Horrori lugemine on ikka paras katsumus: see lihtsalt ei ole minu maitse ja eks selle teksti nii kõrge punktisaak on lihtsalt seepärast, et iseenesest autor oskab kirjutada. Aga no õuduskirjandus, eksole.
Lugu siis noorest mehest, kelle värske kihlaja läks tööle naftaplatvormile ning jätab ta peagi maha. Neiu lootused ilusast tulevikust purunevad. Noormees aga teenib rasket raha ning kodulinnas puhates leiab endale igasuguseid naisi. Aga nagu mahajäetud kihlatu avastab, siis ta endine kallim on teiste naistega suheldes õige vägivaldne närukael.
Aga naisel omakorda on avanemas tema mineviku saladus - ta bioloogilised vanemad olid surnud autoõnnetuses peagi tema sündi; ühest kohalikust prügimäest on ta avastanud selle autoromu. Mis … “paraneb” kui saab enda peale neiu verd. Neiu hakkabki nüüd käima sellele autole oma verd piserdama, lootuses, et selle auto (ja seal surnud vanemate) abil saab ta kätte maksta oma endisele kihlatule. Noh … peaaegu.
Nagu öeldud, õudus. Ehk siis üsna vastiku tausta ja põhimõtetega lugu. Vägagi ameerikalik tekst, kõik see väikelinna olustik ja popkultuuri mõjud ja misiganes. Eks idee poolest ongi siis igati sobilik sellise antoloogiasarjaga (ikka “best american”); üsnagi sama laadi nagu eelmise aasta valik (seal oli küll tugevasti sees indiaaniteema).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar