Ken Liu – Good Hunting (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Kui Kivirähk tahaks kunagi aurupunki kirjutada (kui mälu ei peta, siis mõnes olemasolevas loos võiks mõnigi säärane hetkeke olla), võiks ta prooviks selle loo läbi lugeda. Ehk siis tekst, mis algab õige ruraalse fantaasia võtmes (külaühiskond, mis mäletab) ja transformeerub lehekülgede edenedes puhtaks aurupungiks (industriaalühiskond kui uue inimese kujundaja) – libarebasest saab … aurulibarebane.

Loo võib jagada kolmeks: esimeses osas tutvustatakse traditsioonilist elukorraldust oma maagiliste hetkedega (hiina külas on nt mitteametlik ametikoht mehele, kes oskab erinevaid vaime ohjeldada – vajadusel kasvõi jõuga). Teises osas on külaühiskond vandunud alla tööstusrevolutsiooni muserdavale mõjule (Hiina keisririik on inglastelt tappa saanud ja seetõttu peab lubama raudteeehitust jms). Kolmandas osas … võetakse kasutusele parim võimalikest maailmast.

Muidugi, küsimus võiks olla, et kellele see õieti parim on, et miski aurulibarebane luusib suurlinna tänavatel ja tahab teha oma … libategusid. Aga eks see ole tõlgenduse ja kultuuri küsimus.

Loo puhul on raske rääkida üllatusi pakkuvast puändist, eks jutu kõrghetk on mõned leheküljed enne finaali, kui … nojah, paljastus see tehnoloogiline monstrum. Aga eks mingis mõttes tekkis endalegi rahulolu, kui midagi traditsioonilist endale hoopis uue vormi leidis. Huvitav, kas see on Liule mingil moel omane või on see ehk hiinalik, et tegelaste vanemate head ja vead on peale nende siitilmast lahkumistki vägagi peategelasi mõjutavad faktorid; vist pea kõigis kogumiku seniloetud lugudes on see mingil moel esil.

Dave Hutchinson – Babylon (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Autor on võtnud ette päevapoliitilise teema, käsitledes tulevast maailmakorda – Euroopa Liit on kindlustanud end sisserände eest nö müüride taha (lükates sellega ka Kreeka küljest ära); erinevate konfliktide ja kriiside tõttu on Aafrika ja Araabia riigid enamvähem lagunenud. Ja noh, postkolonialismi taak ei unune kergelt, seega on mitteeurooplastel paratamatult okas kurgus, et neilt on lõigatud võimalus paremale elule.

Lugu siis kirjeldabki seda, kuidas üht somaallasest noormeest smugeldatakse üle mere Euroopasse (sest teadagi, kus on müür, seal on ka augud). Reis võtab aega üle nädala, sest tuleb jääda nähtamatuks kõiksugu radarite, valvedroonide ja -laevade eest; tuleb kindlustada noormehe märkamatu sisenemine (sest muidu kõik sisenejad kiibistatakse, mistõttu võimalik neid jälgida) – siin on tal üks eriline ülesanne ühe väga erilise tehikavidinaga, mille põhjakorealased olevat aretanud mingist Maale langenud tulnukatehnoloogiast.

Tekst kui selline on eelkõige huvitav lähituleviku kujutluse pärast – milline see võiks olla, kui praegused kriisid veelgi hullemaks keeraksid (kuivõrd pole just oodata, et Lähis-Ida või Aafrika kõrbestumine peatuks). Huvitav, et tekstis ei mainita Iisraeli ega Venemaad, küll on aga oluline roll Põhja-Koreal, mis on oma äärmustes veelgi edasi kapseldunud. Loo finaal … natuke jääb arusaamatuks, millele autor õieti rõhuda tahtis – et ohudraama või õigluse võidutsemine vms. Muidugi on paslik teavitada, et Hutchinson on romaanideski Euroopa tuleviku asjus mõtisklemas (aga vaevalt, et peale „Euroopa sügise“ neid rohkem eesti keelde tõlgitakse).

Ken Liu - The Man Who Ended History: A Documentary (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Selle kogumiku loetud lugudest vast süngeim pala; jutustus Teise maailmasõja jaapanlaste inimkatsetustest Hiina sõjavangidega (noh, need on õige õudsed inimsusvastased toed, seega nõrganärvilistel ei tasuks seda jutustust just lugeda).

Aga et pole just miski tavaline autor, siis kaasab ta loosse õige ulmelise nurga – mis oleks, kui saaks füüsikaseaduste abil minevikku taas kogeda (õigemini küll vaadata, sekkuda pole võimalik). Kuivõrd igast hetkest jääb siia ilma osakesi hõljuma, siis saaks ka minevikuosakesi kogeda – ainult et kui seda kogeda, kaob võimalus seda uuesti „kasutada“ (ehk siis sellest jutustuse pealkiri).

Mees, kes oma füüsikust abikaasaga sellise ajakasutamise võimaluse välja mõtles, oli ameerika jaapanlasena sügavalt šokeeritud jaapanlaste sõjakuritegudest Mandžuurias, kus üks eriväeosa tegi erinevaid inimkatseid, milleks kasutati kohalikke elanikke (nii olid kasutusel hiinlased, korealased, venelased): milleks laborirotid, kui on kohe võimalik inimesi (elusast peast) lahti lõigata või muidu kehasid manipuleerida. Ühesõnaga, see abielupaar pakkus võimaluse seda laagrit uuesti „vaadata“.

Sellest aga tekkis suur diplomaatiline tüli Hiina ja Jaapani vahel, mis tekitas omakorda ebamugavust teistele riikidele – no mis võiks juhtuda, kui inimesed saaksid vabalt nende ajaloos surkida jne. Ühesõnaga, asi tekitas suuri jamasid.

Et Liu on Liu, siis põhirõhk pole muidugi selle loo teaduslik-fantastilisel küljel, vaid ikka sellel, et … mis on see inimeseks olemine. See Mandžuuria kohalike elusast peast tükeldamine võib ju tänapäeva meditsiinile igati kasuliku teabe allikaks olla, aga … Ja muidugi pole jutustuse peategelased miskid üleinimlikud inglid, ka neil on oma saladused, mis võivad õige ebamugavad olla.

Lugu on jutustatud nö dokfilmi vormis, kus peategelaseks see füüsikust abikaasa jutustab nende lugu (mees on dokfilmi ajaks kümme aastat surnud olnud), mille vahele on dokfilmi autorid lisanud mitmeid minevikukaadreid ning intervjuusid eri asjaosalistega nii kaasajast kui tollest surmalaagri osalejatest (ses suhtes on loo üks õõvastavamaid hetki see, kui üks tollane arst kirjeldas erinevaid inimkatseid võimalikult normaalsel toonil). Järelsõnast selgub, et lool on ajalooline eeskuju – mitte et see kuidagi vähendaks loo ilukirjanduslikku mõju.

Hassan Blasim – Kitsede laul (Värske Rõhk 57, 2019)

Blasim on muuhulgas ühe iraagi ulmekirjanduse antoloogia koostaja, kõikidest edusammudest hoolimata on see senini paari aasta jooksul lõpetamata – eks võiks viimaks otsad kokku tõmmata. Igal juhul avastasin meeldiva üllatusega äsja ilmunud tõlkeloo.

Tekst on Iraagi lähiajaloost, jõudes 1980. aastate oludest (Iraani-Iraagi sõda) 2003. aasta okupatsioonini. Need kaks aastakümmet pole just meelakkumine olnud, seega pole imestada, et tegemist on õige sünge alatooniga tekstiga – taamal on ikka julgeolek ja vägivald, esiplaanil ühe pere üsna traagiline ajalugu.

Blasim jutustab seda lugu loos võttega, mis tekitab päris hea pettekujutelma – ikka ootad, et millal siis peategelase enda lugu tuleb? Aga autor laseb tekstil joosta … proponsioonitult. Tulemuseks pole panoraamne, vaid sümboolne kujund lähimineviku ja tänapäeva Iraagi vaevadest.

Mare Kandre – Kurat ja Jumal (2019)

Loomingu Raamatukogult huvitav tõlke valik, loodetavasti värskendab see nii mõnegi lugeja kogemusi (ERRi portaalis on katkend teose algusosast). Tegemist siis harjumuspäratu vaatega jumalale ja kuradile, mida võiks muidugi süüdistada jumalavallatuses, aga pigem võib mõelda, et kõik pole must ja valge ning üldistamine saab pahatihti alguse õige suvalistest juhtumistest. Jumal (selle raamatu tegelane) küll lõi kõik olemasoleva, aga sisimalt on ta ennasttäis sitapea. Ja no Kurat (selle raamatu tegelane) … meie pealiskaudsus teeb temast Põrgu (selle raamatu üks tegevuspaiku) katlakütja.

Poeemi lõpuosa läheb õige … utoopiliseks. Jumala tähelepanust ilmajäänud inimesed on hävitanud Maal kõik elava ning viimaks ärganud ja šoki saanud Jumal leiab ühise keele … Kuradiga (keda ta varem igati peksnud on), ning koos Põrgusse saadetutega (ehk siis pea igaühega, kõik meist on mingil moel patused), leiavad nad … uue maailma.

Huvitav, et autor jätab selle viimase maailma inimlikest pahedest puutumatuks, millest selline optimism? Et tegu on surnutega? Või et kui Jumalat ega Kuradit enam pole, on ka inimesed vabad oma hullustest? Tasub meeles pidada.

Theodora Goss – The Other Thea (The Starlit Wood, 2017)

Goss on ette võtnud H. C. Anderseni ühe mulle tundmatu muinasloo ja selle läbi siis kõneleb kujundlikult depressiooni olemusest (no seda võib järeldada autori järelsõnast). Ehk siis lugu noorest naisest, kes on lapsepõlvest saati elanud varjuta (sest vanaema lõikas ja peitis selle ära, kui noor tüdruk teda ärritas) ning hakkab nüüd ise hääbuma (no mis teha, kui sa pole täielik?).

Tegemist oleks justkui omamoodi Harry Potteri kõrvaltegelase looga peale kooli lõpetamist – oled küll võlurite koolis kõiksugu värke õppinud (ning kooli lõpetanud), aga … see ei tähenda elus hakkama saamist. Nii naaseb Thea aasta pärast kooli lõpetamist tagasi kooli, et vilistlasena endistelt õpetajatelt abi saada. Mis muud nõu ta ikka saab, kui et peab oma varju leidma ja kasutagu selle tagasisaamisel ometigi koolist omandatud kutseoskusi.

Goss on loonud päris huvitava peategelase – Thea on üsna abitu ja jõuetu, pikapeale kaob endalgi usk, et siit võiks midagi positiivset välja kukkuda (muidugi, oleneb vaatepunktist jne). Aga eks see vast ongi mõne inimese depressioonis elamine, lihtsalt enese vee peal hoidmine, et mingitki stabiilsust või tasakaalu hoida.

Lugu on esitatud kuidagi visuaalselt, sellest võiks mõne jaapanliku multifilmi või siis euroopaliku noortefilmi vändata. Lihtsalt, vihjeks.

Ken Liu - The Perfect Match (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Mingis mõttes ootuspärane vaade lähitulevikule, kus inimesed on suurte netihiidude big data objektid ning heaolu nimel … noh, lased neil oma valikutesse sekkuda jne.

Ja nii on siis selle loo tegelastel abiks Centillioni hallatav tehisintellekt, mis aitab sul valida hommikul tööleminekuks särki, vabadeks õhtuteks tüdruksõpra või lugemisvara ning soovitab söögikohti. Kõik kulgeb nii libedalt, et peategelane avastab ühel hetkel, et igasugune uue avastamise põnevus (ja võimalus) on kadunud. Naine, kelle tehisintellekt talle valis järjekordseks esimeseks kohtinguks – temaga on mehel palju ühist ja prognoosi kohaselt veedavad nad koos järgmised kuus kuud. Mees otsustab proovida selle naisega tutvuda tehisintellekti abita … ja avastab peale edutut kohtingut, et maailm on vähe teistsugune kui tehisintellekti valikute läbi kogetuna. Oma uue liitlasega otsustavad nad midagi ette võtta Centillioni big data mürgitamiseks.

Selline hoiatuskirjandus, eks see ole paljudele meeldetuletuseks, kuhu ühiskond õite järjekindlalt suundumas on. Et Google ja suhtluskeskkonnad ja big data, mida endast kõikjale maha jätad, ning kõik need kavalad kasutajatingimused. Muidugi, omal moel on rõõmustav mõelda, et kõik taandub algoritmideks ja inimeseks olemine polegi midagi erilist või uhket; Dawkins vist noogutaks nõusolevalt. Niisiis pole just tekst, mis jalust rabaks, aga samas oleks ka kurta millegi üle patt.

„„Look at you. You’ve agreed to have cameras observe your every move, to have every thought, word, interaction recorded in some distant data center so that algorithms could be run over them, mining them for data that marketers pay for.
„Now you’ve got nothing left that’s private, nothing that’s yours and yours alone. Centillion owns all of you. You don’t even know who you are anymore. You buy what Centillion wants you to buy; you read what Centillion suggests you read; you date who Centillion thinks you should date. But are you really happy?““

Catherynne M. Valente - Badgirl, the Deadman, and the Wheel of Fortune (The Starlit Wood, 2017)

Valente on ette võtnud Grimmide ühe järjekordse õudusjutu ning selle omal moel lahendanud. Mul pole aimu, kas algupärane jutt on eesti keelde tõlgitud, igal juhul on wikipedias olemas algupärase loo kokkuvõte – millest võib järeldada, et Valente on mõnegi rõhuasetuse muud moodi lahendanud; mitte et selle läbi oleks tegu vähem õudustäratava looga.

Tegevus toimub siis kuskil kaasaegses Ameerikas, kus üksikvanemast isa oma tütre narkodoosi eest diilerile kaotab. Diiler pole muidugi niisama tegelinski ning tema plaanid noore tüdrukuga … pagan teab, mis (üks vihje on muidugi tüdruku käte asjus; aga kas ka enamat … vahest ehk mitte). Igal juhul tüdruk kätest ilma jääb.

Eks see narkoteema teeb asja vajalikult süngeks: kõik tegelased on omal moel veidrad ja eks selle noore tüdruku siseilm võibki olla eakohaselt infantiilne. Kõik see kokku moodustab üsna lootusetu õhustiku.

Ken Liu - The Litigation Master and the Monkey King (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

See tekst on Hiina-aineline ning täis kõiksugu vempe ning õudusi, halli massi ja kangelaslikkust. Kui eelmise jutustuse üks kandetalasid hiinlaste Ameerikasse siirdumisest 19. sajandil, siis nüüd on juttu sündmustest 17. sajandil, mis on tekkinud sajanditaguse keisrivõimu vahetusega. Võitjate ja kaotajate ajalugu, ning õppetund kõigile, kes tegelevad suurimpeeriumite ajalooga.

Liu aga ei võta seda nii paatoslikult kui kullakaevajate puhul, lugu algab koguni õige paksus koomuskivõtmes, kus peategelane, külaühiskonna nö Kaval-Ants või rehepapp, kes aitab vaeseid kohalike võimurite kasuahnuse eest. Aga ühe niisuguse humoorika päästmise käigus pannakse korraga mees valiku ette – kas aidata nö ajaloolist tõde alal hoida või siis jääda oma väikeste rõõmude ja rahulolu tiiki edasi. Mees otsustab viimaks … ja saab kaela keisri julgeoleku, kes vahendeid ei vali ja viimaks mõistavad ta surma nülgimise läbi.

Muidugi, tekst on õige folklooripärane, nii on loos olulisel kohal peategelase vaimust kaaslane, deemon Ahvikuningas. Mis iseenesest ei pea tähendama, et peategelane reaalsuses just kergelt peast soe; see on lihtsalt … teine kultuurikontekst kui nüüd 21. sajandi olud (kuigi nüüdki mitmetmoodi populaarne vaimudega suhtlemine jms). Et jah, huvitav tragikoomiline lugu.

„Whispers passed through the crowd. Some tittered. Tian gazed at the bloodlust in some of the men. You have become a slavish people, he thought. You have forgotten the past and become docile captives of the Emperor. You have learned to take delight in his barbarity, to believe that you live in a golden age, never bothering to look beneath the gilded surface of the Empire at its rotten, bloody foundation. You desecrate the very memory of those who died to keep you free.
His heart was filled with despair. Have I endured all this and thrown away my life for nothing?“ (lk 373)

Katherine Arden – The Winter of the Witch (2019)

See triloogia on seetõttu hea, et iga osaga läheb tempo üha kiiremaks. Kui esimeses osas läheb põhiosa energiast tausta loomisele, siis teine ja kolmas raamat pühenduvad puhtalt möllule – seda eriti käesoleva raamatu puhul. Siin on küll oma rahulik periood, aga selle veedab Vassilissa niiöelda paralleelilmas, mis on omakorda täis kõiksugu veidrusi ja õudusi ja unelmaid.

Niisiis, Moskva on eelmises raamatus Vassilissa tormakuse tõttu pooleniisti mahapõlenud, ja et ta on siiski aus tütarlaps (kel pealegi mitmed süümepiinad õe Olga ja venna Šaša ees, kellele on ta oma tegemistega jamasid korraldanud – millest vast raskeim oli õe sünnitusega seotu), siis raevunud rahvahulk annab talle peksa ja tarib preester Konstantini ässitusel tuleriidale. Eelnenud sündmuste tõttu masendunud Vassilissa soovibki surra (kuid muidugi mitte nii rämedalt tuleriidal), aga korraga tuleb talle appi Karu, kelle Külmataat on vangist vabastanud (jajah, triloogia esimese raamatu murdelised sündmused, millest kahjuks ei mäleta õieti midagi). Vassilissa keeldub Karu abist ja tal õnnestub ise tulest pääseda (sest nüüd ta avastab endal mitmeid maagilisi võimeid), ning ühe ootamatu abilise juhtimisel suundub ta paralleelreaalsusse ehk Keskööilma, kus kohtub õige erisuguste vaimudega ja muuhulgas avastab nii mõndagi uut oma päritolust.

Külmataat aga, kes on andnud Karule oma vabaduse vastutasuks Vassilissa elu päästmise eest, on kuhugi peidetud. Karu möllab nüüd Moskvas ja plaanib inimkonna juhtpositsioonilt puksida. Selleks on talle suureks abiks katk ja elavad surnud (või mingid slaavilikud vampiirid: upyr), niisamuti on tatarlased kogunud suure armee, et Venemaale karistusretkele suunduda – kuivõrd suurvürst Dmitri pole mitu aastat andamit tasunud. Ja muidugi preester Konstantin, kellega on vaat et homoerootiline sadomaso kiindumus.

Ühesõnaga, Vasja on nüüd võtnud endale ülesandeks päästa ebasoosingusse langenud õde vürstinna Serpuhhov ja võitlusmunk Aleksei, Venemaa ja paganlikud vaimud (mis on omasoodu igati kahevahel, kuna Karu justkui lubabki neile oma võidu korral ülemvõimu – aga Karu hoolib teatavasti vaid endast). Selleks tuleb uuesti aheldada Karu (surematu Kaštšei jättis midagi endast Moskvasse maha …) ja leida võimalus, et tatarlaste hiigelarmee vene vürste lõplikult ei purustaks. Pole muud võimalust kui tuleb leida Keskööilma abil külmataat, et see nüüd Karu kuumas suves Vassilissat ja Venemaad aitaks.

„„But –„ the Bear went on. „My brother thinks that men and chyerti can share this world. These same men that are spreading like sickness, rattling their church-bells, forgetting us. My brother is a fool. If men are unchecked, one day there will be no chyerti, no road through Midnight, no wonder in the world at all.““ (lk 108-109)

Vassilissa näeb, et verest pole pääsu (seda nüüd igas mõttes) ja hakkabki enamvähem poolavalikult oma nõiatempe tegema. Sugulased ja mungad ja vürstid krigistavad hambaid niisuguse musta maagia kasutamise pärast, aga oma nahk ehk Venemaa tuleb päästa kaosest ja hävingust. Ja eks Vassilissagi leiab endale mõne õige vastuolulise liitlase – aga eks eesmärk pühendab abinõu.

„„Why should I trust you, Vasilisa Petrovna?“ asked Dmitrii, but his gaze was intent. „You are a witch.“
„She defended the Church from evil,“ said Sergei, and made the sign of the cross. „Strange are the works of God.“
Vasya crossed herself in turn. „Witch I may be, Dmitrii Ivanovich, but the powers of Rus’ must be allies now – prince and Church must join with unseen workd. Otherwise there is no hope of victory.“
First  I needed men to help me defeat a devil, she thought. Now I will need devils to help me defeat men.“ (lk 242)

Selles raamatus sirgub nö kesksoolisest Vasjast viimaks neiu Vassilissa, mis siis omakorda viib mõnegi verevemmelduse lihalikuks hetkeks. Vastukaaluks avastab ta, et maagia kasutus pole üldsegi ohutu, pikas perspektiivis kaasneb tõenäoliselt sellega hullumine (sest no eks kõik nõiad on lõpuks peast soojad). Viimaks tal jääbki kaks valikut – kas jääda meeste eestkoste alla (romaani algul on lood hullemad, siis oleks kloostrissegi sulgumine mingigi võimalus) või järgida oma vere kutset ning hakata vaarema mantlipärijaks. Valik on lihtne, aga mitte mingil juhul kerge, kuivõrd kasvõi ta armastatu … pole just tavaline mees.

„„Why are you afraid?“ she asked him.
His händ dropped. She did not think he would answer. When he did, it was so low she barely caught the words. „Love is for those who know the griefs of time, for it goes händ in händ with loss. An eternity, so burdened, would be torment. And yet –„ He broke off, drew breath. „Yet what else to call it, this terror and this joy?““

Kui eelmise raamatu puhul mainisin möödaminnes Kulikovot, siis see raamat suundubki üsna kindlakäeliselt Kulikovo lahinguni – mis muudab sündmustiku mõneti etteaimatavaks. Aga noh, kuivõrd tegevusse on kaasatud kaosemeister Karu (no tõeline trikster ruudus), aitab see sündmustikku vägagi värviliseks teha, jättes varju senise surmavaimu Külmataadi enda (üleüldse, tegemist on kaksikutega, eksole). Autoril pole halastust oluliste kõrvaltegelaste saatustele, mistõttu pole tekst just emotsionaalne tilulilu (juba raamatu algul on … on … üks hirmus-hirmus traagika).

Nagu seda sai eelmiste raamatute puhul rõhutatud, ei oska ma kuidagi hinnata seda vene / slaavi folkloori kasutamist. Aga et kirjandusteosena asi töötab, siis miks mitte. Igal juhul, ehk võiks mõni eesti kirjastus mõeldamaie, kas võiks raamatuid maakeelde tõlkimaie. Ja kahju, et raamatuid järjest ei lugenud, peale selle raamatu lõpetamist sirvisin veidi uuesti esimest raamatut, et mõista enamat Karu tegemistest, ning takkajärgi seetõttu paranes lugemismulje.

Genevieve Valentine - The Dire Wolf (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)

Järjekordne isiklik lugemiskogemuse pidupäev ehk tegemist peaks olema selle autori esimese looga, mis mõjub … loetavalt. Polegi suuremat arusaamatust või meeleheidet, on hoopis kenasti kulgev lugu – ja ma olin juba mõni aeg tagasi valmis Valentine’i lühitekste enam mitte üldse puutuma.

Sarnaselt Holly Blackile on seegi tekst libahuntide eluolust, aga high fantasy ulmailmade asemel paigutub see lugu meie kaasaja tingimustesse. Velia on antroipoloog, kes peamiselt uurib huntidega seonduvat; eriline huvi on ammu väljasurnud ürghuntidega seonduv. Aga erinevalt „Jää ja tule laulu“ ürghuntidele on siin tegu pigem libahuntidega (kuigi jah, mis siis Bran oli?) – millest on Velia vägagi teadlik, olles isegi üks nende seast. Oma töödki kasutab ta selleks, et varjata libahuntide murdmistest jäänud asitõendeid, tõlgendades neid avalikkusele vähe kaasaegsemate elajate tööna.

Kuid Velia on ühtlasi olend, kes tahab vahel paarituda, ja siin tekib väike probleem – libahunt ja inimene ei sobi pikaaegseks kooseluks, kuivõrd vihahoos võib libahunt oma kaaslase lihtsalt tükkideks kiskuda (rääkimata täiskuuöödest ja muust moondumisega seonduvast). Aga et hunt olla ja siis mõne paarilisega kooselu proovida … pole kah just unelmate vääriline. Igal juhul, järjekordse libahundi õõvastavaid vägitegusid peites saab Velia taas kokku ammuse inimkireobjektiga ning … mida küll teha?

Kirjelduse järgi näib vähe jabur lugu, aga ehk õõv ja tumefantaasia ongi olemuselt sellised žanrid, et … uskuma peab; muinasjutud täiskasvanutele. Kõik see noir ja arhetüüpsetele hirmudele vajutamine: loodus ju ei saa loogiline olla?

Ken Liu - All the Flavors (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Aega võttis, aga sai Liu proosakogumiku pikim tekst läbi loetud. Millegipärast naiivselt arvasin, et kui Hiina sõjajumal tuleb Ameerikasse, siis läheb siin ka vägevaks idamaiseks lööminguks Uue maailma tingimustes … aga võta näpust.

Lugu on õieti veidi keeruline ulmena võtta, pigem on see ajalooline jutustus (või siis fantaasia, eks teatavaid üleloomulikke elemente ikka leidub) sellest, kuidas hiinlased satuvad 1870. aastate paiku Idaho osariiki kulda kaevama ja kuidas nende sisseelamine valgete ameeriklaste maailma kulgeb (loole on lisatud autoripoolne järelsõna, mis siis pikas perspektiivis seda emigratsiooni kulgemist edasi kirjeldab … ehk siis miks see Idaho on senini pigem valgete ameeriklaste kant). Hiinlased on töökad ja vähenõudlikud (eks selles on süüdi nende esimesed „töökohad“ Ameerikasse saabudes), eks nende kombed äratavad mitmesugust imestust ja vastumeelsust, aga lõpuks on nad tollasesse Idaho väikelinna ühiskonda omal moel vastu võetud.

Lugu pole ainult hiina võõrtööliste keerulisest elust nii Hiinas kui Ameerikas, Liu on sellega paralleelselt käsitlenud valgete sisserändajate lugusid, seda siis peategelasest tüdruku ja ta pere näitel. Mida siis omakorda ilmestavad hiinlaste müütilised jutustused sellest sõjajumalast ning tema tekkest, hiilgeajast ja salapärasest kadumisest.

Tekst on ehk samas paadis „Pabertiigriga“, omal moel käsitlus hiina päritolu inimeste osast Ameerika ühiskonnas, jutustatuna üsna realistlikus võtmes (ulmeline element on eelkõige vahendiks millegi jutustamiseks). Niisiis igati tõsimeelne kirjandus, millel on Liule omane kiiks, aga mitte päris selles laadis, mis ta teiste lugude puhul mulle igati mokka mööda olnud. Muidugi, autori enda asi.

Holly Black - The Dog King (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)

Vahelduseks on päris mõnus lugeda puhast fantasyt, möll ongi siis miskite võimukandjate ja kummaliste elajatega. Jutt siis sellest, kuidas ühte (kauget-kauget) maad kimbutavad talviti hundikarjad, kes siis külmadel talvedel võivad terve küla maha murda (mis siis muidugi ei avastata enne kui talv läbi). Muidugi, kas tegu on ikkagi tavaliste huntidega, mõtisklevad kohalikud.

Selle kuningriigi linn on turvaliselt müüride taga peidus ja sinna hundid suurt ei tiku – seda enam, et õukond pigem laseb püüda hunte, et neid loomataplusteks aretada. Kuningas on koguni nii kõva sõna, et tal on isiklik hunt, kes temaga kõikjal kaasas käib jne. Mida aga avalikkus ei tea, et see kuninga hunt on … libahundist poisiohtu noormees, kes siis kuulab õukonnas pealt, mida salaja sosistatakse ja kannab siis kuuldut kuningale ette.

Siis aga … leitakse lossist purukskistud laps, ja hiljem veel mõned; kõigil hundile iseloomuliku puremisjäljed. Kuningas lubab, et kes selle hundi tabab, saab tema järel kuningaks (eks tal ole oma kindel favoriit niiehknaa). Mis, nagu selgub, pole üleüldsegi mõistlik pakkumine järglase leidmiseks (no tõesti, kui juba on niisugune libahundiprobleem).

Kui peaks tunduma, et jutustasin nüüd terve loo ümber, siis tegelikult jäid kõik kavalad asjad mainimata. Kes on see kuningas ja mis tegelased need libahundid õieti on ja miks neid lapsi tapma hakati. High fantasy või midagi, igal juhul igati psühhoanalüütiku lemmikunenägu. Sel teemal vast ei viitsiks romaani lugeda, küll aga on lühema jutuna igati sobilik.

Ken Liu - Mono no Aware (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Liu jutustab taaskord ühe hea loo, seekord pärineb tekst ühest jaapaniteemalisest antoloogiast. Ühtaegu on siin ühendatud maailmalõpu ja põlvkonnalaeva teemad, ning muidugi peategelase eetilised valikud – kui sul on võimalik päästa põlvkonnalaev hukust, siis … milleks sa oled õigupoolest valmis? Et tegu on Jaapani-ainelise antoloogiaga, siis ameerikahiinlasest autor Liu ei vali just Metsiku Lääne (või grimdarki) stiilis lahendust.

Niisiis, Maa peale on kursi seadnud asteroid, millega võimalik kokkupõrge pühiks Maalt elu. Kuigi kokkupõrkest loodetakse pääseda, on Maa valitsused aastate eest asunud ette valmistama võimalikke evakuatsioonilaevu. Ainult et … viimasel hetkel selgub, et nende ehitamistega ei saadud siiski hakkama ning kokkupõrge asteroidiga on silmanähtavalt kindel (jajah, mida Hollywoodi filmid seepeale teeksid?).

Üks laev (ameeriklaste nö prototüüp, mille „masstootmisest“ ei saanud siiski asja) koos noore jaapanlasest peategelasega (miks tema sinna siiski sattus – sellest pole ma üldse siin kirjutanud, ei saa kõike spoilerdada). Nende sihiks on miski kauge planeet, milleni peaks kuskil kolme saja aasta pärast. Niisiis, tuhat pääsenut (või noh, kogu allesjäänud inimsugu) peavad nüüd paljunema (iseasi, kas seda kuidagi mõjutab kosmosekiirgused) ja ühtlasi hoidma laeva sõidukorras (ehk paljundatud peavad laeva korrashoiu üle võtma, kuivõrd keegi ei ela siiski neljasaja aastaseks), nii on ka loo peategelasel peagi oma tööpost. No ja kõik, mis liigub, võib muidugi igal hetkel katki minna, nagu peategelane oma tööpostil targu avastab.

Nagu eespool mainitud, siis valib Liu loo edasiandmiseks mõneti vanamoodsa lähenemise. Peategelane Hiroto pole küll miski hollywoodlik superkangelaseks sirguja, küll on aga ta valikud sellised (tänu isale ja go mängule) sellised, mis võiks panna inimkonna võimalikke esindajaid vähe soojema pilguga vaatama. Noh, võiks iroonitseda, et vähe sotsrealismimaiguline idealism … aga see on kokkuvõttes ilus lahendus, eksole.

Katherine Arden – The Girl in the Tower (2018)

Jätkub siis ameerika autori visioon slaavi folkloorist, ehk siis paganluse ja ristiusu kokkupõrkest keskaegsel Venemaal – kusjuures pigem panevad sarved kokku paganlikud jõud (nagu ka esimeses romaanis); ristiusk lämmatab ja kustutab niiehknaa paganlikku traditsiooni. Et see romaan leiab suuremas osas aset Moskvas ja selle lähistel (avaromaan leidis mäletatavasti aset seal kaugel metsakülas), lisandub taustale ka mongoli-tatari vallutajate usk – kuivõrd tollane Venemaa oli tatarlaste ülemvõimu all (nagu autor on märkinud, toimub tegevus 14. sajandi keskpaigas – Kulikovo lahinguni on veel aega).

Ühesõnaga, peategelane Vasja/Vassilissa on põgenenud külmataadi antud hobusega metsa, et rännata ja maailma näha. Ainult et lapseohtu [tegelikult küll 17-aastane] neiu pole veel õieti maailmaavastamiseks karastunud, mistõttu temast üha enam hooliv külmataat Morozko mitmel korral ta surmasuust päästab – ning viimaks õpetab ka külmrelva (sõna otseses mõttes) enesekaitseks kasutama.

Samal ajal tuleb Moskvasse üks tundmatu bojaar abi paluma, kuna miski tatarlaste bandiidibande märatseb talvisel maal, põletatakse külasid ja röövitakse noori neide. Suurvürst Dmitri koos Vassilissa venna, sõjamunk Aleksandriga ratsutavad neid marodööre hävitama, kuid need on kavalad … või on siiagi miskid üleloomulikud jõud mängus.

Kuni viimaks Vassilissa oma imehobusega need bandiidid leiab ja nende käest kolm talutüdrukut vabastab – mis põhjustab raevuka tagaajamise kuni Vassilissa kolme tüdrukuga jõuab kindlustatud kloostrini, kus puhkab Dmitri sõjasalk.

Õe ja venna kohtumine … on mõlemale, kuid eriti vennale šokeeriv. Nad otsustavad jätkata selle näitemänguga, et Vassilissa on vend Vasja/Vassili – kuna tüdruk ei saa ometigi üksi ringi rännata ja veel pealegi sõjarelvis. Et Vasja viib Dmitri sõjasalga röövlibandeni ja aitab neid võita, saab Vasjast suurvürst Dmitri suur lemmik. Viimaks jõuab võidukas sõjasalk tagasi Moskvasse ning Vasja on vaat et samas kuulus kui suurvürst või võitlusmunk. Vassilissa ja Aleksandri vanem õde Olga on nüüd tähtis vürstinna, ning temagi peab vastutahtsi taluma oma vennaks nimetatud õe tegemisi, oodates pikisilmi hetke, kui saaks õe tagasi koju saata. Nii Aleksandrile kui Olgale näib, et Vassilissa on koduküla sündmustest rääkides … kahtlane.

Ja nüüd hakkab raamatu suuremamastaabiline intriig täiega peale. Ühtäkki on Moskvas tatarlaste saadik, kes nõuab kümnist, mis on viimastel aastatel Moskval maksmata jäänud. Asja teeb hullemaks Vasja, kes kahtlustab, et tatarlaste mõjuvõimas saadik oligi see, kes Venemaa lumistes metsades röövlibandet juhtis ja Dmitri karistussalga käest põgenema sai. Ja siis see salapärane ei tea kust ilmunud bojaar, kes sõjasalga appi kutsus ning nüüd Dmitri uue suure sõbrana kõikjale nina topib ja nii omakorda Vasjat mitmel puhul kõiksugu jamadest päästab; aga mis motiivid tal õieti on, jääb õieti selgusetuks. Ja Moskvaski on Vassilissa silme ees külmataat Morozko ja teised paganlikud vaimud, mis – tõsi küll – suudavad vaevu kristliku jumala surve all oleleda.

Ühesõnaga, tekib kõiksugu möllu ja intriige, pahatihti Vassilissa tarkusest ja lollusest. Selle romaani kurjajuur on järjekordne tegelane slaavi mütoloogiast (jäägu ta siin saladuseks), kel on ootamatult lähedane seos Vassilissa perega … ja külmataadil (või õigemini surmakutsaril) on temaga väga vana kitkuda. Vasja Moskva tähelend on võimas … ja seda hullem on Vassilissa ja ta lähedaste saatus.

Romaani lugedes võikski pool aega pead kinni hoida ja oiata, et mis jamasid see neiu korraldab. Samas, eks see on lugu ka emantsipeerumisest – mis on õieti naise koht sellises ühiskonnas (muidugi, ega enne 20. sajandit naiste staatus normaalsemaks ei muutugi). Vassilissa ei taha olla paaritatav mära (siin on omaette lugu ta imehobuse Soloveiga, keda tahetakse tõuaretuseks kasutada – ka Vassilissa unistab ühel hetkel hobusearetajaks saamisest); ta tahab ise oma õnne leida ja maailma näha – seda siis kasvõi noormehena esinedes.

Autori vene (või siis ikka slaavi?) mütoloogia kasutus on kahtlemata ilukirjanduslike vabadustega, see on läänelike lugejate tarbeks kohandatud muinasjutt – mitte et ma tingimata sooviksin lugeda vastukaaluks suurvene vaimust kantud teemalahendust. Eks keegi võiks pikemalt arutleda, miks need paganlikud (või looduslikud? loomulikud?) jõud niimoodi tektoonilise järjepidevusega ragisevad; ehk leiaks sellele seletuse aastaaegade vaheldumises vms.. Nojah, tuleks siis lugeda, kuidas see triloogia viimaks lõppeb.

„It was the wine – only the wine – that brought heat to her face. Her mood changed. „Is that all there is to me, then? To be a ghost – someone real and not real? I like being a young lord. I could stay here and help the Grand Prince. I could train horses, and manage men, and wield a sword. But I really cannot, for they will have my secret in time.““ (lk 233)

„Sasha looked at his sister. He had never thought of her as girlish, but the last trace of softness was gone. The quick brain, the strong limbs were there: fiercely, almost defiantly present, though concealed beneath her encumbering dress. She was more feminine than she had ever been, and less.
Witch. The Word drifted across his mind. We call such woman so, because we have no other name.“ (lk 304)

Naomi Novik - Lord Dunsany's Teapot (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Selle loo puhul maksab mulle kätte siis see, et ei ole tundnud huvi angloameerika ulmekirjanduse ajaloo vastu, nii pole ma vist lugenud ridagi lord Dunsany loomest. Ja ei tunne siiani sisemust vajadust ka. Hea küll, see on nüüd mõttetu ülbitsemine.

Lugu paigutub Esimese maailmasõja oludesse, kus Prantsusmaa kaevikutes vinduvad inglise sõdurid. Üks ohvitser ja reamees sõbrunevad ning joovad aegajalt koos teed, lõpuks selgub reamehele, et ohvitseri elu on sõjategevuses seetõttu säästetud, et tal on teekann, milles elaks justkui vaim (džinn?) sees. Reamees näeb viimaks miskit udukogu selle teekannu juures, ja järgmisel rünnakul (et saaks järgmise kaeviku enda valdusse!) on ohvitser koos kümnete teiste pataljonikaaslastega maha notitud. (Võibolla seepärast õnn jättiski maha, et reamees seda udukogu nägi?)

Esimesel lugemisel ei saanud kuraditki aru, et mis siin siis õieti üleloomulikku on. Teistkordsel lugemisel jäi rohkem silma teekannu võimalik üleloomulikkus … aga ikkagi. Omal moel huvitav, et poola päritolu Novik võib ühtaegu kirjutada puhtalt angloameerikalikku kirjandust (Temeraire, New York) või siis kasutada poolalikku müstikat („Spinning Silver“, „Välja juuritud“). Aga jah, küllap on see tekst hõrguma mõjuga lord Dunsany ja Lovecrafti austajatele.

Ken Liu – State Change (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Selline ilus lugu tütarlapsest, kelle süda asub jäätükis. Mida ta siis hoiab külmikus, et see ei sulaks ning seetõttu tema sureks. Selline elukorraldus on veidi keeruline elamaks tavalise noore inimese elu, niisiis see neiu istub töö järel kodus ja loeb elulugusid, et nii kogeda … võimalikke elusid.

Muidugi on selline jääsüdamega naine väga huvitava välimusega; aga keegi ei tea seda. Sest ta ei vaata kellelegi silma. Vuhib aga vaikselt palgatööd teha ja vabadel hetkedel loeb elulugusid. Kuniks tööle ilmub noormees, kes suudab köita neiu tähelepanu (ja no vastupidi ka, eksole, ta ju oskab muidu nähtamatuna püsida).

Normaalses tujus ei hindaks seda teksti just kõrgelt või keskmiselt, aga et „Simulacrum“ on selle looga sarnane melanhoolia-tekitaja, siis … noh, kõlbas lugeda küll ja mõningane ilumeel sai toidetud. Nagu ikka, tähtis pole teaduslik fantastika, vaid ikka inimene ise.

Kate Atkinson: Elu elu järel

 Need kaks raamatut on tervik. Pooleksjagamine on meelevaldne ja ei tee teosele teenet, aga kui ta eesti keeles juba selline on, no on.
Soovitan lugeda koos.

Phmt on see samalaadne raamat kui "Harry Augusti esimesed viisteist elu" ehk kogu aeg alustatakse samast punktist ja kui elamises siis asjad viltu lähevad, korrigeeritakse neid, "vigade parandus" on võimalik, sest uus elu algab samas kohas jälle.
Ent kui Harry August mäletas kõike üsna selgelt, mäletab Ursula vaid häguselt ja tundetasandil "miski läheb viltu kohe, reageerin!"
Ta ei ole lapsena mittelaps, ta on lihtsalt imelik laps. Ja vahel (no tema ise ei saanud eriti korrigeerida seda, et tema sündimise ajal polnud esimesel korral arsti käepärast ja kahekorra ümber kõri olnud nabanöör tapab ta) ei muuda ta ise midagi, lihtsalt asjaolud saavad teistsuguseks, sest nende selliseks kujunemine oligi juhuse asi.

Ka Ursula on inglane (nagu Harry Augustki) ning nad sünnivad vaid 9-aastase vahega, ent ometi on need raamatud täiesti erinevad. Täiesti. Mina eelistan Atkinsoni varianti (sest minu meelest on ta pagana hea kirjanik), ent ega Claire North - Catherine Webb (pseudonüüm, noh) ka kuidagi kehvake ole. Atkinson on kammerlikum, suur pilt, mis Ursula loos ilmneb, ilmneb ikkagi läbi eraeluliste detailide, inimlikul tasandil, mitte "muudame maailma!" tahtlikus mõttes.  Ja need inimliku tasandi episoodid on nii elusad, nii ehedad! Elan korraga üleni kaasa - ja samas, kuna ma lugejana tean, et saab uuesti alustada, ei ole mu kaasatunne mitte masendus, vaid uudishimu ja lootus.

Ma ei taha siin arvustuses reeta, mis juhtub kõigis Ursula eludes ega juhtumiste seost esimese raamatu alguseks olnud lõiguga. Aga et puudutatakse üht ajarännu "mis sa teeksid, kui saaksid ajas rännata" klišeed ja nii hästi, nii loogiliselt ja mõistlikult, mainin küll ära. Sest see oli niivõrd tore. Üleni nauditav.
Põnevus püsis ja püsis üleval ning Ursula muudkui elas - elu elu järel.

Ja kõige lõpus, päris kõige lõpus anti vihje, et VÕIBOLLA on see sama elu elamine teise järel pärilik.
Aga kuidas see ring katki lõigata ning päriselt olemast lakata, ei öelda. Äkki elas Ursula ikka edasi ja edasi ja edasi ja elab omal moel praegugi sama elu ikkkkka edasi?

Räägime raamatutest
Järje hoidja
Viimsi raamatukogu

Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...

Kim Stanley Robinson - New York 2140 (2017)

Romaani tegevus toimub fiktsionaalses tuleviku New Yorgis, mis on kliimamuutusest tingitud ookeanide veetaseme tõusu tagajärjel jäänud suuremalt jaolt vee alla. Linnas kihab siiski elu, kuna inimesed on pelgalt kolinud elama majade ülemistele korrustele. Raamatu peategelasi ühendab nõnda MetLife'i hoones - kunagisest maailma suurimast büroohoonest on Robinsonil kataklüsmiliste uputuste järel saanud kogukondlikus omandis kortermaja. Suure osa vee alla jäänud ning seeläbi õiguslikuks eikellegimaaks muutunud New Yorgist ongi asustanud erinevat laadi eluviiside ja omandivormidega eksperimenteerivad kogukonnad, kes seal pideva varisemisohu kiuste endal hinge sees hoiavad. Kuivale maale kerkivad samal ajal järjest uued nanomaterjalidest pilvelõhkujad. Kliimakatastroofi õuduste järel on seega justkui suudetud luua omamoodi utoopiline maailm. Samas on see utoopia suuresti näiline, hiiglasliku psühholoogilise trauma taustal vägisi näole manatud naeratus, kuna maailm on endiselt persses ja inimkond pole sellest õieti õppust võtnud.


Sellises maailmas elavadki Robinsoni raamatu tegelased. Kõik nad kehastavad või peegeldavad erineva nurga alt oma linna, olles sarnaselt oma linnale katkised ja üksildased (mis on minu jaoks äärmiselt tugevas kontrastis samamoodi kliimamuutuses maailmast kõnelenud "Pealinnateaduse" triloogia kesksete tegelaste õnneliku pereeluga). Osad neist meenutavad päris tugevalt Robinsoni varasemate raamatute tegelasi, näiteks investeerimispankur Franklin Carr järgib selgelt tema Franki välispinnal ratsionaalset-küünilist, ent siiski ootamatutele ilmutustele altit arhetüüpi. Võib-olla just isiklikele arhetüüpidele toetumise tagajärjel jäävad paljud karakterid paraku skemaatiliseks ja nõrgaks. Eriti torkab kahjuks see seejuures silma mitmete naistegelaste puhul, kelle kirjeldused on lausa paroodiliselt lamedad. Siingi hakkasin paratamatult võrdlema seda romaani varasematega - Robinson on vaieldamatult võimeline karkaktereid paremini kirjutama.

Robinsoni jutustamiskunst on siiski endiselt tasemel. Pingelist süžeed ei tasu küll tema teostest otsida, kuna tegevustik kulgeb reeglina glatsiaalse aeglusega ning ka põnevamad hetked on võrdlemisi hillitsetud: ühes peatükis päästetakse näiteks kaks tüüpi kaubakonteinerist ehitatud veealusest vanglast, kuid selles puudub igasugune dramaatika: konteineri leidjad kutsuvad lihtsalt appi politsei, kellel on olemas kogu vajalik tehnika, nii et keegi ei satu korrakski uppumisohtu. Robinsoni stiil sobibki tegelikult rahuliku (või mitte nii rahuliku) igapäevaelu kirjeldamiseks. Samal ajal mõjub aga kirjeldus sellest, kuidas romaani politseinikust tegelane iga päev tööle jalutades oma teekonda püüab üha lühemaks optimeerida, katsetades erinevaid hoonetevahelisi sildu ja lifte, iga kell dramaatilisemalt kui mingi kuristiku kohal rippumine. Nende draamad on pigem igapäevaelu draamad. Jah, Robinsoni tegelased saadavad küll nii teistes teostes kui ka siin korda maailma muutvaid tegusid, ent need ei ole reeglina mitte ühekordsed kangelasteod, vaid eluaegsete jõupingutuste või siis vähemasti pikkade ja tüütute koosolekute rea (mida Robinson alati üksikasjalikult kirjeldab) tulemus.

"New York 2140" üks läbivaid teemasid on see, kuidas inimesed kipuvad oma elukeskkonda (sh nii looduslikku kui ka kultuurilist) hävitama sel põhjusel, et nad ei ole võimelised nägema asju geoloogilises mastaabis. Robinson püüab oma loomingus teha just seda. Tema pilk on panoraamne nii visuaalselt (geoloogiliste formatsioonide kirjeldused on tema teostes alati väga tähtsal kohal) kui ka kontseptuaalselt, hõlmates kas pikki ajalisi vahemikke (nagu kuulsas "Marsi triloogias", kus seda võimaldavad uudsed meditsiinilised avastused või romaanis "Riisi ja soola aastad", kus see on võimalik tänu karmarattale ja reinkarnatsioonile) või - nagu "Pealinnateaduse" raamatutes ja siin - läbi vaatepunktide paljususe. Erinevate tegelaste pilkude ja arusaamade mosaiik pole küll alati kõige kergemini loetav, kuid on ometi ka ebatäiuslikkusele vaatamata äärmiselt sugestiivne ja veenev, nii et tekib tunne, nagu meil olekski lootust, eriti kui selle nimel vaeva näha.

Ken Liu – Simulacrum (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Eks tänapäeva infotehnoloogiale kasutamisviiside leidmise puhul on oluline see aspekt, kuidas on sellega võimalik elavdada mõne mehe elamust pornograafiast. Käesolev lugu … on omamoodi südantlõhestav kogemus ühe vajaliku salvestustehnoloogia looja tema ja tema tütre suhtest.

Nimelt on üks mees avastanud viisi, kuidas salvestada inimest nii, et sellest saaks luua võimalikult interaktiivse simulaakrumi. Noh, inimkond on niisugusest saavutusest igati sillas, eriti kui salvestustehnika muutub üha käepärasemaks ja odavamaks. Kõik on kena seni, kuni ta tütar avastab ühel pärastlõunal koolist tulles isa nelja naisega magamistoas hullamas. Nagu hiljem emaga jutuajamisest selgub, on mees olnud kergelt hull kõiksugu kõrvalhüpete järele ning peale üht vahelejäämist tegi emaga kokkuleppe, et elavate naiste asemel mõnuleb ta vahel oma kunagistest vallutustest tehtud simulaakrumite salvestustega (miks mitte siis nelja sellisega korraga?). Tütre ja isa suhted pole enam kunagi endised.

„It is the way a simulacrum replicates the essence of the subject that makes it so compelling. When my father kept those simulacra of his women around, he maintained a connection to them, to the man he was when he had been wth them, and then committed a continuing emotional betrayal that was far worse than a momentary physical indiscretion. A pornographic image is a pure visual fantasy, but a simulacrum captures a state of mind, a dream. But whose dream? What I saw in his eyes that day was not sordid. It was too intimate.“ (lk 118)

Lugu räägibki kahest tasandist – makrotasandil see järjekordne inimkonda rõõmustav tehnikavidin, mikrotasandil ühe perekonna tragöödia, kus sellesama tehnikavidina tõttu hakkab tütar isa põlgama. Mis seda põlgust veelgi suurendab, ei hakka siin avaldama, ei hakka siin avaldama. Igal juhul … nii isa kui tütre vaatenurgad (tekst ongi esitatud vahelduvate sisekõnedega) on teatud piirini mõistetavad. Lini teksti puhul ei pea tingimata rääkima loos prevaleerida võivast teadusliku fantastika küljest, minu meelest on pigem olulisem ikka see kirjeldus universiaalsest inimkogemusest ehk usaldusest ja pettumusest. Ja niisugune rõhuasetus on muidugi hea kirjanduse üleüldiseks tunnusmärgiks.

Teksti võimalik lugeda Lightspeedi lehelt.

Roger Zelazny – Varjude Jack (2019)

Kui paar päeva tagasi kõlasin kui kirjastus Fantaasia kinnimakstud reklaamitahvel (iroonilisel kombel oli tegu ühe vähestest juhtudest, kui värske raamat sai ostetud), siis nüüd tuleb … antireklaam. Bipolaarne värk nagu ikka, tegemist on ikkagi loteriiga.

Kui austatud Lauri Lukas avaldas Goodreadsis arvamust, et tegemist on mõttetu juraga, siis niisuguse autoriteedi sirgjooneline maksahaak tekitas kõhklust, et kas tõesti … Jah, tõepoolest. Lauri Lukase jüngrina pean tõdema, et mul puudub soolikas Zelazny ande hindamiseks (jumal hoia, miks küll kunagi vaevasin end Amberi sarja lugemisega?). Et soolikapuuduses veenduda, lugesin käesoleva raamatu kaks korda läbi – kui tavaliselt teistkordne lugemine parandab oluliselt hinnangut tekstile, siis seekord jäi kõik staatiliselt tardunuks.

Minu arusaamist mööda on Zelazny romaan kui konstruktsioon, millel puudub liha. Stseenide jada on justkui vaakumis – tegelane tegutseb justkui teatrilaval ainult temale suunatud prožektorivalguses, jättes tausta igati varju (jajah, irooniline, et peategelase nimeks on Varjude Jack). See on nagu raadioteater väga hea ettekujutlusvõimega inimesele. Zelaznyl õieti puuduvad nö massistseenid – rohkem taustategelasi on vist vaid siis, kui romaani algul Jack kinni võetakse või kui Raevu Kants valmistub mäega põrkumiseks (mitte et nende sündmuste puhul keegi taustal piiksatustki teeks). Romaani teises osas on möödaminnes juttu sellest, et Jack vallutas selle ja tolle, aga tõepoolest, Zelazny minimalismiga harjunult kujutled seda endale ette vaid kui Jacki eraviisilise tormijooksuna ühele või teisele kantsile.

Aga muidugi ei tähenda, et selline lähenemine (mida autor eessõnas nimetab eksperimentaalseks) oleks kuidagi vale viis kirjanduse kirjutamiseks – lihtsalt see Zelazny minimalism jääb minule halvas mõttes ilmetuks, see eeldab lugejalt nagu … väga suurt kaasaelamist ja usku Zelazny andesse. Nii jääb minus valitsema suur segadus, et mis selle raamatuga õieti on – mida ma ei taba, millest ma ilma jään? Eks siin tegelased aegajalt esitavad paatoslikke mõtteid, mis võiks olla igati tähenduslikud, aga selle ilmetu maailma puhul ei hakka see minu jaoks kuidagi tööle.

„Ilmetu“ vist olekski kõige sobivam iseloomustus selle romaani kohta.

ulmekirjanduse baas