J. G. Ballard - Liivast puur (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Esmapilgul justkui ökoloogiline ulme, ehk siis mis juhtuks Maaga siis, kui siit on hõivatud sedavõrd palju massi Marsi maasarnastamiseks. Ehk muutub Maa orbiit pisinatuke, millel oleks seninägematud tagajärjed (lk 134)? Lahenduseks võiks olla omakorda Marsilt miljonite tonnide külmunud liiva transportimine ning selle laskmine Atlandi ookeani ja Kaspia merre. Aga oh häda, liiva uppunud Marsi samblikes peitub viirus, mis siin mõjub laastavalt taimedele - õnneks levib see kaugemale vaid inimeste väljaheidete abil.

Mistõttu on siis karantiinitsoonid nende liivamasside ümber, üks neist on Floridas Canaverali endise stardijaama juures. Atlandi ookeani äärne kunagine luksuslik puhkeala on suur liivakõrb, mis küll vaikselt taganemas naasva Atlandi ookeani osaks. Liiva alla mattunud mahajäetud kuurortides elavad aga sinna põgenenud erakud, keda aga jahitakse Marsi liiva viirusekandjatena. Miks need erakud seal on, eks põhjused ole erinevad.

Esimestel lehtedel arvasin, et tegevuskohaks on Mars, mis on millegipärast vägagi koduplaneedi järgi ümber nimetatud, aga õnneks nii küll pole. Eks võiks mõelda, et kui selline liivahulk rannikule uputada, et kas see siis Maad rohkem ei mõjutaks  - kuivõrd on mainitud, et Golfi hoovus püüab ookeani tagasi suruda. Muidugi on tekst rohkem kaldu psühholoogilise poole oma tegelaste käitumismotiivide pärast, õnneks pole siin ballardlikke suuremat ballardlikku painajalikku fantaasialendu.