Lugu sellisel koledal teemal, mille nimeks on põlvkonnalaev - ehk siis meie praeguste teadmiste järgi see ainus “käegakatsutav” viis inimkonnal jõuda mõnele elatavale planeedile. Reis, mis kestaks ehk mõne sajandi ning selle jooksul peaks kitsastes oludes elama ikka päris mitu põlvkonda inimesi. Eks need tekstid, mis sellistele reisidele keskenduvad, ei maali juhtuvast just positiivset pilti.
Antud tekstis on reisil jõutud kolmanda põlvkonnani; eripäraks on see, et siin on laeval vaid neliteist inimest ehk kokku kolm perekonda (mis juba esimeses põlvkonnas jagunes eri tööülesannete täitjateks). Lisaks peredele on neljateistkümnendaks reisijaks psühholoog Francis.
Francisel on veel suurem probleem, nimelt on selle eksperimendi korraldajad rahalistes raskustes ning avalikkuse huvi on muutunud - eksperiment on kestnud oma 100 aastat ning paistab ebaõnnestuvat. Ja kui ka see projekt lõpetada, kuidas siis üldse reisijad terve mõistusega nö Maale tagasi tuua.
Tõsine psühholoogiline novell inimestega eksperimenteerimisest inimkonna hüvangu nimel. Nagu ikka, ei paista põlvkonnalaev olevat lahenduseks. Võiks öelda, et Ballard on harjumatult tavapärane, pole siin mingeid kummastavaid võbelusi või sisemisi keerdumisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar