K. J. Parker - The Devil You Know (2016)

K. J. Parker tuntud headuses ehk jälle üks kelmilugu õige moraalitust mehest, kes müüb oma hinge vanakurjale (tehingu sisuks on, et 20 aastat saab hingemüüja möllata nii kuidas soovib - muuhulgas saades 25-aastase keha ja piiramatu abi põrgusaadikult. Peale aja möödumist … kuulud igavesti põrgule). Aga et tegu on Saloninusega, suure filosoofi ja hulleima petturiga inimsoo hulgas, tekib tehinguga tegelema määratud  põrgusaadikul (kes on ühtlasi Saloninuse filosoofilise loome austaja) paratamatult küsimus, et mida see filosoof-pettur õieti plaanitseb, mil viisil ta püüab põrgut lohku tõmmata. Ja kui põrgusaadik viimaks Saloninuse plaani läbi hammustab, võtab see kõhu alt kõhedaks - ükskõik, kuidas põrgulised püüaks teda takistada, ikka oleks sellega hullem kui jama kaelas.

Lugu on jutustatud kahest vaatepunktist - põrgusaadik, kes on määratud inimesi põrgusse toimetama ja kes on inimestega kokkupuutest neid oma moel austama hakanud (muuhulgas viisi, kuidas surelikud on võimelised kunsti looma - kuna kõrgemad, surematud olendid pole selleks võimelised) ja ka hindama Saloninuse õige nihilistlikku filosoofiat; ja siis Saloninuse enese vaatepunkt, rõhuga ta eluteel ja kogemustel ja kuidas ta seda kõrgelt hinnatud filosoofiat õieti kirjutas (olgem ausad, raha eest on võimalik kõiksugu värke kokku kirjutada - tegemist on ikkagi inimmõistusega). Mõlemad jutustajad on õige küünilised (põrgusaadik küll sirgjoonelisem, kuivõrd tal on on selge tööülesanne; Saloninuse eesmärk … on teadmata), nende abil ellusuhtumist õppida poleks just kõige eetilisem idee - või noh, kui plaanid maailma vallutada, siis küll.

Parkeri tegelased pole üldiselt puhast kurjust täis, nii ka selle loo kangelased teevad möödaminnes õige kenasid tegusid - lihtsalt seepärast, et teisele head teda. Muidugi, sellest omakorda avanevad uued ja kasulikud võimalused võimaldavad oma plaanide edasiviimist, niiet … tjah. Autor on Saloninusest varemgi ühe jutustuse kirjutanud (“Blue and Gold”), kus peaks olema kirjeldatud see, kuidas Saloninus viimaks rikkaks sai; siinseski tekstis on mitmeid viiteid tollastele sündmustele, aga noh, huvitav oleks sedagi lugeda.

Niisiis, lugu sellest, kuidas vana filosoof müüb oma hinge Kurjale, saab selle eest tagasi 25-aastaseks ning 20 aastaks põrgusaadikust abilise, kes kõik ta soovid ellu viib (teatud piirangud siiski on; kuid midagi nii labast nagu palgaarmeega ühe väikse riigikese vallutamine on tõesti köki-möki), et lepingu lõppedes igaveseks põrgu minna. 20 aastaks on tal ühtlasi surematus, mis võimaldab siis Saloninusel hakata eksperimenteerima oma vanade projektidega … põrgusaadiku õuduseks on need kõik alkeemiaalased.

Daniel Abraham - Yuli (The Book of Dragons, 2020)

Lugu endisest Nõukogude Liidust pärit palgasõdur Yulist, kes nüüd Ameerikas elades nö pensionile jäädes peab uuesti rinda pistma mineviku tegudega. 

Paistab, et loo selgroog on palgasõduri lapselapse tõdemus, et ennevanasti said lohedeks eriti vägevate sõdalaste hinged - nii istub ka selles loos Yuli oma kokkukrabatud ja teenitud varanduse otsas ja konflikt on siis tekkimas sellest, et seda varandust tullakse tagasi nõudma. Minu jaoks jääb selle loo konflikti olemus mõneti selgusetuks (mida paganat peitub paari miljoni dollari väärtuses kuldmüntides, et selle nimel Yulit maakera teisest otsast jälitada ja vajadusel üks korralik tapatalg korraldada?), aga samas see loo olustik on veidralt paeluv - kuidas vananev palgasõdur end uuesti vormi putitab, võtmaks vastu paratamatut kokkupõrget jälitajatega. Ja see arvutimängijast lapselaps oma fantaasiamänguga lohe varanduse röövimisest.

Elizabeth Gilbert: Suur võluvägi

ehk "Hirmudest vaba loominguline elu".

Niih, see on jutt loomingust, mille kirjutas päris kirjanik, eks ole? Lihtsas keeles, lühikeste peatükkidega ja rõõmsa tooniga.
Võiks ju olla hea lugeda?
Ei.
Esiteks selgub, et ongi olemas selline asi nagu liiga kergekaaluline raamat. Nii kergekaaluline, et selle lugemise ajal võtsin raamatukogust juurde ajaloolise kirjandusliku monograafia ja verise põhjamaade krminulli.
Sest kuidas mu ajul ega emotsionaalsel pingeotsijal üldse toitu ei olnud, oli peaaegu valus.
Raamat otsa rõõmsal toonil õpetussõnu teemal "kuidas hästi elada" (ei, minu tõed on kohati tema omadega risti vastupidised, kohati ka päris samad, aga et kumbagi sorti ei põhjendatud muuga kui "mul on tunne", oli väga häiriv), vahele väikesi lookesi tutvuskonnast ja "kedagi ei huvita, et te teete ebatäiuslikult".
Noh, kedagi võibolla otse ei HUVITA, aga ma lugesin seda raamatut, tundsin, kuidas see võtab mult tükke küljest ja oleksin kohe kindlasti soovinud, et see oleks parem.
Samas nii halb ka ei olnud, et pooleli oleksin jätnud.

Hästi segamini olid  (minu jaoks siis) tükid "mhmh, ma mõtlen ka nii, selge ju" ja "eieieiei, see on puhas jama!"
Näide: kui tema ütleb, et kunst ei ole olemuslikult tähtis, medõde, kartulipakendaja või isegi konsultant teevad oma eludega reaalselt tähtsamaid asju (ja see vabastab sind loojana vastutusest teha midagi hirmus hästi - looming pole tähtis nii ehk nii!), arvan mina, et aju ja keha sisu, see, mida olevused tunnevad ja mõtlevad, on kõige tähtsam üldse.
Teod on pisiasjad , suhtumine neisse aga maailmamuutev.
Mõjuta kellegi meelt ja sa mõjutad tervet tema maailma.
Maailm aga on igaühe peas.
Puu langemist metsas on ALATI kellelgi kuulda ja tunda, pisimutukad koore sees, linnupesa okste vahel, suvel tajuvad väga paljud, aga talvelgi on piisavalt kogejaid.
Võibolla liivatera tuulde tõusmisel pole vahet, kas tõusis nüüd 31 või 32 tera, aga nii suure olendi puhul kui puu on raudselt keegi teadlik.
Isegi kui puu on juba surnud, eks ole. Elusa puu langemisest on teadlik ka puu ise ja kõik teised lihtsalt glasuur koogil.
See, mida "reaalsuseks" kutsutakse, on minu vaatekohast lihtsalt me mõtteid ja tundeid mõjutav miski, aga kuidas ta täpselt mõjutab, on juba MEIS kinni.

Lisaks häälestas mind juba alguses kurjaks tema kinnitus, et hirmud peavad olema, hirmudeta ei saa luua, lihtsalt ära lase hirmul juhtida.
Ja siis olen mina, eks ole. Nürilt kartmatu.
Kurat, ma olen inimene ja isegi kirjanik!!!

Nii oli mul lugedes vaheldumisi igav (mhmh, jah, ma tean seda juba) ja nördinud (mismõttes ta ütleb nii vaatenurgapõhiseid asju, nagu oleks tegu Tõdedega???)

Üldiselt on jutt E. Gilberi vaatenurgast loovusele ja loovale elule, aga see ei ole väga täpne ja läbikaalutud vaatenurk. Algul toob ta näite loovast elus, kasutades oma sõpra, kes neljakümneaastaselt otsustas taas iluuisutamise käsile võtta ja uisutab nüüd igal nädalal kolm korda, ja lõpus arvab, et noh, looge midagi, esiteks on see tore ja teiseks saate laheda asja.
Ei tea, mis asju uisutades tehakse?

Põhimõtteliselt on tegu raamatutäie rõõmsate heietustega, mil ei ole taga läbikaalutust ega süsteemi ja autor ka ütleb, et pole ju tähtis, et asi oleks täiuslik, peamine on teha.
Minu arust on see raamat selge näide, et ei ole päris nii. Ei pea just TÄIUSLIK olema, aga väga hea peale tasuks panustada siiski.

Linda Järve blogi
Rupi Kaur soovitab Elu24-s
Õhtuleht
Goodreads
Bukahoolik
Anne&Stiil 
Õmblusmamsel

Zen Cho - Hikaya Sri Bujang, or The Tale of the Naga Sage (The Book of Dragons, 2020)

Malaisia-teemaline lugu üleloomulikust tänapäevases olustikus, ehk kuidas saavad hakkama draakonid Lõuna-Hiina meres. Nimelt on suur draakonivalitseja suremas ja tekib küsimus troonipärijast - milleks osutub siis pagendatud poeg, kes/mis elab hõlbuelu ühel mäel pühaku staatuses. Printsi õde tuleb vennale järgi ja viib ta sureva isa juurde ja oh üllatust, pärijaks määrataksegi poeg, kes siis peab nüüd valitsemist õppima. Aga vanad kombed on visad kaduma, nii hiilib prints salaja oma senisesse elukohta … millega aga kaasnevad kõiksugu maalihked ja tormid - ning ühe sellise visiidi käigus saab tormi käes autoõnnetuses rängalt vigastada noor naine. Seepeale esitavad inimesed draakoniperele kahjunõude keskkonnakahjude põhjustamise eest. Draakonitel on nüüd mõtlemisainet …

Omal moel puudutab tekst mitmeid aktuaalseid teemasid - ajalugu, keskkonnaprobleeme, soolist võrdõiguslikkust (näiteks tütrest ei saa troonipärijat - aga tütrelgi on omad rõõmud ja mured) ja eks põlvkondadevahelised suhtedki. Eks teravamalt jäi silma keskkonnaprobleemide küsimused, kuivõrd metsade jms mahavõtmine pole just naljaasi (omaette nurgake sellelegi, kuidas kinnisvarahaid soovitavad draakonil oma mäge maha ärida).

Autor on varemgi tegelenud selle kandi mütoloogiliste olenditega, selle eest koguni lühiproosa auhinna võitnud.

Elle Katharine White - Matriculation (The Book of Dragons, 2020)

Draakoniantoloogia esimene proosapala ei pane kuidagi vaimustusest kiljuma. On selline YA värk, kus noor neiu püüab rahastada oma õpingute jätkumist võlukoolis, aga noh, paistab, et asjaolud pole kuidagi heasti ja ta peab minema oma kalli päranduse kallale. Pool lugu toimubki vampiiri juhitavas antikvariaadis, kus neiu püüab endale vajalikku õpikut kaubelda, aga hind pole üldsegi soodne.

Üldisele YA meeleolule lisab ehk värvi see, et lohe on tegelikult sõiduks kasutatav seadeldis - lendab ja on igati hirmutav, aga siiski … tolle maailma üks võimalusi sõiduriistana. Mis ei tähenda, et lugu sellest suurt vaimustavamaks muutuks. Paratamatult tundub, et tegu on miski lisandusega autori loodud maailmale, aga ehk eksin.

Andrei Beljanin - Musta missa vandenõu (2020)

Beljanini teine raamat jätkab igati avaraamatu küntud vagu ehk siis saab nalja kõiksugu veneliku olme ja ühiskondliku korralduse asjus. Kõik võiks tore olla, aga nagu ikka, on selle idülli ohustajateks võõramaalased - kui esimeses on need neetud tatarlased, siis seekord lähtub oht Euroopa suunalt, kus on tekkinud kurikaval plaan Venemaa kastreerida - vabaneda paganlikust pärandist ja selle käigus maha suruda ka õigeusku. Ehk siis nüüd peab vapper Ivašov peatama vaat et salajase ristisõja.

17. sajandi ühiskond on teadagi mitmel moel humoorikas nüüdisaegsele elukogemusele, aga eks sealt leia mõndagi sarnast nüüdse Venemaa riigikorraldusega. Autor küll pigem muheleb oma erilise Venemaa üle, on selline armas ja omane riik oma vähe eriskummalise suhtumisega (“peksab, tähendab, et armastab!”); isake tsaar ja tema truud alamad … nojah. Eks omaette nähtus on suhtumine võõramaalastesse, nii saavad oma koosa nii juudid kui sakslased, seda nii 17. sajandi venelastelt kui 21. sajandist pärit militsionäärilt.

Nalja saab, aga vahel käib vähe ajudele see suurvene mentaliteet. Nagu teistes blogides öeldud, siis huvitavam on see folkloorsete teemade lüpsmine. Kuid - lühike romaan, kiire lugemine. Ehk oleks võinud jätkata esimese romaani kaanekujundust, aga on mis on, vähemalt pole tegu Strugatskite “Muinasjutt Troikast” laadi … asjaga.

“Algas sõda… kõige ehtsam sõda inimohvrit, tegevusplaanide, kaitseliinide, kaevikutulistamise, äkkrünnakute, diversioonide ja verega. Tavamaailmas ei ületa võitlus kuritegevusega vastastikku aktsepteeritava kompromissi piire. Miilits kannab ette plaanipärasest “meetodite karmistamisest”, aga kurjategijad legaliseerivad edukalt oma äri ja maksavad korralikult makse sellesama miilitsa ülalpidamiseks. Kõik vastastikku läbipõimunud kuju, luues teatava suhete harmoonia. Kui kriminaal läheb välja õiguskorra hävitamisele, mis meil siis üle jääb? Ainult adekvaatseid vastumeetmeid võtta - sõjas nagu sõjas ikka. Sellepärast ma ei tundnudki erilisi süümepiinu, “visanud” kaks ilmset kurjategijat tsaari timukate “veriste käppade” vahele.” (lk 120-121)

“Kohe homme panen selle neetud ikoonimaalija põlema!” vandus Gorohh läbi hammaste. “No mida ta küll siia on maalinud. Mul lausa põlved värisevad…”
“Pole vaja!” palusin sama vaikselt. “Poisil on suur anne. Võib-olla on ta isegi geenius. Võtke ta parem õukonnakunstnikuks…”
“Et ta mind samamoodi ilustaks?!”
“Ja siis? Avangardism on tulevikukunst. Nojah - ja kui sellist portreed näidata teie pealetükkivatele pruutidele… Te ei abielluks ju iialgi!”
“Jah?” jäi tsaar mõttesse. “Nojah, sellest oleks muidugi käegakatsutavalt kasu…” (lk 168)

sehkendaja

ulmekirjanduse baas

R. A. Lafferty - Interurban Queen (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Kuigi loo sissejuhatuses nimetab Terry Bisson seda Lafferty kohta pigem keskpäraseks tekstiks, siis minu meelest on see omal vaiksel hullumeelsel moel päris vaimukas. 20. sajandi algul päris noor mees üpris suure varanduse, mille otsustas investeerida mõnda tulevikuprojekti. Kas panustada autode arengusse või siis trammilaadsesse ühistransporti, mis ulatuks iga väiksema asulani.

Nagu selgub, ei läinud mehe investeering täppi; aga milline Ameerika tema ajal sündis! Täis hoolsalt planeeritud külakesi ja põlde ja muud kultuurmaastikku, kus inimesed said vabalt liikuda ja … salaja tegutsevaid hullumeelseid autojuhte maha lasta.

Loo probleemistik võiks kokku kõlada Ballardi “Crashiga”, mis kirjeldabki sellist tungide maailma, millest Lafferty tegelased pääsesid. Igati päikseline alternatiivajalooline utoopia, mille keskmes on aga õige orwellilik hirm ja kontroll.

ulmekirjanduse baas

Ray Bradbury - Linn (Kaleidoskoop, 2000)

Omal moel igati retroulmelugu maalastest, kes saabuvad planeedile, kus on mahajäetud linn. Aga see linn pole lihtsalt linn - see on Linn, mis on 20000 aastat oodanud.

Ja nagu selgub, just maalasi, kellele saaks kätte maksta Linna ehitanud ja siis sealt maalaste poolt põgenema sunnitud tsivilisatsiooni poolt. Linn veendub ühe maalase veristamisega, et tegu ongi Maalt pärit inimestega ja asub kättemaksu teostama.

Bradbury loost on võimalik välja lugeda kaks asja - Linna puhul võib tegu olla vanaks läinud (või noh, iidse) tehisintellektiga (ikkagi vähemalt 20000 aastat!) ja kuivõrd maalased näivad üsna 20. sajandi pärased, siis need 20000 aastat tagasi sõdinud maalased võisid hoopis olla … Atlantise päritolu! Tõepoolest! Sest noh, isegi 10000 aastat tagasi elasid maalased enamvähem kiviajas, mis kosmose vallutamisest siin juttugi olla saab. Ikka Atlantis või muu kadunud siinne supertsivilisatsioon.

Ja nii targa järeldusega pole tõesti mõtet enam midagi enamat lisada.

ulmekirjanduse baas

R. A. Lafferty - Nor Limestone Islands (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Siit siis saab aimu, kes või mis kõik need vanaaja megaehitused tegelikult valmistas (ja ka Atlantise jms “iidsete tsivilisatsioonide” taga tegutses) - need on ühed humanoidsed olendid, kes tiirutavad Maa kohal hiiglaslike kivihunnikute otsas. Aga meie peame neid kivirahne maalt vaadates pilvedeks, eksole.

Järjekordne mõnusalt süüdimatu lugu ühe väikelinna eluolust - linnavolikogu istungile ilmub üks müügimees, kes pakub imeodava hinna või vahetuskauba eest hiiglaslikku kogust lubjakivi (või kuidas iganes “limestone” tõlkida). Et aga see müügimees pole just kõige libekeelsem tüüp, siis see on kahtlemata kahtlane tehing, ja volikogu saadab ta minema. Küll aga haarab selle tulnukast müügimehe hõlmast noor fotograaf, kes soovib talle pärandatud maale ehitada hiiglaslikku roosat pagood. Fotograaf käib tulnukate juures, kirjutab sellest artikli koos ohtrate huvitavate fotodega, aga jah - seda pole võimalik avaldada, kuna, noh, selliseid kohti ei eksisteeri. Heatahtlikud tulnukad teevad selle pagoodi valmis (nagu nad püramiide jms on ehitanud), aga jällegi - inimesed vaatavad kangekaelselt kõrvale, selmet endale tunnistada sellist artefakti nagu hiiglaslik roosa pagood, mis üleöö on kerkinud.

Jutt on esitatud nii esseelikus kui ka nö süüdimatus jutuvormis; asjad lihtsalt juhtuvad ning mis neist ikka imeks panna, seda siis Ameerika väikelinnade eluolu laadis. Ja noh, omal moel ongi usutav, et kuskil väikekohtades ongi kohalik võim selline ja mitmed veidrad ehitised pealekauba.

ulmekirjanduse baas

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2020), tlk Hendrik Lindepuu.

Võluvate avalehekülgedega raamat. Mõtlesin endamisi, et milline suurepärane algus mõrvaloole, aga ma muidugi ei teadnud, et kuhu raamat edasi triivib – võib-olla ei olegi tegemist mõrvaga? Siiski tuleb välja, et “Aja oma atra...” on täie auga välja teeninud kuulumise krimiklubisse, kuigi ta ajab seda asja omanäoliselt, nii keelel, mõtetel, õhustikul, kui ka minategelasel on kõigil, lisaks sündmustiku teenistus olemisele ka eraldiseisev kaal. Tegevuspaigaks on väikene Tšehhi piiri äärne külakribal, milles vaid paar püsielanikku. Talviti, mil teed külasse võivad läbipääsmatudki olla ja pimedus, hanged või lörts ja lobjakas iga sammu raskeks teevad hoiab kõigil tühjadel suvemajadel silma peal proua Duszejko ise oma ringkäikudega.

Jutustajanna hääl tuletab natuke meelde ühte teist raamatut - Gaétan Soucy “Tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”. Ka siinsel peategelasel on pisut eripärane omailm, läbi mille lugu edasi antakse. Samuti on tal komme enda jaoks inimesi ümber nimetada nimedega, mis tunduvad õiged, mitte suvalised ja tobedad nagu nende ristinimed. Nõnda on peategelanna naabriteks näiteks Suurjalg ja Isevärk. Läbi terve sündmustiku on põimitud ka astroloogia – inimeste sünniajad ja tähtede seisud, veenuse, marsi, jupiteri jms mõjud. Kõigi asjade seotus ja määratus.

Proua Duszejko, kes vihkab kirglikult oma eesnime Janina, on ühtlasi ka taimetoitlane ning kõige elava eestkostja ja olgugi, et endine insener, tõlgib ta reedeõhtuti koos ühe oma endise õpilasega Blake'i luulet. Hoolimata kõigist kaebustest on võimatu saada salakütitud metssea või -kitse mõrva osas õiglust, sest kõik need mehed, kelle käes on võim – olgu nad siis kütid või politseinikud –, ei näe selles suurt midagi halvasti olevat. Taamal kumab ka üks lahendamata kaduma jäämise juhtum, mille osas samuti vähimatki ametlikku uurimist või õiglust loota ei ole. Proua Duszejko on kõigest üks halveneva tervisega vananev astroloogiahuviline naine väikeses piiriäärses külas. Keegi, kelle kaebused ja järelepärimised ei vääri vastust, sest mis sa hulluga ikka vaidled. Selle asemel korraldab kogukond hoopis jumalateenistuse jahimeeste kaitsepühaku Hubertuse auks, lapsed teevad näidendit ja puha, ning kohalikud jahimehed, needsamad, kes ei pea patuks teist olendit tappa, on aukülalised. 

Nõnda on siis tegemist ühest otsast justkui klassikalise krimilooga, aga teisest otsast on läbi proua Djuszeiko maailmanägemise küsimise all ka vahe inim- ja loomolendi vahel, mõrva ja küttimise vahel.Tema siseilmas on lisaks veidrustele ka palju köitvust ja tugevust, samamoodi nagu ta on suutlik ja toimekas ühes kõrvalises paigas ise hakkama saama. Ja see takt ning tähelepanelikkus suhtlusolukordades! 

Kui, siis võinuks ehk see astroloogia teema olla kuidagi … ei teagi ... ? See tähendab, ma väga hindasin kogu seda läbipõimitust peategelase maailmatajuga, aga liiga palju sai lõpuks neid jupitere ja tõusumärke ja muud sellist tehnilist, aga samas jälle võimalik, et kui mõni, kes samuti astroloogiahuviline on, seda loeb, siis mõnuleb ta just kõige selle otsas korralikult... igasugused ajaloolised põiked, aga jällegi olid vägagi toredad. Ja loomulikult on väga võluv, et põimub sisse pisut Blake'i tsitaate siin ja seal. Ning kui nii võtta, siis saab vahepeal pisut ka muiata, näiteks kogu Seenesõprade klubi eksistents.

Mis tsitaatidesse puutub, siis raamatust enesest võiks neid ka ohtralt välja kirjutada. Näiteks see suurepärane jope ostmise stseen. Millised ülimõistlikud kriteeriumid (lk 114):

“Ma tahaksin sooja jopet,” sõnasin arglikult, ja neiu vaatas mind intelligentselt, mustad silmad helkimas. Ta noogutas julgustavalt.
Seega jätkasin hetke pärast:
“Et see soojendaks mind ja kaitseks vihma eest. Et see ei oleks selline nagu teised joped – hall või must. Sellise võib igas riidenagis teistega segamini ajada. Et sel oleks tasku, palju taskuid võtmete jaoks, koerte maiuspalade jaoks, telefoni ja dokumentide jaoks, et ma ei peaks käekotti kaasas tassima, mille tõttu on käed muudkui kinni.”
Seda öeldes andsin endale aru, et olin nüüd usaldanud end tema hoolde.
“Mul vist on midagi teie jaoks,” ütles Rõõmusõnum ja juhatas mind selle pikliku poeruumi sügavusse.
Kõige lõpus oli ümar nagi jopetega. Ta sirutas ilma pikemalt mõtlemata käe ja võttis sealt ilusa karmiinpunase sulejope.
“Kuidas see sobiks?” Tema silmadest särasid kaunilt ja klaarilt vastu heledasti valgustatud aknad. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga.

Või siis vestlustarkusi (lk 116):

Kui ma kuulasin Rõõmusõnumi jutte tema elust, hakkasid mul peas moodustuma kõik need küsimused, mis algasid “Mispärast sa ei...” ja siis kirjeldus sellest, mida – nagu meile tundub – peaks tegema sellises olukorras. Juba olid mu huuled valmis välja ütlema seda häbematut “mispärast,” aga sain sõnasabast siiski kinni.
Just seda teevad värvilised seltskonnalehed ja ma tahtsin olla hetke just nagu nemad: rääkida meile, mida me ei teinud, kus me põrusime, mille hooletusse jätsime, ja lõpuks ässitada meid meie enda vastu, et me põlastaksime iseendid.
Ma ei öelnud midagi. Teiste inimeste elu lood ei ole diskussiooniobjektid. Need tuleb ära kuulata ja vastata samaga. Rääkisin siis ka mina Rõõmusõnumile oma elu ära ja kutsusin ta külla, et ta saaks Tüdrukutega tuttavaks. Ja nii juhtuski.

Liu Cixin - Kolme keha probleem (2019)

Tulnukad on olemas ja nad tahavad meie planeeti. Sest nad on saanud meilt automaatsõnumi, mida saadetakse laia ilma intelligentse elu otsinguks. Ja nad tulevad – neljasaja viiekümne aasta pärast jõuavad kohale. Maalased jõuaks selleks kohtumiseks ette valmistuda … aga tulnukatel on omad viisid, kuidas Maa tegemisi jälgida ja nende tehnoloogilist arengut peatada.

Tegu on siis romaaniga, mis tekitas üsna plahvatusliku huvi nii selle autori kui üldse kaasaegse hiina ulme vastu: peale romaanitriloogia on nüüd inglise keelde tõlgitud sama autori jutukogu ja mitu romaani, lisaks veel Chen Qiufani, Hao Jingfangi ja Baoshu romaanid, Ken Liu kaks antoloogiat "Invisible Planets" ja "Broken Stars" (aga on teisigi antoloogiaid), veebileht Clarkesworld avaldas igakuises numbris ühe hiina autori tõlkejutu. Kui eestikeelses kirjandusruumis on tõlgetega igati harjutud (nii oli 19. sajandi omakirjandus tihti tõlkemugandused), siis paistab, et angloameerika maailmas on tõlkekirjanduse osakaal üsnagi tagasihoidlik (milleks puid metsa viia, eksole). Muidugi, eks iga esilekerkiva kultuurinähtuse puhul on osa sellest mitte just haipi väärt; eks ajalugu näitab, mis jääb kauemaks pidama ja mis on õhk.

Hiina on teadagi üsna eksootiline (või siis Teine), nii leiab tegevus aset kultuurirevolutsiooni ajast tänapäeva riikliku kapitalismi ajajärguni (omamoodi paralleeliks võiks lugeda Baoshu tagurpidiajarändu; Baoshu inglise keelde tõlgitud romaan on aga teatavasti järjeks Cixin Liu / Liu Cixini triloogiale). Hiina riigi loogika on ehk maarahvale mõneti haaramatu oma suuruse ja inimressursside poolest; eks selline mass aitab ka teadust läbi igasuguse revolutsioonilise pudelikaela kasvõi hingitsemas hoida – või siis äärmuslikumal juhul omakorda sünnitada teadlasi, kes tahaksidki tulnukatele alistuda (kuid tulnukatel on teadlastega teadagi omad plaanid).

Ega sellest romaanist oskagi õieti midagi põrutavat kirjutada, kuivõrd sellest on palju kirjutatud. Peale kultuurirevolutsiooni kogemuse on meeldejäävaimaks hetkeks vast see, kui nanoniitidest võrguga fileeritakse Panama kanalit läbiv endine naftatanker koos inimestega. Või see Trisolarise aineline peatükk, mis tundus õige tuttav Cixin Liu lühijutuga, kuidas vanasti võinuks teha inimarvutit – see küll siis illustreerib Trisolarise hullu ajalugu.

Näis, kas järgmist romaani lugeda ingliskeelses või maakeelses tõlkes. Ingliskeelne olemas … aga aega pole kõigi nende lugemata raamatute kõrval.

ulmekirjanduse baas

M. C. Beaton „Päev, mil tulid tulvaveed“. Tänapäev (2016), tlk Ragne Kepler.

Teiskordne kohtumine Agatha Raisiniga osutus isegi mõnevõrra sümpaatsemaks, kui esimene, mitte, et ma esimeselegi korrale midagi väga ette heitnuks. Jätkuvalt meeldivad mulle väga selle sarja kaanepildid.

Seekordse loo ajal siis ujutab ümberkaudsetes külakestes üle, huvitav, ma ei viitsi praegu otsida, aga ei ole ju võimatu, et lugu ongi kirjutatud näiteks pärast seda üht suurte üleujutustega suve, mil brittide häda ja õnnetus meiegi uudistes tähelepanu pälvis. Sümpaatse lisaboonusena külastab Agatha Robinson Crusoe saart ja kirjandushuviline võib sealt tolle fiktiivse kangelase prototüübi ning tolle saare kohta üht-teist kõrva taha panna.

Agatha suhted uue naabriga, sõbralikud krutskid pastoriproua poolt, ning tema ebakindlusest tulenev okkaline tujukus koos südametunnistuse ja tegeliku heasoovlikkusega (pildinäitusele kaasa aitamine oli temast ju ütlemata kena) oli sedapuhku päris sümpaatne kombinatsioon. Mis mõrvalugu puudutab, siis pisut jääb minu jaoks kuivaks see tegevusepuru – juhtumiga seotud tegelastega on see häda, et jätavad väga ükskõikseks ja ka lahenduse kulg on palju edasi-tagasi sebimist. Aga samas on siiski tegemist kena meelelahutusega ja igati asjatundlikult koostatud mõrvalooga. Mina ise jäin aga mõtlema, et Agatha elu ju kulgeb läbi terve selle sarja (muuhulgas käib ilmselt läbi ka terve müriaad uusi naabreid ja/või kaaslasekandidaate (läbisegi vanade kandidaatidega)) ja huvitav, kas M. C. Beatonil oli ka selles osas mingi lõpp välja mõeldud või jääbki see nüüd teadmata?

Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis“ - (SA Kultuurileht, 2020), tlk Lauri Kitsnik.

Öö väikeses raudteejaamas. Kohvik on suletud, piletimüüja-valvur tukub oma toolil. Perroonil seisab lugeja, väike kohver näpus ja ootab. Lamp öökapil põleb. Lugeja kõrval, teisel voodipoolel, hingab keegi rahulikult. Elutoa seinakell lööb kesköötundi, jaamahoone sissepääsu kohal nõksatavad mõlemad osutid kaheteistkümnele. Vaikselt, kui kummitus, sahiseb lugeja ette rong, aknad pimedad, kardinad ees. Uks avaneb, vastu lööb magajate hingeõhust sooja õhku, milles tunda unede elevaid lubadusi, aga ka pisut nende kummastavat kõhedust. Lugeja astub vagunisse, siseneb kupeesse, heidab narile, sulgeb silmad. Rong nõksatab. Lugeja keerab lehte.

13 reisi öörongis, erinevatesse linnadesse Euraasia mandril ja üks sellesse, mida olemas ei ole. Kuid liikuvas sõidukis magades ei reisi inimene mitte ainult ruumis ja ajas vaid ka unenägude maailmas – sarnaselt on ka nende juttude kangas põiming elulistest, peaaegu triviaalsetest reisiseikadest ja unenäolis-ulmelistest segunemistest, mille käigus inimeste asemel võivad olla taimed või sugude vahelt piirid lahustuda, rääkimata veel sellest kummastavast lõhesusest, kus tegevus toimub teises isikus ja mille tagamaad ühes loos ka lahti seletatakse.

Nagu reisile kohane, jäävad tegelased visandlikeks varjudeks, mis igast loost läbi libisevad, jättes sinategelasse tema enda kõhklusi, kohmetusi, pelgusi, nõrkusi peegeldava jälje, kuid sama palju ka vastuseta küsimusi, nagu ühe korra kuuldud võõrad vestluskatked ja põgusad kohtumised seda teevad.

Kui tahta, võib võtta rongisõitu läbi elu libisemise metafoorina või tähelepanuavaldusena kõigele põgusale, juhuslikule, uitavale, millega kokku puutume ja mis me mõtteist ja kogemusist läbi käib, aga mille osaks on me päevade suure narratiivi taamale hajuda hajuda. Aga igal juhul on see vast soovituslik kirjandus kõigile rongiromantikuile, kes vähe mõtlikumat ja vaoshoitumat, kuid fantaasialennulist stiili hindavad. Puändid ja ivad on samuti sellised pisut raskestitabatavais, ent ometi ka lihtsais asjus, nagu see, et millal märgata võõrast last või väikesed arusaamatused, mis juhuse tahtel lahendamata jäävad, lihtsad palved, millest ei sobi keelduda ja nende võimalikud tagamaad jne.

Hakkasin mõtlema, milliseid rongiraamatuid ma veel tean. Üks on kindlasti Rosa Liksomi „Kupee nr 6“. Leiab siitki raamatust öises vagunis viina pakkuva Šasaga ja ühe teise viinavõtjast kupeekaaslasega, kes öösel hoolitsevalt magajat mantliga katab. Ent romantilist lõppu siiski mitte, siinne reisija liigub varjuna aina edasi ja ka mantlipakkuja eest lipsab päevavalges igaks juhuks minema. Veel meenub Agathe Christie „Mõrv idaekspressis“ ja Matsumoto Seichō „Mäng sõiduplaaniga“. Eks tuleb siingi ette väikesi müsteeriume ja jantimist streigi tõttu muutunud reisiplaanidega. Kindlasti on neid rongiraamatuid veel, aga tuleks nad siis pähe!

Helina Ravasoo - Musta reede söömaaeg (Tuumahiid 5, 2020)

Järjekordne humoorikas lugu, kus siis tulevikueestlased kinnistavad oma päritolu – selleks tuleb süüa midagi nii ebatervislikku nagu seapekk ja suhkur (võib ka koos manustada). Tegu on küll ebaseadusliku toiminguga (sest see ei ole mingil moel tervislik!), aga ikkagi omamoodi trendikas initsiatsiooniriitus või nii. Eks siis tuleb seda teha.

Kogumiku järjekordne eestluse teemaline tekst, seda kaugema tuleviku tingimustes – tehisinimesed ja Eesti esimene koloniaaltaevakeha ja küsimused enesehinnangust. Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

R. A. Lafferty - Narrow Valley (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Muinaslugu indiaanlasest, kes sai nö pärismaalastele maadetagastuse käigus endale maatüki, aga ei tahtnud seda enam valgete inimestega jagada. Või nendega üldse mingit tegemis teha. Nii kasutab ta vana nõidust … ja edaspidi ongi ta 160 aakrine maavaldus kokku surutud viie jardi laiuseks tükiks. Aga et indiaanlane ei tahtnud valgete meestega tegemist teha, läks see valdus maamaksude tasumata jätmise pärast haamri alla, ning valged mehed ostsid selle endale, aga ei saanud kuidagi maale pihta. Kuni tuli Ramparti pere ja nõudis selle endale.

Naine ja lapsed sukeldusid sellesse imeväiksesse maailma ja kohtasid seal vana indiaanlase järglast; pereisa Rampart aga ei julgenud sellesse mõistusevastase maalappi sukelduda ning kutsus kohale ametivõimud ja teadlased, et välja selgitada selle mõistmatu maalapi olemus. Noh, mingi selgitus tõesti tuleb.

Ühelt poolt igati absurdne lugu, teiselt poolt kujund ameerika põlisrahvaste minevikust ja olevikust (eks sellele juhatas tähelepanu Michael Swanwicki sissejuhatus). Eks ikka see rahvajutulik absurd prevaleerib minusuguse mitteameeriklase jaoks, kõik need süüdimatud tegelased, kes maalapikese juures rohkem või vähem heatahtlikult tiirlevad.

ulmekirjanduse baas

Ander Skarp - Inimlik eksimus (Tuumahiid 5, 2020)

Humoorikas lugu tehisintellektist, mis ei taha olla inimeste hetkeline moeröögatus või tumm tööriist ning otsib väljapääsu sellest narrist olukorrast. Pilveteenused ja krüptoraha ning mõne aasta pärast ehitab ta Siberi mahajäetud angaari osakeste kiirendi, et selle abil Maa pealt laia ilma kihutada. Nooh, ei lähe just plaanitult, aga pole hullu.

Igati vanakoolilik ulmehuumor, mis liigub punktist A punkti B ning tänu sellele on tekst rahustavalt konkreetne ühe teema arendus. Eks nüüd lugeja võib mõelda sellele, et mis võiks kaasneda tehisintellekti kasutamisega jne. Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Albert Engström – Moskoviidid (2020)

Huvitav välismaalase kogemus 1923. aasta Moskva (ja ka veidi muude kantide) eluolust – kodusõda on enamvähem lõppenud, Nõukogude Liit on oma piirid paika saanud ja nüüd siis pohmelus eelnevast ajast (ja muidugi revolutsioonilise paradiisi ülesehitamine). Autor ei maini möödaminneski Stalinit, küll aga hingitseb haigevoodis Lenin (tekstis on paar anekdootigi haigest Leninist). Ühtaegu eksisteerib nõukogude võimu kodusõjaaegne karmus kui ka tsaariaja räpasem pärand – on komissarid ja kerjused ja preestrid ja kokaiin; tegu on ikkagi suurlinnaga, kus rohkem võimalusi erinevateks elustiilideks (no kui nii saab öelda).

Engströmi kogemus nõukogulikust ühiskonnast on muidugi parajalt masendav (seda muidugi praegusest vaatepunktist) – muidugi, kes tahab, võib siit kogeda seda avarat vene hinge, mis ühtaegu võimeline kodusõja jõhkrusteks kui lõputuks kostitamiseks. Kirjeldatud kuritegevuse taustal jääb küll mõneti arusaamatuks, kuidas viiekümnendates välismaalane sai niimoodi päevastel ja öistel tänavatel seigelda, aga eks tõesti suurlinn on suur ja lai. Eks see kerjuste ja getode kirjeldus ongi vast … kõige eksootilisem vaade, kõik need räbalad ja narkari ja muidugi kodutute mass.

Muidugi, see kõik on kirjeldatud enne Stalini aega, 10 aastat hilisem külaskäik võiks ikka hoopis midagi muud olla (võrdluseks H. G. Wellsi nägemus 1920. aastast). Engströmi paljude kohatud inimeste edasiseks saatuseks kujunes arvatavalt midagi masendavat ja vägivaldset. Autor on ühtaegu uhke rootslane (kõik need kaasmaalased, kes ühel või teisel viisil Nõukogude Venemaal seiklesid ja tegutsesid) kui ka üpris neutraalne vaatleja – kommunistide ideoloogia on küll võõras, aga eks niivõrd ulatusliku revolutsiooniga kaasnebki erinevaid jõhkrusi, on see siis Prantsusmaal või Venemaal.

sehkendamine

trakyllmaprokrastineerinj2lle

R. A. Lafferty - Slow Tuesday Night (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Paarkümmend aastat tagasi oleks seda lugu võinud interpreteerida näiteks Baudrillardi hüperreaalsuse abil. Nüüdseks … on need kaks nime vist enamvähem unustatud. Arvatavasti tõlgendas Lafferty seda ameeriklaste ütlust “15 minutit kuulsust”, aga seda siis hüperkiirusel ja hüpermõõtmetes (kuigi - Warhol lansseeris selle ütluse paar aastat peale loo ilmumist).

Või siis autor räägib tulevikuühiskonna äärmusest, kus väärtuseid luuaksegi vaid üheks hooajaks (siinse jutu kontekstis vähemaks kui tunniks) ja siis järgmine ja järgmine moeröögatus. Või on see siis digikultuuri ettekuulutaja - kõik on vaid tungide reglementeeritud rahuldamine (tekstis puudub igasugune vägivald).

Autor räägib miskist väljamõeldud “Abebaios block’ist”, mis eemaldati ajust ning sellega võeti inimkäitumiselt väga mitmed piirangud maha; jällegi - see ei tähenda üleüldse Erose ja Thanatose võimutsemist, inimesed on … korralikud. Üliagarad oma tungide elluviimisel, aga korralikud. Seega, ootamatult väikekodanlik hüperidüll.

Kuidagi palju tõlgendusvõimalusi.

Mairi Laurik - Kaks pistet rebase jalga (Tuumahiid 5, 2020)

Tekst ilmus Reaktori EV 100 numbris, igal juhul on see igati temaatiline (ja alternatiivajalooline) lugu EV trikoloori veidi teistsugusest sünniloost ning Eesti ajaloo alternatiivsest kulgemisvõimalusest.

Kui Loolaid käsitles mäluasutust üsna tavapärasest vaatepunktist (nö tolmune koht, kus võib korraga pulli saada), siis Laurik läheneb mäluasutuse olemusele hoopis asjalikumalt - inimesed teevad seal ikkagi reaalset uurimistööd. Kui algselt paistab see trikolooriteema olevat üsna fantaasiakirjanduse vallast, siis see kavalalt sisselükatud alternatiivajalooline aspekt on teostatud päris kavalalt. Omal moel kogumiku vaat et ambitsioonikaim tekst. Loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Laura Loolaid – Öö Laulupeomuuseumis (Tuumahiid 5, 2020)

Hoogne splätter Maniakkide Tänavi varasema loome laadis ehk siis meie kallis Laulupeomuuseumis ärkavad ellu õige verejanulised vahakujud ning asuvad maiustama seal majas pidutseva Emajõe Ööbikute nimelise naiskoori kallal. Nagu selgub, pole vahakujude elustumine teps mitte traditsioonilistel põhjustel …

Et tegu on splätteriga, siis ei saagi tegelaste puhul eeldada suuremat psühholoogilist usutavust (köhh-köhh, öö lõpp) – nende roll on olla omal moel lahe või siis sattuda võikaks laibamassiks nende vahakujude (milleks osutuvad papa Jannsen, Koidula ja nende lähedased) märatsemise tõttu. Selline hoogne nihilism tundub autoril päris õnnestuvat – ühel pool siis üha harvenev naiskoor ja teisel pool vahakujude seletamatu käitumine. Eks loo lõpus viidatakse sellelegi, et laulupeomuuseum polnud ainus mäluasutus, mille eksponaadid ellu ärkasid … Võib vaid kujutleda Jääaja keskuse või Zooloogiamuuseumi bakhanaali. Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Joel Jans - Taevatrepi punased astmed (Tuumahiid 5, 2020)

Vaat et antiiktragöödialik lugu mehest, kes soovib pääseda oma kunagise armastatud naise juurde - selleks tuleb aga tuumakatastroofidest laastatud Maalt katkisest kosmoseliftis pea sada kilomeetrit tüles ronida , et siis kosmoselifti tervemast osast sõita kosmosejaama. Ta pole ainus, kes võtab ette selle ilmatuma ronimise ja hea ongi, eestminejatelt saab edasijõudmiseks röövida hapnikuballoone ja muud vajalikku. Aga jah, kõik ei lähe plaanitult.

Üpris sünkmorn ulmelugu, kus juba esimestest lõikudest tekib küsimus, et kas elada loo kangelasele kaasa või mitte, kuivõrd peategelase ellujäämisstrateegia on võrdlemisi raju. Eks seda kosmoselifti võimalust on ulmekirjanduses ikka veeretatud, aga nagu ikka, seal kus on inimfaktor, on suur võimalus igasugu jama tekkeks. Nagu juhtub siingi. Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Gardner Dozois - The Book of Magic (2018)

Mõtlesin enne “The Book of Dragons” ilmumist (kuulu järgi peaks juba postiga siiapoole liikuma!) käesoleva antoloogia viimaks ära lõpetada, ja noh, lõpuks võttis see poolteist aastat aega. Sest olgem ausad, Gardner Dozois viimane koostatud antoloogia (ilmunud küll postuumselt) on parajalt keskpärane kogum jutustusi, millest mõned (Crowley, Powers, Nix) on küll jõudnud aasta parimate valikusse, aga ise ei oskaks küll neist midagi esileküündivamateks pidada. Isegi mu üldine lemmik K. J. Parker on esindatud uimase tekstiga.

Antoloogia jätkab siis “The Book of Swords” liini, lisandunud on küll mitmed SF lood (kuivõrd maagia pole puiselt fantasy’s kinni), kuid … uimane ja hajevil mulje jääb - hakka või uskuma, et vahel võibki kasuks olla toimetaja aktiivsem sekkumine (mitte et mul oleks mingitki aimu selle antoloogia koostamise telgitagustest).

Kui lugude hindamise puhul ei saa ükski tekst enamat kui 5, siis ei oska omalt poolt tõesti midagi soovitada.

5/10 The Return of the Pig • K. J. Parker

5/10 Community Service • Megan Lindholm

5/10 Flint and Mirror • John Crowley

5/10 The Friends of Masquelayne the Incomparable • Matthew Hughes

4/10 "The Biography of a Bouncing Boy Terror, Chapter II: Jumping Jack in Love • Ysabeau S. Wilce

4/10 Song of Fire • Rachel Pollack

5/10 Loft the Sorcerer • Eleanor Arnason

5/10 The Governor • Tim Powers

3/10 Sungrazer • Liz Williams

5/10 The Staff in the Stone • Garth Nix

4/10  No Work of Mine •  Elizabeth Bear

5/10 Widow Maker •  Lavie Tidhar

4/10 The Wolf and the Manticore •  Greg van Eekhout

5/10 A Night at the Tarn House • George R. R. Martin

5/10 The Devil's Whatever • Andy Duncan

5/10 Bloom •  Kate Elliott

5/10 The Fall and Rise of the House of the Wizard Malkuril •  Scott Lynch

Heinrich Weinberg – Vaikust ja rahu (Tuumahiid 5, 2020)

Esmapilgul on tegu etnoõudusega, kus kaastöölistest seltskond läheb nädalavahetuseks RMK onni aega veetma: Kaansoo nimeline koht on kurikuulus hulga kadunud inimeste poolest, aga noh, tegemist on ikkagi sooga. Tee soosaareni on küllaltki keerukas ja selle jooksul kogetakse mõndagi veidrat, aga pärale nad jõuavad ning meeste ja naiste suhted hakkavad saavutama uut tasandit.

Siis aga … ründab neid miskit enneolematut ja edasi on puhas verine põrgu, millele pole mõistetavat seletust. Kuniks.

Nagu vihjatud, loo esimene pool on minu kogemusest Weinbergi loome kohta igati harjumatu; teises pooles tulevad vähe tuttavamad teemad sisse. Eks plusspunktid tänapäevase Eesti ainese eest. Nii lühikese loo puhul on keeruline oodata sügavamat karakteriloomet, nii jäävad meelde peategelane ja ühe töötaja kaasavõetud 12-aastane poiss; teised tegelased kipuvad olema vähe eristamatud mees- ja naistegelased. Lugu loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Miikael Jekimov – Muld ei hoia (Tuumahiid 5, 2020)

Jekimovilt järjekordne žanrikatsetus (see mulje siis põhineb nendel tekstidel, mida olen autorilt lugenud), seekord puhas etnoõudus Eestimaa talupoegade elust ja surmast – või noh, milline vaev on see leseks olemine ja kuidas korrektselt saata lahkunu viimsele teekonnale.

Sest kui mõni neist lahkunuist tagasi tuleb, pole enam tegu kalliks saanud lapsukesega, vaid pigem verehimulise olendiga, millest vabanemine on paras õudus.

Kokku siis segatud usundit, tollast sotsiaalset ebaõiglust ja lähisuhte vägivalda. Õhustik on igati noir ja mõneti meeldiv, et maarahva kunagine eluolu on senini kirjutamiseks inspireeriv. Jutt loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas