mõrvauurimise külge. 

Ja tõepoolest, Sloughbury’s on naisel mitmeid häid mõtteid, kuidas uurimist kergendada. Aga see linn ise on väga kummaline, seal on kestnud juba mõnda aega sarnased mõrvad - vaibudes vaid ajaks, kui Clementi linnas hakati naisi tapma.

Jällegi, igati tore sissejuhatus, aga siis lõpuosa läheb väga kiireks ja kuidagi lihtsalt tuleb see lahendus. Peale aurupungi võiks tekst ühtlasi olla tumefantaasia või koguni teadusliku fantastika elementidega, aga nojah, peamiselt ikka thriller. Kogumikust seni loetud tekstide põhjal paistab, et kõigis juttudes on oluline element üks tugev naistegelane - mis on muidugi igati kiiduväärt.

August Kitzberg - Kelmikülas (Külajutud, 1971)

 

Puhtalt traagiline lugu lombakast Luisest, kes töötab Kelmikülas õmblejana ja kellelt üks kingsepast seikleja raha välja pettis, lubades naisega abielluda. Luise lootis, Luise armus, Luiset ootas elu Tartus, aga ta peigmees kadus koos Luise säästudega. Ja lombakas Luise jäi ikka üksi oma Kelmiküla üürituppa, vaadates töö kõrvalt aknast, kuidas teised abielluvad ja lapsed ning tema on ikka üksi, ikka oma tühjas toas, teistele õmblemas ja õmblemas - ning naabrinaised arvavad, küll tal on ikka nii kerge elu!

Huvitav, kas Viljandis oli tõesti Kelmiküla? Tekstis mainitakse Viiratsi kanti, ehk siis sealpoolses linna otsas? Igal juhul, huvitav linnaelu pildike. Ja Luise, oh Luise.

“Kingsepp oli Luise käe oma pihku võtnud - pea teise käe najale toetades kuulatas Luise muiul suuga ja tuksuva südamega.

“Et sul teine jalg lühem, mis sest siis on? Ega me ju kahekesi tantsida taha. - Terves Tartus ei ole ühelgi nii magusat näokest, ja mis armas, usin laps sa oled! Minu isa hoovi peal seisab vana kastanipuu, tema alla võid sa suvel istuda ja õmmelda ja talvel toas pottahju kõrval. Noh, ja mis pruugin mina siis palju ilma mööda ümber joosta. Mulle on ka kõige armsam, kui kodus võin olla. Ja kodustes talitustes - vaata, Luise, laps, sa oled viksim oma karguga kui kümme teist tervete jalgadega. Sellest ei ole viga, - kui sul muid põhjusi selle vastu ei ole ja sa mulle veidike hea oled, ma arvan, siis teeme asja läbi. Mis sa arvad?”

Kui ta läks, nimetas ta Luiset oma “väikeseks pruudiks”, oma “armsamaks” ja sõrmes oli temal Luise isa laulatusesõrmus; selle oli Luise värisevate kätega kummutist temale toonud, sõna suust ta ju uina õnne pärast muidugi ei saanud. Luise jaatas ainult peaga, kui teine ütles: “Rahvas ei pruugi sellest ju veel teada, mu laps.”” (lk 157)

Manfred Kalmsten - Mõõgad ristatud - igaveseks! (Elekter meie vahel, 2025)

 

Et sellele tekstile eelnes Suuki ulmeline põnevuslugu, siis millegipärast ootasin ka siit midagi sarnast - ja eks olegi kolm kuud ja eriline terasrüü ja leegitsevad mõõgad; kuid see tundub pigem fantaasialoomena.

Lugu on sõdalasest nimega Liica, kes on sõjas Kaosega vahetanud poolt ning tegeleb nüüd nö üksiku hundina (kelle kaaslaseks ongi hunt) kirikute hävitamisega. Naine teab, et ta tegevus ei saa kesta igavesti, üks hetk langeb temagi; mingil hetkel jääb üks vaenupooltest peale ning sellele järgneb uus vastasseis mõne teise jõuga jne jne. Aga noh, Kaose soovid on ta nüüd endale võtnud kohuseks ja nii on tal nüüd vaja hävitada piirkonna suurim kirik.

Nagu mitmegi loo puhul selles kogumikus, siis jääb sisse kerge rahutus - tekst võiks olla pikem ja põhjalikum, jutustuse või romaani mõõtu, siin on alged huvitavast maailmast (lisaks kolmele kuule on ökosüsteemgi mõneti erinev); lugu algab huvitavalt kuni korraga avastasin, et misasja, vaid kolm lehekülge lõpuni ja lõpplahendus ei saa nii umbmäärane olla jms. Ühesõnaga, kas on vaja sedavõrd palju kirjutada lühijutte, ehk võiks ideid rohkem edasi arendada. Või nii.

August Kitzberg - Rätsep Õhk ja tema õnneloos (Külajutud, 1971)

 

Tragikoomiline ja didaktiline lugu tublist rätsepast, kes otsib oma elus kohta ning avastab, et süllekukkunud raha ei tee kuidagi õnnelikumaks.

Rätsep Õhk on omal viisil austatud mees - tööd teeb ta korralikult, rahvas peab temast lugu, viskab nalja ja mängib pilli. Aga kindlat elukohta pole, rändab kostilisena Mulgimaal ja võtab tellimusi vastu. Ja siis on see rikka talumehe tütar, kes on nii kaunis … aga tavalise käsitöölisena pole rätsep Õhul võimalustki, et talumees teda oma väimeheks kaaluks. Vaja on talu.

Samal ajal puhkeb Mulgimaal loosihullus: tsaaririigi mingi nälgiva piirkonna toetamiseks on korraldatud suur loos, kus peavõiduks on 10000 rubla. Mulgid muidugi arvavad, et see on lihtsalt sülle kukkuv õnn ja ostavad hulgi pileteid kokku; viimaks õnnestub rätsep Õhulgi endale üks pilet välja kaubelda - ja sarnaselt teistele kaasmaalastele on temagi kindel, et just tema võidabki.

Ja tõepoolest, nii juhtub. Kuid oh õnnetust, Õhk pole finantsotsustes just kõige taibukam või ratsionaalsem. Vahendaja pakub, et 1% vahendustasu eest toimetab ta raha Peterburist kohale. Õhk pakub vastu, et kui ta saaks samal päeval raha kätte, pakuks ta 20% võidusummast. Vahendaja … kiirustab seepeale notari juurde seda lepinguks kinnitama, ning kui Õhk saabki mõne tunni pärast rahapataka kätte, avastab ta õudusega, et tervelt 2000 rubla on ta andnud vahendajale. Aga leping on leping.

Õhk sõidab rahahunnikuga tagasi külla, oma kostipakkuja juurde, vähemalt on tal niipalju oidu, et enamuse laseb vallamajja seifi lukku panna. Seejärel saabuvad erinevad abipalujad (või saadetakse talle kirju) või siis talumeestel on oma kosjaplaanid. Läbi häda peab Õhk vastu, otsides samas võimalust endale talu osta. Viimaks õnnestubki ühe võlgades joodikuga  kokkulepe teha ja seda notari juures kinnitada. Kuid oh häda …

Nagu öeldud, tragikoomiline lugu. Kitzberg ikka keerutab nalja ja puha, aga tegemist pole siiski puhta satiiriga, kõigist torgetest hoolimata on Õhk omamoodi sümpaatne tegelane - lihtsalt vähe kogemata Mulgimaa karmides ärioludes. Eks see tekst on oma aja toode, aga tänapäevalgi oleks õpetusiva aktuaalne. Erinevalt eelnevatest selle kogumiku tekstidest pole siin taustal teoorjuse taaka; mingi osa mulkidest on rikastunud linakasvatuse buumiga, enam pole nii mõisade lükata või tõmmata.

Lüüli Suuk - Mis ei tapa, teeb tugevaks (Elekter meie vahel, 2025)

 

Seniste muinasfantaasialugude asemel korraga ulmelugu, kus 23. sajandi tingimustes tuleb selgitada oma veresidemeid.

Peategelaseks on naine nimega Len, kelle tööks on seigelda väljakaevamistel - peamiselt küll teaduslikel põhjustel, aga vahel satub ka hämaramaid tellimusi. Ühelt järjekordselt ekspeditsioonilt naastes rünnatakse neid, aga mis põhjusel, ei saagi õieti aru. Kodus peab Len end nüüd ravima, kuid mõne päeva pärast läheb ta igavusest baari, kus satub kokku oma hiljutise ründajaga. Kes siis peale järjekordset kallaletungi teeb neiule ettepaneku - et see juhataks üht vähe ebaseaduslikku proovide võtmist.

Len nõustub, vastavalt tema soovidele  valmistatakse ekspeditsioon ning nüüd hakkab selguma ta palkaja taust - kohaliku maffiapere võsu, kes ei soovi mingit tegemist teha oma isa äriga ning seepärast on välja heidetud. Aga nagu peagi selgub, siis isa pole teda siiski unustanud ning Len on selle perega seotud: ja talle tehakse ettepanek. Kas veri on tugevam kui vesi?

Seikluslik lugu, selline vähe ameerikalik värk. Vähemalt on tugev naistegelane.

Han Kang - Taimetoitlane (2025)

 

Maagiline ja vaimselt brutaalne lugemine kolme erineva jutustaja maailmadest ja kuidas see naine, kelle ümber see romaan on keerdunud, taimetoitlasest puustumiseni jõuab. Või kes teab.

Kuskil on öeldud, et ega õieti ei oska oodata, kuhu see tekst muudkui edasi liigub. Ja tõepoolest, erinevaid üllatusi jagub, ikka saame meeldetuletusi, kes me inimestena oleme. Millegipärast meenub Faulkneri “Hälin ja raev”, nii oleks unenägude kirjelduste kaudu lisanduv neljas hääl (ehk siis näiteks Benjy oma hämarama maailmatunnetusega). Abikaasa võiks mingil moel olla see vastik vend, õemees-kunstnik teadagi Quentin, ning õde siis viimase osa korrastav narratiiv (nagu mingil moel siingi). Aga see on uitmõte, miks peaks üks korea autor huvituma Faulknerist.

Eks see kiita ole, kuidas nii napi romaaniga on võimalik luua selline painajalik ja kehalik maailm. Ja mis õieti andis tõuke selliseks muundumiseks - on see muutumine tingitud ühiskondlikust taagast, sisemisest arengust või lihtsalt  vaimne probleem? Või kõik kokku. Või mis on ühiskondlikud ootused, et sa sulanduksid sellesse ja aitaksid sel toimida ühiseks hüvanguks; ja mis juhtub, kui sa muutud tavalisest liikmest ülalpeetavaks - kui sa tahad näiteks olla puu. Miks on vaja iga hinna eest teda elus hoida?

Või noh, nagu kuskil on öeldud, on tekst sümboliks Koreale. Valus nägemus.

Keskmine osa “Mongolilaik” on mitmel moel häiriv. Ühelt poolt tahad, et kaasaegne kunst tõepoolest ütleks midagi olemuslikku kaasaja vaimse situatsiooni või maailmakogemuse kohta. Teiselt poolt muidugi õemees ja tema enda ihad ja kui kaugele on ta valmis minema. Eks looming ongi eri impulsside kokkusulandumine ja sellest uue nägemuse võrsumine. Aga õemees, nojah, käitub vast vastavalt selle romaani loogikale.

Loomingu Raamatukogu pani erakordselt täppi oma kirjastamisplaaniga, avaldades värske nobelisti teose; millal viimati ilmus siin tõlge, mis oleks hetkel sedavõrd kuum? Igal juhul, kas järgmiseks võiks tõlkida selle romaani?

“Maad võttis vaikus, mis tundus kohe plahvatavat. Äi võttis pulgad kätte. Ta võttis tüki sealiha, läks ümber laua ja jäi järsult mu naise ees seisma.

Eluaegsest töörügamisest sitke, aga turjast paratamatult veidi küüru jäänud äi toppis mu naisele sealiha näkku.

“Söö. Kuula isa sõna ja söö. Ütlen seda su enda pärast. Kui sa niimoodi haigeks jääd, mis siis saab?”

Liigutavat vanemlikku armastust nähes hakkas minulgi silmanurgas kipitama.” (“Taimetoitlane”, lk 29-30)

 

“Käli võttis riided taas seljast ja heitis seekord selili. Kohtvalgusti tõttu oli naise ülakeha varjus, aga tema kissitas silmi nagu pimestatult. Kuigi ta oli käli eestpoolt tema kodus juhtumisi juba näinud, oli pilt vastupanuta oma kaduv-ajalikus ilus lamavast kälist pisarateni liigutavalt intensiivne nagu enne kõhuli lamadeski. Peened rangluud ja lamamise pärast poisilikult lame rind, välja tükkivad küljeluud, sensuaalsuseta laiali reied, nagu avasilmi uinunud kõrbe moodi näoni välja. See oli kõikjal liiasuse täiesti kaotanud ihu. Ta nägi sellist ihu esimest korda, ihu, mis vaid iseendaga ütles nii palju.” (“Mongolilaik”, lk 63)

 

“Ta surub alla sundi õe jäika õlga raputada ja huuled sunniviisiliselt laiali lükata. Ta tahab Yeong-hyele kuulmekilet rebestavalt kõrva karjuda: “Mida sa teed praegu? Kas kuuled, mis ma räägin? Surra tahad või? Kas tõesti tahad surra?” Ta vaatleb tuimalt endas kuuma vahuna üle keevat raevu.” (“Puude leegid”, lk 110)

raamatunarr

sehkendamine

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Jaagup Mahkra: Matilda

 

Mahkra on taas kirjutanud nii kõva loo, et ma ei oska sellest spoilerdamata kirjutada.
Lugu räägib Aafrika elanikest ja rohkem ma ei saa enne hoiatamist öelda.
Kes ei ole lugenud - tasub lugeda! - aga avastamisrõõmu rikkuda ei taha: ÄRGE LUGEGE ARVUSTUST EDASI!

Nii, jäänud ainult huvilised, kes teavad, millega edasi lugedes riskivad. Hästi. 
Hakkan kiitma. 
On imeliseks sissejuhatuseks, kuidas alguses kirjeldatakse asju ja sündmusi nii nagu Kari neid nägi. Seletamata, täpsustamata, aga pädevalt.
Kuidas Karjas tegutsevatel tegelastel on nimed ja isiksused, kuidas vaevalt leheküljega tekib mingi tunnetus millestki täiesti võõrast ja samas natuke arusaadavast, ulmeloos kohane, mis ja kes ...

... ja siis viiakse lugeja korraga tagasi normaalsusse. Vaatepunktitegelaseks saab Henrik Pärn, kes on reisinud pika maa tolmuses viletslennukis, et saada šimpansiuurija Elise Shcmidti assistendiks. 

Kõik kirjeldused tunduvad vahetud, elusad, usutavad. Ma ei tea, kui palju kasutas Mahkra kujutlusvõimet, dokumentaalfilme või kirjandust, aga TUNDUB elus, TUNDUB, nagu tunneks ta šimpansiuurimist, šimpanse ja Kilali (mis võib olla väljamõeldud koht, aga võib ka mitte olla) piirkonda sama hästi kui nt Tartut. Kogu lugu elab moel ja määral, mis üldjuhul eeldab, et inimene teab, millest jutustab. Tunneb asja. 
Pisikesesd tabavad detailid.
Tegelased, kes ei ole klišeed, aga samas pole ka püüdlikud mitteklišeed, vaid tunduvad elus kõigi oma vooruste ja puuduste, jaburarusaamade ja pimetähnidega. 

