Tekst võiks olla eellooks Arnasoni jutule, kuivõrd taas on tegemist venelaste ja ameeriklaste vahelise Veenuse külma sõjaga - selles loos on tegu küll võrdväärsete vastastega. Aga jah, sellega suuremad sarnasused piirduvad, Veenuse allutamise lugu on teistsugune narratiiv.
Lugu siis sellest, kuidas Veenuse mereelu uuriv venelaste uurimislaev peab minema vaatama, miks on katkenud side ühe kauge kaevandusjaamaga. Kohale jõudes avaneb neile õõvastav vaatepilt - 16 eri viisidel hukkunud meest ning 10 kadunud meest. Uurimislaeva kapten (endine eriväelane, kelle meetodid ei sobinud diplmaatidele) peab seda veresauna ameeriklaste kuritööks, ning haub kättemaksu - mille tulemusena alata suurriikide vaheline relvakonflikt. Loo peategelane, teadlane Katja, arvab aga, et mehed on segi pöötanud mingi haiguspuhangu tõttu - mis on seda veidram (kurjakuulutavam), et Veenuse bakterid pole senimaani maalasi rünnanud. Algab võidujooks selle nimel, kas anda ameeriklastele tuld või leida need 10 kadunud meest, kes tõestaksid loodetavasti Katja teooriat, et surmi ja veidrat käitumist on põhjustanud haiguspuhang.
Nagu näha, järjekordne retroulme oma hiilguses, mis on autorile palju lõbu pakkunud - see on kui maadeavastamise lugu, mis võiks Veenuse asemel paikneda näiteks möödunud sajandite Kaug-Idas. Paistab, et seekordne Täheaja kaaneillustratsioon pärineb just sellest loost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar