Lugu maailmast, mis on jõudnud järeldusele, et müra on liiast. Ja lisaks sellele on võimalik muusikat hoopis efektiivsemalt esitada (ultrahelimuusika!), mistõttu üks kunagine ooperidiiva Gioconda on kaotanud oma töö (ja seisuse).
Diiva muidugi usub, et on võimeline ikka veel oma häälega inimesi lummama, hoolimata vanusest ja kokaiini tarbimisest ja muidu vaimsest ebastabiilsusest. Naine mõtleb välja viisi, kuidas tagasi avalikkuse ette pääseda - selleks tuleb munad pihku võtta kunagisel armukesel, kes kasutas naist oma karjääri edendamiseks. Selle plaani täideviimiseks on vaja loo peategelast Mangoni, tumma mürakoristajat, kes on diivast vaimustunud ning hoolitseb tema eest. Mangon mõtleb omamoodi välja viisi, kuidas diivale kasvõi hetkeks lava pakkuda.
Nagu ikka, kõlgub tekt kuskil hullumeelsuse ja ekstsentrilisuse piiril ning Ballardi nägemused on ühtaegu põnevad ja ka eemaletõukavad.
“Kuid ultrahelimuusika lõplikuks triumfiks sai veel üks uuendus - kiirmängivad plaadid, mis pöörlesid kiirusel üheksasada pööret minutis ning tihendasid kolmveerandtunnise Beethoveni sümfoonia kahekümnesekundiliseks, Wagneri kolm tundi kestva ooperi veidi rohkem kui kahe minuti peale. Kompaktsed ja odavad kiirplaadid ei kaotanud kiirenemisega midagi. Üks pooleminutiline kiirplaadike pakkus samasugust neurofoonilist naudingut kui loomulikus pikkuses salvestis, kuid mõjus sügavamalt ja jättis tugevama üldmulje.” (lk 44)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar