J. G. Ballard - Vahitornid (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Nagu Jan Kaus järelsõnas kirjutab, päris kafkaliku maiguga lugu. Ühiskond, kus taevas ripuvad mingid vahitornid (selgusetuks jääb, kui levinud see on; igatahes olevat selline olukord kestnud juba aastaid). Vahitornid ripuvad inimeste ja majade kohal enamvähem kiviviske kaugusel, mis seal suletud akende taga õieti toimub, pole aimugi.

Loo peategelane on õpetaja Renthall, kes ei saa oma tööd teha - sest vaheaja lõpu järel on kool ikka veel suletud, miks, ei saagi aru. Nõukogu pole avanud, justkui seepärast (antakse mõista), et vahitornid … näeksid midagi ebasobivat. Renthall samas kahtleb, et nende lendavate tornide tegevuses suurt midagi mõistlikku oleks - aga inimesi see selgelt häirib ning paljud ei taha üldse kodudest väljuda.

Et inimesi tardumusest välja raputada, otsustab mees korraldada väikse peo välisõhus. Renthalli eesmärgiks on küll eelkõige nõukogusse esinema saada ja seal nende valed välja tuua, justkui oleks nõukogu ühenduses vahitornidega ning sealt saadakse käsklusi, mida linnas rakendatakse. Muidugi hakatakse teda veenma tungivate soovitustega koosviibimise korraldamine lõpetada, koguni ähvardatakse koolist välja heita. Aga Renthall ei jäta. Ja korraga inimeste suhtumine muutub, aga … kuidagi väga valesti.

Ühesõnaga, igati paranoiline maailm, mis peaks sobima lugejale, kes tunneb end ühiskonnas kuidagi … valesti asetatuna - kahtlane muidugi, et Ballard kujutas ette tänapäevast segi läinud (või noh, suunatud) ühiskonda. Ses suhtes jah, vägagi kaasaegne paranoiakirjandus.