Jätkub eelmises antoloogias
tuttavaks saanud Goreli goreseiklused (mehe eesmärgiks on oma müstiline kodumaa
leida, aga muidugi ei jõua sellele arvatavalt sammugi lähemale), mis on õige
tumedad ja täis üliinimlikku reeturlust. Kui eelmine kord tegutses ta
kõrbemaastikul, siis nüüd jäätunud mäestikus, mis on olnud tunnistajaks või
õigemini hauaks konkureerivate tsivilisatsioonide hukule.
Oh seda morbiidsust, oh seda
iidset hävingut, oh neid inimeste saatanlikkust. Tekst lirtsub kurjusest ja
pahaendelisusest – seal on kangelane Gorel oma loomulikus keskkonnas, see on
tõeline posttraumaatilise stressi põrgu. Eks ole kasuks seegi, et Gorel pole
mingi suvaline rändav palgasõdur, tema nurjatused ja tapatööd on teada kogu
sealses maailmas jne.
Mingis mõttes on see tekst
sarnane sama antoloogia Parkeri looga – väga palju energiat on läinud löövale
butafooriale ja tegelaste loomisele, mille käigus lugu ise on kuidagi
vaeslapseks jäänud. Tekst ongi kui episood, mis ehk laiemas kontekstis oleks
paremas hoos, praegu aga … suts ja valmis. Meenub hiljuti loetud Eriksoni jutustusekogu, kus kargles häälte polüfoonia; samas ega Gorel pole miski õnnetu
Reese.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar