Õige masendav postapokalüptiline lugu Maast, mis on kliimakatastroofi järel kaetud veega. Inimesed elavad hiiglaslikel jäätmesaartel, mis ulbivad taasühinenud ookeanitel, ning elatud nende jäätmete taastarbimisest. Unistus on leida maad, midagi püsivat ja looduslikku, kus kasvaks puud ja rohi ja muu säärane.
Aga see pole võimalik, kuna loo peategelane tegi midagi sellist, tänu millele ei saa maale jõuda. Lugu ongi sellest, kuidas peategelane sai selliseks nagu sai - kõige vihatumaks inimeseks, kellega igaüks võib ümber käia nii nagu soovib - välja arvatud tapmine.
Nii et tegemist on õige tumeda tulevikuga ning minajutustaja jutustab sellise postapo maailma toimimisest ja vähesel määral (kuna enam pole palju teadmisi säilinud) sellest, kuidas nii kaugele jõuti. Tegemist on cli fi’ga, kuivõrd inimtegevuse tagajärjeks on selline lohutu prügisaarte olemasolu (poleks prügisaari, poleks…?). Autor ei jutusta seda pisarakiskuja laadis (kuivõrd peategelase elu on õige…), minajutustaja pole vaid vaene kannataja või sitapeast antikangelane, ta on… elav hing, kes säilitab kaine mõistuse olukorras, kus… võinuks asjad hoopiski teisiti kulgeda. Päris lööv tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar