Paula Guran - The Year's Best Fantasy 1 (2022)

 

On meeldiv, et viimaks on ilmunud puhtalt fantaasiatekstidele pühendatud antoloogia, viimati ilmus selliseid üleeelmisel kümnendil. Kui vaadata praegu ilmuvate aasta parimate antoloogiate pilti laiemalt, siis … üldiselt kaovad sellised sarjad hirmutava kiirusega. Läinud on Hortoni SFF (viimati 2020); Strahan vahetas kirjastust, selle käigus muutus SFF vaid SF ning piirdus vaid kahe väljaandega (viimati 2021). Clarke jätkas veel sel aastal, kuid 2022. a. väljalase on … üleeelmise aasta SF lugudest. Gurani enda tavapärane tumefantaasia ja horrori sari vahetas samuti kirjastajat, ning vist ilmub ikka edasi. Adamsi toimetatav lühemate SFF juttude valik paistab jätkuvat, aga see on muidugi piiratud vaid ameerika autoritega. Üldplaanis masendav olukord (mis algas vast Dozois lahkumisega ja sai tõelise hoo covidijamaga), ja seda nähes ei julgeks ka käesolevale antoloogiasarjale just pikemat elukäiku oodata (James Enge küll hiljuti teatas, et järgmises antoloogias on jällegi ta tekst esindatud - seega, töö käib). Aga noh, rõõmustagem siis sellegi üle. Ahjaa, on ilmunud ka Lavie Tidhari toimetatud “The Best of World SF” kaks antoloogiat, kuid sealne valik pole just aasta parimate antoloogiate laadis. Ja ei saa mainimata jätta Allan Kasteri kõvaulme antoloogiaid, kuid neid ma pole kuidagi jälginud.

Antoloogias on 23 teksti 24 autorilt. Neist 15 on naisautorid, 7 meesautorid ja 2 autori puhul on sooline määratlus vaba. Minu jaoks on esmatutvus 10 autori loomega (no kellest küll 3 puhul olen vähemalt teadlik erinevatest tekstidest).

Gurani valik on kaasaegne ning arvatavalt klassikalise fantaasiajutu austajad kirtsutaksid nina vähemalt poolte tekstide peale; kõik need tänapäeva ühiskonna ja kultuuri kajastused fantaasiakirjanduse eri vormides või nii. Küllap olen vähe vanem või kogenum või stagneerunum, ning enam nii kergelt ei vaimustu, seega ei andnudki ühelegi tekstile vähemalt 7 punkti - ja samas ehk nii mõnegi varem 3 punktiga hinnanud loo puhul panin nüüd hoopiski 4 punkti. Ehk siis enda lugemiskogemus hakkab üha harju keskmisemaks. Mis on muidugi kurb.

Aga igal juhul, nii 6 kui 5 punktiga tekstid on igati loetavad. Lugude keskmine hinne on 4.91, mis sellise laia valiku puhul on küll igati ok tulemus.

Fran Wilde: Unseelie Brothers, Ltd. 4/10

E. Lily Yu: Small Monsters 5/10

Catherynne. M. Valente: L’Esprit de L’Escalier 3/10

PH Lee: Frost’s Boy 6/10

Tobi Ogundiran: The Tale of Jaja and Canti 6/10

Karen Russell: The Cloud Lake Unicorn 4/10

Marika Bailey: The White Road; Or, How a Crow Carried Death Over a River 5/10

Elizabeth Bear: The Red Mother 6/10

Yukimi Ogawa: Her Garden, the Size of Her Palm 3/10

Kathleen Jennings: Gisla and the Three Favors 6/10

Roshani Chokshi: Passing Fair and Young 6/10

Andrew Dykstal: Quintessence 6/10

Tobias Buckell: Brickomancer 5/10

Varsha Dinesh: The Demon Sage’s Daughter 6/10

Merc Fenn Wolfmoor: Gray Skies, Red Wings, Blue Lips, Black Hearts 4/10

James Enge: Drunkard’s Walk 5/10

P. Djèlí Clark: If the Martians Have Magic 4/10

Carlos Hernandez, C. S. E. Cooney: A Minnow, or Perhaps a Colossal Squid 6/10

Richard Parks: The Fox’s Daughter 5/10

Sofia Samatar: Three Tales from the Blue Library 4/10

Allison King: Breath of the Dragon King 5/10

Karen Joy Fowler: The Piper 5/10

Isabel Yap: A Spell for Foolish Hearts 4/10

Karen Joy Fowler: me oleme kõik täiesti endast väljas

Esimene asi: see on väga hea raamat, nautisin selle lugemist äärmiselt.

Teine asi: kirjutada selle raamatu kohta mingeid üldisi detaile, vastata küsimustele "millest see raamat räägib?" või "mingid üldised peategelast ja peamisi kõrvaltegelasi iseloomustavad jooned või kasvõi nende elu puudutavad faktid võib ikka välja tuua ju?" tähendab peaaegu kindlalt teiste lugejate lugemiselamuse rikkumist.

Nii et kui püüan korraga olla abiks inimesele, kes lugemist kaalub, ja püsida aus, saan teose kohta öelda piiratud koguses asju.

* Minategelane on sündinud umbes aastal 1974, naissoost ja üpris terane. 
* Raamatu tegevus leiab põhiosas aset 1996. aastal, ent mälestused varasemast, eriti kuskil 1980 aastast, on samuti olulisel kohal, ning korduvalt on mainitud ka "praegust aega", mis tundub püsivat kuskil 2012 aasta kandis. 
* Lugu ei esitata lineaarselt, kaugel sellest.
* Raamatu sisu selgub tükkhaaval, kusjuures üsna läbivalt kasutatakse meetodit "jutu sees mainitakse üht või teist detaili, hiljem antakse detailile laiemat tagapõhja ja veel palju lehekülgi hiljem minnakse konkreetseks ja räägitakse, mis siisTEGELIKULT  juhtus".
* Rõõmustavalt loogiline.
* Harlow valetab alailma, erilise põhjuseta. Ma tunnen ka ühte sellist naist (no enam ta ei ole tüdruk - kuigi toona oli).
* Psühholoogi laps ei ole kerge olla. Kaastunne kõigile teistele psühholoogilastele! Väga väga raske on näha ennast millegi muu kui teaduslikult paikapandavate kildude kogumina, mis pealegi kehvasti kokku pandud. 
* Mälu ei ole lihtne ega lineaarne ega alati usaldusväärne. 
* Mida inimesed ütlevad ehk fakt a ja mida nad mõtlevad ehk fakt b, on kõige kummalisemates seostes nähtused.
* Kannatused on alati tõelised.
* Rõõm on sama tõeline.

Laura raamatublogi, samas tekst ilmus ka Postimehes
Loetu kaja (spoilib armutult) 
Raamatutega (spoilib samuti)
Triinu raamatublogi (mis nad spoilivad peaaegu kõik või? See ka.)
Plaan B (spoilib üpris leebelt)
Kultuuritarbija 60+ (kah leebelt)
Ivika loeb (ei spoili)
Loteriis varem (spoilib leebelt)

Manfred Kalmsten - Täheraua saaga (2022)

 

Autor on taas sepistanud loo, millega paneb küllap proovile õige mitme lugeja meelerahu. Eelmise lühiromaaniga “Kaarnalaul” võrdluses on see tekst sirgjoonelisem ja kompaktsem (kuigi see jumalate taustaliin on muidugi mõõtmatu), aga ühtviisi rõhuvalt traagiline - ja kui romaani lõpetab lühike epiloog, mis viib katarsise tippu, siis … tavaliselt epiloog midagi sellist ei tee.

Mõlema lühiromaani puhul võib öelda, et neist võinuks vabalt mõne tellise kokku kirjutada: “Kaarnalaul” on lihtsalt sedavõrd fragmentaarne maailm, ning käesoleva puhul võinuks vabalt tekstile liha lisada. Kuigi jah, saaga kaks liini selgitavad kenasti lahti ühe jumala pika kättemaksuaktsiooni - seega üsna tavapäratu juhtum, kus raamatu ühe malemängija käigud saavad kenasti selgeks (no ja siis epiloog, mis nagu võimaldaks …).

Autorile paistab olevat iseloomulik, et ega ta tegelasi säästa ega heroiseeri ning tavapärane moraalikompass väga ei kehti (no erinevat vägivalda … ikka on küllaga; õnneks küll mitte kirjutatud psühhootilise mõnuga). Eks see traagika johtub vast universiaalsest jumalate vandenõude üldloogikast - eriti magus ikka, kui võimalikult paljud kannatavad, ja seda ikka täie raua eest. Selles suhtes on huvitav jälgida, kuidas autor ehitab lugu väiksemalt suuremale - see, mis juhtub inimilmas, on tegelikult nõrk vari sellele, mis toimub vähemate ja seejärel tähtsamate jumalate hulgas (kuigi jah, siin muidugi vastuolu et kas kangelane või mass). Ja mis jõud küll neid täheendeid sepistab? Nojah, metafüüsika.

Eks seda põhjala teemat ole sel aastal mitmel puhul lugenud (kohe meenub Gwynne, Lee ja Bear), aga Kalmsten läheneb sellele vähe arhitekstilisemal tasandil, see oleks nö eellugu argisematele madinatele.

Raamat saadud kirjastuselt.

mööda netti

pärdikute päevaraamat

sulepuru

Charles de Lint - The Sacred Fire (Dreams Underfoot, 2003)

 

Newfordi getos kohtab Luann üht kodutut, kelles tunneb ära ammuse ülikoolikaaslase Nicky. Kuigi mees on paadialune, kutsub naine mehe enda juurde sööma ja endise elukaaslase riideid proovima. Nicky hoiatab, et ta võib ju ohtlik olla, aga naine usub, et mehest pole talle ohtu. Õhtu edenedes keelepaelad vabanevad, Luann räägib oma ebaõnnestunud suhtest, Nicky põhjusest, miks ta tänaval elab.

Nimelt tapab ta vampiirilaadseid ja inimnäolisi olendeid, kes elatuvad inimeste sisemisest tulest (esimest korda puutus ta kokku sellega siis, kui need ta naise ja lapse tapsid). Luann on rabatud. Nicky niisamuti, sest ta näeb naises suurt püha tuld - teda tullakse küll sellest vabastama! Kuidas mees sellist maailma adub ja kas see pole mitte sarimõrvari luul, Luann ei oska seisukohta võtta. Igatahes peagi Nicky lahkub … ja siis tuleb vampiirilaadne olend.

Tekst siis pigem õudus või tumefantaasia, igal juhul üks tumedamaid tekste, mida de Lintilt kogenud - kõik lähebki aina hullemaks. Pole aimugi, kas sel on ka mingi seos mõne Newfordi romaaniga; Luanni nimi nagu oleks kuskil vilksatanud, aga pigem ajan segamini.

Martha Wells - The Potter's Daughter (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Sissejuhatuse järgi olevat see lugu nö proloogiks 1993. aastal ilmunud romaanile “The Element of Fire” ning selle teksti järgi võiks küll hakata jahtima romaani.

Kade on poolhaldjast nõid (kelle inimesest esivanem on …), kes uurib üht tapmist oma lahkunud ema mõjuvõimu all olnud külas. Naisele on üsna selge, et mõrva põhjuseks ongi Kade’i kohale meelitamine (no ta ei saa ju lasta midagi sellist oma nö maanurgas karistamatult juhtuda!), aga milleks teda otsitakse, ei tea - ta pole enam selline tuulepea, et igasugu väljakutseid nautida.

Asja teeb keerulisemaks kohale saabunud bard, kes on vägagi tuttav Kade’i varasemate vägitegudega ja kes paistab mõistvat naise motiive (üllatus-üllatus). Ja ka seda, millises ohus mees on, kui ta niiväga vabalt suhtleb nõiaga. Ka Kade’le jääb arusaamatuks bardi ootamatult julge soov nii surmava naise võimuses olla. Igal juhul, peagi saab Kade teada tema kohalemeelitaja ja ta soovi ning bard … oleks võinud jääda nõia vägitegusid eemalt austama.

Tänapäeval viidatakse Wellsi fantaasialoome puhul pigem Raksura maailma raamatutele (mida pole küll lugenud, lihtsalt sekundaarkirjandusest jäänud silma), käesoleva loo põhjal paistab see Kade’ga seonduv vähe kergemini vastuvõetav kui Raksura veidram fantaasia. Oh, ja 2023. aastal peaks ilmuma “The Witch King”.

M. Rickert - This World Is Made for Monsters (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Lugu ühest temaatilise festivali alguse andnud sündmusest. Tegu siis suure peoga, millega igal aastal tähistatakse kord seal aset leidnud tulnukate külaskäiku. Loo jutustaja oli tollal laps (nüüd siis vanaema), kes elas selles maakohas, mille lähedale ilmus korraga tundmatu lendav objekt. Ja kui see oli maandunud põllule, siis tõepoolest, sealt väljusid neli rohelist olendit. Kohale jooksnud inimesed olid muidugi enam kui kohkunud, aga konflikti asemel toimus nö sõbrunemine. Mis lõppes küll sellega, et talunik hakkas oma tütart otsima, kahtlustades, et tulnukad on ta omastanud (ei olnud).

Ja siis tulnukad lahkusid ja nüüd siis tähistatakse juba aastakümneid seda külaskäiku väikese festivaliga. Tõsi küll, aja jooksul on mälestus vähe muutunud ja asi pole enam nii populaarne ka.

Niiet siis omamoodi vanamoodne tulnukakontaktilugu, aga vähe kaasaegsemas võtmes. Ja kas tulnukad ongi selle loo keskmes - sest kes need koletised õieti on.

Isabel Yap - A Spell for Foolish Hearts (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Iseenesest hästi kirjutatud tekst, aga … no täis puhtalt romantikat segatud maagiaga, et siis mingi üleloomuliku armastuse värk või kuidas seda siis nimetatakse (“paranormal fantasy”?). Ei saa öelda, et oleksin just huviline.

Patrick avastab lapsepõlves, et temas on nõiaverd - peale seda, kui ta nõiast tädi selle poisile selgeks teeb. Ta vanemad sellise eneseleidmise peale just ei rõõmusta, ja võtavad lubaduse, et poiss hakkab tulevikus ikka ausamat tööd tegema. Patrick õpibki disaineriks (mis teda reaalselt ka huvitab) ja hakkab päevatööd tegema ühes San Francisco infotehnoloogia ettevõttes; lisatööks on ühes väikses poes nõiarohtude segamine. Ta elab üksiku vallalise elu, sest noh, ei saa kuidagi romantikalainele.

Kuni nende ettevõttesse tuleb tööle ligitõmbav Karl, kes hakkab temaga justkui flirtima. Patrick on segaduses - kas Karl on samuti gei? Või mitte? Või ikkagi on? Hoolimata segastest signaalidest nad saavad siiski lähedaseks. Kuni ühele peoõhtule järgnenud segasele lembehetkele avastab Patrick oma kallima korterist armastusejoogi, mille ta on teinud mõni aeg tagasi oma töökoja - selle joogi eripäraks on see, et lähedus soovitud inimesega tekib aegamoodi; mitte tinderlikus tempos nagu kõik soovivad. Kogu nende lähedus põhineb ebaõnnestunud armujoogil! Patricku süda on murtud, ta katkestab suhte ja jääb ootama, kuni armujoogi mõju lahtub. Kui kurb. Aga …

Ühesõnaga, selline puhas armastuslugu, aga maagiaga. Ja kas tegelikult on võimalik maagiaga tõelist armastust suunata jne jne. Noh, samas selline tänapäevane romantikavärk, mis vast rohkem kõnetab selliste lugude sõpru.

Voldemar Panso - Naljakas inimene (2022)

 

Raamatus oleks justkui kolm hoovust - eelkõige humanism (jajah, otsi inimest), rahvalikkus (inimene ongi vahetu kõigi oma heade ja veadega) ja siis kodanluse ajastust nõukogude aega sirgumine (iganenud kommetest jõuab autor kohati koguni kosmosepaatoseni - tõesti, eelkäija kuldsetele kuuekümnendatele!).

Eks see huumor on nagu on: on väga tabavaid hetki ja samas sellist oma ajastu värki, mis nüüdseks on õige puine. Ja kolmandik tekstidest pole kindlasti humoorikatena võetavad, pigem lüürilised või nii. Muidugi on siin küllaga lendlauseid küllaga lendlauseid inimeste kohta. Stiililiselt viskab vahel modernismi, vahel rahvalikkust, vahel nõukogulikku paatost; eks Panso ole küllaga tuttav Smuuli draamadega.

Huvitav valik taastrükiks, nüüdseks vist kolmas trükk (1965, 2007; lisaks veel valikväljaanne 2003)? Ja eks seda esmatrükki on üsnagi hõlpsasti leitav kasutatud raamatute poodidest. Aga noh, Panso ei anna ikka veel rahu, koguni jalgpallistuudios koolitatakse vutiinimesi tema vaimus.

Sofia Samatar - Three Tales from the Blue Library (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Samatari proosaga pole ma seni suurt ühele lainele saanud, ja eks see tekst jätkab sama traditsiooni. Midagi nagu oleks (minu jaoks), aga mis ja milleks just, ei saa õieti pihta. Seega siis nii kõrged punktid sedavõrd traagiliste lugude eest … mis aga minu jaoks ei loo tugevat või ühtset tervikut, või noh, kujundit. Või mõte ongi lugemisest tõukuva tundmuse tekitamine, mingil moel katarsis?

Igal juhul siis, kokku kolm lugu traagilise elukäiguga inimestest. Kahel puhul on laps sedavõrd haigestunud, et vanemad peavad ta nimel viimase piirini pingutama; kolmas tekst on veidrast mutist, kes viimaks maise tee lõppu jõuab.

Autor muidugi oskab kirjutada, ka kõige süngemas hetkes võib sealt läbi põigata must huumor. Aga nojah, isiklikult ei saa pihta, millele siin õieti rõhutakse.

Richard Parks - The Fox's Daughter (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Esmatutvus Yamada Monogatori maailmaga ja eks peaks nüüd vanemaid antoloogiaid kammima, ehk leiaks veel näiteid sellest - sest mis selles jaapanliku miljööga maailmas veel võib olla juhtunud, eksole.

Isand Yamada saab kirja tuttavalt nõialt, et Yamada võiks oma hoole alla võtta tema teismelise tütre, kuna nõid peab minema õukonda täitma oma kohuseid. Yamada pole just vaimustunud, sest nõid on teatavasti libarebane (või noh, inimeseks kehastuv rebane, libainimene siis?) ja tütargi selline, ning sellistelt võib oodata kõiksugu üllatusi. Ja nüüd peaks tema hoolitsema, et nõia teismeline tütar ei satuks jamadesse. Aga noh, ei saa ka keelduda (miks, selguks vast eelnevatest tekstidest).

Tütar saabub, ja peagi valib endale elukohaks ühe mahajäetud kloostri. Nojah, rebasele igati sobilik, inimesele … mitte just väga. Mõne aja pärast järgnevad mõned … arusaamatused, sest nõiatütar satub igasugu ootamatute tutvuste otsa ning jamade lahendamiseks peab Yamada koos tuttava preestriga erinevalt pingutama. Sest tiinekaaeg on selline, eks.

Eks siin nüüd sai mitmel puhul sellele tiineka-värgile rõhutud, aga samas oli ka päris huvitav see Monogatori suhete ja maagia küsimus.

C. S. E. Cooney, Carlos Hernandez - A Minnow, or Perhaps a Colossal Squid (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Mänguline lugu ühiskonnast, kus on muuhulgas üks veider karistusviis: võlglased võidakse muuta erinevateks vee-elukateks, kes on võimalus tagasi saada inimeseks, kui lähedaste poolt on võlad õiendatud. Muidugi, probleem on ka selles, et kalana (või muu vee-elukana) elades võid sa hukkuda teiste vee-elukate hambus või elutingimuste tõttu. Või noh, kui võlg jääb lahendamata, siis ka pole naasmist inimsoo hulka.

Loo peategelane on noor neiu, kes on kohaliku timuka (sest on ka hullemaid karistusi) poolt valitud nende vee-elukatega tegelema (nii nendeks sepistamine kui ka järelvalve). Üks järjekordne karistatu on loodusteadlane, kes väidab, et on jälile saanud merineitsite saladusele. Nimelt on merineitsid ühed … üüratud olendid, kogupikkusega u 40 km, kes elutsevad ookeanites ja toituvad sealsetest suurkiskjatest. Valitseja, kes on muuhulgas rahastanud tema teadustööd, ei näe sellest teadmisest just kasu - teadlane pigem ütleb, et need merineitsid võiks tahtmise korral sealse saareriigi lihtsalt kokku pigistada (kui neid vaid huvitaks tillukeste inimolendite tegemised). Ja need meremeeste jutud kohtumistest kaunite merineitsitega … no jätke naljad, meremehed võiks parimal juhul uppuda nende vulvades.

Ühesõnaga, teadlane soovib enda muutmist kalaks, et siis ujuda merineitsi juurde ja see sööks ta ära. Kuid enne kohtuotsuse väljakuulutamist muudab ta korraga meelt.

Nagu öeldud,  päris värvikas ja mänguline maailm, mis vast Hernandezist lähtuvalt õige ibeerialike meeleoludega - siinne ülevaade on ikka väga kuivalt esitatud. Muidugi, mõlemad autorid ongi üsna hea fantaasiaga kirjutajad.

P. Djèlí Clark - If the Martians Have Magic (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Tekst, mis esmapilgul näib rohkem SF kui F, aga samas kui lähemalt puurida, siis see puhas sõltuvus maagiast teeb loo tõesti pigem fantaasiaks. Mitmed žüriid valisid selle oma aasta parimate lühilugude hulka, eks natuke võib seda mõista.

Tuleviku maailm on kahel põhjusel praegusest erinev. Esiteks seal töötab reaalselt maagia; tegu pigem Aafrika loodususunditest lähtuva süsteemiga. Teiseks on maalastel vägagi tuntav kontakt marslastega - niiet nad on pidanud üle elama marslaste kolm invasioonikatset. Kuid nüüd on (vahe)rahu ning maalased püüavad uurida neid Marsilt pärit eluvorme, kes on sellised tarumentaliteediga mitmepealised kombitsalised või midagi sellist.

Loo peategelane ongi marslaste entusiast, kes elab koos ühe kolmikpealisega olendi(te)ga, ja kes arvab, et marslastel on pakkuda maalastele midagi enamat kui lihtsalt sõjakat kontakti. Seda enam, et temaga ühenduses olevad marslasedki leiavad, et nad on taasavastamas oma unustatud maagiat. Kuid teised maalased ei taha kuuldagi midagi sellest, et anda marslastele võrdsed õigused maalastega.

Ei tekkinud just erilist lugemiskontakti, samas muidugi intrigeeriv fantaasialoome. Eks siit võib välja lugeda Teise/Võõra teemat, kuidas nendega suhestuda jne. Ainult et sisserändajate asemel on … marslased; ja sealne heaoluühiskond põhineb maagial.

Travis Baldree - Legends & Lattes (2022)

 

Viimase aasta indiehit leidis endale kiiresti suurkirjastuse ning tänu sellele on igaühel võimalust Eestiski osta raamatut (ja vast tuleb ka odavam väljaanne). Lugu on tõesti omamoodi soe ja armas ning mingil moel ka Pratchetti Kettamaailma meenutav - aga muidugi palju lahjemas vormis, Baldree oleks justkui üle võtnud nö soojemad toonid ja jätnud vähe teravamad teemad lisamata. Ehk siis kuidas erinevus rikastab.

Loo peategelane on hiiglasekasvu orkist palgasõdur Viv, kes otsustab, et kõik see tapmine ja seiklused viivad paratamatult ka enda surmale kiiremini lähemale, ja tema nagu ei tahakski enneaegselt siitilmast lahkuda. Seda enam, et tal on tekkinud plaan - hakata mõnes suuremas linnas, kus kõiksugu erinevaid olendeid tolereeritakse, pidama kohvikut: selleks sai ta inspiratsiooni ühes päkapiku linnas, kui seal koges kohvijoomise mõnusid.

Peale järjekordset palgatööd lahkub ta äkitselt oma palgasõdurite kambast, kaasas enda aastate jooksul kogutud raha ja äsja omandatud üks veider kivi, mis pidavat õnne tooma: nagu seda vanades lastelauludes lubatakse (aga lastelaulud sisaldavad teatavasti ammuunustatud tarkusi igiammusest ajast). Ta jõuab väljavalitud linna, leiab õige maja ja otsib töölisi, kes aitaks tal kohvikut avada.

Ja oh imet, ta kohtub mitme õige hea abilisega, kes aitavad tal unistust täide viia … ja seda paremaks muuta ja kohv (ning saiakesed) hakkab linlastelegi meeldima (eelkõige küll pagaritooted).

Kuid romaan ei püsi teadagi koos konfliktita - nii on linna katusepakkujad kohal oma nõudmistega, ja neid utsitab taga peategelase endine haldjast töökaaslane, kes soovib seda kivi endale saada. Ja selle nimel haldjas end tagasi ei hoia.

Tavalise fantaasia puhul haaraks meie kangelanna mõõga (tal ongi üks vägev riist) ja järgneks üks suurem madin, rohkem või vähem heroilise tulemusega, kuid siin romaanis läheb vähe teisiti. Ja see õnnetoov kivi - kas see ikka reaalselt töötab või on see lastelaulude fantaasia?

Et siis jah, cozy fantasy kui selline - kas see siis midagi positiivsemat kui hope punk (a la “The Goblin Emperor”)? Igal juhul, mingil moel tõesti ootamatu täiskasvanute fantaasia - mis vast eelkõige sobiv kõigile tavapärase fantaasiakirjanduse lugejatele. Ja noh, kas sellest kivist oli siis kasu või mitte? Tekstis juuakse nii hooga kohvi, et väheke tekib kartus, kuidas kohviga harjumatud olendid järgnevat päeva ja ööd õieti läbi elasid. Eks tänapäeva fantaasiakirjandusele omaselt pole tegelastele just suuremat tähtsust, mis soost keegi on ja kes kellega lähedasemaks saab.

Raamatu lõppu on lisatud lugu “Pages to Fill” (jajah, mõjub irooniliselt, aga sel pealkirjal on ka sisu), mis on vast romaani otsene eellugu; samuti selgub lisatud intervjuust, et autor kirjutab järgmist romaani samast maailmast, osaliselt kattuvate tegelastega (jajah, see linn pole kindlasti Ankh-Morpork, aga kerge sarnasus ole ikka). Igal juhul, sellist kirjandust tihti just ei loeks (ja see indiehiti staatus!), aga paar tükki aastas ei teeks küll kuidagi paha.

Heljo Mänd: Lind-naine/Tuvide koloonia

 

Vanal naisel ei kõlba nagu enam luuletusi kirjutada. Vana mees võib veel luuletada, sest temal on elutarkusi puistada, aga peab olema eriline vana naine, et seda suuta, ah? Luule on ikka noorte asi - või meeste asi.
Igapäevane misogüünia.
Kuigi Doris Karevale küll vanust keegi ette ei heidaks.
Heljo Mänd ei ole päris Kareva. Klassik, jaa. Luuleklassik - ei. 
See on luulekogu vanalt naiselt, kes ei ole luuleklassik. 

Tegelikult kaks luulekogu. Loe, kumba enne tahad, "Lind-naist" või "Tuvide Kolooniat". 
On erinevad, on sarnased. Sarnased ses osas, et mõlemad kogud-asjad olid täis mälestusi möödunud aja inimestest. Selliseid hästi fragmentaarseid, igale inimesele üks, võibolla ka kaks läbivat joont stiilis: "... kelle hing oli klaasist ja kes läkski klaasikunsti õppima. Lõpetas instituudi, aga siis lõi elu kõik klaasid ta ümber kildudeks," ("Tuvide koloonia") või "Lind-naisest": "Mu emal oli tuvi kael, Tuvikaelas pärlmutrist pärlid, tiibades elutants."
Sarnased ka ses osas, et kuna kogu on väikeses ruudukujulises formaadis ja leheküljed väikeste piltidega ääristatud, ei saa kummaski aru, kus üks luuetus lõppeb ja teine algab. Või võib äkki kõik olla üks pikk - kaks pikka - luuletust? 
Erinevad: "Lind-naine" sisaldab palju rohkem üldist juttu. Armastused, hinged, tuvide kluugutused kui armastuse kool, mõtete lend ja mõtete enda vigasepeks, sest lennuhoos ei nähta vastas aknaklaase. Siin on ka juttu praegusest, sellest, mismoodi just praegu (no luuletuse kirjutamise hetkel) saadan su poole kirjatuvi oma armastusega. 
"Tuvide koloonia" praegusest üldse ei räägi. See räägib vana aja inimestest. Praktiliselt igal leheküljel tuleb jälle mõni uus isik ette koos nimede ja Heljo Männi elus mängitud rollidega. Pinginaabrid, õpetajad, tädid, onud, onulapsed, tädilapsed - mälestused lapsepõlvest. 

Tahate eaka naisluuletaja naisluulet ehk luulet suhetest, inimestest, tunnetest - see on siin olemas. (Eelnev lause on sarkastiline, kui aru saada pole - täpselt samamoodi kirjutas luulet suhetest ja tunnetest noor see või teine meessoost luuleklassik, ainult et teiste inimeste asemel kirjutas ta vahepeal kõvasti iseendast.)

Ei olnud halvad kogud. Aga - "aga" muudab eelneva alati tühiseks, eks?
Aga mul oli raske seda raamatut lugeda. Ei, libedalt läks küll, kiire ja mingil tasandil hästi arusaadav tekst - ent see osa mind, mis tahtis igalt poolt peidetud tasandeid leida, midagi muud kui ilmset, rabeles enamasti tühja. Ja kui siis vahel selgus, et oli see peidetud tasand olemas, oli minul peaaegu hirm: aga äkki on ikka igal pool? Äkki ma lihtsalt ei loe välja? Äkki see on teistsugune raamat kui mulle tundub, kuidagi sügavam ja tähenduslikum? Äkki ma lihtsalt pole ise piisavalt vana, et päriselt aru saada? Aga äkki vanale inimesele tundubki vahel kõik hästi lihtne ja ühene? 

Ja siiamaale kahtlen. 
Äkki ma lihtsalt ei saanud neist luulekogudest aru? 

Postimees

James Enge - Drunkard's Walk (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Kogumiku nö üks traditsioonilisemaid tekste, mis võinuks ilmuda ka 3-4 kümnendit tagasi ja poleks siis mõjunud kuidagi ilmutuslikuna. Aga noh, vahelduseks siis selline tavaline meelelahutus ja sellisena igati okei.

Jälle kohtume selle joodikvõlur Morlockiga (eelmine kord siis antoloogiast “Swords & Dark Magic”, aga autor on neid lugusid veel ja veel kirjutanud), kes liipab ühte väikelinna, et seal nina täis tõmmata, ja siis edasi rännata. Linn on pea inimtühi, aga viimaks leiab ta kõrtsi, kus saab kannu õlu tellida (sest veini pole). Hind on küll enam kui soolane, aga nagu teada, Morlockile pole kulla loomine mingiks probleemiks.

Kuid seejärel on ka õlu otsas ja kuskilt pole võimalik seda juurde saada. Seepeale võtab võlur koti selga ja kõnnib minema ja jõuab tagasi samasse linna - ah et selles ongi asi, mingi jõud on linna aegruumi dimensioonid segi keeranud. Osa linlasi on juba lootust kaotamas ning plaanivad edaspidi elunatukese pikendamiseks  oma lapsi süüa - Morlock põlgab palju asju ja kannibalism on üks nendest. Ta otsustab ikkagi linnast lahkuda ja seda noore poisi abil, kes omal käel uurib selle lõksu jäänud linna kaootilist struktuuri.

Ehk siis loo võlu peakski olema selle peategelases ja tema mitte just sotsiaalses käitumises. Ei saa öelda, et oleks just peadpööritav seiklus (lugesin teksti lahenduse kaks korda läbi, arvasin, et see jäi mulle lihtsalt märkamatuks) aga noh, eks ka kõrvaltegelased ole omamoodi värvikad.

Merc Fenn Wolfmoor - Gray Skies, Red Wings, Blue Lips, Black Hearts (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Tekstil on teatud Mieville’i meeleolu, ehk siis monstrumlikkust (või monstroossust?), kõik need veidrad olendid noir keskkonnas. Aga minu jaoks jääb see kuidagi segaseks ja see veider õhustik kuidagi skemaatiliseks (muidugi, tekst on vaid 2o lk, sellega ei saa just saavutada romaani mõjuvõimu).

Lugu siis sellest, et nö paradiisist allalangenud tiibadeta olend nõustub aitama üht neidu (või mis see olend olla võikski), et sellelt varastatud hinge tagasi saada. Ta juhatatakse deemonini, kes algselt põhjustas selle “taevast” langemise; deemoni juures vaagub hinge selle järjekordne ohver, ehk meie olendi kunagine võitluskaaslane sealt taevastest kõrgustest. Deemon pakub võimalust, kuidas tagasi “taevasesse linna” saada, kuid peategelane pole enam nii rumal.

Mitte et see lugu olekski nii lihtsalt algosadeks taandatav, aga ei jaksa pikemalt lahti kirjutada. Plusspunktid noir õhkkonna eest; nagu öeldud, midagi sellest meenutab “Perdido tänava jaama” õhustikku.

Daniel Vaarik: Vapilõvi

Pole päriselt elulugu. Lugu on ühe inimese presidendiameti viiest aastast.
Aga natuke on ikka muust elust ka juttu ning raamat räägib ikkagi Kersti Kaljulaiust, mitte presidendiametist üldiselt. Nii et on nagu elulugu ka.
Lühidalt peatutakse varasemal. Kes on need sõbrad, kes on jäänud, kuidas väikeste lastega toimetati. Sellised asjad. Samas  kohtumine Putiniga võtab terve peatüki, presidendiameti-välised asjad on kuid puistatud siia-sinna, mingit eraldi esiletõstu "Kersti Kaljulaid keskkoolis" või "Kersti Kaljulaid nõunikuna" või "mida ta energiaspetsialistina tegi" ei ole. 
Ei, pole ka peatükki "Kersti Kaljulaiu mehed".

Oli presidendiameti algusest - kuidas ta sinna jõudis, mismoodi parteid suhtusid, kuidas otsene algus pealt vaadata oli. Siis oli ta suures osas raamatust president ja tegi asju - ja siis korraga saigi see raamat läbi. 

Üsna ootamatult. 

Kuna mina olin elektroonilise versiooni tellija, sain iga kuu peatüki, tundus, et veel tükk aega saan - ja siis korraga sain kaks viimast koos ja need teatasid ühtlasi, et huhh, raamat valmis, ongi kõik.

"Sellest edaspidi" oli lause, mis raamatu alguses aina kordus, jättes mulje, et tulemas on maailmapalju juttu. 
Lõpuks piirnes asi ainult kümne peatükiga. 
Hmh. 
Jättis kerge lõpetamatuse tunde, sest kokku võeti lugu palju kiiremini kui algust tehti. Presidendiameti saabumisele ja esimestele otsustele, välisvisiitidele, kõnedele oli pühendatud mitu peatükki, viimastele ... mõnesid asju mainiti. Aga kuidas selle uuesti kandideerimisega ikka jäi? Mis värk oli Ojasoole 24. veebruari kava lavastada andmisega, kui Kersti Kaljulaid oli kirglik naistevastase vägivalla vastu võitleja ja siis ikkagi leidis, et võib "eraelulistel põhjustel" näitlejannat jalaga löönule sellise töö anda? Kelle kirju lehm? Ja kõik see triangel teemal "EKRE ei lase teda tagasi valida, keegi õieti ei pooldagi teda, ei tasu üritadagi" raamatust lihtsalt puudus. 

Aga samas anti päris hea pilt ikkagi. Sain teada asjust, mille kohta mul varem küsimusigi polnud. Ja mu ettekujutus Kersti Kaljulaiust ei muutunud - täienes, jaa. Sai hulga lisadetaile. Aga laias laastus jäi pilt "ei mingit jama, oleme otsekohesed - aga see ei tähenda, et lollid" reaalaladel kõvast naisest, kes sitaks sportlik ning isemõtlev, püsima. 
Mida mina tema puhul imetlesin enne ja imetlema jäingi, on korraga ühes inimeses valitsevad "no bullshit" ja "õiglane peab olema kõigi vastu, mitte ainult nende, kes meeldivad" hoiakud. Üldiselt on ühes inimeses esindatud kas üks või teine. Väga haruldane ja väga meeldiv oli näha, et Eestil on olnud president, kes need ühendas.
Naistelt nõutakse rohkem, näiteks see ühendus? 
Pärast Kaljulaidu nõutakse naistelt poliitikas veel eriti. Nii head presidenti polegi Eestil teist olnud minu meelest ja ta vedas lati ikka väga üles tulevaste jaoks.

 

Kuna mulle meeldib Kaljulaid, meeldis mulle ka seda raamatut lugeda. Ei taha ju lugeda inimesest, kes ei meeldi, palju-palju lehekülgi - mina vähemalt ei taha. Ning kui järsk lõpp välja arvata, tegi Vaarik head tööd - ta suutis püsida huvitav, hoida tooni korraga teadva, sõbraliku, aga mitte sõbrameheliku vaatleja omana ning vaatles ikka üsna mitme nurga alt.
Kokku: meeldiv. Tempokas, emotsionaalne, läbivalgustav.

 
Hea, et see raamat on. 

ERR

Paul Raud: Kellata torn

Veider raamat.
Pooliti tahaks selle ilmumise peale karjuda. Et mida paganat?! Ole ainult kirjanduslikust dünastiast ja see tähendab, et kui sa pole täiesti kirjaoskamatu, saad romaanivõistlusel vähemalt keeleauhinna ja Tänapäev ilmutab su raamatu? (Seda muuseas korralikult toimetamata, lausestusvead on sees.) 

(Kuigi kirjanduslikku dünastiasse kuulumise põhjusena nägemine eeldaks, et hindajad teadsid, kellele nad selle auhinna annavad, ent ma kahtlen, kas see vähemalt formaalselt nii ikka oli. Lihtsalt ma väga ei usu, et üks verinoor mees, kes EI ole Raud, oleks selle raamatu kirjutanud ja selle eest auhinna saanud. Samas, võibolla oleks, võibolla ei saa ma asjadest aru lihtsalt. Ma eriti ei saa aru, kuidas maailmas asjad toimivad.) 

Samas: ega see nüüd nii halb ka olnud. Lugesin vähemalt lõpuni ning isegi ei oianud ega karjunud seejuures. 

Laias laastus on romaan lühike (on-on lühike) kokkuvõte sellest, kuidas minagi end elus tunnen: asjad juhtuvad, ilma et neis oleks mingit loogikat. Hoonetesse mahub tohutult ruume, seal võib ekselda päevi, nädalaid ja mitme aastaga ka ei saa süsteemi käppa. Rännaku ajal võib olla nii tormine novembriöö vihiseva tuule ja näkku peksva rahega, kui sama rännaku jooksul ka malbe maiõhtu sooja merehinguse ja vaikselt kollaseks tõmbuva sinitaevaga, ja põlvini lumi ja tulemöll ja hobuste kabjad põntsuvad mudas, ja kolmteist lehekülge edasi on juba väga ilmne, et sellises keskkonnas hobused küll teema ei ole, ilmne anakronism.
Loogikat ei ole - või õigemini on mõnes täiesti arusaamatus kohas, umbes et oled tüübil külas ja siis sind peetakse temaks, sest sa olid tema kodus.

Vot, mina tunnen end elus umbes samamoodi - ma ei adu reegleid ega põhjus-tagajärje seoseid, aga kõigile mu ümber paistavad asjad normaalsed ja ma lepin siis samuti. Kui neile tundub, et niimoodi on õige, ju siis ongi, lihtsalt mina olen eriti aeglase taibuga. 

Kogu süžee, mida "Kellata torn" pakub, on: "Elu on segane kammaijaa, kus mõned inimsuhted tunduvad toetuspalkidena, ent needki võivad suvalisel hetkel suvaliselt alt ära kukkuda."
Ehk asjad juhtuvad, aga miks, mis loogika järgi, kuidas, ja et miski kuidagi kulmineeruma peaks - eiei, seda ei ole, ei seletata. Süsteem puudub.

Süsteemi puudumise kõrval teise kogu raamatut läbiva joonena võib ära mainida muude teoste killud, mis on pihutäite kaupa teksti poetatud. Mitte paar raamatut, vaid mitukümmend, mõnikord tunnen lugedes ära vaid pool lauset, vahel on kogu keskkond laenatud ja isegi tegelased ositi pastiššid. Kuna ma ei ole sedasorti inimene, kes sääraseid asju kirja paneks või meelde jätaks, ei saa ma enamiku tsitaatide kohta öelda, et kust need on või kus need on, aga "Wikmani poisid", "Meister ja Margarita" ja "Muumipapa memuaarid" jäid meelde. Lisaks vajusid mällu täiesti suvaliselt lukku sisse ja siis sealt jälle välja kappavad neli hävingu ratsanike ratsut (mis värvi, muidu, on üldse tuhkur hobune?)
Ei, ei olnud mingit põhjust, miks neid meelde jätta. 
Ei, nad ei olnud millekski tähtsad - vähemalt mitte muuks, kui et meelitada lugejalt välja äratundev noogutus. 
Tühjas baaris, kus kedagi pole, lendavad kadedad pilgud, baaridaamil on käed tööd täis ning "ülejäänud" kaotavad huvi ja tegelevad omaenda asjadega. 
Järgneb põhjalik kirjeldus, kuidas see mass riietatud on, kuidas joob, sööb ja tantsib. 
Misiganes.

Kas ma mainisin, et lugu kui selline üldse puudub? 

No kui väga väga väga tahta ja üritada, siis on võimalik oletada, et Nicholase ja Bruno teemadel midagi nagu oleks. Mingi saladus või veider veidrus, mis on veel kübekese veidram, kui kõik ülejäänu. Aga mis...?   

Minu jaoks täiesti mõttetu raamat. Mitte piinav, aga just mõttetu - mingit lisaväärtust mu elule ei andnud, isegi meelt ei lahutanud.
Aga no teistsuguseid inimesi on maailmas ka. Võibolla neile meeldib. 

Sehkendaja
 Kirjakoi
Värske Rõhk
Loteriis varem

Piret Põldver "Hoog" (2022)

Selline tempokas üheõhtulugemine, aga ei pea muidugi ühe hooga, võib ka üle pikema aja. Igal juhul annab alust mõtiskleda alkoholi kohast meie ühiskonnas ning inimese suhtest sellega ja loomulikult sellest, mis siis saab kui need suhted on käest ära üle piiri läinud ning kuidas sellest piirist uuesti tagasi normaalsemasse ellu saadakse. Hõlp lugemine küll, tänu ladususele ja lühidusele, kuid loomulikult kõike muud kui kergel teemal. Põhiolemuselt selline kogemuslik – esmalt autori isiklikku-ilukirjanduslikku kogemust alkoholivaba kuuga ja järjest enam üle piiri mineva sõbraga ja siis terve rida intervjuusid inimestega, kel on pärast teisel pool piiri ära käimist õnnestunud tee välja leida. Teemaks ikka see, et kuidas see niiviisi läks ja kuidas tagasi sai ja miks see kõik.

Iseenesestki mõistetavalt on toon tõsine ja fokusseeritud, vähemalt esimeses otsas, intervjueeritavate hääled lisavad mitmekesisust ja loomulikult on nende lood põnevad – erinevad inimesed, erinevad kogemused, erinevad lahendus. Üks siiski jääb – pisendada ja üleolev olla pole siin põhjust, sõltuvus on nagu loodusjõud ja valvsust võib sama vähe kaotada nagu surfar laineharjal.

Üheks peamiseks läbivaks ja kindlasti ka elus üldisemalt oluliseks teemaks on sealjuures enesele otsa vaatamine ja ennast tundma ning haldama õppimine. Olgu küsimus siis kultuuriliselt nii iseenesestmõistetava seltskondliku trimpamisega, kus alkohol käib kaasas iga õhtupoolsema ürituse, täiskasvanute peolaua, sõpradega kohtumisega või täismahus välja kujunenud sõltuvusega. Muidugi on ka hoiatuslik element, aga „Hoog“ ei tegele hirmutamisega vaid põhjuste ja lahendustega, rohkem tagasivaatava (kuigi iga kainuse taasleidnu teadvustab, et iseenesestmõistetavalt ei või nad seda enam kunagi võtta) katsena toimemehhanismidest aru saada. See viimane on kahtlemata sümpaatne lähenemine.

Muidugi on peateemaks ikka see problemaatiline ja tarbetu liialdamise küsimus, aga siiski teeb omamoodi head meelt, et süngetest toonidest kumab läbi ka heledamaid külgi – inimese suhe alkoholiga ei ole siiski päris nii mustvalge nagu kärbsel lihasööja taimega. Kuidagi helge oli näiteks too hetk, kus ühes intervjuus tuletatakse meelde kunagi nooruses sõbraga joodud veini, mis oli kaunis jagatud läheduse kogemus. Mulle tundub, et seegi on üks asja oluline tahk – ei maksa unustada, et kõik see suur alkoholikultuur on täis ka siiraid ning mitmekülgseid maitseid ja naudinguid.

Millises kontekstis ei kaota see enesele otsa vaatamise küsimus muidugi põrmugi tähtsust, sest katses asendusnaudingutega kõikvõimalikke asjassepuutumatuid vajakajäämisi ravida ongi ju niiväga inimlik. Näiteks mina olen hetkel hoopis kohvi ja teega hädas – ikka kipun magamatuse või muidu uimase enesetunde kosutamiseks või niisama eneseõdustamiseks tassi kuuma jooki tegema ja … no siis saab ühel hetkel liiast ka ja … aga vahel tundub ikka, et just nüüd kuluks hirmsasti marjaks ära, kuigi tead, et hilja on või et palju saab.

Kui naljakas, et seda, kuidas lihtsalt olla osata peab vahel kah õppima.

Varsha Dinesh - The Demon Sage's Daughter (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Esmapilgul tüütu lugu india mütoloogia ainetel, aga kui teksti uuesti lugema hakkasin, muutus see päris hulluks kelmilooks, kus deemoni tütar teeb oma tahtmise saavutamiseks õige karme asju. Lugu läkski õieti käima siis, kui deemoni tütar ja printsess esmakordselt kohtusid ning printsess püüdis teda häbistada ja hirmutada, teadmatult hukates deemoni teenijaid.

Ühesõnaga, müüti teadmata on lugu umbes selline - jumalate ja deemonite vahel käib sõda, ning deemonite jõud seisneb selles, et ühel neist on võime surnuid üles äratada. Jumalatel on vaja see saladus kätte saada ning nad saadavad ühe endi hulgast selle deemoni juurde õppima - mille käigus tuleks ära võluda ka deemoni tütar. Deemon muidugi teab seda ning on tütart instrueerinud juba väiksest peast sellisteks olukordadeks ja jumalate saadik justkui jääbki tulutult püüdma soovitut … aga tütrel on omad tahtmised.

Kokku siis igati pöörane taevaste ja allilmajõudude kokkupõrge, mille suuremaks - või hoopis vähemaks? - nautimiseks oleks vast soovitav müüti teada. Kuid selle teadmisetagi on see päris hea lugemiskogemus. Järjekordne hea leid.