R. F. Kuang, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2023)

 

Eks nagu paljude antoloogiate ja jutukogumike puhul, siis üldmulje raamatust on parem kui reaalne lugude keskmine. Et noh, paljude tekstide puhul on küll saepurumaitse suus, aga samas üle keskmise tekstid jätavad hea mälestuse (või siis on lihtsalt kergelt eufooriline tunne, et kogumik on viimaks loetud; see pole mingi ühekordne romaanilugemine). Eks siingi valikus käis lugemine lainetena, kui esimesed kolm teksti olid üsna nigelad, siis korraga tase tõusis … ja siis langes ja tõusis ja langes. Kui järele mõelda, siis selline lainetamine läks endalegi veidraks.

Valikus on 16 naisautorit, 3 meesautorit ja 1 nonbinaarne autor; neist tervelt 11 puhul oli see mul esimeseks lugemiskogemuseks vastava autoriga. Kuigi kogumik on jagatud selgelt pooleks ulme ja fantaasia vahel, siis fantaasia jaguneb omakorda veel õuduskirjanduseks - mida on minu jaoks tüütult palju esindatud. Ja eks nii mõnegi teksti puhul võiks mõelda sellisele segule nagu science fantasy (või mis iganes see on). Ühesõnaga, traditsioonilisem fantaasia on üsna vaeslapse rollis.

Ja eks see vaeslapse roll avaldu ka lugude keskmises hindes: kui kogu antoloogia puhul on see pea 4,8, siis ulme puhul oleks see 5 ja fantaasias kõigest 4,5 (kuigi siin on minu jaoks kogu valiku parim lugu). Eks see fantaasia suhteline nõrkus teeb selle aasta valiku veidi nõrgemaks kui 2022. aasta antoloogiaga võrreldes (seal siis keskmiseks 4,9).

Lugude lõppvaliku puhul võib ehk aimata R. F. Kuangi soovi rohkem esile tuua sotsiaalsemat ja ka nö ilukirjanduslikumat ulmet; nii on üks silmatorkavamaid teemasid naiste õigused oma keha üle, mis vähemalt Ameerikas näib olevat vägagi aktuaalne teema. Ja eks autorite valik näib üllatavalt rahvusvaheline, nö sünnijärgseid ameeriklasi on ehk pooled - aga noh, seda huvitavam seltskond.

FANTASY

3/10 “Readings in the Slantwise Sciences” Sofia Samatar

5/10 “Beginnings” Kristina Ten

7/10 “The Six Deaths of the Saint” Alix E. Harrow

4/10 “Men, Women, and Chainsaws” Stephen Graham Jones

4/10 “There Are No Monsters on Rancho Buenavista” Isabel Cañas

4/10 “White Water, Blue Ocean” Linda Raquel Nieves Pérez

5/10 “Three Mothers Mountain” Nathan Ballingrud

6/10 “Pellargonia: A Letter to the Journal of Imaginary Anthropology” Theodora Goss

3/10 “In The Beginning of Me I Was A Bird” Maria Dong

4/10 “Folk Hero Motifs in Tales Told by the Dead” KT Bryski

SCIENCE FICTION

4/10 “Air to Shape Lungs” Shingai Njeri Kagunda

6/10 “Sparrows” Susan Palwick

6/10 “Termination Stories for the Cyberpunk Dystopia Protagonist” Isabel J. Kim

6/10  “Rabbit Test” Samantha Mills

6/10 “Murder by Pixel” S.L. Huang

4/10 “The CRISPR Cookbook: A Guide to Biohacking Your Own Abortion in a Post-Roe World” MKRNYILGLD

3/10 “The Odyssey Problem” Chris Willrich

6/10 “Pre-Simulation Consultation XF007867” Kim Fu

4/10 “The Difference Between Love and Time” Catherynne M. Valente

5/10 “Cumulative Ethical Guidelines” Malka Older

Manfred Kalmsten: Tapjaprints

Selle loo haldjad on just sellised, nagu hirmsate lugude haldjad mu meelest olema peavad: vägevad, halastamatud, kaunid ja nii romantilised, et kananahk tuleb turjale. Valavad verd nagu veini, ei karda midagi, aga annavad armu eest kõik ära. 

Romantiline tüdruk minus ohkaks hardalt, kui ta veel ohata jaksaks. Õnneks on ta ammu tunduvalt kainema naise sisse maetud ja ainult noogutab kergelt. Natuke liiga liiga liiga tulised on need tunded, mis Kalmsteni peategelases käärivad. Natuke liiga eredad, natuke liiga uimastavad. Vastumeelsusest traditsioonide osas ma saan aru ja kiidan heaks. Aga naine ... ahhh! 

Romantiline tüdruk minus tõmbab tera tupest ja ei kõhkle. 
Karastunud sõdalasnaine minus ainult naerab selle peale. 

Lisaks õiendavad selles loos vana jumalused ja mu arust pole neil tegelikult sinna midagi asja. Liiga deus ex machina. Samas: kes siis ei armastaks Lokit? Romantilised tüdrukud igatahes armastavad teda väga!  Ja suurem pilt andis loole omajagu juurde, ei saa salata. 

Kokku: kartmatult romantiline jutt. Minu jaoks veidi liiga romantiline. 

Laura Loolaid: Kiirituskuu sõnnik

Maailmaehituselt ja tegelashääle poolest üks kogumiku parimatest lugudest. Kirjatehniliselt samuti: uudissõnad, uudismõisted vanade märkide ja värkide kohta, kirjeldused, mis toovad pildid silme ette, võrdne suhtumine söömisesse ja seksi, kõik absoluutselt viimase peal. Ma kiitsin Kristi Reiseli lugu maapõhja, aga see lugu on hoopis teistmoodi hea. Mitte niimoodi hormoone kaasakiskuvalt põnev, mitte selline lõbus ja nunnu, vaid aju tööle panev jutt. Esitab küsimusi, millele ise jooksvalt vastab, aga vastab ainult sellele, kes kaasa mõtleb. 

Samas on, millele kaasa mõelda. Maailm on nii kaunilt kokku pandud! Sigilad ja pungumine inimtekke jaoks, täiesti rahulik väljasttulnute, "võõraste" inimsöömine, rahulik ja avalik eritamine, kõik nii loogiline - ja ometi nii ootamatu. Loen ja naudin iga lõiku, sest nii palju uusi teadmisi!

Lugu on muidugi ka. Lastest, kes lähevad ses kummalises põnevas maailmas aardejahile. Ja mis nad leiavad ja kelle nad leiavad. 
Ma võtaksin selle loo ja tema autori ees mütsi maha, kui ma mütsi kannaksin. 
Imeline töö. 

Artur Räpp, Maarja Kruusmets - Tume leek (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Põlvkonnalaev on teadagi probleemide pundar - mida kaugemale jääb stardipunkt, seda segasemaks seal elu läheb. Siinne laev on lahkunud Maalt, kuna sealne ökosüsteem oli hävinemas. Plaanid uuele planeedile jõudmiseks oli paika pandud, aga siis sekkus inimfaktor ja kohtumine tundmatuga. Konfliktide tagajärjeks eelkõige meeskolonistide vähenemine ja vajadus uute kolonistide järele - tuli siis välja valida sobivad tõupullid, kes siis naisi viljastaks. Mis siis omakorda viis selleni, et kõik viljastumisvõimelised naised ei soovi olla viljastatavad. Ja no mis üldse on perekond.

Loo peategelane on raamatukogus töötav viljastumisealine naine, kel on vaid üks tütar. Eks raamatukogu on omamoodi infokeskus, seega laeva võimud püüavad seda samuti kontrollida - milline osa traditsioonilisest minevikust enam ei sobi laeva reaalsusega, mida peaksid naised lugema, et olla võimalikult viljastumisaltid. Noh, raamatukoguhoidja päris nii ei arva nagu on laevas kehtestatud reeglid. Kuniks ta kutsutakse vestlusele, kus tuletatakse meelde reeglite olemasolu. Või muidu … sünnitama.

Eks siit võib välja lugeda, milline on probleemi kese ja milline võib olla lahendus. Aga noh, põlvkonnalaev ja tema eesmärgid - autoridki on osutanud mitmele kitsaskohale, mis headest kavatsustest hoolimata ei ole just sealsele ühiskonnale jätkusuutlikud. Ja eks inimfaktor on ikka see, mis paratamatult kaarte segi ajab.

loterii

ulmekirjanduse baas

Kristi Reisel: Vein Naanil

Totoro loeb seda lugu
erilise mõnuga.

Kõik kiidavad, Nii minagi.
No "kõige ilusam isane" on nii hea, nii õigel kohal ja et tegelikult koerlased niimoodi ei ela ja karja ei jaga, on kukepea. Zetod ongi ju võõra planeedi võõrik eluvorm ja et nad välja näevad nagu rohekad taksikoerad, on pisiasi-pisiasi. 

Lugu on põhimõtteliselt kelmilugu võõralt kinniselt planeedil "paki" äratoomisest ning on ka inimesest keskne tegelane. Ent kuna me näeme toimuvat vähemalt loo esimeses pooles suures osas Naffi silmade (ja nina ja kõrvade ja magude) läbi, on see korraga lõbus, armas ja nii elurõõmu ja lootust täis, et lihtsalt ruigasin rõõmust. 
Põnev oli samuti, loomulikult. Palju takistusi, palju loogilisi ja arusaadavaid, aga ka ootamatuid, nagu ühes õiges kelmiloos olema peabki. Mis on pakis? Kas see on päriselt väärtuslik? Keegi kuskil tahab midagi, aga miks just seda, miks just niimoodi, kas nad on tegelikult ka nõus maksma või mängivad topeltmängu ..? 
Ja tagatipuks teeb Naffi katkist lukku parandades midagi päris ootamatut, mille tagajärjed on veel ootamatumad. 

Kui veel lisasoovitust vaja on, siis algul on umbes sama tundega lugu kui "Tont nr 5", aga edasi läheb põnevamaks.
Võibolla päris lahendus - edasine kava - oli mu jaoks natuke üle võlli. Aga loo väärtust see alla ei too. 

Muide, ma tunnen päriselus üht Paul Mihkelsoni ka. 

Kristjan Sander - Miljones päev (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Sander üllatab - kuni teksti finaalini oli tunne, et tegu on üsna igava tekstiga ning kindlasti nõrgem kui Kivisildi või Jekimovi varem loetud tekstid. Aga siis see puänt … noh, sellist hopepunki ei osanud õieti oodata, aga loogiline see on. Aga kui mõrkjalt loogiline …

Et siis kaugkosmose uurija on saadetud välja planeedile, kuhu ta on nagu unustatud. Kasvatab seal puid ja kirjutab planeedist tähelepanekuid ja püüab lasta end kohalikul elul mitte ära süüa ning üksindusest mitte hulluks minna. Planeedist on ta kirjutanud köiteid ja köiteid, ehk keegi millalgi leiab need üles. Käes on sealviibimise miljones päev ja korraga …

Tõepoolest, ei taha teksti väga avada, aga selline üllatus. Kui eelmised tekstid üsna kihavad elust ja tegelastest, siis see on õige staatiline ja sissepööratud.

loterii

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Ikka ja alati (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kui selle seeria eelmise jutu puhul arvasin, et kaks esimest juttu oleks parajad lühiromaaniks, siis käesoleva teksti lisandumisega saakski pea 200 leheküljelise romaani. Tees, antitees, süntees.

See tekst siis võtab uuesti ette “Kes varju püüab” sündmustiku, aga kasutab selleks uusi vaatenurki. Ja noh, selgub põhjus, miks õieti tahetakse õhku lasta seda Gatwicki lennujaama - põhjus on võrdlemisi päevakajaline ja sellisena vähe üllatav lahendus. Ja noh, Ahto leiab viimaks võimaluse, kuidas selle ajasõlme võiks viimaks lahti harutada (aga eks seegi jääb viimaks lahtiseks). Muus osas aga samas nagu uut kvaliteeti ei lisandu, ka need erinevad vaatenurgad ei tee just teksti ülevamaks.

Nii võttes ehk mõneti pettumust äratav tekst - või siis oleks jälle jätku oodata, mis ehk lahendaks laiemas plaanis selle tekstimaailma?

ulmekirjanduse baas

Reiner Brockmann - Seal tähevõlvi all (2024)

 

Värskeima Loomingu Raamatukogu väljaande kohta ei oskagi suurt midagi öelda. Brockmann on teadagi igati oluline nähtus eesti keele- ja kirjandusloo jaoks, ikkagi esimeste eestikeelsete luuletuste kirjutaja. Selle kogumiku koostaja on aga laiendanud Brockmanni loome tutvustamist laiemale lugejaskonnale, tuues siin ära autori nö emakeelset luulet (vastavalt siis saksa või ladina keelest) ja samuti tänapäevastanud (kah tõlge) Brockmanni eestikeelseid luuletusi.

Tõlkija leiab, et seni kasutusel olnud termin “juhuluule” tuleks pigem muuta “pühendluuleks” (lk 5), mis iseenesest ongi Brockmanni tekstide puhul täpsem mõiste (kõik see pulmade ja matuste teema), aga katusmõistena jääks vast kitsaks - no igal juhul minu jaoks kõlab mõistetavamalt “juhuluule” mõiste. Olles küll kogu valiku sõna-sõnalt läbi lugenud, ei oska siit midagi tsiteerida, jääb kuidagi väheinspireerivaks.

Eks omajagu üllatas, seni rohkem kultuuriloolasena nõukogude aja kirjanduselu talletanud Jaak Urmet tegeleb ühtlasi saksa keelest luule tõlkimisega. Ja miks ta selleks kasutab oma ilukirjanduslikku mina “Wimberg”, paneb samuti kulme kergitama ja ootama mõnd vimkat. Aga eks näis.

Igal juhul, selliste kogumike puhul on tihtilugu huvitavam kontekst kui tekst, nii ka siin on pigem huvitavam lugeda koostaja tõlgendusi, mitte et koostaja seda ise sooviks: “Märkustest ja kommentaaridest on siinses valimikus ära toodud ainult kõige olulisemad, et mitte paisutada saateosa mahtu liiga suureks. Ja eelkõige tuleb neid luuletusi lugeda ikka kui luuletusi, mitte kui kommentaaride rägastikus ekslemist nõudvaid tekste!” (lk 58). Et siis üheltpoolt justkui kergelt akadeemiline lähenemine, teiselt poolt palav soov lihtsalt tutvustada luulet. Nojah.

Artur Räpp, Maarja Kruusmets: Tume leek

 

Kosmoserännak laevas, mis põhimõtteliselt riik, eesmärgiks uus planeet, kuhu inimesed ümber asustada. Peategelane on raamatukoguhoidja Anna, pisike naine, kirglik ema, kes aga ei taha olla sünnitusmasin.

Lugu keerleb selle ümber, kas kosmoselaev-riigi elukorraldus on ikka parim võimalik ja kas seda hoitakse jõuga üleval, samas armastusest jutustades.
Laev kui elukeskkond on veenvalt kirjeldatud ning detailid head - taimede austamine, seksism, vanadele ainult eluks vajalik, peaaegu näljapajuk - ent siis teeb lugu paar uskumatut käändu ja lõppeb nagu Punamütsikese muinasjutt, kus jahimees (ehk ainus oluline täiskasvanud mehest tegelane peale ebamäärast sugu hundi) päästab päeva ning toob kõigele lahenduse. 

Ma olen päris kindel, et lõpplahendus mind ei rahuldanud. Seal juhtus liiga palju ebatõenäolisi asju järjest. Aga lugu ise oli põhiosas täiesti loetav. 

Kristjan Sander: Miljones Päev

 

Väga kammerlik (põhimõtteliselt on tegelasi täpselt üks) ja ühtlane, samas väga ülevaatlik. Millised on maailmad, millised on inimesed, mida teeb üks just selline inimene, kui ta määramatuks ajaks üksinda paradiisjasse keskkonda elama on jäetud, kuidas ta mõtleb, kuidas ta tunneb. 
Stoori on ka, ärge kahelge. 
Ent lugemisrõõmu rikkumata on raske sellest kirjutada. 
Hea lugu igatahes. 

Häli Kivisild: Harjusk

 

Lugu läks üsna aeglaselt käima. Mingi vana armastus, mingid nõiavärgid, diskrimineerimine, talurahvas ei saa ülikooli - tavaline asi. Et hõljukid ja käsitsi kanga kudumine kõrvuti eksisteerivad, on lihtsalt selle maailma eripära. Muidu ei midagi uut.
Ent Ilo, peategelanna, loogika oli mõjuv, ja seda oli kena jälgida. Ta sai aru ja ma uskusin, et jah, vist nii saab. Lugesin ja mõistsin koos temaga.
Loo lõpp läks alla lõmpsti! ja jättis hea tunde. Just sellise hopepunk-tunde, kus inimene võitleb, sest ta lihtsalt ei saa teisiti, ja krt, vahepeal isegi võidab. 

Loteriis varem

Miikael Jekimov - Läbilõigatud niidid (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Aurupunk-seikluslugu, mis leiab aset Albia maailmas; tõsi küll, teisi tekste üle vaatamata tundub, et tegevuspaigaks on seni kasutamata tööstuslinn Rookerfort.

Sõjast naaseb uue tehisjalaga Brendan, kes satub kohe sündmuste keskmesse - kohalik krimiboss nõuab mehelt, et see viiks oma poolelijäänud töö lõpuni ehk murraks lahti ühe seifi, kuhu on jäänud Brendani kadunud heategija paberid. Omal ajal pidi poisike Brendan just selle aadliku koju sisse murdma, aga ta jäi mehel vahele ning see heatahtlik aadlik võttis ta hoopis enda juurde elama (ehk siis pääsemine krimibossi senisest tänavapoisi ametikohast). Tulemuseks oli sõprus aadlikuga (või noh, omamoodi isa-poja suhe) ja armumine ta tütresse. Kuniks siis krimiboss sekkus jällegi, plaaniga üle võtta aadliku vara Brendani abil. Brendan põgenes sõtta, jättes maha nii aadliku, armsama kui ka Rookerforti kriminaalide sepitsused.

Aga jah, sunnitud tegema uue sissemurdmise, on tulemuseks hoopis see, et mees kohtub uuesti oma armastatuga ning kriminaalide eest põgenedes hakatakse sepitsema plaani, kuidas krimibossile vastu astuda - mille tulemuseks peaks olema krimibossi lapstööjõu elujärje parandamine. Kuid krimiboss … tahab oma.

Ühesõnaga, palju möllu ja palju tundeid, seda siis kõiksugu urgastes ja tsepeliini pardal. Tore, et Jekimov jätkab Albia maailma kasutamist - tekst on küll loetav igati iseseisvalt ja võetav kasvõi sissejuhatusena sinna maailma. Eks võib mõelda, et jutustuse põhiidee jääb natuke üheplaaniliseks - või siis autor on püüdnud sobitada kirjutatut antoloogia tarbeks. Natuke meenutab Rookerfortis toimuv McLeani maffia-fantaasiat, aga noh, see pole muidugi nii ulmeline kui Jekimovi Albia.

Andri Krasnjaštšõhh - Jumal on. +/- (2024)

 

See on siis tsiviilisiku kogemus Ukraina sõjast, seda 2022. aastal Harkivis ja seejärel ümberasujana Poltavas (ja noh, nüüd siis Harkiv üsna samas seisus kui kaks aastat tagasi). Žanrit kui sellist on veidi keeruline määratleda, põhimõtteliselt on see avaldatud (telefoni)päevikumärkmed või nii.

Kuidas inimene reageerib, kui püütakse hävitada ta kodulinna. Kuidas sa üritad end ja oma lähedasi kaitsta. Aga sõbrad, tuttavad, töökaaslased (autor on lisaks ülikoolis lektor, seega ka suhtlus üliõpilastega, kes mingil moel püüavad jätkata õpinguid). Kuidas reageerivad naabrid, linlased, loomad ja linnud. Kuidas reageerivad vanainimesed, kuidas lapsed. Milliseks jaguneb ukraina ühiskond - need, kes elavad sõjatsoonis või turvalisemates paikades, kes on riigisiseselt ümberasunud (nagu siis autori pere Poltavasse, kus olevat elanikkond kahekordistunud ümberasunute võrra) või siis Euroopasse ja mujale läinud. Milline on trauma vägivaldsetest surmadest ja elukeskkonna hävingust (paratamatult on tegu vahetu traumakogemuse kirjeldamisega, mitte analüüsiga).

Eks üks asi on täiskasvanute maailm, teine laste kogemus; antud juhul autori kümneaastane tütar. Nemad, kes peaksid olema kaitstud ja maailma avastavad. Teema, mis on sama masendav kui okupantide seksuaalne vägivald.

Muidugi võiks esmapilgul paralleele tõmmata Ćosići maailmarevolutsiooni raamatuga - muidugi, serblase kirjutatu on selgelt ilukirjanduslik ja mänguline; ukrainlasel puhas vahetu kogemus - millestki, mis senini kestab, mille tulemus pole kaugeltki kindel. Kui järele mõelda, siis ei saagi neid tekste võrrelda, lihtsalt sedavõrd erinevatel alustel kirjutatud tekstid. Pigem siis juba Kurkovi “Ukraina päeviku” omamoodi järg.

Varem osaliselt tõlgitud Vikerkaares.

“Ma ei tule toime süütundega hüljatud kodu pärast. Iga kord, kui rakett kukub sinna lähedale, tunnen süümekaid, et jätsin ta maha.

Näen uudistest purustatud naabermaju. Loen majatšätist “Miinus aken”.” (“Kodutunne”, lk 56)

“Koerad kiinduvad peremeestesse, kassid elupaika. Me oleme nagu koerad, meie jaoks oli peamine päästa vanemad ja lapsed, viia nad põrgust välja. Nüüd oleme nagu kassid, meenutame kodu. Teda me ära päästa, põrgust välja viia ei suutnud.” (“Kodutunne”, lk 57)

“Piinlikkus - see on ümberasunu enesetunnetus. Piinlik on elada võõras mugavas korteris. Spordisaalis, kus on sada inimest koos. Piinlik, kui sinule pööratakse nii palju tähelepanu. Täiskasvanud, tervele inimesele.

Piinlik on tunnistada, et oled ümberasunu. Seda omaks võtta.” (“Teistsugused inimesed”, lk 60)

“Poltavasse kolimise järel ei ole ma Harkivis käinud. Ma pole valmis temaga kohtuma. Ma tunnen ennast mingis mõttes reeturina - et jätsin oma linna maha. Ja mingis mõttes reedetuna tema poolt. Harkiv on juba teine - ja mina olen samuti teine. Samuti purustatud. Mul on keerulised suhted nii tema kui ka iseendaga. Võib-olla kui ma lähen tagasi ja näen purustatud Harkivit, on mul lihtsam leppida iseendaga.” (“Interluudium”, lk 116)

Häli Kivisild - Harjusk (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Katastroofijärgne maailm, mis jagunenud vanamoodsaks küla- ja linnaühiskonnaks, samas aga mineviku tehnikavidinate jäänustega (muuhulgas liigutakse näiteks hõljukitega). Tsivilisatsiooni tagasilangus on põhjustanud erinevaid probleeme, muuhulgas seda, et allesjäänud inimkonda ähvardavad ja harvendavad kõiksugu haigused (eriti vähk) - isegi kui vanast maailmast on säilinud mitmeid imeriistu, ei osata neid lihtsalt kasutada (või kui ka osatakse, hoitakse neid siinse maailma eliidi tarbeks).

Külla on tagasitulnud linnas velskrina töötav Ilo, kellele siis vanemate poolt on pandud ülesandeks kontrollida seal elavate vanavanemate tervemõistuslikkust. Algamas on iga-aastane laat, kus kohalikud lähemalt ja kaugemalt vahetavad eluks vajalikke asju - Ilo vanavanemad pakuvad küll eelkõige luksuskaupa ehk vahtrasiirupit, mida paljud ei saa endale lubada.

Nagu ikka, saabub laadale ka harjusk, kes pakub ühtaegu kõiksugu sodi kui ka eelmise ajastu asju (mida ta on siis arvatavalt toonud keelutsoonist). Ilo tunneb selles inimvares ära oma noorusaegse armastatu Rahuleidi, kes on nüüd kõiksugu kärnade ja paisetega kaetud ja näeb välja 40 aastat vanem kui muidu. Kuid nagu selgub, tegutseb “noormees” varjatult kohalike ravitsemisega; Ilole tundub, et Rahuleid võtab haigetelt üle nende haigused, muuhulgas ka vähi. Kuidas see küll võimalik on?

Ausalt öeldes ma ei saanudki õieti pihta, millega Rahuleid vabastab inimesi haigustest - aga küllap on tegu sedavõrd tulevikutehnikaga, et selle toimimise printsiibid pole nüüdisaegsele tavainimesele just adutavad. Või noh, mingi tehisintellekti värk või? Aga jah, hopepunki siin on ehk siis kasvõi oma elu rikkumine, et panustada inimkonna kestmisele - ükskõik kui ebaõiglaselt see ka tol hetkel toimib.

Heinrich Weinberg - Mitmekihilisem (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kogumiku nimilugu (loetav Reaktorist) on eellugu tekstile “Kes varju püüab” ja annab tausta sellele, kes see Krista Werner (või noh, üks versioon nendest paralleelmaailmad Krista Werneritest) on, milline on tema lugu enne Ahtoga kohtumist. Ja noh, ühtlasi ka teiste maailmade Ahtod ja Harrid (kes pole üldsegi sõbralikud sellid).

Jutustuse mõõtu tekst võiks õigupoolest koos eelmise tekstiga lühiromaaniks muutuda (umbes nagu Kalmsteni “Kaarnalaul”), kuivõrd tekstid on sedavõrd tihedalt seotud (erinevalt kogumiku alguse nö Tallinna triloogia lugudest). Fantaasiakirjanduse austajana ei saa just öelda, et see paralleelmaailmade teema oleks just minu teetass, aga eks igati loetav küll.

Tekst on ühelt poolt Krista kujunemislugu lapsepõlves ja tudengieas ning ta erinevad kokkupuuted teiste maailmadega (jajah, kõik on mitmekihilisem kui me tegelikult arvame), teiselt poolt on natuke tulevikukujutlusi Tartust, kolmandaks õige jõhkrad terroriaktid, mida paralleelmaailmade paharetid korda saadavad ja mida Krista Wernerid takistada püüavad.

Nagu aru saan, on kogumiku viimane tekst niisamuti sellest maailmast.

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie - She Commands Me and I Obey (Lake of Souls, 2024)

 

Selle teksti lugemiseks pead küll olema õige sisse võetud Radchi maailmast, või noh, kas siin kirjeldatud koht on üldse osa Radchi impeeriumist või lihtsalt selle naaber?

Niisiis, 12-aastane kloostriõpilane jälgib, kuidas seal lahendatakse võimuvõitlusi sportlikul teel. Selle “kloostri” võistkond, mis võidab pallimängu, selle ülem jääb ellu ja saab võimu juurde (see koht jäi mulle natuke hämaraks, mis võiduga õieti kaasneb - peale ellujäämise muidugi). Peategelase klooster on üldiselt võitja, aga nagu selgub, seekord (või ka varem?) proovitakse veidi ebaausaid võtteid soovitud tulemuse saavutamiseks. Aus inimene ei saa seetõttu muidugi meelerahu (kuigi kloostriülemaks on ta enda vend; kuigi Radchi peremudel on ikka midagi muud kui meile harjumuspärane) või on ta siis lihtsalt tööriist järjekordses võimuvõitluse etapis.

Ühelt poolt on tekst päris vinge - kõik need kõlavad nimed ja igati harjumuspäratu võimukorraldus, aga jah, intriigi jälgimiseks pead olema igati sina peal olema Radchi maailmakorraldusega. Eks omamoodi huvitav seegi, mis on sealses maailmas inimelu väärtuseks - makrovaates on inimesed õige robotlikud.

Heinrich Weinberg - Kes varju püüab (Mitmekihilisem, 2024)

 

Põnevik ajasõlme takerdunud eesti ettevõtjast Ahtost, kes püüab koos töökaaslase Harriga Inglismaalt lennukiga kodumaale sõita. Ainult et … ta kohtub lendu oodates oma identset kaksikut, või noh, iseennast. Kes peagi laseb end lennujaamas õhku. Ahto jääb ellu, kuid inglise julgeolek nabib ta terroristi pähe kinni ja teeb ülekuulamisel mehele üsna üheselt selgeks, et üles tunnistamata ei pääse ta kuhugi. Pääseb küll … kui ootamatult saabub teda julgeoleku kambrist päästma lennujaamas kohatud eesti neiu Krista, kes osutub … ja kellega koos põgenemisel hukkutakse. 

Ahto ärkab ja on samas punktis nagu loo alguses. Ja jälle tutvumine Kristaga, plahvatus, hukkumine. Ja uuesti ärkamine, kogemuste võrra rikkamana. Ahto otsib nüüd meeleheitlikult võimalust, kuidas pommiplahvatust (ja enda kahtlusaluseks muutumist) ära hoida.

Kui algul jutt vähe venib või mõjub tüütult, siis pikapeale läheb päris hasartseks see pääsetee otsimine, eriti kui lugejale selguvad mõned asjaolud, millest Ahto pole üldse teadlik. Et siis “Lõputu küünlapäev”, aga prooviga teiste elusid päästa. Ja noh, lõpp jääb õige lahtiseks.

Loetav Reaktorist.

ulmekirjanduse baas

Charles de Lint - The Fair in Emain Macha (1990)

 

Tegu siis de Linti varasema tekstiga, ammu enne Newfordi ja muud tuntumat. Algvariant on ilmunud 1985 (sellele eelnes veel kolm lugu, juba alates 1979. aastast), ja seejärel siis muudetuna 1990. aastal Tori kaksikraamatute fantaasiasarjas. Ehk siis järjekordne ootamatu leid uuskasutuse maailmast, arvatavasti see omakorda mitmendat ringi uuskasutatud. Kaksikraamatu teine pool on Fritz Leiberi “Ill Met in Lankhmar”, seda õnneks varem lugenud raamatust “Mõõgad ja nõidus”.

Lugu siis lindpriiks kuulutatud Columist, kes tahab naasta kodumaale, et maksta kätte oma isa ja klanni hävitamise eest. Ja et taas kohtuda oma lapsepõlvearmsamaga (kelle isa - suurkuningas - ongi Columi klanni hävitaja). Selleks tööks tahab ta appi saada oma praeguse tööandja sõjaväge, aga too pole huvitatud, tal on omad plaanid. Viimaks lähevad nad üldse tülli ja Colum peab lahkuma … kuid temaga ühineb sealne druiid, kes siis lubab aidata tal naasta kodumaale.

Nende laev randub ühes kaugemas nurgas, mida valitseb sealne (vasall)kuningas, kes omal ajal oli sõber Columi isaga ja otsekohe tunneb poja ära. Kuningas pakub talle võimalust, kuidas suurkuningas kukutada, kui vaid noormehel on taipu ja jaksu oma tundeid vaka all hoida (sest tegu on omamoodi berserkiga) - tal 0n vaja Columit eelkõige selleks, et ta võitleks (ja võidaks) teise rahutu (vasall)kuninga eestvõitlejaga; võidu korral saaks tema mässavate kuningate juhiks.

See duell toimuks peagi algaval Emain Macha pidustustel, kuhu kõik kogunevad - seal on muidugi ka vihatud suurkuningas, kes sellele keltide pühale pidustusele on seekord kutsunud oma uued liitlased, põhjala viikingid. Colum ei suuda end varjata ja läheb mölluks.

Muidugi on huvitav näha, millega de Lint nooremal kiviajal tegeles, aga jah, tegu pole küll mingil juhul kohustusliku kirjandusega selle autori austajatele. Eks siin muidugi on seda armastatud keldi mütoloogiat, vast märkimisväärseid on Rohelise Mehe ilmumine, mille jõuline sekkumine meenutab juba “Kusagil lennata” destruktiivsust (aga seda küll positiivses võtmes). Aga jah, üldiselt ikka nõrk jutustus.

Michael Swanwick - The Dog Said Bow-Wow (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Ulmelise kelmisarja avalugu, kus siis inimene Darger ja koer Surplus seiklevad tuleviku fantaasiamaailmas. See maailm oleks justkui uusaegne ajastu, ainult et … täis kõiksugu veidrusi. Eks see natuke meenutab Garth Nixi sarja Fitzist ja Herewardist, kuid see on muidugi puhtalt fantaasiakirjandus - erinevalt siis käesolevast, mida võiks vast nimetada heal juhul teadusfantaasiaks. Kuid eks sellelaadseid kelmipaare on veel küll ja küll nii teaduslikus fantastikas kui ka fantaasiakirjanduses-

Siin siis kelmipaar võtab ette Inglismaa võimukeskuse Londoni, et lahkuda sealt salamisi ja millegi väärtuslikuga. Koer Surplus mängib sellise uue maa nagu Virgina saadikut ning Darger tema autistlikku ja kurti teenrit. Kasutades kohalike kasu- ja võimuiha õnnestub neil viimaks eluga pääseda, edasi Pariisi.

Eks mõned aastad tagasi jäi selle kogumiku lugemine pausile just selle teksti lugemisel, ka nüüd ei tekkinud  just vaimustust; näis, mida selle kogumiku kaks järgmist kelmilugu pakkuda võivad. Swanwick pole just pieteeditundest juhitud, nii on siin võrgutaja rollis koer Surplus (mitte et selles maailmas kuidagigi omapärane oleks).

Heinrich Weinberg - Ringkaitse (Mitmekihilisem, 2024)

 

Vahelduseks Weinbergi loome mõistes ülilühijutt - vaid kaheksa lehekülge või nii. Tegevuspaik taas Eesti ja seekord puhtalt ulmeline jutt.

Ametlike teadete kohaselt on 2018. aastal siia kukkunud meteoriit. Aga nagu ikka, siis arvavad vandenõuteoreetikud teisiti - eriti seepärast, et sõjavägi seda kohta nii kiivalt ja jõuliselt valvab. Mis saab selgeks kolmeliikmelisele seltskonnale, kes on otsustanud sisse tungida asja lähemaks uurimiseks - ning peagi leiab üks neist end sõjaväe poolt valvatuna. Temaga tegelev leitnant tutvustab meeleldi selle koha saladusi …

Autor ise on pidanud seda teksti katseks kirjutada horrorit, ja noh, eks seda võib ka nii võtta. Aga tõesti, harjumatult lühike lugu, seda enam, et enamus tekstist on dialoog jms kui et tegelase siseelu avav vms. Hea vaheldus.

Loetav Reaktorist.

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie - Night’s Slow Poison (Lake of Souls, 2024)

 

Peale triloogia polegi rohkem Radchi impeeriumi kohta lugenud, ehk nüüd võiks mõelda, kas ikka ette võtta “Provenance” ja “Translation State”. Igal juhul, käesolevas kogumiks on siis sellest maailmas kolm teksti.

Lugu siis ühest noormehest maailmas, millele ligipääs on üsna vaevarikas (selleks tuleb sissepääsu läbida kuus kuud ilma kommunikatsioonivahendeid kasutamata) ja sellele lähenemise saladusi varjatakse igati kiivalt. Kuid Radch on muidugi huvitatud kõige enesele allutamisest ja eks nad katseta kõiksugu spioonide saatmist. Ja valitsev propaganda on, et kui Radch vähegi tõsisemalt vaevuks, saaksid nad sõrmenipsuga allutada endale selle maailma. Aga … seni pole seda küll juhtunud.

Loo teine külg on selle sõdurist noormehe minevik ja sealse maailma elukorralduse kirjeldus - mis ei tundu küll suurt erinevat Radchi kommetest, aga eks saladus peitub pisiasjades. Igal juhul, sõduri senised kogemused viivad ta just selleni, millega ta siis loo finaalis kokku puutub.

Tundub, et Leckie menukas triloogia on andnud hoogu just sellisele nonbinaarsele ulmele, selle järel on tuntust kogunud nii Yoon Ha Lee või Arkady Martine ja mis iganes triloogiad ja diloogiad - ehk siis keerulisemad identiteediküsimused ja komplitseeritumad ühiskonnad. Eks sel kindlasti ole ka varasemaid eeskujusid.

Heinrich Weinberg - Helisev muusika (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kolmas lugu Tallinna sarjast, peaosas eelmiste lugude oluline kõrvaltegelane antikvaar Helari Sootamm. Kuigi tekst on kirjutamisajast varaseim, paigutub see Sootamme tütre Mariaga seonduva tõttu hilisemaks kui kaks varem loetud lugu - ja eks see vahe ole tuntav. Kuigi jah, seoses loo finaaliga võib kahelda Sootamme edasises tervemõistuslikkuses, seega selles mõttes oleks pea võimatu seda kronoloogiliselt ettepoole nihutada. Igal juhul, eelmiste lugude peategelasi siin pole.

Sootamme antikvariaati saabuvad kolm päkapikku, kes vajavad seal nö letialust kaupa. Antikvaar ei taha küll nendega tegemist teha, kuid vastutasuks pakutakse midagi, mis võiks päästa ta tütre Maria, kes on nüüdseks kaua aega olnud koomaseisundis haldja needuse tõttu. Tehing toimub. Päkapike pakutu aitabki tuua Maria koomast välja. Siis aga selgub, mida päkapikud õieti plaanivad … ja Maria on jälle ohus. Sootammel on plaan.

Nagu mainitud, tekst on veidi erinev kui eelmised sama sarja tekstid: siin pole Tallinnale ja alternatiivajaloole sedavõrd olulist lisandust - aga seda dramaatilisem on Sootamme perekonna lugu ning eks sellevõrra võiks tõesti küsida, kuhu võiks siit edasi minna (no arvatavalt Tallinnast eemale, laia maailma. See maailm võiks edasi või laiali areneda (ühismaailmaks?).

Loetav Reaktorist.

ulmekirjanduse baas