04 juuli, 2025

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime (2025)

 

Argentiina new weird, näis, kas samalt autorilt võiks ilmuda veel tõlkeid nagu seda juhtus Samanta Schweblini puhul - iseenesest võiks küll. Antud juhul siis 12 lühilugu viimaste aastakümnete Argentiina oludest; nagu saatesõnas öeldakse, siis gootilikus stiilis (mis olevat nüüd vägagi pop stiil, nagu mulle üllatuslikult selgub).


Meeldesööbivamad lood on ehk “Ämblikuvõrk” (autosõit kihvti sugulase ja tüütu abikaasa seltsis Paraguay’sse ja tagasi), “Kooliaasta lõpp” (veider tüdruk kuuleb kooli vetsupotist hääli, mis käsivad tal end lõikuda/lõhkuda), “Ei mingit liha meie luudel” (peategelane leiab kolju, mille eest hakkab hoolitsema), “Naabri hoov” (depressioonis endine sotsiaaltöötaja satub uues elukohas kokku õige õudustäratava inimolendiga), “Musta vee all” (Buenos Airese getost läbi voolav ülimalt reostatud jõgi ja selles elav üleloomulik olend), “Asjad, mis me tules kaotasime” (Argentiina naised jõuavad väga jõhkra viisini, kuidas astuda vastu naistevastasele vägivallale). Nojah, kõigist neist juttudest võinuks muidugi teha eraldi postituse …


Saatesõnas viidatakse mitmel puhul, et tegu on vaat et õuduskirjandusega, aga millised lood just horror oleks, ei hakka õudusekauge lugejana pakkuma (vast rohkem kui pooled kogumiku lugudest). Igal juhul, mõnigi teksti läheb päris jõhkraks, mõnigi on õige hankanglik painaja. Aga eks see ütleb midagi kaasaja kohta - või siis lähiminevikust, kust on Argentiina tulnud. Ja muidugi Esimese ja Teise Argentiina vastuolud. Ja need segased katoliiklike pühakute kultused. Aga sellest kõigest kirjutab ka saates, kes muuhulgas viitab rahvausundi mõjudele, mis mul küll suuremat märkamata jäi.


Igal juhul, tasub lugeda, kui soovi  lugeda väikeste ampsakatena miskit veidrat, kummastavat ja õõvastavatki.


Kommentaare ei ole: