07 juuli, 2016

C.S.E. Cooney – The Two Paupers (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Esimesel lugemisel tundus see jutustus päris ärritav soga. Käib mingi fantasy-värk, millel pole õieti saba ega sarvi, üks naine ja mees muudkui vihkavad ja armastavad teineteist ning üleloomulikud jõud kas toetavad neid või keeravad käru. Ja lõpp on selline nagu on. Et tegemist on Cooney'ga, siis ei uskunud, et tema kirjutatud lugu on minu jaoks niisugune ebaõnnestumine (no mõned vaimukad kohad ju torkasid silma). Seega võtsin loo uuesti ette... ja kohe hakkas normaalsem tunne – ikka on jah Cooney oma kiiksudega; fantasy, mis pole õnneks liialt hämar või traditsiooniline. Tegemist pole küll tipptekstiga, aga armastusloona igati normaalne.


Lugu siis sellest, kuidas skulptor ja autor elavad kõrvuti üüritubades. Midagi nagu nende vahel susiseb, kui vaid... kui vaid see oleks võimalik. Maailm, kus nad elavad, on õige maagiline (kuigi kasutuses on nii elekter kui autod), eksisteerivad veel paralleelilmad ning see skulptor... tema ja ta skulptuurid on hoopis vaimudest vaevatud. Autorist naine sekkub ja varastab skulptori viimase töö – enne kui see jõuab skulptuuri purustada, nagu ta ikka oma valminud töödega teeb. Ainult et naine ei tea, miks skulptuurid elustuvad ja milliseks otstarbeks need õieti on. Skulptor satub vargusest ärevusse ja ta läheb kohta, kust sai alguse ta vaimu vaevamine. Peagi mõistab naine, et midagi on väga mäda... ja järgneb skulptuuriga sellesse paralleelsete ilmade lõikumiskohta.

Oeh, segane? Noh, ega jutustus polegi lühilugu ning Cooney on üritanud selgitada tegelaste käitumise tagamaid jne. Omamoodi on tegemist õuduslooga, kõik need paralleelilmade kurjad tegelased ja situatsioonid. Tegelasgalerii pole mingi lihtsate inimeste kogum, nad on ikka igasuguste kiiksudega jne. Käesoleva antoloogia pikim tekst, kujutan ette, et Cooney kirjutatu võiks nii mõnelegi vähe kiiksuga ulme lugejale meeldida.

Kommentaare ei ole: