Katastroofiproosa või climate fiction,
igal juhul on Ameerika keskvalitsus kokku vajunud ning osariigid
kaitsevad end põgenike eest. Riigi kokkuvarisemise on põhjustanud
ka (või eelkõige) kliimaprobleemid, kui kõiksugu megatornaadod
raiuvad maad. Lugu on jutustatud läbi noore tüdruku silmade, kes on
jõudnud isaga Phoenix'sse (kuskilt lõuna poolt?), läbi vihase ja
vaenuliku Ameerika. Siin aga on... hiinlased võimu võtnud ning
ehitavad mingit megaehitust (Noa laeva?), kus siis kasutavad kohalike
odavat tööjõudu, pakkudes tasuks vett ja mõningaid vidinaid
ellujäämiseks (näiteks seade, mis destilleerib uriinist joogivett,
väga vajalik seade sellises kõrbeosariigis). Tüdruku isa on saanud
tööd hiinlaste ehitusel ning korraga näib tüdrukule tulevik taas
helgem – isal on töö, neil on vett, perspektiiv Hiinasse välja
rännata (muidugi, see on isa jutt, tal pole ümbritsevast just kõige
realistlikumad arusaamad). Aga läheb nii nagu läheb.
Selline lohutu lugu Ameerika langusest.
Maa on kaoses, kliima on tuksis, hiinlased nokivad raipe kallal.
Olukord nähtuna põgenike silme läbi, kel eesmärgiks selles kaoses
kuhugi turvalisemasse kohta jõuda... aga miski kindel pole püsiv.
Teksti pealkiri siis sellest, et Phoenixisse kandub California põlengutest tuhka. Niisama lugemiseks igati okei ja lühike lugu, mis samas küll
vaimustust ei tekita (aga õnneks parem kui möödunud aasta
poeetiline kurblugu).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar