Jätkub selle antoloogia
võrdlemisi keskpäraste lugude traditsioon; seekord siis võlurite konkurents oma
klannidele uute õpilaste leidmiseks – sest noh, pole värsket verd, pole ka
elujõudu.
Loo eripära on ehk see, et selles
maailmas on algamas iseteadlike naisvõlurite esilekerkimine – mitte et see
samas tähendaks nende senistest ülesannetest loobumist. Ei, nad peavad ikka
paarituma (või noh, abielluma) potentsiaalselt kasuliku mehega, et tekitada
potentsiaalselt uusi võlurivõimetega inimesi. Nii ka siinse loo iseteadlik
naine … no talle leitakse (õnneks ta enda kaasabil) abielutehing, mis on
kasulik nende väiksele võlurite klannile.
Võib muidugi mõttes arutleda, kas
Elliott ajab traditsioonilist fantasyvärki, või on siin peidus vähe terav
kriitika klišeede asjus. Hoian pöialt teisele võimalusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar