2016. aasta parimad ingliskeelsed ulmelood

Sissejuhatav jutt ja antoloogiate valiku põhjendus on toodud ära 2015. aasta postituses, ja seega ei hakka ennast kordama. Korrektsuse huvides toon siiski ära antoloogiate ja nende koostajate nimetused:

Charles Yu, John Joseph Adams „The Best American Science Fiction and Fantasy 2017“
Neil Clarke „The Best Science Fiction of the Year: Volume 2“
Gardner Dozois „The Year's Best Science Fiction: Thirty-Fourth Annual Collection“
Paula Guran „The Year's Best Dark Fantasy & Horror: 2017“
Rich Horton „The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2017“
Jonathan Strahan „The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Eleven“

Neist antoloogiatest on mul endal reaalselt olemas Yu-Adams, Clarke, Horton ja Strahan; kahtlane, kas edaspidi Clarke’i valikut ostan, ainult SF-keskne antoloogiatellis on minu jaoks üsna piinadega loetav. Mul pole õrna aimugi, mis põhjusel Hortoni raamat ilmus alles 2018. aasta algul, ja kas sama kirjastuse Gurani antoloogia sel aastal üldse jätku saab – igatahes pole senini näinud selle arvatavat sisukorda (kuigi näiteks Hortoni 2018. aasta valik on ta enda blogis avaldatud). Näib, et Dozois antoloogia enam Mammoth-seerias ei ilmu.

Kui nüüd 2016. aastale pilguke heita, siis märkimisväärne on muidugi suhteliselt värske autori Rich Larsoni 7 taastrükki (ehk kokku 5 lugu) 4 antoloogias; ligilähedane on Sam J. Milleri populaarsus. Mitte et ma kuidagi mõistaks kummagi autori märkimisväärsust, minu meelest on tegemist üsna harju keskmiste tekstidega.

Enim valitud autorid:

7

Rich Larson

5

Sam J. Miller, Lavie Tidhar

4

Ian R. MacLeod, Aliette de Bodard

3

Nina Allan, Carolyn Ives Gilman, Ken Liu, Paul McAuley, Alastair Reynolds, Genevieve Valentine, N. K. Jemisin, Catherynne M. Valente, E. Lily Yu

2

Charlie Jane Anders, Paolo Bacigalupi, Dale Bailey, Steven Barnes, Helena Bell, Karl Bunker, Maggie Clark, Craig DeLancey, Seth Dickinson, Amal El-Mohtar, Alex Irvine, Caitlín R. Kiernan, Alice Sola Kim, Karin Lowachee, Naomi Novik, An Owomoyela, Suzanne Palmer, Geoff Ryman, Gord Sellar, Carrie Vaughn, Alexander Weinstein, Nick Wolven, Alyssa Wong

McLeodi jutt on päris tore, Milleri habemelugu paneb õlgu kehitama. Ise soovitaks vast lugeda Gilman, Bacigalupi, Bell, Novik, Weinstein ja Yu, ehk ka Valentine’i sinist prügiookeani.

Enim taastrükitud lood:

4

Ian R. MacLeod „The Visitor from Taured“, Sam J. Miller „Things with Beards“

3

Carolyn Ives Gilman „Touring with the Alien“, Lavie Tidhar „Terminal“, Catherynne M. Valente „The Future Is Blue“, Genevieve Valentine „Everyone from Themis Sends Letters Home“

2

Nina Allan „The Art of Space Travel“, Paolo Bacigalupi „Mika Model“, Steven Barnes „Fifty Shades of Grays“, Helena Bell „I've Come to Marry the Princess“, Karl Bunker „They Have All One Breath“, Aliette de Bodard „A Salvaging of Ghosts“, Craig DeLancey „Redking“, Seth Dickinson „Laws of Night and Silk“, Amal El-Mohtar „Seasons of Glass and Iron“, Alex Irvine „Number Nine Moon“, N. K. Jemisin „Red Dirt Witch“, Alice Sola Kim „Successor, Usurper, Replacement“, Rich Larson „You Make Pattaya“, „Innumerable Glimmering Lights“, Ken Liu „Dispatches from the Cradle: The Hermit - Forty-Eight Hours in the Sea of Massachusetts“, Paul McAuley „Elves of Antarctica“, Naomi Novik „Spinning Silver“, Alastair Reynolds „The Iron Tactician“, Geoff Ryman „Those Shadows Laugh“, Gord Sellar „Prodigal“, Lavie Tidhar „The Vanishing Kind“, Carrie Vaughn „That Game We Played During the War“, Alexander Weinstein „Openness“, E. Lily Yu „The Witch of Orion Waste and the Boy Knight“

Järgnevalt siis autorite ja lugude täisnimekiri, lugude järel olevad tähed tähistavad seda, millises antoloogias ilmunud (Adams – A, Clarke – C, Dozois – D, Guran – G, Horton – H ja Strahan – S).

Joe Abercrombie „Two's Company“ S

Nina Allan „The Art of Space Travel“ S, D; „Ten Days“ C

Charlie Jane Anders „Rager in Space“ H, „Because Change Was the Ocean and We Lived by Her Mercy“ D

Eleanor Arnason „Checkerboard Planet“ D

Madeline Ashby „Panic City“ C

Charlotte Ashley „A Fine Balance“ H

Paolo Bacigalupi „Mika Model“ S, D

Dale Bailey „Teenagers from Outer Space“ A; „I Was a Teenage Werewolf“ A

Leigh Bardugo „Head, Scales, Tongue, Tail“ A

Steven Barnes „Fifty Shades of Grays“ H, D

Stephen Baxter „Mars Abides“ D

Peter S. Beagle „The Story of Kao Yu“ A

Helena Bell „I've Come to Marry the Princess“ A, H

Gregory Benford „Vortex“ D

Brooke Bolander „Our Talons Can Crush Galaxies“ G

Gregory Norman Bossert „HigherWorks“ C

Chaz Brenchley „In Skander, for a Boy“ H

Tobias S. Buckell „The Mighty Slinger“ C

Nadia Bulkin „Wish You Were Here“ G

Karl Bunker „They Have All One Breath“ D, C

Rachel Caine „A Dying of the Light“ G

Maggie Clark „Seven Ways of Looking at the Sun-Worshippers of Yul-Katan“ H; „A Tower for the Coming World“ D

Matthew Claxton „Patience Lake“ D

Aliette de Bodard „A Salvaging of Ghosts“ S, D; „Pearl“ C; „Lullaby for a Lost World“ G

Craig DeLancey „Redking“ H, D

Seth Dickinson „Laws of Night and Silk“ S, H

Paul Doherty „Cold Comfort“ D

Amal El-Mohtar „Seasons of Glass and Iron“ S, G

Brian Evenson „Smear“ A

Gregory Feeley „The Bridge of Dreams“ H

Gemma Files „Grave Goods“ G

Jeffrey Ford „The Blameless“ G

Cate Gardner „As Cymbals Clash“ G

David Gerrold „The Further Adventures of Mr. Costello“ D

Carolyn Ives Gilman „Touring with the Alien“ S, D, C

Max Gladstone „The Iron Man“ G

Theodora Goss „Red as Blood and White as Bone“ S

A. T. Greenblatt „A Non-Hero's Guide to the Road of Monsters“ H

Daryl Gregory „Even the Crumbs Were Delicious“ S

Lisa L. Hannett „Surfacing“ G

Samantha Henderson „My Generations Shall Praise“ D

Carlos Hernandez „The Magical Properties of Unicorn Ivory“ H

Joseph Allen Hill „The Venus Effect“ A

Brian Hodge „Mommy's Little Man“ G

Kat Howard „The Sound of Salt and Sea“ G

Kameron Hurley „The Plague Givers“ H

Alex Irvine „Number Nine Moon“ S, C

N. K. Jemisin „Red Dirt Witch“ S, G; „The City Born Great“ A

Xia Jia „Night Journey of the Dragon-Horse“ C

Bill Johnson „When the Stone Eagle Flies“ D

Stephen Graham Jones „Birdfather“ G

Rahul Kanakia „Empty Planets“ H

James Patrick Kelly „One Sister, Two Sisters, Three“ D

Cassandra Khaw „The Games We Play“ G

Caitlín R. Kiernan „Whisper Road (Murder Ballad No. 9)“ S; „The Line Between the Devil's Teeth (Murder Ballad No. 10)“ G

Alice Sola Kim „Successor, Usurper, Replacement“ S, A

Kathe Koja „KIT: Some Assembly Required“ D

Ted Kosmatka „The One Who Isn't“ D

Derek Künsken „Flight from the Ages“ D

Carrie Laben „Postcards from Natalie“ G

Marc Laidlaw „The Finest, Fullest Flowering“ G

Rich Larson „You Make Pattaya“ S, C; „All That Robot Shit“ H; „Innumerable Glimmering Lights“ H, D; „Jonas and the Fox“ D; „Extraction Request“ C

Victor LaValle „The Ballad of Black Tom“ G

Yoon Ha Lee „Foxfire, Foxfire“ S

Shariann Lewitt „Fieldwork“ D

Alison Littlewood „Meet Me at the Frost Fair“ G

Ken Liu „Seven Birthdays“ S; „Dispatches from the Cradle: The Hermit - Forty-Eight Hours in the Sea of Massachusetts“ D, C

Livia Llewellyn „Bright Crown of Joy“ G

Karen Lord „The Mighty Slinger“ C

Karin Lowachee „Ozymandias“ H; „A Good Home“ C

Carmen Maria Machado „My Body, Herself“ G

Ian R. MacLeod „The Visitor from Taured“ S, H, D, C

Paul McAuley „Elves of Antarctica“ S, D; Something Happened Here, But We're Not Quite Sure What It Was“ H

Ian McDonald „Women's Christmas“ D

Seanan McGuire „The Jaws That Bite, the Claws That Catch“ G

Ian McHugh „The Baby Eaters“ D

Sam J. Miller „Things with Beards“ S, H, D, C; „Last Gods“ C

Pat Murphy „Cold Comfort“ D

T. R. Napper „A Strange Loop“ C

Naomi Novik „Spinning Silver“ S, G

An Owomoyela „The Charge and the Storm“ C; „Whose Drowned Face Sleeps“ G

Suzanne Palmer „Lazy Dog Out“ H; „Ten Poems for the Mossums, One for the Man“ C

Dominica Phetteplace „Project Empathy“ H

Sarah Pinsker „Sooner or Later Everything Falls into the Sea“ C

Lettie Prell „The Three Lives of Sonata James“ C

Cat Rambo „Red in Tooth and Cog“ H

Robert Reed „Parables of Infinity“ C

Alastair Reynolds „Sixteen Questions for Kamala Chatterjee“ D; „The Iron Tactician“ D, C

Mercurio D. Rivera „Those Brighter Stars“ D

Adam Roberts „Between Nine and Eleven“ H

Margaret Ronald „And Then, One Day, the Air Was Full of Voices“ C

A. Merc Rustad „This Is Not a Wardrobe Door“ A

Geoff Ryman „Those Shadows Laugh“ S, D

Jason Sanford „Blood Grains Speak Through Memories“ H

Carter Scholz „KIT: Some Assembly Required“ D

Melissa Scott „Firstborn, Lastborn“ D

Gord Sellar „Prodigal“ D, C

Priya Sharma „Grave Goods“ G

Nisi Shawl „Vulcanization“ A

Delia Sherman „The Great Detective“ S

John Shirley „The Rime of the Cosmic Mariner“ G

Angela Slatter „The Red Forest“ G

Alena Sullivan „Gorse Daughter, Sparrow Son“ H

Rachel Swirsky „Whose Drowned Face Sleeps“ G

Adrian Tchaikovsky „Dress Rehearsal“ H

Steve Rasnic Tem „Photograph“ G

Lavie Tidhar „Terminal“ S, D, C; „The Vanishing Kind“ H, D

Jeremiah Tolbert „Not by Wardrobe, Tornado, or Looking Glass“ A

Debbie Urbanski „When They Came to Us“ A

Catherynne M. Valente „The Future Is Blue“ S, A, G

Genevieve Valentine „Everyone from Themis Sends Letters Home“ S, A, H

Greg van Eekhout „On the Fringes of the Fractal“ A

Carrie Vaughn „That Game We Played During the War“ H, D

Michael Wehunt „October Film Haunt: Under the House“ G

Alexander Weinstein „Openness“ A, H

Fran Wilde „Only Their Shining Beauty Was Left“ G

A. C. Wise „When the Stitches Come Undone“ G

Nick Wolven „Caspar D. Luckinbill, What Are You Going to Do?“ A; „The Metal Demimonde“ C

Alyssa Wong „You'll Surely Drown Here If You Stay“ S; „A Fist of Permutations in Lightning and Wildflowers“ G

Isabel Yap „An Ocean the Color of Bruises“ G

Caroline M. Yoachim „Welcome to the Medical Clinic at the Interplanetary Relay Station | Hours Since the Last Patient Death: 0“ A

Charles Yu „Fable“ S

E. Lily Yu „The Witch of Orion Waste and the Boy Knight“ S, A; „Braid of Days and Wake of Nights“ G

Melissa Yuan-Innes „Fairy Tales Are for White People“ G

Alastair Reynolds - A Murmuration (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

Et Reynoldsilt ilmus just üks maakeelne tõlkekogu, siis mõtlesin soojenduseks temalt midagi lugeda … aga valitud tekst osutus vähe teisest ooperist olevat kui tõlkekogu valikud.

Niisiis, teadlased uurivad, kas linnuparve toimimises on midagi mõistuslikku. Selleks kasutatakse mitmesuguseid lähitulevikuvidinaid, muuhulgas lindudele pannakse kontrollmehhanismid, millega saab selle linnu käitumist suunata (ja kuivõrd iga lind on parves otseses sõltuvuses vähemalt seitsmest kõrvalasuvast linnust, siis nii saab ka hakata mõjutama parve toimimist). Ja no eksole, tõepoolest, parv kui selline omab õige intelligentset …

Hiljuti loetud VanderMeeri mõjul tundub ka Reynoldsi teadlaskeskne tekst olevat õige psühhedeeliline ja samas teadusbürokraatiat manav. Aga samas ka üpris igav (no võibolla oli küsimus minu väsimuses, jäin seda lugedes mitmel korral lihtsalt tukkuma). Noh, on selline intelligentne spekulatiivne kirjandus või nii.

„Because there is no centralised order, the murmuration is best considered as a scale-free Network. The internet is like that, and so is the human brain. Scale-free networks a robust against directed attacks. There is no single hub which is critical to the function of the whole, but rather a tangle of distributed pathways, no one of which is indispensible. On the other händ, the scale-free paradigm does not preclude the existence of those vector domains I mentioned earlier. Just as the internet has its top-level domains, so the brain has its hierarchies, its functional modules.Would it be a leap too far to start thinking of the murmuration as hosting some level of modular organisation?“ (lk 92)

N. K. Jemisin – The City Born Great (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Üllas lugulaul New Yorgile, kus mingil Lovecrafti rassistlikul jamal pole mingit eluõigust, sest New York sõidab sellele räigelt molli, selge? Persse see iidsete pask.

Ehk siis lugu linnast kui organismist, mille elujõudu tahaks endasse ahmida õige tumedad iidsed jõud; tulemuseks siis kahe vastandliku jõu kokkupõrge, mille tagajärjeks on linna ellujäämine või kaotus. Sest tumedad jõud ei kao kuhugi, neid on võimalik vaid ohjeldada, sel võitlusel pole otsa ega äärt. Linna kaitsjaks või õigemini kehastuseks osutub karm ja ettevaatlik tänavalaps, kes igapäevase eluspüsimise nimel on enese teadmata New Yorgiga üheks saanud – nüüd tuleb ta vaid linna kaitseks ellu äratada.

Et siis loos ühendatud nii armastus oma metropoli vastu kui jälestus kõiksugu valgete ülemvõimu asjus; kokku moodustub sellest omamoodi fantasyräpp või midagi muud sarnast võitluslaulu. Vabadus, võrdsus, vendlus!

„Don’t sleep on the City that never sleeps, son, and don’t fucking bring your squamous eldritch bullshit here.“ (lk 242)

Muuseas on see tekst ka eesti keelde tõlgitud („Suureks sündind linn“!), algselt plaanisingi vaid tõlget lugeda, aga viimaks pidin originaali näppima, sest alati pole arvutit ega levi käepärast.

Jemisin on ühtlasi tänavu see külaliskoostaja, kes valib John Joseph Adamsi koostatud nimekirjast need 10+10 SFF juttu Ameerika parimate SFF tekstide antoloogiasse (varem on külaliskoostajateks olnud Joe Hill, Karen Joy Fowler ja Charles Yu).

Alastair Reynolds – Spioon Europal (2018)

Paistab, et maakeelde tõlgitud Reynoldsi proosa meeldib mulle hulga rohkem kui siit-sealt antoloogiatest kohatud ingliskeelsed üksikjutud (üllatusega siiski avastasin, et nii mõnigi teine ingliskeelne tekst on rohkem või vähem meeldinud). Abiks muidugi seegi, et käesoleva tõlkekogu kolm juttu on kõik omavahel mingil moel seotud, seega ei pea iga teksti puhul lugejana uut maailma leiutama.

Kogumiku ülesehitus mõjub kui korralik kirjand või mõni rokkoopus. Sissejuhatus pole just selline, mis kohe jalust rabaks, pealegi tuleb seda maailma endale kuidagi vastuvõetavaks muuta. Aga siis tuleb „Teemantkoerad“, mis võinuks vabalt ka eraldi raamatuna (siiski tore, et otsustati niisugune kogu koostada).

Ehk siis lugu Veretorni vallutamisest … ja hind, mis selle eest tuleb maksta – või õigemini, mida ollakse valmis maksma. Veretorn on siis mingi kadunud tulnukarassi müstiline ehitis või intelligentne masin või eluvorm. Torn nagu torn ikka, ainult et kõrgemale pääsemiseks pead lahendama matemaatilisi mõistatusi. Kui lahendusega eksid, teeb Torn sinuga midagi väga võigast. No ja siis ekspeditsioon asub seda vallutama … aga igal retkel põrkuvad mingi hetk tagasi, rohkem või vähem otseses mõttes tükeldatuna. Mis sunnib nende kehasid ja ajusid modifitseerima, mida sooritab rühmaga kaasas olev õige kurikuulus kirurg. Lõpuks … Tekst, mis areneb loo edenedes õige eepiliseks transhumaanseks questiks, ja noh, ega Reynoldsil pole happy endide kirjutamine käpas.

Kogumiku kolmas lugu on veidi Martini „Liivakuningate“ laadis lugu haruldaste olendite kollektsionäärist, mis aga peale „Teemantkoeri“ ei mõju niivõrd häiriva tükeldamisena (noh, seda teksti võiks pidada kogumiku kõige tavakirjanduslikumaks looks); aga jällegi, happy end kui selline … no eks see sõltu lugeja ootustest.

Ega ma „Marsi müürist“ suurt muud ei mäleta kui head emotsiooni; peaks vast esimese kogu üle lugema, et näha, millised seosed on selle kogumiku tekstidega. Igal juhul, mulle mõneti … ootamatu, et Reynolds selline Veristaja on, kõik need inimkehade modifitseeringud ja nanondus ja piinamised, eks see on maavillase pilguga vaadates paras õudukas. Orpheuse Raamatukogult mõnus litakas nüüdisulmet; olin juba vaikselt kaotamas usku, et mingisugune tõsisem teaduslik fantastika suudaks mind enam köita.

„Mõte, et Torn – see tohutu hingav asi, mille sees me sibasime nagu rotid – oli kuidagiviisi pääsenud läbi meie skafandrite paksu soomuse, et meie teadmata napsata õhuproov, pani mu soolikad jäätuma. See ei tajunud mitte ainult meie kohalviibimist, vaid tajus vägagi intiimselt, kes me sellised oleme.“ („Teemantkoerad“, lk 85)

„Meie silmad olid eemaldatud, silmakoopad puhtaks kaabitud ja täis tuubitud palju tõhusamaid seadmeid, mis ühendati nägemiskeskusega ajus. Silmamunad ootasid süstikus, ujudes purkides ringi nagu grotesksed delikatessid. Need pidi tagasi pandama siis, kui oleme Torni vallutanud.“ („Teemantkoerad“, lk 123)

Carl Körber - Wanna rahwa moistusse könned ja targad sannad (1869)

Igati psühhedeelne lugemiskogemus, ja muidugi ka öppetlik. Tekstis jäid mulle mõned sõnad arusaamatuks, pole see gooti kiri mul weres.

Püi ja messilane

Messilane kukkus wette, püi näggi üllewelt oksa peält, wiskas temmale lehhekesse kätte. Pissoke loom astus peäle, kuiwatas ommad tiiwakessed, lendas römoga koio.

Monne päwa pärrast näggi messilane, et küt sihtis püssiga sellesamma püi peäle, mis tedda piast olli wäljaaitnud. Ta lendas rutto liggi, pistis wallusaste mehhe kätte. Püs läks lahti, laeng körwale, püi lendas römoga koio.

(lk 3)

Kon, mis tahhab lennata.

Kotkas laskis körgelt mahha, ja näggi seäl konna tigi äres.

Kon pallus:”Oh aus lindude peälik, wõtta mind sa wäljaöppetada, et ma tule kä woin körgeste lennata: mudda-ello iggaw ello!”

Kotkas selis wasto, ütles: “Egga sinnust ei sa jo ilmaski lendajat loma, sind on romamisseks ja hüppamisseks lodud.”

Ei kon jätnud järrele pallumast - Kotkas ütles: “No olgo siis ühheks lennokatseks. Tulle hüppa minno selga, ma wiin sind ülles.”

Kon kopst kotka selga, hoidis essimeste käppadega kowwaste sure linno kaela ümbert kinni. - Kotkas läks wurrinal ülles, körgemale kui sure linna kirriko torn.

Kon ütles: “Seisa nüüd sa nattekest paigal tule kä, ma katsun ommeti, kas jubba ammet kä, et ma isse saan lennatud.”

Hüppas peält, jubba läks, tervtas tule kä, Pea ülles, Pea alla. Kukkus pae kiwwi peäle: Partst nago pask.

(lk 13-14)

Pöllo-hiir ja linna-hiir

Linna-hiir olli patserimisse peäl allewis pöllo-hirega kokkosanud, ütles: “Tulle minnoga uhke linna maiasse ellama, mis sa seäl kuhhela al ellad nagu tont, et sind kegi ei nä egga kule.”

Läksid. - Said senna maiasse. - Oh neid kallid asjo, mis seäl kambris süa.

Korraga kok wöttab ukse lahti. Keik linna-hired omma öppind tutwa aukude sisse, waene ma-hirekenne hüppas möda walget seina, püsti ülles. Kok luaga Partst pähhä: hädda pärrast peäsis oue.

Teised hired keik järrele, hüüdsid tagga: “Kus sa jooksed, hul loom! Tulle taggasi, kül meie öppetamesind targaks, et sa keik meie hire-augud pead ärratundma.”

Pöllo-hiir wasto: “Jummalaga, jubba minna sain targaks sest ühhest lua-hobist pähhä, lähhän agga jälle omma Male ellama, teisi kelama, et nad mitte ka hullust peast linna ei jookse.

(lk 14-15),

Nalja küssimissed.

Mikspärrast ei woi ilmasgi kaks päwa järgeste wihma saddada? - Sepärrast et ö ikka wahhel on. (lk 47)

Niemmad josewad mailma otsa ja siiski polle neil jallad. - Pilwed. (lk 48)

Kus on merred ja jöed, ja polle ommeti wet sees? - Landkaardi peäl. (lk 48)

Millas woib wet söäla sees kanda? - Kui se on eatseks külmetand. (lk 49)

Triinu Meres – Kuningate tagasitulek (2018)

Kas see romaan on science fiction või fantasy või science fantasy, ei oskagi omapoolselt määratleda (no see on mulle paratamatult küsimuseks sellel halli alakese puhul, mis jääb epic fantasy ja space opera vahele). Nagu ikka, Meres ei kirjuta žanripuhtalt – kuigi vaevalt, et see romaan oleks olnud romaanivõistlusel sama edukas kui „Lihtsad valikud“, selles suhtes on tegu üsna üheselt ulmesisese teosega.

Et hiljuti lugesin VanderMeeri, oli vahepeal kiusatus seda romaani nimetada eesti versiooniks alast X, aga samas neil sarnasusi suurt just pole; samal moel võiks rääkida, et tegu oleks Tolkieni triloogia modifitseeringuga, kus võimusõrmuseks oleks kuningas (Tume!), mis tuleks heita … heita Linna lõugade vahele. Tolkienile pani ehk mõtlema selle romaani kolmeosaline ülesehitus. Iga osaga hakkas lugu edasi andma rohkem jutustajaid, iga looga läks pilt sellest maailmakorraldusest ühtaegu selgemaks ja samas keerulisemaks.

Kui esimeses osas on tegevus nähtav vaid Rauna silme läbi ja seda tiheda actioni võtmes paari päeva jooksul, siis teises osas on juba kaks jutustajat ning tekst muutub auklikumaks, libisedes üle monotoonsematest hetkedest, mis paari nädala jooksul põgenemisteekonnal juhtub. Kolmas osa läheb juba õige tormiliseks (polüfooniliseks!), jutustajaid on nii Külast kui Metsast, ning juhtuv antakse edasi hüppeliselt ning linnulennuga läbitakse mitu kuud kuni saatusliku mõõduvõtmiseni. Kusjuures kõik need kolmandikud on pea ühe pikad, seega ühes romaanis on üheskoos esindatud nii lähi- kui suurplaan kui ka tavaline narratiivne voolamine.

Nendest aukudest sõltub ka teksti nö loetavus – nii on esimesena osa vägagi jõhker (gore?) tapatalg, edasi hakkab siin-ja-praegu-pinge lahtuma ning lugemine muutub kergemaks, romaani viimane osa on juba õige mittemereslik ehk hakkab meenutama mõnd tavapärast seikluslikkus ulmeteost. Sest Merese traditsiooniliste tekstide võlu ja valu avaldub eelkõige lähiplaanides (naha-aluses, lihatasandil?), olukorras, kus inimene on surutud vastutahtsi võimu, vaimu ja jõu tangide vahele. See on eelkõige selgelt esil esimeses osas, kus nooruke sõdur peab võtma õige ränku otsuseid ning kogema päris võikaid elamusi ja ebainimlikke pingutusi. Järgmises osas on see samuti tajutavalt olemas, kuid „lahjeneb“ kahe tegelase vahel, kes pealegi võtavad nendega toimuvat õige fataalselt. Ning kolmas osa on, nagu öeldud, juba traditsioonilises seiklusulme rütmis.

Küsimus, miks see Merese maailm näib mulle pigem fantaasia kui teadusliku fantastikana, peitub ehk selles, et see postapokalüptiline ei paista just pärinevat meile tuttavast 21. sajandist. Ehk mis on need kuningate tekke põhjused ja mil põhjusel juhtus Pauk. Muidugi on see maailm kenasti düstoopiline oma tekkiva klassivõitluse ja lapseplaneerimise ja repressiivorganite ja muu looriga varjatud saladuste tõttu. Aga need kuningad … jah.  Uniooni ja Konföderatsiooni vaheline konflikt viitaks justkui ühele 19. sajandi kodusõjale, siingi romaanis tegutsetakse viimaks mitmete inimeste õiguste nimel.

Merese kahe romaani vahel on ehk rohkem erinevusi kui sarnasusi. Ja see on hea. Nii on käesolev romaan ehk ebatüüpilisem sellega, et adrenaliinilitakas materdab eelkõige esimeses pooles. Natuke võib mõelda, et kas romaani teises pooles idanema hakkav revolutsiooniidee jääb ehk vähe skemaatiliseks ja kuidagi … harjumatult lihtsaks lahenduseks, põhimõtteliselt võinuks selle pea sama paksu raamatuna lahti kirjutada (muidugi, autor on varasemate teoste puhul mitmel puhul rõhutanud, et kõike ei pea lahti kirjutama). Või noh, ehk on harjumatu, et selle ühiskondliku õnne otsimisel jääb kuidagi varju muidu nii mereslik subjekti füüsiline ja psüühiline ellujäämisküsimus.

Seda romaani oleks keeruline soovitada lugemiseks ulmevõõrale lugejale, juba see raamatu esimese poole kuninglik inimkrõmpsutamine paneb ehk mõnegi inimese kannatuse proovile. Muidugi, eks siin on esil küsimus, mis on see inimeseks olemine ja mis on Teine (ammendavat vastust sellele ei saagi, kuivõrd Metsa-Küla-Linna kõrval on ka teine sarnase ülesehitusega võimuahel nimega Konföderatsioon – aga kui inimesed need seal on, seda ei taha tegelased enam surkida), siis see pole lahendatud just eksistentsiaalses-psühholoogilises võtmes, vaid pigem hoogsa ulmekirjanduse traditsioonides. Et siis, Meres kirjutab nii nagu tahab, ta ei käia ühe ja sama romaani uusversioone.

 „„Palju teil …“ Karen ei jaksanud tervet lauset korraga öelda, puhkas vahepeal. „ … moona on veel?“
„Üldse ei ole,“ vastas Tikk. „Uutel tulijatel veel midagi on, seepärast polegi meist veel üle joostud, aga midagi head siit loota pole.“
„Nii et mul oli täitsa … asjatu teadvusele tulla?“ päris Karen ning kui oleks jaksanud, oleks ta naernud. Praegu piirdus roiu naeratusega. „Oleks võinud kohe ära surra! Kõik on sitt, sest elu on sitt, sest maailm on sitt ja miks me üldse ponnistame?““ (lk 301)

Huvitav, et see romaan ilmus Sündmuste Horisondi asemel Orpheuse Raamatukogu sarjas – kuigi kahtlemata on tegu pigem SH laadis teosega, ikkagi eesti autor ja OR kohta seninägematult tüse teos (ja pealegi pole seal senini ühtki eesti autorit ilmunud). Aga küllap siis kirjastus jõudis kõiki rahuldava otsuseni. Nüüd on mõlema sarja 89 (jätsin loetelust välja 3 SH vene antoloogiat) raamatu kohta juba neljas naisautori teos (varem Marion Zimmer Bradley, Marion Andra (mõlemad 2009), Ursula K. le Guin (2012); niisamuti Lisa Tuttle’iga kahasse kirjutatud romaan – kuid siin on siiski olulisem George R. R. Martini nimi), on vaid aastakümnete küsimus, mil naisautorite teoste koguarv jõuab järele ulmekirjanduse niisuguste tippude nagu Siim Veskimees (8), Isaac Asimov (7), Roger Zelazny (6) või Arkadi ja Boriss Strugatski (5) raamatute arvuni.


loterii
marcalt maailmale
ulmekirjanduse baas

Steven Erikson: The Crippled God

Ma armastan Eriksoni. Ta on vist ainus autor maailmas (kindlasti ainus autor, keda tean), kellelt olen lugenud rohkem kui kaks teost ja kellelt samas kõik loetud raamatud on vaieldamatult ja pisimagi hinnaalanduseta oivalised.

„The Crippled God” pole apsaluutselt erand.
Seal on kõik nagu tavaliselt Eriksonil: võimatu öelda, kes on peategelased: neid on liiga palju. Võimatu öelda, mis on põhiliinid: neid on liiga palju. Võimatu öelda, mis on lemmikliinid: neid on liiga palju. Kõik tegelased on omal moel kõige-kõige midagi. Sealjuures on ka tunda, et need pole mitte erilised isendid maailmakodanike seas, vaid lihtsalt neid vaadeldakse.

Põhimõtteliselt on Eriksonil KÕIK isikud kõige-kõige.
Sest ta ei hoia millegagi tagasi.
Mu lemmiktsitaat temalt: „Piss on compromise. Go for the throat.”

Miks ma olen valmis alati Eriksoni maailmadesse sukelduma, kuigi seal on kannatusi sama palju kui reaalses elus, ja ta ei kõhkle neid ka välja joonistamast? (Jaa, nalja, rõõmu ja sarkasmi on kõike samuti sama palju ja Erikson ei kõhkle ka nende juures, aga tema kõhklematus ei hirmuta mind ju kusagilt eemale.)

Nooh, mõned põhjused, mida seda teost lugedes sõnastasin:

* Kõik tegelased on targad. Ka emotsionaalselt. Nad ei ole erinevatel pooltel ja erinevate motiividega, sest osad on jõhkrad, rumalad, õelad ja ahned, vaid nad annavad KÕIK oma parima ja näevad vähemalt kolme kihti motiive oma tegude taga, ent nende taustad on erinevad.

Isegi need, kelle meelt kontrollitakse, on loogilised ja nende loogika viib sinna, et nad teevad vaid seda, mida tegelikult tahavadki. Ka need tegelased, kes esimesed 100 neid puudutavat lehekülge tunduvad vana kooli pahadena (Tanakalian!) selguvad hiljem ikkagi mitte lihtsalt mõistetavad, aga head tahtvad ja targad olema.
Kõik on targad.
Kas on tegu unenäoga või sõduritega, kes lõkketule ääres üksteisega hammustavalt otse räägivad või lastega, kes kannatavad arutult ja lõputult – tabavaid mõtteteri puistatakse igas olukorras kõigi poolt kas üksteisele või enda sees ja kohati irvitatakse ka omaenda läbinägelikkuse üle, sest mida see muudab?!
Kõik tegelased on targad, kõik tegelased on kaasaelatavad, kõik on kannatanud ja ometi on rõõm lugeda, sest

* kuigi kõik on kannatanud või kannatavad jooksvalt, väga paljud tegelased suhtuvad endasse või maailma valutamisse enda ümber lõbusalt, rahulikult, leplikult ja samas allutamatu kangekaelsusega. Jah, on sitasti küll, aga ma ei alistu.
Ei.
Ei, ikka mitte.
Tehke, mis tahate, paisake mulle mägi, taevatäis lohesid ja sõjavägi vastu, mina ei alistu.
Suremine? Mis see peaks mind murdma v? Pärast surma olen sama kangekaelne kui enne!
Kaks naist sõjaväljal, lõputuna tunduvas lahingus, kus ühel on hukkunud parim sõber ja teisel vennad: Brevity was gasping out words: "Girl without a friend ... Nothing worse! Know what happens when a girl got no friend?"
"No, Captain!"
"They get married!"

* Minevik ja ajalugu määravad palju, määravad tohutult – aga need on just need isikud („inimesed” ei saa tema raamatuid lugedes öelda, see oleks väga tühine hulk mõistuslikest olevustest ju!) just käesolevas hetkes, kes määravad oleviku – ja sellega ka tuleviku.

* Tegelased saavad üksteisest aru. Näevad läbi, on kaastundlikud valude suhtes, mida neile ei sõnastata, suudavad teha plaane, oletades teiste tegelaste käitumist mitu liigutust ette ja findi findi fint (jep, „Düüni” ma armastan ka) ei tarvitse veel ses plaanide läbinägemise mängus võitu tuua.

* Kuna kõik tegelased on targad, on raamatud täis väikesi filosoofilisi arutelusid. Pisikesi, lisadetailidega eredaks tehtud (vbla mõeldes, et kellele ka arutlus elu mõttetusest ilukirjanduslikus teoses liig on, neelab selle ikka alla, kui sees on lugu kivististe uurimisele pühendunud teadlase enesetapust, kui ta leidis, et elu läbi kõigi ajastute on alati mõttetu olnud) ja alati kahtlevaid. Esitatakse küsimusi, mitte ei anta vastuseid ja kuitahes kindlas kõneviisis see või teine filosoofiline mõtisklus on, 30 lehekülge ees või taga on mõni teine ja kogu raamatus kokku on neid nii palju, et vähegi kaasamõtlev lugeja loeb välja: „Õigeid Vastuseid pole, on lihtsalt vastused. Mida on palju. Vali ise sobiv!”

On üks teema, mil ma ei saa anda kiitust, rääkimata mõõdutundetust kiitusest.

Et olgu, saan aru, et tegelasi on palju ja kui arvestada möödunud üheksat keskmiselt 900-leheküljelist teost, mis moodustavad ühtse sarja, veel eriti palju isegi Eriksoni kohta.
Olgu, autor mainib harva mõnd välist tunnust, nii et selle abil otsustada, kes on kes, on üpris võimatu.

Aga ma võiksin isegi leppida, et peamiseks eristamisteeks on tegelase nimi, kui Dramatis Personae oleks täielikum ja mõistlikum. Võiksin leppida, et vajadusel otsin Selle Nime üles ja saan vähemalt teada, kuhu gruppi ta kuulub ning sellega koos mulle tõenäoliselt meenub tema kohta veel ja veel.
Kuid.
Dramatis Personae on esiteks natuke ebatäielik – esineb üpris olulisi tegelasi, keda pole seal üldse mainitud. Ja hullem veel: et asjad korralikult segaseks ajada, on leere seal üleni veidralt segatud, mõned on üldse puudu ja nendesse kuulujad mujale paigutatud. Näib pealegi, et täiesti suvaliselt: jah, Shake ja Snake nii kõlavad kui on kirjapildilt sarnased, aga misMÕTTES on nii erinevate teemadega tegelejad korraga koosilmnevad?! Kõik muu on läbi mõeldud, aga seal tehti viga?! MIDA?!

Sellise käitumise tulemusena mina lugejana sageli ei tea, kes on kes, kas Deadsmell oli see naissõdur tolles armees või hoopis selles – ja kui siis selgub, et ta on hoopis he, mitte she, olen mõneks ajaks segaduses.
Oot, ja see tegelane (teiste isikute vestluses mainiti ametit, nii et teadsin, kellest jutt) on surnud? Millal ta suri? Kuidas? Huvitav, kas seda mainiti ka?
Kas tol ja tal oli armulugu? Peaksin ma seda teadma või saimegi sellest just praegu teadlikuks?

Ja sealjuures mina ei ole tegelikult tulvil soovi teada, kas tegelane on noor või vana, isane või emane või kesksooline. Ent natuke rohkem arusaamist, kes on kes, oleks Erikson siiski võinud mulle pakkuda.

Kui heade asjade juurde tagasi tulla, siis Eriksoni liigses sentimentaalsuses on nõme süüdistada - „Piss on compromise. Go for the throat.” Isegi siis, kui asjad on juba uskumatult kaunid, kui ma lugejana terve minuti juba tunnen, et ei, see on liig - suudab ta loodud ilu niimoodi kasutada (ilus nagu „ka häving on kaunis, kui keegi sellest laulab” vms), et see on hästi tehtud.

Üldiselt on ainult lõpus tunda, et see on sarja finaalteos: Adjutant peab seal parima kõne, mida ta pidada saanuks – ja ta pole eriline kõnenaine; mõned suured lahendused tulevad ära (lugejat ei peteta); epiloog ja teine epiloog veel otsa, nii happy end, kui annab loole, kus nii palju findi findi finte, nii palju liine, nii palju suremisi, piinlemisi, igavest üksindust – aga mõned lahendused jäävad olemata, nagu peabki.

Enne aga - enne on ainult andmine. Kõik tuhat ja veel sadakond lehekülge.

Mitte kunagi ei ole lugu otsas. Alati on vaid jutustaja valik, millal lõpetada.
Jutustaja otsustas, et teeme ära, lugu läbi.

Brian Evenson – Smear (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Kosmosehorror mehest, kes ärkab laevas, kus ta on üksi … ja ei tohiks enne sihtkohta jõudmist üldse ärkvel olla. Ja muidugi on reaktsiooniks hullumine, abi pole laeva tehisintellektist, mis pole mõeldud teadvusel reisija eest hoolitsemiseks – selle ülesandeks on vaid orgaaniline aines kohaletoimetamiseks elus hoida.

Eks see horror ongi siis selles, et reisija tunneb, et midagi on valesti (peale selle, et ta on niisuguses olukorras korraga ärkvel), kalk laev ei vasta nendele küsimustele, mis inimest häirib ja millist laeva see inimeses äratab. Ta on aheldatud istmesse, mis manustab kehasse toitelahust ja deformeerimise vältimiseks ärritab lihaseid; muidugi on niisugune disainikookon samuti õudus jne – eriti kuna inimene peab seda … poolkoduseks.

Et tegu on horroriga, siis on vaid rõõm, et ei pea sellele suuremat ajutegevust kulutama (niivõrd-kuivõrd see lause ka tõene olla võiks).

Alexander Weinstein – Openness (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Lugu, mis mängib kahel tasandil – sellest, kuidas nö nutisõltuvus on lähitulevikus arenenud täismahuliseks kiibistatud suhtlemiseks, kus inimesed suhtlevad teineteisega avatud infovoogudes ja eelkõige pildikeeles, ning sellest, et … parem on partnerist kõike mitte teada, kõik mälestused või tundevirvendused ei saa olla 100% jagatav.

Niisiis, mees ja naine kohtuvad metroos ja saavad lähedaseks. Nii lähedaseks, et ühte levivaba kohta külastades peavad nad suhtlema koguni suuliselt, mis on enam kui harjumatu ja samas nii lähedust tekitav. Nad otsustavad läheduseufoorias proovida, kuidas neile sobiks täielik avatus, kus mõlemal on täielik juurdepääs kõigile nende mälupankade voogedastustele (üheks stiimuliks on see, et nii võiks olla parim seks – sa tead, mida partner igatseb). Noh, nagu selgub, ootavad nad teineteiselt vähe erinevaid asju.

Et siis omal moel hoiatuslugu, päris meeleolukas oli seda lugeda pikemal rongireisil, kus ümberringi inimesed istusidki oma nutikates ja tegelesid vaid tehnoloogia pakutavate võimaluste piires; milleks olla iseendaga kui ennast saab peatada. Ja eks see täieliku läheduse küsimus on nagu on, eksole. (Vaatan nüüd, kas mul on uusi märguandeid ja meeldimisi.)

„It turned out that Katie had been in the City for a couple of years before she’d found a steady job. She taught senior citizens how to successfully navigate their layers. She’d helped a retired doctor upload images of his grandchildren so strangers could congratulate him, and assisted a ninety-three-year-old widow in sharing her mourning with the world. Her main challenge, she said, was getting older folks to understand the value of their layers.
„Every class they ask me why can’t we just talk instead,“ she shared as we lay in the bed. Though Katie and I occasionally spoke, it was always accompanied by layers. It was tiring to labor through the sentences needed to explain how you ran into a friend; much easier to share the memory, the friend’s name and photo appearing organically.“ (lk 142)

Carlos Hernandez - The Magical Properties of Unicorn Ivory (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)

Hadronite põrgatajaga kaasnes selline lugu, et teadlastel õnnestus tekitada sellega mikroskoopilisi avausi teistesse dimensioonidesse. Vahva katse, selle ootamatuks tulemuseks oli aga see, et Inglismaale sattusid ükssarvikuid. Noh, omal moel oli see taeva kingitus looduskaitsjatele – seeasemel, et kõiksugu väljasurevaid loomaliike küttida imettegevate kehaosade jms pärast, tasub pigem tähelepanu pöörata ükssarviku sarvele, mis on tuhat korda võimsama toimega kui mingi ninasarviku hädine sarv. Nali muidugi selles, et tegelikult pole ühegi looma kehaosal ühtki imelist toimet, aga noh, hetkeks aitas see Maa loomadelt tähelepanu kõrvale pöörata.

Iseenesest pole see just kena lähenemine, seda enam, et ükssarviku tapmiseks on vaja kasutada neitsit. Nii satubki loo peategelane, ameeriklasest ajakirjanik, Inglismaa kaitsealal peale juhtumile, kus salakütid veavad kaasa aheldatud tüdrukut, et kätte saada juba surmavalt haavatud ükssarvik. Ajakirjanik ja looduskaitsja peavad vahele astuma … ja tulemus on nagu on.

Et siis kergelt nihilistlik lugu lähitulevikust, nähtuna läbi kauni latiinost naise silmade. Kõik see põhjendus, kuidas küll ükssarviku salaküttimine on omal moel positiivne, paneb muidugi silmi pööritama, aga eks … sellel on omad põhjused. Veider, arvasin, et Hernandez ongi Kuubal elav autor, aga tegemist siiski Ameerika kodanikuga.

„We have the Large Hadron Collider to thank for unicorns. Once the scientists at the LHC discovered they could make these adorable microscopic black holes, they couldn’t resist doing it all the time. „They only last for microseconds,“ they said. „What härm could they do?“ they asked.
How about destabilizing the membraane that keeps other universes from looking into ours?“ (lk 221)

A. T. Greenblatt - A Non-Hero's Guide to the Road of Monsters (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)

Arvutimängu meenutav humoorikas lugu kutist, kes oma blogi tarvis kirjeldab kõiksugu imetabaseid müütilisi olendeid, kes / mis Maa peal tegutsevad ja keda / mida seni kõiksugu kangelasehakatised jahivad või peavad erinevatel questidel rinda pistma. Noh, „rinda pistmine“ tähendab küll enamasti kangelaseks pürgija rohkem või vähem tobedat ja asjatut hukku.

Aga loo peategelasel (kes teatavasti ei taha kangelane olla) on mitmeid viise, kuidas erinevate koletiste või olendite küüsist niimoodi pääseda, et keegi ega miski ei saa surma ning kõik saavad rahus edasi eksisteerida. Kui on ajud ja suu, siis kasuta neid, mitte et totaka järjekindlusega püüad midagi endast selgelt paremat maha võtta.

Loos käsitletav seiklus on põhjustatud sellest, et peategelase kunagine koletisejahi partner on jäänud kuhugi müütilisse urkasse vangi ning tolle tüdruksõber palub mehe ära päästa. Aga nagu loo käigus selgub, on meestel võrdlemisi komplitseeritud ühine minevik ning miks ta sinna müütilisse urkasse sattus … no see on omajagu ootamatu peategelase jaoks.

Eks lugu on selline omajagu võluv segu tänapäeva reaaliatest ja siis müütilisest maailmast, mis senini varjatult säilunud. Autor on selle ainestikuga lõbusalt irooniline, aga mitte ainult – lugu pole vaid lõputu killuviskamine, sellele oleks võimalik mõndagi otsa ehitada. Või noh, võtta siiski muheda kommentaarina arvutimängude ja urban fantasy eripäradele.

Alastair Reynolds - Belladonna Nights (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

Et siis, kes on tuttavad Reynoldsi kaugtuleviku maailmaga romaanist „House of Suns“, saavad ehk pihta, millest see inimkonnakauge jutt räägib ja millistele romaanisündmustele viitab. Aga et mul polnud lugemise ajal halli aimugi kontekstist (pärast küll lugesin ulmebaasi juttu, sellevõrra sai midagigi selgemaks), jääb see tekst oma arusaamatu sümboolika väga arusaamatuks.

Eks antoloogiate puhul on vahel ilmatuma ärritav see, kui avaldatakse tekste, mis on täiesti kinni oma kontekstis. Autori fännidele on need kindlasti oodatud maiuspalad, aga neile, kes pole vastava süsteemiga tuttavad … ma muidugi ei tea, kas see neidki paneb minumoodi ohkama. Või peaksid need toimima potentsiaalsete isutekitajatena? Noh, vahel need tõesti mõjuvad selliselt (näiteks hiljuti loetud Tidhari Goreli lugu), aga kui tegemist on miski trans- või posthumaanse maailma kammerliku oopusega, siis ma üldiselt ei suuda endast vaimustust esile manada.

2015. aasta parimad ingliskeelsed ulmelood

Et eelmisel aastal hakkasin mõtisklema üldhuvitaval ja kahtlemata filosoofilisel teemal, millised autorid võiksid olla ingliskeelsete best of ulmejuttude antoloogiate esindusautorid, siis selle kaudu olen veidi jõudnud selleni, et vaadata, milliste autorite tekstid on ühel või teisel aastal antoloogiates taastrükitud. Alguspunktiks valisin 2015. aasta, mil ilmus viis erinevat SFF antoloogiat, teatud kõhklusega lisasin hiljem Paula Gurani dark fantasy & horrori valiku, kuivõrd seal esineb igal aastal mitmeid tekste, mis on muudeski antoloogiates esindatud. Aga jah, antoloogiad, mida kasutasin, on siis sellised:

Karen Joy Fowler, John Joseph Adams „The Best American Science Fiction and Fantasy 2016“
Neil Clarke „The Best Science Fiction of the Year: Volume 1“
Gardner Dozois „The Year's Best Science Fiction: Thirty-Third Annual Collection“
Paula Guran „The Year's Best Dark Fantasy & Horror: 2016“
Rich Horton „The Year's Best Science Fiction & Fantasy: 2016 Edition“
Jonathan Strahan „The Best Science Fiction and Fantasy of the Year: Volume Ten“

(Kui juba Guran sai lisatud, siis võinuks valiku mitmekesistamiseks veel lisada Ellen Datlow „The Best Horror of the Year: Volume Eight“ ning David Afsharirad „The Year's Best Military & Adventure SF 2015“, kuid … jäävad siiski välja (nii võinuks edasi lisada veel Austraalia või UK antoloogiaid); Datlow paistab puhtalt horror olevat ja see military sf näib … kuidagi laiema kõlapinnata Baeni-keskne nähtus.)

Valitud antoloogiatest on selgelt enim kõlapinda SF tekstidel (kaks puhast SF antoloogiat on Clarke ja Dozois); SFF pooleks on kolmes antoloogias (tavapärased on Horton ja Strahan; samas see Adamsi kureeritav ameerika autorite antoloogia on kuni 20000 sõnaga tekstidele). Ja nagu mainitud, Gurani fantasy & horror valik … on mõneti jõuga sisse surutud variant.

2015. paistab olevat aasta, kus laiema läbimurde on saavutanud mitu uuemat autorit – nii on selle ja järgmiste aastate suuremateks lemmikuteks Sam J. Miller ja Rich Larson, ootamatult positiivset tähelepanu on saanud Kelly Robson (kelle tekste aga järgmistel aastatel suurt ei leia); kõigilt neilt autoritelt on taastrükkimist leidnud kolm erinevat lugu.

Enim valitud autorid:

5

Ian McDonald, Sam J. Miller

4

Rich Larson, Kelly Link, Geoff Ryman, Seanan McGuire, Kelly Robson, Catherynne M. Valente

3

Aliette de Bodard, Seth Dickinson, Naomi Kritzer, Ann Leckie, Tamsyn Muir, Martin L. Shoemaker, Nick Wolven

2

Paolo Bacigalupi, Dale Bailey, John Barnes, Elizabeth Bear, Chaz Brenchley, Rebecca Campbell, Neil Gaiman, Maria Dahvana Headley, Simon Ings, Hao Jingfang, Gwyneth Jones, John Kessel, Caitlín R. Kiernan, Nancy Kress, Yoon Ha Lee, Ken Liu, Paul J. McAuley, Vonda N. McIntyre, Sean McMullen, Joe Pitkin, Robert Reed, Alastair Reynolds, Sofia Samatar, Carter Scholz, Nike Sulway, Genevieve Valentine, Carrie Vaughn, Kai Ashante Wilson

Rohkem trükitud lugudest on minu lemmikud olnud McDonaldi „Botanica Veneris“, McGuire’i „Hello, Hello“, Shoemakeri „Today I Am Paul“ ja Kritzeri „Cat Pictures Please“; nagu näha, on paljud tekstid senini lugemata.

Enim taastrükitud lood:

4

Kelly Link „The Game of Smash and Recovery“, Ian McDonald „Botanica Veneris: Thirteen Papercuts by Ida Countess Rathangan“, Geoff Ryman „Capitalism in the 22nd Century or A.I.r.“

3

Ann Leckie „Another Word for World“, Seanan McGuire „Hello, Hello“, Sam J. Miller „Calved“, Tamsyn Muir „The Deepwater Bride“, Martin L. Shoemaker „Today I Am Paul“, Nick Wolven „No Placeholder for You, My Love“

2

Paolo Bacigalupi „City of Ash“, Elizabeth Bear „The Heart's Filthy Lesson“, Chaz Brenchley „The Astrakhan, the Homburg, and the Red Red Coal“, Seth Dickinson „Three Bodies at Mitanni“, Neil Gaiman „Black Dog“, Simon Ings „Drones“, Hao Jingfang „Folding Beijing“, Gwyneth Jones „Emergence“, John Kessel „Consolation“, Naomi Kritzer „Cat Pictures Please“, Rich Larson „Meshed“, Vonda N. McIntyre „Little Sisters“, Sean McMullen „The Audience“, Joe Pitkin „The Daughters of John Demetrius“, Alastair Reynolds „A Murmuration“, Kelly Robson „The Three Resurrections of Jessica Churchill“, Carter Scholz „Gypsy“, Nike Sulway „The Karen Joy Fowler Book Club“, Catherynne M. Valente „The Lily and the Horn“, Carrie Vaughn „Bannerless“, Kai Ashante Wilson „Kaiju maximus®: "So Various, So Beautiful, So New"“

Järgnevalt siis autorite ja lugude täisnimekiri, lugude järel olevad tähed tähistavad seda, millises antoloogias ilmunud (Adams – A, Clarke – C, Dozois – D, Guran – G, Horton – H ja Strahan – S).

Autorite ja lugude nimekiri:

Daniel Abraham „Rates of Change“ D

Charlie Jane Anders „Rat Catcher's Yellows“ A

Kelley Armstrong „The Door“ G

Eleanor Arnason „Ruins“ D

Madeline Ashby „A Stopped Clock“ D

Paolo Bacigalupi „City of Ash“ D, S

Dale Bailey „Lightning Jack's Last Ride“ A; „Snow“ G

John Barnes „Silence Like Diamonds“ D; „My Last Bringback“ H

Elizabeth Bear „The Heart's Filthy Lesson“ H, S

Greg Bear „The Machine Starts“ S

Ned Beauman „It Takes More Muscles to Frown“ D

Holly Black „1UP“ G

Brooke Bolander „And You Shall Know Her by the Trail of Dead“ H

Nadia Bulkin „Seven Minutes in Heaven“ G

Gregory Norman Bossert „Twelve and Tag“ H

Chaz Brenchley „The Astrakhan, the Homburg, and the Red Red Coal“ D, H

David Brin „The Tumbledowns of Cleopatra Abyss“ C

Rebecca Campbell „Unearthly Landscape by a Lady“ H; „The Glad Hosts“ G

Ted Chiang „The Great Silence“ A

John Chu „Hold-Time Violations“ C

C. S. E. Cooney „The Two Paupers“ H

Brenda Cooper „Iron Pegasus“ C

Indrapramit Das „The Muses of Shuyedan-18“ D

Aliette de Bodard „In Blue Lily's Wake“ C; „Three Cups of Grief, by Starlight“ D; „The Citadel of Weeping Pearls“ D

Seth Dickinson „Three Bodies at Mitanni“ C, A; „Please Undo This Hurt“ H

Andy Dudak „Asymptotic“ H

Gemma Files „Hairwork“ G

Charles Coleman Finlay „Time Bomb Time“ H

Michael F. Flynn „In Panic Town, on the Backward Moon“ D

Jeffrey Ford „The Winter Wraith“ S

Ty Franck „Rates of Change“ D

Taiyō Fujii „Violation of the TrueNet Security Act“ C

Neil Gaiman „Black Dog“ S, G

Lisa L. Hannett „A Shot of Salt Water“ G

Nick Harkaway „Billy Tumult“ D

Maria Dahvana Headley „The Thirteen Mercies“ A; „The Scavenger's Nursery“ G

Nalo Hopkinson „Jamaica Ginger“ S

S. L. Huang „By Degrees and Dilatory Time“ A

Simon Ings „Drones“  H, S

Hao Jingfang „Folding Beijing“ C, H

Adam Johnson „Interesting Facts“ A

Kij Johnson „The Apartment Dweller's Bestiary“ A

Gwyneth Jones „Emergence“ D, S

Stephen Graham Jones „Daniel's Theory About Dolls“ G

Will Kaufman „Things You Can Buy for a Penny“ A

John Kessel „Consolation“ D, H

Caitlín R. Kiernan „Dancy vs. the Pterosaur“ S; „The Cripple and Starfish“ G

Swapna Kishore „The Absence of Words“ G

Nancy Kress „Cocoons“ C; „Machine Learning“ D

Naomi Kritzer „So Much Cooking“ C; „Cat Pictures Please“ C, H

John Langan „Corpsemouth“ G

Rich Larson „Meshed“ C, D; „Ice“ D; „The King in the Cathedral“ H

Ann Leckie „Another Word for World“ C, D, S

Yoon Ha Lee „The Cold Inequalities“ C; „The Graphology of Hemorrage“ H

David D. Levine „Damage“ C

Kelly Link „The Game of Smash and Recovery“ D, A, H, S

Ken Liu „The Gods Have Not Died in Vain“ C; „Cassandra“ G

Robert Lopresti „Street of the Dead House“ G

Will Ludwigsen „Acres of Perhaps“ H

Usman T. Malik „The Pauper Prince and the Eucalyptus Jinn“ S

Paul J. McAuley „Wild Honey“ C; „Planet of Fear“ D

Kirstyn McDermott „Mary, Mary“ G

Ian McDonald „BotanicaVeneris: Thirteen Papercuts by Ida Countess Rathangan“ C, D, H, S; „The Falls: A Luna Story“ D

Seanan McGuire „Hello, Hello“ C, D, H; „There Is No Place for Sorrow in the Kingdom of the Cold“ G

Vonda N. McIntyre „Little Sisters“ H, S

Sean McMullen „The Audience“ C. D

Sam J. Miller „Calved“ C, D, S; „The Heat of Us: Notes Toward an Oral History“ A; „Ghosts of Home“ S

Daniel Mills „Below the Falls“ G

Tamsyn Muir „The Deepwater Bride“ H, S, G

Ray Nayler „Mutability“ H

An Owomoyela „Outsider“ C

Dexter Palmer „The Daydreamer by Proxy“ A

Joe Pitkin „The Daughters of John Demetrius“ D, H

Kathryn Ptacek „The Greyness“ G

Chen Qiufan „The Smog Society“ C

Robert Reed „Empty“ C; „The Empress in Her Glory“ S

Alastair Reynolds „A Murmuration“ C, S

Kim Stanley Robinson „Oral Argument“ S

Kelly Robson „Two-Year Man“ C; „The Three Resurrections of Jessica Churchill“ D, G; „Waters of Versailles“ S

Benjamin Rosenbaum „The First Gate of Logic“ D

Kristine Kathryn Rusch „Inhuman Garbage“ D

Salman Rushdie „The Duniazát“ A

Geoff Ryman „Capitalism in the 22nd Century or A.I.r.“ C, D, H, S

Sofia Samatar „Meet Me in Iram“ A; „Those“ G

James Sarafin „Trapping the Pleistocene“ D

Carter Scholz „Gypsy“ C, D

Priya Sharma „Fabulous Beasts“ G

Nisi Shawl „Jamaica Ginger“ S

John Shirley „Windows Underwater“ G

Martin L. Shoemaker „Today I Am Paul“ C, D, H

Vandana Singh „Ambiguity Machines: An Examination“ A

Angela Slatter „Ripper“ G

Julian Mortimer Smith „Headshot“ A

Allen Steele „The Children of Gal“ D

Nike Sulway „The Karen Joy Fowler Book Club“ H, S

Rachel Swirsky „Tea Time“ A

Catherynne M. Valente „Planet Lion“ A; „The Long Goodnight of Violet Wild“ H; „The Lily and the Horn“ S, G

Genevieve Valentine „This Evening's Performance“ H; „Blood, Ash, Braids“ S

Carrie Vaughn „Bannerless“ C, D

Damien Angelica Walters „Sing Me Your Scars“ G

Kaaron Warren „The Body Finder“ G

Michael Wehunt „The Devil Under the Maison Blue“ G

Kai Ashante Wilson „Kaiju maximus®: "So Various, So Beautiful, So New"“ S, G

Nick Wolven „No Placeholder for You, My Love“ C, D, A

Alyssa Wong „Hungry Daughters of Starving Mothers“ S

Caroline M. Yoachim „Seven Wonders of a Once and Future World“ C

Liz Ziemska „The Mushroom Queen“ A

Alvaro Zinos-Amaro „Endless Forms Most Beautiful“ H