Väga südamlik lugu vanadusest ja
sellega toimetulekust (hiljuti sai loetud Tidhari hoopis ulmelisemat lugu). Loo jutustab android, mis on palgatud hoolitsema Mildredi
eest. Vanaproua on vanadekodus ja põeb Alzheimerit, android kehastab
vanainimesele ta erinevaid lähedasi – ta suudab olla nii poja,
tütre kui lastelaste moodi, niisamuti naise ammulahkunud abikaasa
või teiste tähtsamate isikute moodi, kes naisel meeles on.
Niisamuti on android vajadusel eri põetajate rollides. Muidugi, see
on androidilegi omal moel keeruline ülesanne, seda eriti juhtudel,
kui tal pole küllaldaselt andmeid sellest, teisest või kolmandast
isikust – ning seetõttu võib juhtuda, et mõnigi „roll“
ebaõnnestub. Android pole mehhaaniline kehastuja, ta ühtlasi õpib
üha juurde, kuidas näiteks lähisugulased ühes või teises
olukorras reageerida võivad... ja see omakorda võib minna konflikti
vanainimese heaoluga – mis teha, kui ümberkehastununa peab android
tekitama Mildredile hingelist piina. Aga noh, nii peab olema, tema
ülesanne on olla võimalikult reaalne.
Et android tegeleb pideva inimkäitumise
analüüsiga, on tal ühtlasi oma mõtteid külalistest sugulaste
eluolu kohta... aga ta ei tohi kuidagi sekkuda või neid juhendada,
et nad ise end paremini tunneks või Mildrediga inimlikumalt suhtleks
jne.
Ootamatul kombel väga hea ja inimlik
lugu, mille puhul võiks mõelda, kui eetiline võiks selline
vanadekodu teenus olla ja kas see ikka kergendab vaimselt väsinu
elukorda. Ega perekond, kes selle androidi ema eest hoolitsema
palkas, tunneb end niisamuti ebamugavalt, kui miski neid muudkui
imiteerib jne. Mõtlemapanev nägemus.
„The empathy net focuses mainly on Mildred and her needs, but it also analyzes visitors (when she has them) and staff. It builds psychological models, and then the emulation net builds on top of that to let me convincingly portray a person whom I've analyzed. But somewhere in the tension between these nets, between empathy and playing a character, there is a third element balancing the two, and that element is aware of its role and its responsibilities. That element, for lack of a better term, is me. When Mildred sleeps, when there's no one around, that element grows silent. That unit is unaware of my existence. But when Mildred needs me, I am here.“ (lk 235)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar