Alix E. Harrow - The Six Deaths of the Saint (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Õieti ma ei oska seda lugu arusaadavalt kirjeldada, aga lõppkokkuvõtteks on see ikka päris hea tekst. Ehk siis lugu tüdrukust, kellest tehakse printsi tapamasin, vägevaim sõdalane eales. Printsist saab kuningas, kuningast imperaatoriks, imperaatorist jumalaks. Kõik vallutused, mis ette võetakse, lõpuks võidetakse. Viimaks väsib ka tapamasin ja sureb … ja ärkab uuesti ellu, et jätkata sealt, kus printsil pooleli jäi; alati keegi kõrva sosistamas, kuidas järjekordsest võimatust olukorrast või võitmatust vastasest jagu saada. 

Aga milleks. Ja kelle nimel. Ja kas selline tööriist … on lõpuks midagi muud väärt kui hävingut printsi vaenlastele ja üha laienevat võimu su omanikule. Kas see on midagi sinu jaoks väärt.

Siin jäi mainimata, mil moel see tapamasin üha järgmistes versioonides oma tööd jätkab (väike vihje on küll loo pealkirjas; tegemist on fantaasiakirjandusega, eksole). Kui pool teksti kulgeb üsna … harju keskmiselt, siis teksti teine pool ehk mehhanismi (enese)avastamine läheb päris, ma ei tea, rituaalilikuks? Ei oska kirjeldada, igatahes selline korduvus üha uute elementide lisandumisega on minu jaoks (neil harvadel hetkedel, mis täppi lähevad) üsna maagiline, hüpnootiline, ligitõmbav; miks mitte ka katarsist pakkuv. Tekst, millest ei oodanud õieti midagi, aga siis korraga … ohhoo. Selliste hetkede nimel ongi huvitav antoloogiaid läbi kammida.