J. G. Ballard - Aja aed (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Kogumiku lühimat teksti võiks koguni pidada fantaasiakirjanduse hulka kuuluvaks, ehk siis kõige kauni hävinemist massi surve all. 

Kuskil üksildases lossis elav abielupaar vaatab, kuidas pea iga päev rullub üle tasandiku nende poole kaltsakate armee. Õnnekombel kasvavad nende õuel omamoodi klaaslilled, millelt õienuppu murdes on võimalik ajas tagasi minna ja see armee kaob silmapiirilt.

Mõneks päevaks, et naasta. Probleem on selles, et ajalilli jääb üha vähemaks, neid ei kasva juurde ning üha nirumate õite mõju on ühtlasi väiksem. (Eks selgusetuks jääb, kust õieti see paar pärit on ja miks nad midagi alternatiivset ei proovi.) (Aga eks see on selle jutu loogika.)

Üks mõte, mis teksti lugedes meenus, on see, kui palju kasutatakse teaduslikus fantastikas klassikalist muusikat (Burgessi “Kellavärgiga apelsin” vast tuntuim näide), ka siin mängitakse Mozarti ja Bachi oma elevandiluust tornis. Küllap siis ulmeautorid paratamatult tunnetavad, et nad ei suuda (mõistlikult) kirjeldada nö tuleviku muusikat, aga klassika … see on olnud ja ehk ka jääb. Muidugi, klassikaline muusika ei pruugi tähendada teadatuntud autoreid, vaid ka nö vormide kasutamist - siin on heaks näiteks samas kogumikus ilmunud “Mürakoristaja”, kus ikka vihutakse klassikalise muusika vormide järgi tootmist ja ka tarbimist.