Noh, ja šimpansid. 
Sissejuhatuse Kari oli šimpansikari, selgub edasi lugedes ning infot juurde saades. Ja see on imeliselt kirjutatud. Säärase sisseelamise ja samas neutraalse rahuga, nagu võiks olla ideaalsel šimpansiuurijal - aga kui ideaalsed või mitteideaalsed on dr Shcmidt või Pärn ... lugege ise. 
Kõike ka spoilerdama ei hakka. 
Ent Kari ja karjaliikmed on nii hästi kirjutatud, et elasin neile rohkem kaasa kui ühelegi inimtegelasele. 
Oivaline töö.

Kusjuures kogu aeg, sissejuhatusest saati, on tegelaste hulgas ka Matilda. 
Saab kõvasti mõelda, kes või mis on Matilda ja kui see siis ära selgitatakse - koos päris hirmuäratava pildiga inimeste julmusest - ja lukku tuleb otseselt maagiline jõud, tundub seegi usutav ja tõeline. 
Matilda on sama usutav kui teda ümbritsev keskkond.

Loo lõpuosa näib natuke kiirustatud. Asjad ei ole enam nii briljantselt loogilised ja osa body-horroritki näib lihtsalt seepärast juurdelisatuna, et Mahkrale meeldib body-horror, aga ikkagi väga kõva töö. Natuke "kas see ikka päris nii pidi olema" kannatan välja, sest lugu ise oli NII hea ja suuri ebaloogilisusi silma riivama ei tükkinud. 

Au ja kiitus.

BAAS

August Kitzberg - Libahunt (Külajutud, 1971)

 

Tuleb välja, et Kitzberg on koguni etnoõudust kirjutanud ja seda siis libahundi ainetel. Lugedes ikka mõtlesin, et kui iseloomulik on see libahundiks käimine algsele eesti rahvausundile (jajah, mis on algne) ja kust see õieti laenatud sai. Algselt on see tekst ilmunud järjejutuna ajalehes Olevik 1891-1892.

Tekst on esitatud raamjutustusena - minajutustajast poeg kogub oma vanematelt folkloori Jakob Hurda rahvaluule kogumise aktsiooni käigus ning muuhulgas uurib libahuntide kohta. Minajutustaja isa jutustabki ühe loo ning poeg naerab välja, et see on ikka täielik väljamõeldis. Aga … isa ja ka ema kortsutavad kulmu ning rohkem ei taha isa teemat puudutada, vaid mainib, et nende suguvõsal on samuti lähedane kokkupuude libahundiga, kuid ema ei lase sellest rääkida.

See muidugi ajab minajutustaja kihevile, kuid vanemad ei taha rohkem rääkida. Minajutustaja otsustab siis kavalusega lugu välja meelitada … aga ega isa siis rumal ole. Lõpuks saab ta abikaasalt loa lugu jagada. Ja nüüd siis tuleb isa jutustus.

Olnud ta kord noormees ja nagu ikka, tahavad ta vanemad, et poeg abielluks - seda siis nende talu Mariga, et ikka järglased oleks ühtmoodi rõõsad nagu nende suguvõsas kombeks. Aga temale meeldis hoopis nende talus kasulapsena elanud Triinu - kes noore lapsena oli ema kaotanud (sest see oli nõid) ja kelle siis taluperemees tee äärest haletsusest üles korjas. Noormehele niisiis meeldis Triinu, kes oli särtsakas ja kellega kunagi igav ei hakanud - erinevalt siis Marist, kes oli küll ilus, aga samas üks paras vaikne ja korralik töörügaja. 

Kui Triinu kuulis, et tulevane peremees on määratud abielluma Mariga, läks neidude vahel pingeliseks ning Mari nüüd rääkis, et tema on näinud, kuidas Triinu käis libahundiks - mida see küll igati tuliselt eitas. Taluperemees ei tahtnud midagi kuulda sellest, et ta poeg võtaks Triinu naiseks (milline veri tal küll on, selline pruunijuukseline ja põlevate silmadega), aga vähemalt ei visanud neidu kodust välja - sel lihtsalt polnudki kuhugi mujale minna, teadmata sünnikodu kui sugulasedki. Kuid peagi löövad kired veelgi hullemalt lõkkele …

Huvitav võrrelda ühe teadatuntud näidendiga (mis ilmus küll ligi 20 aastat hiljem), kuivõrd see tekst pakuks justkui järellugu juhtunule: kuid jutt ja näidend on siiski erinevad. Ühtlasi saab minategelase isa kaudu ülevaate teoorjuse oludest ja päris terava nägemuse vallaliste naiste olukorrast - kuidas näiteks Triinut külameeste poolt üsna julmalt ahistatakse (noh, omamoodi teoorjuse ajastu onu Heinod). Aga eks kodusteski oludes olid naised eelkõige tööloomad.

Päris huvitav tekst, hoopis tugevam kui “Murest murtud” või “Maimu”.

ulmekirjanduse baas

Charles Stross: Accelerando

 

Ma olin seda raamatut kunagi lugenud, aga säärasel isiklikult keerulisel ajal, et meeles oli "noh, halb ei old, ok".
Nüüd lugesin uuesti. 
Millisest oivalisest kogemusest ma ilma jäin, sest hing oli maksimaalselt valus! See on äärmiselt tore raamat.

Jah, jah, tohutud visioonid, teadlik mateeria, intelligentsi hüppeline laienemine üha ja üha, oo, küberpunk, oo, teised mõistused, oo, avatarid ja vaba mõtlemine ja mm, alguses ka "raha ei ole vaja, kõik on tasuta" - aga peamiselt
PEAMISELT
on see minu jaoks imeline raamat seksist ja suhetest. 

Ärge nüüd tulge. "Heh, sul on raamatutäis imelisi ideesid kümberruumist ja võrkintelligentsusest, kosmosest ja selles reisimisest, aga naine võtab ikka suhted!"
Ei, ma ei võta seksi ja suhteid selles raamatus peamisena, sest ma olen naine. Ma võtan seksi ja suhteid peamisena, sest ma olen mina.

Ja ma olen kaua-kaua elanud oma kogemuses, aga mitte saanud seda otseseõnu valideeritud. Jah, siin-seal on vihjeid. Siin-seal on läbi lillede öeldud, et päris krdi kuum. 
Aga otsesõnu, selgelt ja korduvalt on "Accelerandos" mulle esimest korda öeldud, et see ei ole imelik, kui naine pigem päästaks kui oleks päästetud, see ei ole imelik, kui mees on pigem kontrollitav kui kontrollija, ei ole imelik BDSM-seksida nii, et mõlemil on hea, isegi kui ei ole mees dom, naine sub dünaamika.

See ei eelda, et mees on nõrk jobu. See ei eelda, et naine oleks südametu tulehark (kuigi raamatus on ka üks säärane, negatiivse näitena, et ka nii saab). (No niivõrd-kuivõrd. Ka tema on inimene.) 

Viimaks.

Kogu loos - selles tohututeks kasvanud mõistustega, plateetide lammutamise ja Saturni rõngastele loodud tsivilisatsiooniga loos - jookseb teadvulikkuse ja ideede teemaga paralleelselt kaasa seksi, soojätkamise, armastuse ja armumiste teema ning seda on väga lohutav lugeda.
Ükskõik, kui kaugele kehadest minnakse (ka valu kaotatakse kui ebavajalik), ükskõik, kui imelised vaimude välgatused on, ikka jäävad armumine, seks ja soov kassi silitada, kui kass ette sattub. 
Inimlikkus jääb ikka.Minnakse lahku, nii tore kui teine ka mingil ajal ei tundu, saadakse kokku, mis siis, et ollakse meie mõistes nii ebainimlikud kui saab. 
Nii lohutav. Nii armas. 

Raamatu päris-päris lõpp mulle väga ei meeldi - osalt ka selle suhtevärgi pärast. Tundub, nagu oleksid Strossil ideed otsa saanud. Aga aus olles - sellist sõitu veits meh-tundega lõpetada ei tähenda, et sõit poleks ikkagi faking imeline olnud. 

Hajameelne
BAAS