Iirlased ja inglased, neil on üksteisega
pikk ja vaevaline ajalugu. See lugu räägib ühe iiri klanni salasepitsusest,
kuidas 16. sajandil uuesti iirlaste ülemvõim omal maal taastada – seda siis
paganlike jõudude ja ühe iiri poisi abil, kes antakse (pantvangina?) inglise
lordi kasvatada. Inglaste plaan on poisist kasvatada kroonitruu iirlasest ülik;
iirlaste idee on peaaegu sama … ainult edasiarendusega. Et tulevikus saaks
poisist inglaste üllitatud juhiks (paberitega lordiks) ja siis! Ja siis oleks
kindlam inglaste vastu astuda. Mitte et poisil sellest algselt aimugi oleks.
Mõlemad pooled kasutavad poisi
üle mõjuvõim hoidmiseks oma maagiat (mis on pealkirjas välja toodud), ja noh,
selle tulemuseks ongi siis isemoodi süntees. Mis tingimata ei tähenda Iirimaa
saatuse asjus patiseisu.
Teine lugu siit antoloogiast, mis
on valitud Strahani aasta parimate ulmelugude antoloogiasse. Tekst on ehk
rammusam kui Nixi lugu, aga erilisi vaimustusoigeid just esile ei kutsu. Küllap
oleks kasuks Iiri ajaloo parem tundmine. Kui seni on tundunud, et antoloogias
avaldatud tekstid on kuidagi … hajevil, teravuseta, siis seniloetud lugudest on
see vast tummiseim tekst. Loodetavasti eksin, lihtsalt „The Book of Swords“ oli
kuidagi elavam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar