Lugu kataklüsmi vajunud maailmast, kus on oodata inimkonna lõppuu. Loo peategelane on üliõpilane, kel pole kuhugi minna ja nüüd ta on jäänud üksinda ülikoolilinnakusse; kõik teised on põgenenud või surnud. Kõrgemal kohal asuvat linnakut ümbritseb vesi. Ta kirjutab kursusetööd Shakespeare’i näidendite “Kuningas Lear” ja “Richard II” ainetel - trükimasinaga, sest elektrit pole. Lihtsalt et … miks mitte teha siis seda, mida tahad. Linnaku hoonete vahel hulbivad rusud ja laibad, teiste üliõpilaste tubadest leiab veel näksimiseks küpsiseid vms.
Lõpuks on kursusetöö valmis ja käsitsi vormistatud ning ta otsustab selle professori vastuvõtukasti panna, nagu traditsiooniliselt kombeks oli. Selleks tuleb sumbata järgmisesse õppehoonesse. Taamal kogub jõudu järgmine torm, ehk see teeb lõpu neile veel seisvatele hoonetele. Teise majja jõudnud ning professori kirjakasti oma essee sisse lasknud, kuuleb neiu ootamatut heli.
Neiut ümbritseb vägagi masendav häving, mis paistab olevat kombinatsioon mitmest jamast korraga. Aga siis see neiu ja tema … kiiks. Pääsu pole, lootust ka pole, miks mitte siis pühenduda niikaua sellele, mis hingelähedane. Midagi veel valmis teha. Kui niikuinii oledki üksinda. Igati muserdav lugu, aga samas … noh, omamoodi inimlikult soojendav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar