04 oktoober, 2017

Alex Irvine - Number Nine Moon (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Omal moel võiks seda nimetada järjeks Weiri “Marslasele”, mis toimuks aastal 2072. Inimkond on tolleks ajaks kasutusele võtnud nii Kuu kui Marsi. Aga et olukord Maal on üha ebastabiilsem, siis on otsustatud loobuda Marsi kasutamisest ning seetõttu evakueeritakse sealsed elanikud. Nii saaks Marsi ülalpidamiseks kulutatavat raha kasutada maalaste hüvanguks - mulle ei tule ette, et oleksin varem lugenud sellelaadsest regressioonist (mis kõlab samas igati usutavalt). Kuid nagu inimkonnale omane, kus on mingi katastroof vms, seal on ka rüüstajad. Niisiis maanduvad Marsi ühe mahajäetud asumi juurde kolm tegelast, et sealt head ja paremat enda tarbeks võtta.

Kuid maandumisel järel tabab neid kohe halb üllatus - ebastabiilse planeedi tektooniline aktiivsus mängib neil mäkra ning kaks seiklejat vaatavad, kuidas võrdlemisi aegluubis vajuvad nende laevuke ja üks kaaslane tekkinud maalõhesse, ning selle käigus kogevad need fataalseid purustusi. Kaks kaaslast on nüüd Marsil lõksus. Nad avastavad, et ainus võimalus Marsilt pääsemiseks on kasutusele võtta seal asumi juures paiknev vana rakett, mis võiks neid viia Marsi orbiidile ning seal loota, et marslaste evakueerimisega seotud laev neid üles korjaks. Nad püüavad seda raketti kiiresti korda teha - enne kui Marsi tolmutormid neist üle pühiksid. Selleks tuleb kõiksugu kütust toota ja rakett lennukorda seada jne.

Teos paistab olevat hard SF ehk tummine teaduslik fantastika, igatahes mina lasin üsna kergelt üle neist tekstiosadest, kus kirjeldati raketikütuse loomiseks vajalike komponentide tegemist. Jutu huvitavam külg ongi see, et inimkond otsustab osaliselt loobuda kosmosesse laienemisest, kuna kodune olukord on näru ja mis seda punast planeeti ikka uurida (tõsi küll, Kuu kasutamine jääb alles, kuna sealt saab mingitki kasu). Ehk siis ühelt poolt progress (kosmosevallutamine!) ja teiselt poolt regress (parem loobuda sellest, kuna liialt kallis). Kui selle jutu puhul leidsin sarnasusi “Marslasega”, siis eelmise Irvine’i teksti puhul tuli ära võrdlus “Jaam Üheteistkümnega”. Võiksin kirjandusteadlaseks hakata. Või mitte.

Kommentaare ei ole: