13 mai, 2016

Eeva Park – Geeniuste algkursus (2016)


Näidend ajast, kui Vilde ja Liiv puutusid 1885. aastal töiselt kokku (mõned aastad hiljem kirjutas Vilde loo „Suguvend Johannes“ (mida ma pole lugenud), mis polevat Liivi rõõmustanud). Kuidas kaks algajat autorit oma töösse, kutsumusse suhtusid – piinatud geenius ja elamuselainetel seilaja. Ühe loome sünnib inspiratsioonist ja vaevadest, teisel aga elavast huvist ja käsitööoskusest. Eks see ole vana küsimus, et kui suur osatähtsus on andel ja töömurdmisel. Ühest autorist on 21. sajandisse jäänud mõned krestomaatilised luuleread, teisest mõned romaanid ja näidendid, mida heal juhul on koolis loetud. Üks läks lõplikult hulluks, teine elas aastakümneid aktiivset ühiskondlikku- ja kultuurielu (hiljuti ühes Loomingus oli sellest mõned artiklid). Vaevalt, et näidendi autor kumbagi tegelast otseselt vastandas ja sunnib lugejat valikut tegema – aga eks elujaatavam on kahtlemata Vilde otsingulisem põlemine (samas, ehk on näidendis rohkem esil Liiv – kuna ikkagi müstiline tegelane „Vari“ jms).

Mööda ei saa vaadata Jakob Järvist ja tollasest kontekstist. Mida tuleb ja tohib eesti lugejale anda (tsensuur ja tsaaririigi poliitika, eksole). Kuidas eestlast harida – kas rahvusromantiliselt või üldharivalt. Kas ilustada lugeja hinge ülevusega või harida vaimu kasvõi artikliga onanismuse kahjulikkusest. Eks paistab, et Järv püüdis (autori järgi) mõlemat vaatenurka ajalehes kasutada. Ja no muidugi konkureerimine teiste tollaste eesti ajalehtedega.

Park pole võtnud eesmärgiks luua puhtalt kultuuriloolist näidendit, siin on ka poeetilisem külg ehk „Vari“, mis saadab Liivi, omamoodi loomedeemon või midagi. See annaks justkui suurema kaalu Liivile... kui ta vaid poleks selline... nagu ta on (tõepoolest, millal kõneleb loojas geniaalsus või vaimuhaigus, kuidas sellele piir vahele tõmmata – kuidas olla kindel selles, et vaimuhaige loome vahendajad omakorda mingit oma värki ei aja, ei kasuta seda enda mingite ideede heaks ära?).

Nagu mitmed lugejad on juba blogides kirjutanud, jääb näidend mõneti killukeseks, poeetiliseks olustikupildiks, mis otseselt jalust ei raba. Tore väike lugemine kultuuriloost, ikkagi tuntud inimesed oma kuulsusrikka tee alguses jne.

Kommentaare ei ole: