M.C. Beaton – Laimukirjade läkitaja surm (2010)

Eelmistest Hamishi raamatutest ei mäletagi sellist kohanime nagu Braikie, mis ometi tundub asuvat Lochdubhi külje all ja on vaat et sama suur asula. Seekord siis toimub paar koledat mõrva selles asulas, lisaks šokeeritakse vanemaealisi koleda videomaterjaliga. Hamishit püüab piirata Priscilla kade sõbranna, niisamuti juhtub ta lähedust kogema ühe teise kohaliku asjapulgaga. Paratamatult lõpeb kõik sellega, et teise mehega kihlatud Priscilla satub peale sellele, millele ta ikka peale satub romaanide lõpus. Ühesõnaga, elu on valus.

Omamoodi on häiriv, kui raamatu jooksul pead end tarkpeaks ning võimalikule lahendusele tuge otsides nullid muud võimalikud lahendused ära. Sest jah, mõrvade lahendus pole ikkagi täpselt selline, nagu sai arvatud paaril helgemal hetkel. Tasapisi hakkavad Hamishi lood tänapäevastuma, nii kasutavad politseinikud arvuteid ja lausa mobiilseid telefone. O tempora, o mores.

Ja ongi viimaks kõik maakeelde tõlgitud Hamishi romaanid ära loetud.

Onu Bella – Mõned hallid varjundid (2013)

Bella kasutab huumori klassikalist võtet ehk siis kirjutab lahti või arendab kultuuriloos tuntud narratiivid nö ootamatus võtmes edasi (samas, sellega ei saa liiga äärmusse minna, ning autor väldib sedagi), püüdes senise kogemuse seisvat vett tormiks veeklaasis muuta. Nii on siin raamatus ümberkasutamist leidnud Kippeli, Bornhöhe, Kallase, Vilde, Lutsu rohkem või vähem tuntud loome, samuti on siin multifilmikangelasest operaator Kõpsist innustunud lugu; kogumiku lõpetab “Kalamaja klistiiribandiit”, mis on ehk algusest otsani Bella autentseim tekst.

Tekste ühendav joon on (peale kultuuriloolise nö aluspõhja) ehk sadomaso ja teatav seksuaalne vabameelsus, mis siis kõikides lugudes rohkem või vähem maitsekalt avaldub – sest väikekodanlikku lugejat tuleb ärritada jms; tõepoolest, mõnel puhul on see naljakas, mõnikord taas piinlik. Nii on Kippeli Meelis keskaegsete preestrite himuobjektiks; Lutsu Teele on domina, kes leiab rahuldust (või õigemini kodanlikku maharahunemist?) alles Tootsi maavillases sõbralikkuses; Kallase külaelu jutud on omakorda üsna lõdvalt masohhistlikud (samas ehk probleem selles, et ise pole tuttav Kallase tekstidega), tähelepanu all esimese-öö-õigus ja kupja piitsutamisega kaasnev erutus. Ehk teravaim pliiats pinalis on Bornhöhe reliikvia töötlus, kus filmist inspireeritud tegelased on uue sisu saanud – tõsi küll, paratamatult perverssema (samas läheb Bella ehk liialt ülemeelikuks, surudes neile kätte mobiilid või maasturid jne; samas eesliga Schenkenberg on vaimukas).

“Tokiga lõkkeaset kohendanud Gabriel heitis küljele ning tema silmad puurisid halastamatult siniverelise, süütuse kaotanud aadlineiu valget ja tukslevat ihu. Preili von Mönnikhusen hoomas tänu naiselikule empaatiavõimele, et Gabriel soovib ka pärast armastuse kõrgemate vormidega tegelemist end jätkuvalt visuaalselt stimuleerida. Vapper võitleja sai luba küsimatagi täita oma salakire: õhu- ja päikesevanne võttev rahutu preili vahetas pidevalt poose nagu fotomodell – oli mõne aja selili ja siis keeras jälle kõhuli või külili.” (lk 32)
/-/
“Abtiss puudutas ettevaatlikult Agnese siniverelist tukslevat ihu. Puudutatav püüdis Magdalena agressiivsemaks muutuvat lähenemiskatset tõrjuda, üritades ründaja haardest välja libiseda.
Leeki löönud kire foonil heitis abtiss endalt viimase kui kehakatte. Paljastus tselluliidist puretud keha, mida kroonijuveelina kaunistasid kõhul lotendavad rasvavoldid ja süldina võbelev vormitu paks tagumik.” (“Agnese ja Gabrieli juhtumised Tallinna all”, lk 40)

Operaator Kõpsi filmimised Tšehhi sadomasolaagris ja klistiiribandiidi puhastusaktsioon Kalamaja naiste seas on ehk Bella omaloomingulisemad tekstid, kuid samas kuidagi tüütud ja lohisevad (või – ei teki võrdlusmomenti algupäranditega, nagu teiste tekstide puhul?), eks oma jälje jäta päevakajalisus. Lisaks sadomasole kasutab autor lugudes kerget võõrandumisefekti, näiteks ajastatutele mittesobivaid väljendeid või võõrsõnu; sellega läheb ehk liialt vaimutsemiseks või efektitsemiseks. Ühesõnaga, Bella tegutseb huumoriklassika raamides, pakkumata sinna muud uut kui dominade või preestrite põhjustatud punasetriibuliste kannikate rohkuse. Noh, eks Juur on omale kaasvõitleja saanud, elagu elurõõmus labasus.

“Toots uudistas sadomaso-keldrit kõrgendatud uudishimuga, näppis kõiksugu nahast vidinaid ja kette ning andis kambrile kiitva hinnangu:
“Vaat, punanahad elasid Ameerikamaal ka koobastes ja mina, vana narr, ei teadnudki, et Paunveres selline on!”
“Hakkame nüüd pihta! Võta riidest lahti ja tõmba nahkrihmadest stringid jalga, randmetele ja pöidadele pane need nahast rõngastega mansetid. Ruttu!” ei hellitanud domina Raja.” (“Kevadised hallid varjundid”, lk 94)

postimees

Robert Irwin "The Arabian Nightmare" (1998)

“One day he became conscious that something was following him, a lazy white dog, a bitch with heavy dugs, padded behind him, whining continuously. When Balian sat collapsed in the shadows of the houses, the dog would circle him, breathing heavily and whining, her lips hanging loose in a sly sort of grin. In streets, in deserted ruins and in crowded market places Balian was aware that a flabby white shadow trailed behind him, and at nights, when Balian slept in the open, the dog would lie down too at a distance, panting in the hot night air.”

Kohe lust lugeda teistmoodi raamatut, head raamatut. Alati on sellistega probleem, et millest siis alustada? Ebameeldivast või külmaks jätvast raamatust on kerge kinni hakata. Kui on haarav raamat, siis on mõnevõrra raskem. Eks teeb seda raskemaks siinkohal ka teose idamaine kulgemine, struktuur. Kuskohas läänelik jutuvestmisoskus lendab noolena punktist A punkti B, liigub araabialik jutuvestmisoskus kummalise maona siia-sinna, väldib lineaarsust ja omab hägusaid piire. Üks jutt on sada juttu ning seal poel tihti läänelikku nurgelist ratsionaalsust. Kas sa oled magav munk, kes näeb unes et ta on liblikas või oled sa liblikas, kes arvab et ta on magav munk? Igatahes on värskendav sedalaadi teost lugeda.
   Esmalt haaras mind koheselt terve uneteema. Uni kui müstiline element, uni kui mitmetähenduslik metafoor ja samas füüsiline seisund. Meenuvad head, koshmaarsed unenäolised teosed nagu Bolano "Monsieur Pain" ja teatud osad "Meistrist ja Margaritast".
   1486. aastal satub punt palveränduriteks maskeerunud eurooplasi Kairosse, salapärasesse araabiamaade linna. Meile jutustatakse lugu peategelasest ning hiljem ilmub loovestja ise füüsiliselt tegelase juurde. Raamat kätkeb endas "Tuhande ja ühe öö" narratiivi, kus kõik lood on omavahel kuidagi seotud ja samas on seos põhjuse ja tagajärje vahel selgusetu. Kas miski on omavahel üldse seotud, või määrab maailmaasjade kulgu saatus või ettemääratus? Noormees satub kohe Kairos unenäolise maailma kütkesse, ärgates suutäie enda verega.Teda hakkavad painama unehäired ja üsna pea kaob ta linna, mis on nii erinev läänelikust arusaamast. Salapära, maagia, pettused ja...
   Loen ja vaatan, kuidas lugu mu ees end lahti voldib. Aga selle sees on uus lugu, milles uus. Läänelikus jutus on lool alati mingi lõpplahendus. Seega on läänelikud jutud vaesemad, mehhanistlikud. Siin teoses on jutt ja unenägu igikestev, kui painaja. Ja mis see "araabia painaja" siis on? Metafoor või reaalne unehäire? Räägitakse, et see kes selle all kannatab, ei mäleta ärgates midagi. See on ilma eesmärgita kannatamine, õuduste uuesti ja uuesti läbielamine ilma mingi iva või lunastuseta.
   Loos endas on palju tegelasi, igaühel sada lugu ja selle kõige taustal iidne Kairo, kus kristlasi vaevu kannatatakse ning mille ajalugu on ajatu. Lõpuks on lugu struktuurilt muinasjutuvestja märg unenägu, mis toitub unenägudest, mis toitub omakorda reaalsusest. Kogu raamatu unenäoline otsing ja seal toimuv ebamäärasus on mingis mõttes kõrgem realism, sest isegi praegu oleme suures plaanis magamas. "Kui sa seda loed, siis sa juba magad."
   Idamaine ja läänelik müstika kohtuvad ja selles kulgev maagiline realism on uinutav ja hüpnotiseeriv. Autor ise jutustab, kuidas talle meeldib öösiti voodis istukil raamatuid lugeda ja siis vaevumärgatavalt uinuda, nähes poolund. Unenägemine on ikka suur kunst. Enamus planeedi elanikke on kari idioote, kes ootavad ja eeldavad enda lõbustamist ja istuvad nürimeelselt ja tuimalt ringi, kuni surevad. Siinkohal ramatus pole tegemist vaid fiktiivse eneselõbustamise/ajaviitmise/pihkulöömisega, vaid vana jutuvestmisoskuse elustamisega läbi idamaiste motiivide. Otsin ta raamatuid hea meelega juurde.

Robert Silverberg – Näha nähtamatut meest (Täheaeg, Talv 92/93; 1992)

On 22. sajandi algus ja võidutseb totaalne kontrolliühiskond. Üheks normiks on see, et sa ei tohi omaette hoida, sa pead suhtlema teiste inimestega. Kui piisavalt ei suhtle, siis sind hoiatatakse. Neljanda hoiatuse tagajärjeks on karistus, kus su laubale kinnitatakse nö nähtamatuse märk ja sa pead aasta aega elama nii, et keegi ei suhtle sinuga, keegi ei reageeri su olemasolule. Selle toimimist kontrollivad julgeolekurobotid. 

Ning tõepoolest, nagu jutustaja avastab, oledki ühiskonnale nähtamatu. Võid teha pea kõike, varastada või minna kasvõi naistesauna, ei midagi, inimesed väldivad sind, sa oled tõesti tühi koht. Ja see tunne muutub väga kiiresti enam kui ebamugavaks (kui sinuga suhelda, saad omakorda karistada – pead olema sõltuvalt teo raskusest teatud aja nähtamatuks tembeldatud). Ükskõik, mida teed, sellel pole vastukaja. Või veel hullem, võid saada surmagi, sest kellelgi pole keelatud sulle otsa sõitmast – sind ei ole olemas. Hippokratese vanne, see ei laiene niisamuti nähtamatule, sure kasvõi pimesoole lõhkemisse. Karistuse toimimist kontrollivad julgeolekurobotid. 

Ent viimaks lõpeb karistusaasta ja algab rehabilitatsioon... mille käigus tuleb silmad kõrvale pöörata teiste nähtamatute eest (kes ei tohi karistuse kartuses niisamuti omavahel suhelda). I know your pain, brother... ja jutustaja teeb midagi ootamatut.

ulmekirjanduse baas

Nikos Kazantzakis – Askees (2008)

Mis juhtub, kui autori nö eneseabiraamatust tõmmata jõhkralt välja tsitaate, mis lootuse asemel pulbitsevad ängist ja kaduvusest? Kuidas lugeda võimalikust ülevusest mööda? Mis oleks, kui laseks võidutseda masendusel?

“Me tuleme pimedast kuristikust. Me jõuame lõpuks pimedasse kuristikku. Kuristikevahelisele valgusküllasele ruumile oleme andnud nimeks “Elu”.” (lk 7) 

“Ma asusin teele pimedast paigast, Emakojast. Minu teekond kulgeb teise pimedasse paika, Hauda. Mingi jõud heidab mind pimedast kuristikust välja. Teine jõud tõmbab mind lakkamatult endaga pimedasse kuristikku kaasa.” (lk 13) 

“Ma olen kott, mis on täis liha ja konte, verd, higi ja pisaraid, soove ning unelmaid.
Ühek hetkel keerlen ma õhus, ma hingan, mu süda taob, mõistus särab; ja äkitselt avaneb maa ning ma kaon.” (lk 14) 

“Vaata enda ümber ringi: kõik need kehad, mida sa näed, mädanevad kord. Pääsemist ei ole.
Vaata neid: nad elavad, teevad tööd, armastavad ja loodavad. Vaata uuesti: midagi pole enam olemas!
Mullast tõusevad inimeste põlvkonnad esile ja mulda langevad nad ka tagasi.” (lk 15) 

“Ma ei ole hea, ma ei ole puhas, ma ei ole rahulik! Minu õnn ja õnnetus on talumatud, ma olen tulvil segaseid hääli ja pimedust; üleni pisarais ja verine, vähkren ma selles oma ihu soojas sõimes.
Ma kardan rääkida. Ma ehin ennast võõraste sulgedega, hüüan, laulan, nutan, et lämmatada oma südame halastamatut Karjet.
Ma ei ole valgus, ma olen öö; ent mu sisemust kõrvetab leek ja õgib mind. Ma olen öö, mida õgib valgus.” (lk 19) 

“Jah, jah, ma ei ole mitte miski. Kahvatu järelhelendus niiskel tasandikul, armetu ussike, kes roomab ja armastab, õhkab tunni või kaks tiibade järele, ning siis suleb muld tal suu. Pimedad jõud ei anna muud vastust.” (lk 20) 

“Sa ei ole vaba. Musttuhat nähtamatut kätt hoiavad sinu käsi ja liigutavad neid. Kui sa vihastud, vahutab sinu huultel mõne esiisa viha; kui sa armastad, siis möirgab sinu sees mõni koopaelanikust esivanem; kui sa oled uinunud, avanevad mälus hauad ning sinu pea täitub vaimudega.
Sinu pea on vereloik ja surnute varjud kogunevad parvedena ning joovad sinust, selleks et uuesti ellu ärgata.” (lk 21) 

“Silmitse inimesi ja tunne neile kaasa! Silmitse iseennast inimeste seas ja tunne iseendale kaasa kes elu hämarat videvikku puudutame me üksteist, otsime üksteist, küsime ja kuulatame. Me hüüame appi!
Me jookseme. Me teame, et jookseme surma, kuid ei suuda peatuda. Me jookseme.
Me jookseme, tõrvik käes. Hetkeks langeb valgus meie näole; ent me anname kiiresti tõrviku üle oma pojale ning kustume ise, laskume Hadesesse.” (lk 24) 

“Minu Jumal ei ole täiuslikult hea. Ta on täis karmust, kalki õiglust, ning ta valib halastamatult välja parima. Ta ei heida armu, ta ei hooli ei inimestest ega loomadest, ei voorustest ega ideedest. Kõiki neid armastab ta vaid ühe hetke, hävitab need siis igaveseks ning liigub edasi.” (lk 37-38)

Eks siit või soovi leida revolutsioonilisemat ettevõtlust või sallimatust (hea küll, muidugi tuleb arvestada oma aja konteksti):

“Selline mudakämp on inimkond, selline mudakämp on igaüks meist. Mis on meie ülesanne? Võidelda, et meie ihu ja mõistuse sõnnikul õitseks pisitillukene lilleõis.
Sõdi asjades, ihus, näljas, hirmus, sõdi vooruses ja patus, selleks, et luua Jumalat.
Kuidas asub tähevalgus teele, valgub musta igavikku ja rändab surematuna? Täht kustub, kuid valgus ei iial; selline on ka vabaduse karje.” (lk 41) 

“Tuli otsa! See on meie tänane ülesanne kõlblusetuses ja lootusetus kaoses.
Sõda uskmatutega! Uskmatud on need, kes on rahulolevad, täissöönud ja viljatud.
Meie viha on järeleandmatu, sest ta teab, et ta teenib Erost paremini ja innukamalt kui hingetu filantroopiline armastus.
Me vihkame ega kohane, me oleme ülekohtused, kalgid, täis rahutust ja usku, me ajame taga võimatut justkui armunud.
Tuli otsa, et maa saaks puhtaks! Et hea ja kurja vahel avaneks veelgi kohutavam kuristik, et ülekohus kasvaks, et saabuks Nälg ja laastaks meie sisikonda, sest teisiti me ei saa päästetud.” (lk 43) 

“Sõda on meie aja seaduspärane valitseja. Tänasel päeval on vaid võitleja harmooniline ja vooruslik inimene. Sest üksnes tema, olles ustav meie aja suurele hingusele, järgib hävitades, vihates ja igatsedes meie Jumala ajakohast käsku.” (lk 44)

Naiste-eri on... vanamoodne:

“Kui sa oled naine, siis armasta. Vali kõigi meeste hulgast karmilt välja oma laste isa. Mitte sina ei vali teda; valib taltsutamatu, hävimatu ja halastamatu meessoost Jumal sinus. Vii kogu oma ülesanne lõpule, see on täis kibedust, iharust ja mehisust. Andu kogu oma verd ja piima täis kehaga.” (lk 48)

Tallinna juht (1910)

Nagu teada, tasub Tallinnas elada seepärast, et sealne kliima on tervisele kasulik.

“Eestlasi on linnas 53%, sakslasi 25%, venelasi 17%; teised on rootslased, daanlased, juudid, lätlased, inglased, poolakad, tatarlased jne. /-/ Tallinna kliima on terwisele kasulik ja õhtupoolsete sagedate tuulte mõjul puhas. Kanget külma ehk liig soojust tuntakse wäga harwa. Suwe soojus on paras, sügise pehmeõhuline ja pikk, talwe alati hiline, kewade üksi wilupoolne. /-/ Aasta jooksul on keskmiselt 50 selget, 240 pilwelist ja 75 tormilist päewa. Wihma ehk lund sajab aastas 130 päewal.” (lk 2)

Tegelikult on siin raamatus tore see arutelu trammiliikluse üle.

“Tramwai 1884 a. asutatud. Tema omanikuks on nõndanimetatud “Tallinna hoburaudtee selts Belgiast”, mille etteotsa mõned kodumaa mõisnikud hakkasivad.
Tallinna tramwai ulatab kolmele poole wälja: Pärnu, Tartu ja Narwa maanteed mööda. Suwekuudel sõidab ta pealegi Salongi uulitsast merekallast mööda kuni Russalka mälestussambani. Kuna suuremates naabrilinnades, nagu Riias, Liibawis, Peterburis j.n.e. tähtjas osa uulitsaraudteed elektriga käiwad, weab wagunisid Tallinnas alles hobusejõud. Elektrijõudu ei olewat hoburaudtee walitsus weel mitte sellepärast tarwitusele wõtnud, et linna elektri andmise keskjaam puudub. Hoburaudtee walitsus omalt poolt seletab, et temal selle asutamiseks üksi jõudu ei olewat, sest tee ei tegewat niipalju sisse. Õhtupoolne linna serw on ilma hoburaudteeta ja peab ühendust südalinnaga woorimeeste abil ülewal. Linna isesugune ehitusewiis on takistuseks olnud, et nii elaw nurk, nagu Balti raudteejaam, tänine ilma hoburaudtee liinita jäänud on.” (lk 22)

Ja eks sajanditagune Tallinn oli päris põnevate koostisosadega:

digar

Franz Kafka – Aruanne akadeemiale (1962)

Olgem ausad, iga katsetus, mida Kafka sahtlisse tootis, polnud ega pole puhas kuld. Traagiline kui autorist järelejäänud paberites niimoodi tuhnitakse!

VÄIKE VALM 

“Ah,” ütles hiir, “maailm muutub iga päevaga kitsamaks. Algul oli ta nii lai, et see hirmu peale ajas, ja ma jooksin edasi ja olin õnnelik, nähes lõpuks kaugel paremal ja vasakul seinu, kuid need pikad seinad lähenevad teineteisele nii kiiresti, et ma olen juba viimases toasja selle nurgas on lõks, millesse ma sisse jooksen.” - “Sul tuleb ainult jooksu suunda muuta,” ütles kass ja pani ta nahka.
(lk 73)

TEELEMINEK

Ma käskisin oma hobuse tallist välja tuua. Teener ei saanud minust aru. Ma läksin ise talli, saduldasin hobuse ja istusin selga. Ma kuulsin, et kaugel pasunat puhuti, ja küsisin teenrilt, mida see tähendab. Ta ei teadnud midagi, ta ei olnud midagi kuulnud. Värava juures peatas ta minu ja küsis: “Kuhu sa sõidad, isand?” - “Ma ei tea,” ütlesin mina, “ainult ära siit, ainult ära siit. Ikka ära siit, ainult nii võin ma sihile jõuda.” - “Sa siis tead oma sihti?” küsis tema. “Jah,” vastasin mina, “ma ju ütlesin: ära siit, see on minu siht.” - “Sul ei ole toitu tagavaraks kaasas,” ütles tema. “Ma ei vaja seda,” ütlesin mina, “teekond on nii pikk, et ma nälga pean surema, kui ma teel midagi ei leia. Ükski toidutagavara ei päästaks mind. See on ju õnneks tõesti lõpmata pikk teekond.”

(lk 74)

TÜÜRIMEES 

“Kas mina ei ole tüürimees?” hüüdsin mina. “Sina?” küsis üks tõmmu, kõrget kasvu mees ja silus endal käega üle silmade, nagu peletaks ta mõnd halba und eemale. Ma seisin tüüril pimedas öös, nõrgalt põlev latern pea kohal, ja nüüd tuli see mees ja tahtis mind kõrvale tõugata. Ja kui ma ei taandunud, pani ta mulle jala rinnale ja hakkas mind aeglaselt alla vajutama, kuni mina, ikka veel rooliratta küljes rippu, selle langedes endaga kaasa kiskusin. Siis haaras mees rooliratta, seadis selle korda, mind aga tõukas ta eemale. Ent ma kogusin end peagi, jooksin meeskonnaruumi viiva luugi juurde ja hüüdsin: “Meeskond! Seltsimehed! Tulge ruttu! Keegi võõras ajas mind rooli juurest minema!” Aeglaselt tulid nad, tõusid mööda laevatreppi üles – tuikuvad, väsinud, võimsad kogud. “Kas ma olen tüürimees?” küsisin mina. Nad noogutasid, kuid pilke oli neil ainult võõra jaoks, poolringis seisid nad tema ümber, ja kui ta käskivalt ütles: “Ärge segage mind!”, siis kogunesid nad, noogutasid mulle ja läksid jälle laevatrepist alla. Mis inimesed need küll on! Kas nad üldse mõtlevad või ainult vantsivad mõistmatult üle maamuna?
(lk 76)

Saladin Ahmed – Throne of the Crescent Moon (2013)

Järjekordne fantaasialugu sellest, kuidas ürgkurjad jõud tahavad valla pääseda ja maailma orjastada. Kuid viie peategelase vastuaktsioon hoiab selle juhtumise seekord ära – ent mis järgnevates raamatutes juhtuda võib, kes teab. Midagi nagu võiks... juhtuda; kuigi fantasy-seeria miskist ideaalsest maailmast oleks päris värskendav ja meeleolukas, aitab valust ja vägivallast!

Autori loodud maailm on selline idamaine ja eks seal ole tähtsal kohal muslimlik usk ja traditsioonid; iseasi muidugi, kui põhjalikult tuleb religiooni võtta, ka sellega on peategelastel probleeme. Ja noh, kui tegemist sellise keskaegse eluoluga, eks siis ole küsimusi valitsejate võimukasutuse kohta. Et tegemist fantaasiaromaaniga, siis tehakse siin kõiksugu võlutrikke ning tegutsevad mitmed üleloomulike omadustega olendid. Ja need olendid pole üleüldse heasoovlikud guulid – taga hullemaks, pimeduse jõud äratavad nüüd ellu sellised guulid, mida saab hävitada vaid siis, kui esmalt hävitatakse peakuri ise. Ent küsimusi tekitab, kes või mis see peakuri üldse on. Ning kõigele lisaks on paratamatult käimas võimumäng, kuhu omakorda ja vastutahtsi kisutakse peategelased. Konflikti lahendus on üpris võigas ja halvaendeline. Aga et tegemist romaanisarja esimese osaga, siis eks see ole paratamatu tulem.

Erilist kiidulaulu see teos esile ei kutsu, ehk autori sünnipärast sõltuvalt on see raamat vähe usutavamalt eksootiline kui muidu sellistes maailmades aset leidvad lood (tõsi küll, autor on siiski lääne juurtega). Arvatavalt seda teost maakeelde ei tõlgita, ning tõepoolest, tegemist on üsna keskpärase fantasyga (huvitav, kas ma just ei öelnud seda?). Tegelased on vajalikul määral kangelaslikud, haavatavad ja erinevate probleemidega. On kerget huumorit, nõrka armusädet, mõndagi õõvastavat jne. Noh, tavaline värk.

“Well, whatever its source, it is the strangest blood I have ever seen. Full of life and lifeless. All of the eight elements are here, but they are... negated somehow. Sand and lightning, water and wind, wood and metal, orange fire and blue fire! How could they all be in one drop of blood, and yet not be there?” (lk 181)

ulmekirjanduse baas
vein & raamat

Roberto Bolaño "Tšiili nokturn" (2013)

Kuidagi on suudetud tema maaletoomisega veidike ämbrisse astuda. See ja "Metsikud detektiivid" pole kindlasti ta parimad. Mõlemad on tekstitellised, stream-of-consciousness närviline mölavool. Tean seda stiili hästi, kahjuks. Esiteks ei taju ma Tśiili poeesiat ja ei tahagi tajuda. Bolano defineerib end aga just selle kontinendi luuletajana ja nii on ta tekstides tihti selle ülistamist. Teiseks on "Nokturni" stiil selline ojavulin, mis voolab peatamata ja hinge tõmbamata, mu arust närviliselt. Seda on ta teinud vahel veel ja see on Bolano oma mitteloetavas ja mittehuvitavas vormis.
   Lugesin teda siin eelmine aasta kõvasti ja aegamisi hakkas ta mulle meeldima (sama asi Murakamiga). Muidugi on asi stiilieelistustes, kuid mulle lihtsalt igasugune eksperimentaalmula ei istu. Lugedes ei läinud ma transsi, või ojavulinaga kaasa vaid mõtlesin kas mul homseks bussiraha on või kuidas ma jõulukuuse sugulasele viima peaksin jne. Samas, kui see vool su kaasa tõmbab, siis oled justkui mingi inimese silmade taga, see kõik juhtub otse su ees. "Antwerp" oli sarnane, aga paremini teostatud raamat ja Tśiili jääb nõnda kaugeks kohaks, millest mulisev Bolano jääb ka kaugeks. Ei viitsinud lõpunigi lugeda, jään esialgu inglisekeelsete tõlgete juurde. Kuid ärge teie ta suhtes ideeliselt alla andke, ma luban et ta on hea!

Charles Perrault – Punamütsike (1976)

See tekst on vähe poliitkorrektsem – tüdruk pole enam sellega maaniline, et müts peaks kogu aeg peas olema, ning veini asemel peab ta vanaemale tarima püti võid ja kooki. Ja rohkem ei kobise ema midagi, ohutusest vms, küll laps teab, kuidas kohale minna. Ühesõnaga, tegemist justkui normaalsete inimestega. Võiks öelda, et selle variandi hunt on palju impulsiivsema käitumisega – ei viitsi ta tüdrukut metsas eriti eksitada, samuti lahendab ohvrite allaneelamise üpris sirgjooneliselt, sööstab lõugade laksudes vanaema peale või kargab krapsti tüdruku kallale. Nojah, selline tormlemine teeb sariõgijale karuteene, nimelt jooksevad vanaema majast kostva kära ja hala peale kohale metsas luusivad puuraiujad, kes koksavad hundi maha. Ja ongi kõik. Küllap hakkasid nad kõik seejärel hundi jäänuste kõrval kooki ja võid sööma. Aga seda me ei tea, ajalugu vaikib ning kujutlusvõimel on ükskõik.

Erinevusi on loode vahel veel mitmeidki, siin küsib tüdruk hundilt pisut teistmoodi kui Grimmide jutus; rääkimata sellest, kus vanaema maja paikneb ja missugune ta ukse seisukord on (vastandina muidu impulsiivsele käitumisele seab hunt seekord lõksu hoolikamalt – mille koheselt nullib Punamütsikese neelamisega kaasnev kisakära). Kokkuvõtlikult - turvalisem valik, ent pisut igavam kui Grimmide kerge maniakaalsus.

Rob Zombie & B.K. Evenson "Lords of Salem" (2013)

Vaatasin mingi aeg uue Zombie filmi ära ja olin positiivselt üllatunud. Vähem verd, rohkem sellist õõvaatmosfääri. Siis avastan, et sellest on movie tie-in raamat. Okei, tellin. Lugesin mingi aeg Alieni filmide novelisatsioone, mis olid põhimõtteliselt filmikäsikirjade ümberjutustused. Kui mõni film meeldib, siis tahaks selle kohta rohkem teada. Mõtlesin, et saan siin "LoS" kohta ehk natuke tausta juurde - sisemonolooge ja kirjeldusi, mis filmi ühel või teisel põhjusel ei sattunud. Sain midagi enamat.
   Lugu ise on mõnes mõttes klassikaline horror/b-movie stuff: tänapäeva Salemis hakkavad juhtuma jubedad asjad, mis on põhjustatud needusest. Sadu aastaid tagasi tabasid kohalikud nõiakütid Saatanat kummardavate naise coveni, kes kõik kinni nabiti, kohutavalt piinati ja siis jubedal kombel hukati. Coveni juht Morgan paneb naerdes nõiaküttidele peale needuse, läbi mille astub Saatana järeltulija kunagi siia maailma. Saatana maaletoojaks saab olema nõiaküti tulevane kauge lapselapselapselaps. Hüppame tänapäeva, kus toibuv sõltlane ja raadiodiskorina töötav Heidi hakkab läbi elama õudusunenägusid. Lugejale on selge, et needus hakkab üle võtma ja aeglaselt imetakse neiu ja ta lähedased saatanlikku koshmaari.
   Need nõiad pole siin äpud wiccad või teatraalsed esinejad, vaid oma ihu ja hinge Saatanale kinkinud elukad. Nad paluvad, et Saatan tooks maa peale Põrgu, mõnitavad piinlevat Jeesust ja trambivad ja kusevad Piiblile. Need pole vaid sümboolsed teod: Saatan astub leekidest nende keskele ja juba esimestes peatükkides kisub monstrum vastsündinud imikul nah maha ja lööb vastu maad pooleks - samal ajal naeravad ja huilgavad ümberringi alasti ekstaasis nõiad. Sedalaadi võikaid stseene leidub küllaga.
   Ometigi pole tegu "House Of A 1000 Corpses" laadse veresauna ja piinapornoga. Film ise on unenäoline ja küllaltki verevaene. Raamat põhineb algsel skriptil, mis erineb filmist vägagi. Raamat on sünge, halva unenäo taoline labürint. Peategelane on kui messias ellu jäänud nõiakultusele ning mida aeg edasi, seda enam hakkavad teda painama deemonid ja muud peletised. Kõik on allamäge, mitte korrakski pole raamatus tunnet et headus valitseb või et lõpuks pääsetakse helikopteriga pahade saarelt, kui baas samal ajal selja taga plahvatab. Selles raamatus võidutseb Saatan, inimeste kehasid rüvetatakse ja Jumala Lambukese veres tantsitakse.
   Üks häiriv asi oli fakt, et peategelane on liiga loll. No ta on justkui needuse mõju all, või ei jaga matsu, aga ta kogeb pidevalt jubedaid ja ilmselgelt persses asju. Ainus, mis ta mõtleb on a la "is this a dream?" või "what the fuck was that? Probably nothing." Osaliselt on raamat meeldiv klishee, meenutades vanu õudukaid. Aga see ongi Zombie kaubamärk, teha austusavaldusi vanakooli õudukatele. Film paljudele ei meeldinud, oodati ikka rohkem verd ja vägivalda. Tegelikkuses meenutas film "Suspiriat", mitte tüüpilist USA splätterit. Raamatut oli öösel päris õõvastav lugeda, see kurjus ja jubedus lekkis päris unenägudesse. Creepy fucking shit.

M.C. Beaton – Näägutaja surm (2013)

Seekordne Hamishi raamat on üsna gootilikult sünge, loo lahenduski õhkub pessimismist ning võtab usku headuse ja õigluse võidutsemisest. Niisiis, hallide inimeste šoti noir. Taga hullemaks, tegemist on selle kurva raamatuga, kus Hamishi koer Towser sureb, mõrvamatult. Seekordne tõlkija on pidanud päris palju šoti kõnekeelt jäljendama, ja teeb seda üpris õnnestunult. Hamishi sarja ilmutab kirjastus üpris valimatult, nii ilmus varem raamat, mis sellele teosele järgneb (niisiis sai eelnevalt loetud Towseri lahkumise järellainetusest kui juhtumist endast) – ehk siis tuleks taas moodustada Hamishi lugude kronoloogia, mis muidu Tänapäeva poolt segi paisatud. Juhuks, kui kellelgi soovi Hamishit järjest maakeelsena lugeda, vähemalt on nüüdseks olemas 12 esimest raamatut.

Klatšimoori surm (1, 1985/2008)

Kaabaka surm (2, 1987/2009)

Uustulnuka surm (3, 1988/2009)

Täiusliku naise surm (4, 1989/2010)

Kõlvatu naise surm (5, 1990/2011)

Snoobi surm (6, 1992/2012)

Vembumehe surm (7, 1992/2011)

Apla naise surm (8, 1993/2012)

Ränduri surm (9, 1993/2012)

Sarmika mehe surm (10, 1994/2013)

Näägutaja surm (11, 1995/2013)

Riiukuke surm (12, 1996/2013)

Uimastisõltlase surm (15, 1999/2011)

Laimukirjade läkitaja surm (20, 2004/2010)

Teenijanna surm (23, 2007/2008)

“Nüüd siis lahkusid noored inimesed vaiksetest Šoti külakestest ja asemele tulid uustulnukad lõunast, kes väitsid, et on otsima tulnud “elukvaliteeti”, mis tähendas, et nad jõid end regulaarselt purju koos kõigi teiste uustulnukatega, kes põgenesid reaalsuse eest.” (lk 40) 

“Hamish kõndis nukralt minema. Kohalik politsei polnud mitte ainult et avastanud, et teda on seersandi aukraadist alandatud, aga et ta on seda tüüpi mees, kes võrgutab muidu korralikke vallalisi naisi, sest preili Gunneryl õnnestus ka paksu meigikorra all välja näha sellena, kes ta oli, üksildase vallalise kooliõpetajana.” (lk 71) 

“Nad istusid kõvale kirikupingile ja kuulasid, kuidas ägisev ja krigisev orel Bachi solgib.” (lk 202)

Pāvs Matsins – Sinine kaardivägi (2013)

Seda võiks siis nimetada buržiproosaks, mille ainsaks esindajaks eesti proosas Matsin isiklikult on (aga kes teab). Millegipärast tekkis endal selle raamatu puhul paralleel Trubetsky kambavaimuproosaga, kõik need siseringi kombed ja anarhiline omailm, mis väikekodanlastele vähe tundmatud on. Kui Trubetsky ajab miskit romantismivaimust kantud rockeritest maailmavallutajate teemat, siis Matsin laseb tekstimaailma vallata esoteerilistel jõududel, mis samaaegselt nii elurõõmust kui vastandumise, sektilikust vaimust kantud. Mõlemad autorid loovad ideaalmaailmu, unistusi, kus nad ise tahaks kulgeda (muidugi, see on minu tõlgendus). Ehk siis võiks öelda dekadentsiihalus, rohkem või vähem ekstaatiline kirjutamine.

“Korraga seisis trepil, otse meie ees hiiglaslik korporatsiooni Fraternitas Antarctica sõdalane, suur nagu Peeter I. Punase salliga seotud kaelahaavast nirises musta verd ta kuldsele ortodoksi kaelaristile. Tõusin ja näitasin oma korpivärvides brelokki ehk uuriripatsit. Ta andis au ja kadus inimsuitsu. Oli alanud sõda, kus värvipimedal polnud kohta, au ega elu.” (lk 51)

Matsini romaani tegevus toimub Riias, mis on paras kompott eri ajastutest, ühtaegu on siin 19. sajandi üliõpilaskorporatsiooniromantika, samas sõidavad tänaval Moskvitšid, vaadatakse telerist otseülekannet, või mis veel hullem – Jelgava krahvi käsutuses on lahingukopterid. Milleks neid koptereid vaja läheb? Et suruda maha Riia pööbli (ehk kottpükste) ülestõusu linnas võimutsevate pursuide vastu. Kes on tõepoolest ühed ülbed olevused, nö härrasrahvas – kelleks on kadakasaksa vaimust kantud läti intelligents (raamatus on ka mõned eestlastest tegelased, kuid üldiselt on eestlased matsirahvas, nende linnad pole võrreldavad Riiaga, selle salapärase ja elust kobrutava suurlinnaga!). Kottpüksid on ehk idast aegade jooksul saabunud immigrandid, kuigi kindlalt seda järeldada ei saa, ning autor vast viitabki nende puhul miskile teisele taustsüsteemile, millega ma tuttav pole (no mingi hea ja kurja võitlus jne, golem jms). Puhkeb üpris verine linnalahing, kus siis võitlusse tõttavad rapiiridega korporandid (tõsi küll, mitte nende esindusrapiiridega – neid ei tohi pööbli nähes kasutada), peategelased kogevad nii head kui halba, deliirses kastmes või mitte. Niisamuti sekkub võitlusse (surnust üles tõusnud?) Jelgava krahv, kes viimasel hetkel kasutab kottpükste vastu seda kõige viimast abinõud. Milline see viimane abinõu on, ei hakka paljastama. Igal juhul on see... veider, ütleme nii, et romaani lõpp pöörab päris pööraseks. Kuigi jah, lõpuks tuleb kaineneda ehk hakata integratsiooniga tegelema.

“Enne keskööd tulid paar kottpüksi Kilikiliksi surnukehale järele. Laip vahetati kriminaalse šokolaadimasina vastu. Võib-olla sellepärast, et neid oli tõesti ainult kaks ja et nad pidasid end üleval väga vaoshoitult, ei antud rebastele tapmiskäsku ja vaenlased lasti keldrisse. Kui nad jõudsid kandamiga tagasi esikusse, kõlas aga kogupauk, mis võttis jalad nõrgaks. Trepitäis vaikivat balliriietes rahvast oli suunanud šampanjapudelid põlglikult lahkujate poole ja korgirahe tabas neid valusalt selga. Siis pidu jätkus.” (lk 65)

Nagu öeldud, tegemist on ekstaatilise kirjutamisega, aegajalt hüüatab jutustaja päris lõbusaid lauseid. Ja no muidugi see loodud maailm ise, mis on paras esoteeriline karussell oma krüptiliste nurgatagustega. Matsin ei hoia end tagasi, lugeja ei saa hinnaalandust selles pooleldi unenäolises teoses (tõsi küll, ka eelmine raamat ei hoidnud end tagasi, kuid Riia-raamat on oluliselt ühtlasem, tegemist on kohe nagu... proosaga). Igal juhul paistab, et Matsinist hakkab kujunema huvitav autor – kuigi tõepoolest pole see buržimaailm mu teetass, aga noh, mingil moel põnev ikka. Ja mõne tunniga loetav.

“Mind äratavad kaks korporatsiooni Fraternitas Igaunijaensise rebast ja me liigume kiiresti läbi erakordselt ohtliku linna ühte uude, paljukiidetud tugipunkti Čaka iela alumises otsas. See on baar, mis kannab väga tähenduslikku nime ja hiljem ilmub selle sisevaadetest lugematul hulgal uduseid pilte ajalooõpikutes. Me jõuame Knaipesse. Juba ballil räägiti uhkusega kottpüksikindlast luksustsitadellist otse geto piiril. Tõesti, kogu uhke juugendmaja esimene korrus on kaetud ogaliste metallplaatidega, milles on väikesed laskeavad, iga vaateaugu taga on kõver barokktool kurja rangjalgse anglikaani buldogiga, kelle šnitslikausike on alati vihastavalt pooltühi. Seintel on vanas saksa stiilis põdrasarvi, Preisi kuningate vappe ja relvi, kõikvõimalikke tapariistu, alustades mamelukkide tuleraudadega püssidet kuni peente ohvitseride paraadsaabliteni. Pistan suhu suutäie lund sissepääsu kõrvalt. Tunnen koerakuse maitset! Seda maja valvatakse tõesti. Näitan värve ja pääsen sisse.” (lk 68)

loterii

Roberto Bolaño – Tšiili nokturn (2013)

Bolano tõlge jätkab seda marukirjanduslikku rida, mida niisamuti esindavad sel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Kõiv ja Hrabal, ning miks mitte ka Breton või Celine. Ehk siis teksti sisu ei pea ilmtingimata nautima või kaasa elama, küll aga autori stiili (ja tõlkija tööd). Muidugi, kui on selliseid süvenemist eeldavaid lugemishuvisid. Siin siis tegemist surivoodil kirjanduskriitikust preestri tagasivaatega oma eluteele ja seal kohatud inimestele, ning siit kooruvad välja nii mõnedki meeldejäävad lood – kuidas maalikunstnik sõja ajal Pariisis konutas või kuidas peategelane Tšiili hunta ladvikule kommunismist salajasi loenguid pidas. Ja muidki irratsionaalselt kulgevaid lugusid. Tekst on huvitavalt loodud (kahtlemata on Bolano huvitavam lugusid tuues kui niisama “segast pekstes”), aga muidu võrdlemisi igav, endal lihtsalt pole suuremat kokkupuudet Tšiili lähimineviku või kultuuriga, et kõik need lugude salahoovad tööle rakenduks.

Mingil moel ole niisamuti tüütav lugeda kirjutamisest ja kirjandusest, sellised autorite töölauajutud ja klatšimised ole alati... vähe igavad (mida paganat peaks ütlema reklaamlause, et “niimoodi ehk loodigi Tšiilis kirjandust”?). Eks muidugi on siiski alles huvi, kuidas Bolano teine maakeelne tõlge mõjuda võiks.

“Mäletan, et ammutasin tema näo tilgatumaks, üritades saada selgust tema loomusest, temasuguse inimese hingeelust. Ja ometi on mulle ainsana mällu jäänud tema inetus. Ta oli inetu ja tal oli ääretult lühike kael. Tegelikult olid nad kõik inetud. Naised olid inetud ja nende sõnad arusaamatud. Vaikiv maamees oli inetu ja tema liikumatus arusaamatu. Eemalduvad maamehed olid inetud ja nende vonklev teekond arusaamatu. Jumal aidaku mind ja neid. Eksinud hinged kõrbes. Keerasin neile selja ja kõndisin minema.” (lk 23)

“Igasugune vestlus, igasugune kahekõne on keelatud, ütles hääl. Vahel mõistatasin, kust see hääl küll tuleb. Kas see on ingli hääl? Kas see on mu kaitseingli hääl? Kas see on deemoni hääl? Üsna varsti sain aru, et see on mu enda hääl, minu superego hääl, mis juhtis mu und otsekui raudsete närvidega piloot, see oli üli-mina, mis juhtis külmutusautot mööda leegitsevat maanteed, samal ajal kui id oigas ja latras arusaamatult, nagu räägiks mükeene keelt. Mu ego loomulikult magas. Magas ja rassis.” (lk 24)

Väike veider lõunamaine müüt Põhjalast:

“Kas teate, kust pärineb Ahiv? Pole aimugi, vastasin. Pakkuge, kust, ütles tema. Albaaniast? Külm, külm, vastas tema. Pole aimugi. Soomest, ütles tema. See on pooleldi soome, pooleldi leedu nimi. Just, just, ütles härra Mrih. Kunagi ammustel aegadel käis soomlaste ja leedukate vahel vilgas kaubavahetus, Läänemeri oli neile otsekui sild või jõgi, oja, millest läks üle lugematu arv musti sildu, püüdke seda ette kujutada. Ma kujutan, vastasin mina. Härra Ahiv naeratas. Kujutate? Jah, kujutan. Musti sildu, jajah, pomises härra Mrih mu kõrval. Ja pisikesed soomlased ja leedukad vahetpidamata edasi-tagasi saalimas, lausus härra Ahiv. Ööl kui päeval. Kuuvalgel või tõrvikute kahvatus kumas. Pilkases pimeduses, mälu järgi. Tundmata külma, mis nendel laiuskraadidel tungib üdini, tundmata mitte midagi, nad olid lihtsalt elus ja liikusid. Nad isegi mitte ei tundnud, et on elus: nad olid lihtsalt elus ja liikusid., karastunud Läänemere ületamise harjumusest üht- või teistpidi. Elu loomulik osa. Elu loomulik osa? Noogutasin jälle.” (lk 52)

loterii
tõnise lugemispäevik

J. ja W. Grimm – Punamütsike (1971)

On mõnevõrra mõtlemapanevalt veider, et tüdruk kannab muudkui peas vaid sametist mütsi, nii hakkavad selles räpapesas viimaks täid kasvama. Emale paistab eelkõige muret tekitavat see, et hädine vanaema veinipudeli kätte saaks – ärgu ainult tüdruk seda katki tehku, hoidku pudeliga võpsikusse kukkumast jne! Edasi tekib loomulikult küsimus, et kas peaparandust vajav vanaeit oli ärgates ikka veel nii oimetu, et ei eristanud inimest ega hunti (või milline tegelikult võis olla õige Punamütsikese välimus??). Aga noh, jumal hoiab joodikuid, nii jääb ka vanaema näljase hundi maomahlades hinge – eks aitas seegi, et ta teadis tüdruku toodavast peatsest peaparandusest. Ning peale jahimehe kirurgilist sekkumist saidki nad kolmekesi hundi korjuse kõrval rõõmsasti veini rüübata.

Kui miskipärast arvasin, et originaaljuttu on selle värvimisraamatu jaoks lühendatud või muidu kohendatud, siis tuli välja, et kõik on sõna-sõnalt natürlich. Raamatu on illustreerinud Vaike Pääsuke, kelle nägemus loost on väga kenasti psühhedeelne.

Ian C. Esslemont "Blood and Bone" (2013)

Nüüd, kui Erikson Malazanile uusi osasid ei kurjuta (prequelid ei loe), on ainus viis uue infi saamiseks lugeda Esslemonti teoseid. Samas, peale ta viimast raamatut "Orb, Sceptre, Throne" olid lootused madalal. Kiskus kuidagi igavaks mainstreamiks... actionit on aga hinge pole, selline standard raiumine. Mitte selle raamatuga. Lugesin ja olin ikka korralikult sisse tõmmatud. Ei saanud käest panna, tahtsin ühe peatüki veel ära lugeda ja siis...
   Siin jätkub Crimson Guardi seiklus, kes reisivad Jacurukusse... no Malazani mütoloogias on see üks salapärane dzhunglimaailm, kus valitseb jumalanna Ardata. Tegutsevad paljud tegelased, kelle backstory ja küsimused saavad vastused. ICE stiil on ikka Eriksoni omast palju lihtsam, aga selles raamatus see väga ei seganud. Selles mõttes on seda raske arvustada, kes on seeriat lugenud, need on kursis. Teos on uus doos fännidele ja seda eraldiseisvalt lugeda peaks olema veidi segadusseajav. Ise nautisin, ICE parim teos seni.

Erlend Loe: naiiv/super

Vana raamat, väga mitmendat korda üle loetud.

Phmt on tegu papist lehtedega "Kus on minu lehm? Kas see on minu lehm? See teeb kaak-kaak. Ei, see ei ole lehm, see on kana-"stiilis lihtsa eluõppimisraamatuga, aga nelja-aastase asemel on see imeline teos suunatud noorele täiskasvanule ja lehed ei ole tegelikult papist.

Minategelane ei ole eriti tark ega eriti rumal, ta on 25, jätab oma magistriõpingud katki, loobib palli vastu seina ja juurdleb mitmesuguste küsimuste üle: miks tal ei ole hea elada ja miks mööduv aeg tundub õudne? Miks tal ei ole kallimat? Kas kõik läheb lõpuks hästi?
Ja nii edasi.

Maailmas on palju ebaõiglust ja idiootsust.
See on vaieldamatult üks osa minu probleemist.
Kas tõesti on nii, et kogu selle kohutava muusika ja kõigi nende idiootsete raamatute, ajakirjade, filmide ja telereklaamides animeeritud toiduainete taga on idiootsed inimesed?
Kas asjad võivad olla nii lihtsad?
Vahetevahel usun ma seda.
Selline seletusmudel on väga loomulik.
Küllaltki ränk süüdistus.
Või on hoopis nõnda, et need inimesed ei olegi tegelikult rumalad, et nad üritavad heas usus, aga neil ei tule iga kord välja?
Ka see on võimalik.
On suur vahe, kas sa oled loll või sul üksnes ei ole õnne.
Igal juhul on tõsiasi, et neil on kallimad.
Igal viimasel kui ühel.

Aga mitte minul.

David Hendy – Müra, heli ja hääled (2013)

Tegemist siis populaarteadusliku uurimusega helide osast inimkonna ajaloos – täpsemini küll angloameerika (ja Euroopa) maade kultuuri- ja kolonialismiajaloos. Et tegemist on algselt materjaliga inglise raadiosaatesarjale, siis selge, et parem tutvustada midagi sellist, mis kuulajatele tuttavam. Raamatu mõte on iseenesest lihtne – pea alati on olnud mürataust, mis mõjub tervisele rohkem või vähem kahjulikult, on see siis olme- ja töömüra, rääkimata sõjategevuse mentaalsest tapvusest. Ja ennekõike kannatavad lihtinimesed, kel pole võimalust privaatsuseks ega keskkonnast lahkumiseks. Mis aitab üleüldist meeltesegadust vältida? Üksteisega arvestamine, eluks parim keskkond on kriiskamisvaba keskkond. On see saavutatav? Jah, kui ühendame üheskoos käed ja lubame olla üksteise vastu mõistvad.

“Kuid ühes suhtes on rikastel põhjust olla ettevaatlik. Karnevali trummirütmid, pasunad, laulmine ja karjumine on alati olnud varatute kõige ehtsam heli – nende heli, kes tunnevad, et neid ei ole kunagi piisavalt kuulda võetud, ja kes kasutavad iga võimalust, et peremeestele kõik südame pealt ära öelda. See on olnud nende viis öelda: “Siin ma olen, ma olen olemas, mind ei saa ignoreerida.” See pole rikastele ja võimsatele kunagi olnud meeldiv sõnum, mis on ehk ka üks põhjus, miks nõnda paljud neist hakkasid 16. ja 17. sajandil varasemast valjema häälega kuulutama heade kommete, emotsioonide vaoshoidmise ja suletud huulte voorusi.” (lk 155) 

“Läheduses liikuvate inimeste hääled, pooleldi pealt kuuldud vestlused, isegi keelepeks – need taustahelid annavad meile kinnitust, et me pole üksinda. Ja vastupidi, kuuldekaugusest väljaspool olemine tekitab vahetevahel tunde, nagu oleks meid teistest eraldatud, hüljatud ja vääriti mõistetud ning unustusse jäetud.” (lk 199) 

“Heli ühendab meid ja on seda ühel või teisel moel teinud läbi kogu inimkonna ajaloo. Inimese vaikuseotsingud tähendavad tegelikult mõtisklemiseks sobiliku ruumi otsinguid, mitte ihalust vaikuse enese järele. Nagunii tuleb lõpuks välja, et me teeme mõttetööd kõige paremini ja arvatavasti ka kohtleme üksteist kõige paremini siis, kui kuuleme lähikonnas teisi inimesi. Lärmakas maailmas toimetulekuks on õiglus, mõõdukus ja inimlik mõõde ülimalt olulised. Heli sügavam olemus tähendab, et teatud määral on see alati ühisomand. Kui heli kulgeb, nõuab see teatavat laadi “ela ja lase teistel elada” eetost.” (lk 325)

lugemiselamused

sirp

postimees

Mario Kivistik – Remoste planeet (1984)

Tegemist siis ulmelise luulelooga koolieelikutele tähereisidest tundmatusse. Või taas, tegemist on lõdvalt mõeldes metaulmega – kujutlus sellest, milline see tähereis võiks olla... kui unistajast poisi joonistatud tegelased omatahtsi tegutsema asuvad. Igatepidi metavärk (autor kirjutab tegelasest, kellel omakorda tegelased ellu ärkavad), eksole.

Koomiksilaadsed pildid on joonistanud Alfred Saldre, kes ühendab ühelt poolt lapsemeelse kosmoseseikluse kujutelma ja teiselt poolt üsna gigerlikud remoslased (ehk siis päris võõrapärased tulnukad), kes asustavad Remoste planeeti. Kui jutustaja kujutlus endast (Kivistiku kujutlus Saldre käe läbi jutustajast?) on üsna elurõõmsalt pioneerlik, siis tema kaaslane on samas kujundatud üpris rassistlikus võtmes ahvisarnase Johnina. Kolmandaks seiklejaks on koer Muri ehk siis taas elurõõmus kujutlus neist loomadest, keda aastakümneid tagasi inimsoo nimel kosmosesse kõngema saadeti. Üheks veidraks episoodiliseks (ent tähtsaks) tegelaseks on planeedil külitav lohe, mis meenutab välimuselt pigem folkloorset Põhjakonna (või saab ehk mõelda, et need müütilised olevused kadusidki aegu tagasi Maalt tähtedele?). Sihtgrupist lähtuvalt ei saa öelda, et lugu oleks mitmeplaaniline, ent eks seiklused ole siin toredad ikka.

“See vaid uni oli praegu,
kuid võib peagi loota aegu,
millal eilse kujutelu
tõeks teeb meie homne elu.”

Lev Tolstoi – Kolm karu (1980)

Äärmiselt häbitu ja kahetsusväärne, et lastele serveeritakse lugu, mis on täis ilmselgeid valesid. Olgem ausad ja punktuaalsed! Karud ei ela majas, ei üksi ega ammugi perekonnana. Karud ei käi niisama metsas jalutamas, see oleks hoolsalt kogutud peki arvelt puhas energiaraisk. Karudel pole nimesid, nagu näiteks Mihhail Ivanovitš, Nastja Petrovna või siis Mišutka. Taga hullemaks, karud ei kasuta söömisel kausse ega lusikaid, nad ei istu toolidel ega maga voodites (hea küll, tsirkuses võidakse nad etenduse jaoks selliseks dresseerida, kuid natuke kahtlen, kas töövälisel ajal tsirkusekarud selliseid “mugavusi” kasutaks), niisamuti nad ei teosta majapidamistöid ega keeda putru; neil pole selliseid pöidlaid. Karud järavad lõugadega mädanenud korjuseid või siis nopivad esikäppade abil eluks vajalikke taimseid või entomoloogilisi olluseid. Ja kui majas peaksid pahameelsed karud möirgama, siis vaevalt et mõni tütarlaps saaks kõrvaltoas edasi uneleda. Oh, ja üleüldse, mis küll on selline lõpp – tüdruk ärkab, näeb raevunud karusid ja paneb putku, ning karud ei tabanud teda. Kas siis selline ongi loo finaal? Millist moraali lugeja sellest loost leiab? Ära puutu eraomandit? Varasta kui võimalik? Mida on siit loost õppida? Süüdimatute päralt on taevariik? Kas selle loo armastajatest kasvavad kommunistid?

Joe Abercrombie – Best Served Cold (2009)

Mis on elu? Üks hädaorg, milles tuleb hambad ristis võidelda mutta tampimise vastu. Ja kõik võtted on lubatud – keera ise, või muidu keeratakse sulle. Abercrombie loodud maailm pole valikutelt varjundiline ega must-valge, see on must. Sa võid küll püüelda enda parandamiseks või millegi positiivse teostamiseks, aga ei, kui kaua sa ikka ennast petad – sa kas oled üks huntidest või üks lammastest, ei mingit hea karjaku või lillelapse staatust. On ülikute võim, on kuningate võim, ja nende üle on pankade võim. Kes on omakorda pankade taga? Viimases Abercrombie tõlkes hakkas nagu selguma.

Lugu kui selline on lihtne – ühe amatsooni kättemaks oma tööandjale, võimsale Orso hertsogile, kes tappis naise armastatud venna ja püüdis tappa lasta amatsoonigi, heites teda kuristikku. Kuid naine jääb peale hullu kukkumist ellu ja sõna otseses mõttes lapitakse uuesti kokku kellegi salapärase tegelase poolt. Monza, kes on kuulsa palgasõdurite armee liider, tõotab tappa nii Orso hertsogi kui mõrval osalenud 6 meest – hertsogi kaks poega, ihukaitsja, väejuhi, pankuri ja palgasõdurite uue ülema, kes siis Monza asemel juhiks sai. Naine põgeneb oma kokkulappija juurest ja asub organiseerima bandet (sest salapaigas on tal küllaldaselt kulda), kelle kaasabil vandenõulased tappa, sest ta ise on ikka veel poolvigane kuristikku kukkumise vigastustest. Kokku kogutud kamp on kirju, nurjatu ja äärmiselt tappev. Ja tegemist pole mingi ühtse sõpruskonnaga, võimalusel näriks nad teineteisel niisamuti kõri läbi.

“'You are a gentleman, sir,' muttered Cosca.
'I am a murderer.'
'I see no reason why a man cannot be both...' Cosca strained to focus on Vitari, loping along up ahead, then at the side of Friendly's heavy face. Strange companions. Outsiders. Those no one else would find a use for. He watched Monza walking, the purposeful stride he remembered from long ago turned slightly crooked. Those who were willing to cross Grand Duke Orso. And that meant madmen, or those with no choices. Which was he?
The answer was in easy reach. There was no reason a man could not be both.” (lk 133)

Kättemaks läheb käima ja ükshaaval hakkavad vandenõulased koledaid lõppe kogema. Probleemiks on see, et... iga tapmine läheb üle üleüldiseks verepulmaks (sest plaanid ei lähe kunagi nii, nagu plaanitud) ja see tapaorgia oma tagajärgedega lükkab käima sündmuste ahela, mis hakkab vägagi mõjutama aastakümneid vallanud kodusõda Styrias – kus Monza oli varem parim ja veriseim väejuht, kelle juhtimisel oli Orso hertsog kogu Styriat endale allutamas (probleemiks seegi, et Monza põhjustas nii mõnegi õudustäratava tapatalgu Styriat linnades, mistõttu ta imago vägagi must). Ning ajapikku hakkab selguma, mida värki Monza selja taga ta vend teostas...

Ühesõnaga, tegemist on võimsa kättemaksuoopusega. Sellise raamatuga tekib vast küllastus vägivallast lugemisest – lahingud või võitlused on niivõrd detailiküllased, et võtavad hingamisruumi ära. Kui üldiselt peetakse Martini “Jää ja tule laulu” jõhkraks, siis Martinil on vägivald üldiselt järel- või kõrvaltvaates; ent Abercrombiel purskub see otse ja live's tegelastelt endilt. Siin pole tegemist disainivägivallaga a la võitluskunstide filmides (või noh, selle raamatu puhul tuuakse sageli näiteks “Kill Bill'i” filme), tegemist on lihtsalt üdini võika mölluga. Aga mitte ainult – võitluste vaheaegadel viskavad tegelased päris head kildu ja on muidu võrratult nurjatud (kas head kirjandust on võimalik huumorita luua?). Ja petturlikud. Sest petta neile meeldib, kuidagi tuleb raha ja kurikuulsust teenida, kasvõi siis kaaslaste arvelt.

Ahjaa, tegemist on raamatuga, mis toimub pärast “Esimese seaduse” triloogia sündmustikku. Kuna ma pole triloogia viimast tõlget lugenud (kuna see pole ilmunud, eksole), siis saab natuke aimu, mis seal toimuma peaks, ja paar tegelast on tuttavad äsjailmunud triloogia teisest raamatust (eelkõige siis Dagoska piiramisest). Kuid tegemist on ikkagi eraldiseisva romaaniga, mida saaks vabalt lugeda triloogiat tundmata (vihjeks seegi, et siin on detailsemaid seksikirjeldusi). Ei hakanud siin üleüldse tegelasi tutvustama, kes on kõik omal kombel vahvad antikangelased (Cosca!). Rääkimata sellest, milliseid käänakuid lugu tegelastega teeb. Igal juhul, heas mõttes hull raamat, jõhker adrenaliinilaks. Ja muidu humoorikas. Ja kas siis seda Monza kättemaksu oli tõepoolest vaja.

ulmekirjanduse baas

tor

Vello Sepp – Vigased pärlid (1994)

Autor on kokku seadnud huvitava teose tunnustamata Luuletaja võitlusest ajakirjade ja ajalehtede toimetajatega, kes keeldusid ta loomet avaldamast. Enda õiguste eest võitlemisel on minategelane valmis kasvõi prokuratuuri poole pöörduma! Aga ei, seegi ei aita. Nii on raamatu algul toodud kirjavahetus, mida Loomingu, Noorte Hääle, Vikerkaare ja Nooruse toimetajad pidasid Luuletajaga tolle oma arust õigustatud püüdele loomet trükituna näha. Vähe sellest – minategelane (kes kannab samuti nime Vello Sepp) pöördub Kirjanike Liidu esimehe ja Rahvasaadikute Nõukogu poole. Minategelase ärritust põhjustasid mitu inimest (70.-80. aastatel) – Valeeria Villandi, Linda Ruud, Teet Kallas, Vladimir Beekman, Enn Vetemaa, Paul-Eerik Rummo, Vello Kala, Joel Sang –, kes kõik püüavad minategelasele selgeks teha, et ta on grafomaan (seda küll läbi lillede) ja et peale tugeva vormi võiks loomes ka väheke... isikupära olla. Ent minategelane leiab üpriski ärritunult, et nemad ei saa tema vaimusuurusest aru, ning hoopis nemad on üpriski andetud kirjatsurad. Ja pealegi – tema avaldamise vastu on üleüldine kultuuriinimeste vandenõu. Seejärel toob autor ära minategelase loome, kõiksugu sonetid jne. Kuna autor keelab seda loomet Eesti Vabariigis avaldada, siis ei saa siin blogiski tutvustuseks luulenäiteid ära tuua.

Ja tõepoolest, autor jätkab luuletustega oma kongeniaalset joont – raamatus toodud kümneid lehekülgi minategelase luuletusi on tõepoolest, ee, grafomaanlikud. Ja mitte lõbusalt camplikud või oma halvas maitses jaburalt leidlikud, vaid sellised... nürilt grafomaanlikud, lihtsalt keele luuleks raiumine, vormiliselt on kõik ilus ja riimis, ent omapäraks on vaid lugemisnüridus. Tuleb tunnustada raamatu autorit, kes oskab minategelase loomet nii osavalt nüriduse võtmes esitada, joont lõpuni välja hoida, ei mingit salamuiet ega vimkasid lugejale. Tõepoolest, autor näitab algusest otsani, milline võib grafomaania ja selle tagakamber olla.

Või... äkki ei olegi tegu grafomaania ilmestamisega? Äkki ei saagi autorit ja võimalikku minategelast eristada? Äkki need kirjad polegi väljamõeldised või kasvõi nö pikaajalise performantsi tulemused? Või äkki Vello Sepp ongi kultuuriringkondade ohver (nagu Lydia Koidula, Arvo Pärt, Artur Alliksaar, Cyrillus Kreek ja teised hävitatud või eemale peletatud andekad inimesed; keda autor sissejuhatuses samasuguse saatuse ohvrina esile tõstab), kelle kirjatöid ei olnud 25 aasta jooksul ükski meediaväljaanne avaldanud – raamatu motokski võiks olla esikaanel kirjutatu: “Suure tüki sooja leiba / võttis minu suu eest ära Eestimaa”. Põnev, ajaliselt distantsilt jääb see lugu vähe hägusaks.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski - “Hukkunud Alpinisti” hotell (1975)

Strugatskite kohta on see üsna kammerlik ja actionivaba teos, tegevuspaik on nö tubane, kõik toimub käe-jala ulatuses, rõhk ongi pigem tegelaste omapäral, nende olemusel ja veidrustel. Mille puhul selgub, et nii mõnigi neist on... tulnukas. Aga no keda see üllatab.

“Mind valdas apaatia. Pea hakkas äkki metsikult valutama. Oli tahtmine pikali heita, end lõdvaks lasta, silmad sulgeda. Kogu see totter, ebareaalne, võikalt mõttetu lugu oli endale totras, ebareaalses, võikalt mõttetus Luarvik L. Luarvikis otsekui kehastuse leidnud.” (lk 97-98)

Võibki öelda, et lugu hakkas käima siis, kui Luarvik avas suu nõudmisteks. Ja inspektor Peter Glebskyl jooksis juhe kokku (kuigi jah, mis kahtlaseid ettepanekuid ta eelnevalt Brunile tegi, väga kahtlane...). Lugu ongi sellest, kuidas mägihotelli jääb lumevangi üks igavesti kahtlane seltskond – läbisegi veidrikud ja nurjatud. Ja korraga – mõrv! Viikingite järeltulijal Olafil on kael kahekorra käänatud! Kuid kes võis olla suuteline selliseks vägiteoks? Ja mida paganat puhkajad-kahtlusalused üldse tegid sel kahtlasel õhtul, kes kellega sebis... ja kuidas? Puhkusel viibival Glebskyl tuleb lahendada mõistatusi, millel kas puudub sügavam mõte või on siis tegemist selliste vandenõudega, et hoia ja keela.

Ja noh, viimaks siis selgub, et gängsterid tahavad arveid õiendada tulnukatega. Pealegi – gängsterid on ka natsikurjategijad! Mõneti jabur... aga siiski.

“Ma tajusin uuesti kaastundepuhangut ja püüdsin end uuesti üles kruvida.
“Teil kukub millegipärast kõik kuidagi kohmakalt välja, härra Peltsebul,” ütlesin ma.”Robotid ei ole teil mitte robotid, vaid mingid seksuaalneurasteenikud, teie ise aga ei sarnane mitte tulnukaga mõnest teisest maailmast, vaid lurjuseg, härra Moses. Rikka ja ääretult jultunud lurjusega. Ja pealegi veel joodikuga.”” (lk 130)

Mis teeb Glebsky? Kas kohelda tabatud tulnukaid vastavalt seadustele? Olla... inimlik? Mida tegelikult tähendab see tulnukate vaatlusmissioon, kas peale sead on oodata hoopiski invasiooni (nagu ulmeraamatud nii agaralt ennustavad, mõtleb Glebsky)?

Tegemist siis Strugatskite ehk ühe meelelahutuslikuma teosega (no mitte et oleksin peale mõndade teoste lugemist Strugatskite isehakanud ekspert). Kujuteldav läänemaailm on ühelt poolt paheline (gängsterid, natsid, veidrikud), teiselt poolt õdus (ah need sulnid kuurordihetked). Ja siis tulnukad, kes kogenematusest satuvad kuritegelikule teele. Need tulnukad on üleüldse sellised... muhedalt maavillased (eks proua Moses on taas selline... lääne seksikiisu).

“Simonet pures huult.
“Seal siis ongi see esimene kontakt,” pomises ta. “Seal siis on see kahe maailma kohtumine. Küll on ikka jamps – saabuda Maa peale kurat teab kust ja kohata gangstereid ning lõppude lõpuks niisugust seadusesilma nagu teie, Peter.”” (lk 128)

Kas 2008. väljaanne erineb millegi poolest Mirabilia teosest (ulmebaasis on juttu nö algversioonist, mis olevat pikem)? Vaatasin filmi esmakordselt (teadlikult?) läbi, ja noh, raamatuga võrreldes vähe lurr. Proua Moses puhas pettumus, Olaf... nomaeitea, Brun niisamuti. Vaid loodus va kena ja vägev.

ulmekirjanduse baas

Mehis Heinsaar – Ülikond (2013)

Raamatu tekste võiks iseloomustada kui kulgemisi unenäolistel maastikel, mis kasvavad või moonduvad üsna painajalikeks seal kulgejaile. Seal oled tagaaetav või kellegi meelevallas, või oled suletud klaustrofoobilisse rägastikku, sind veetakse kõigest sind huvitavast mööda; oled mängukann suuremate jõudude käes. Mida nad tahavad, miks nad seda sinult tahavad? Kuskil seal on saladuste võti, seletus, aga sa ei ava ega taba neid, puudutad, tajud vaid selle saladuse äärejooni. Kadunud on eelmise raamatu lihalikkus, lamburiromantika asemel on teatav kalestumine, õuduse geograafia. Ühesõnaga, autor kõbistub, või ehk paneb Heinsaar kafkat.

“Üks kummaline taim puhkes Georgi peas õide.
Õhtul kell kakskümmend kaks kakskümmend, kui ta oli teel töölt koju, Georg jäi keset tänavat seisma ja kuulatas. Ta tundis, kuis taime juured end sahinal ta ihus laiali ajavad, surudes oma elujanuseid võrseid igasse ta kehasoppi, igasse ta kehaliikmesse. Georg muutus murelikuks. Ta teadis, et kui see taim tema ihu ja mõistuse lõplikult vallutab, juhtub temaga midagi, aga mis täpsemalt, seda ei suutnud ta ette ennustada.” (“Taim peas”, lk 81)

““Kas pole mitte nii, et alguses usume end liikuvat valguse poole, siis aga, väsinud lõputust rännakust, läheme huupi, maapind me jalge all lööb üha enam kõikuma ja viimaks ei kannagi meid enam, vaid avab oma põue ja neelab meid alla,” kõneles isa. “Asjata püüame siis jätkata teekonda päikeseliste eesmärkide, õnne ja helge tuleviku poole – sest pimedus me sees ja me ümber aina tiheneb. Ükski valguskiir ei heida helki me langusse, meid kutsub vaid põhjatu kuristik ning me kuuletume sellele nagu vagad lambad. Pea kohale jääb kõik, mida tahtsime olla, kõik, millel polnud võimu tõsta meid kõrgemale. Ent milline õnne on siis liikuda valguse vastaspoolel! /-/”” (“Siin Põhjatähe all”, lk 128)

See isa kõne “Põhjatähes” (hea jutt!) on midagi sellist, mida võiksid noored lavakasse astudes etelda. Muidugi, eks nüüd sai välja toodud teose süngem pool, helgemaks vastandiks on raamatu viimased lood - “Idioodi elu” ja eks ürgheinsaar võrsu niisamuti “Vennad uneluses”.

“Mõnikord vaatas Vello Lind end uurivalt peeglist, kuid peale rahutu ilme ei torganud talle midagi murettekitavat silma. Ja et rahutu ilme kuulub ühe tavalise pereisa tunnusjoonte hulka, siis peeti üsna loomulikuks, et tal selline nägu on. Tegelikult ei tundnud Vello aga töö- ja pereasjade pärast üldse rahutust. Peavalu valmistas mehele hoopiski asjaolu, et ükskõik, mida huvitavat ta ka tegi või korda saatis – mitte ükski asi ei pakkunud talle sedavõrd suurt rõõmu kui elu idioodina. Ometi pidi ta seda varjama kui koletut saladust. Vello Lind ei teadnud, miks elu oli asjad just nii seadnud. Ja see teadmatus piinas teda.” (“Idioodi elu”, lk 137)

ulmekirjanduse baas
sirp
kirjanduslik päevaraamat

John Scalzi – Redshirts (2013)

Esmatutvus Scalziga on päris huvitav ja tekitab mõtlikku huvi autori teiste teoste vastu, kuulu järgi on peateos kohe maakeelsena ilmumas. Mõnel juhul võiks seda raamatut nimetada metaulmeks ehk siis ulmelooks ulmeloost (natuke samas laadis Palma teosega, aga vaid natuke). Lugu jaguneb kolmeks osasks – algversioon lipulaevast Intrepid ja tema kangelaslikust meeskonnast, seejärel tegelaste versioon lipulaeval toimuvast ning siis tegelaste nö taustalugu. Kahjuks ei saa suuremat osa raamatust ümber jutustada, sest see paljastaks võimalikule lugejale liialt palju. Ent loo esimene osa ehk algversioon on selline...

On 25. sajandi keskpaik ja andekas noor ksenobioloog Andrew Dahl saab võimaluse liituda kosmoselaevastiku kuulsusrikka lipulaeva Intrepid meeskonnaga, kes toimetavad töö käigus kosmose eri otstes, täites kõiksugu ohtlikke uurimisülesandeid või ka diplomaatilisi missioone. Dahli eesmärk on eelkõige teadust teha nö kuumal esiliinil, sest Intrepedi teadlastelt saadud andmed jms on ksenobioloogias vägagi cutting edge, või senini teadusele seletamatu. Enne laevale jõudmist kohtub Dahl nelja saatusekaaslasega, kes niisamuti on suunatud sinna teenistusse. Üks on ilus ja vaimukas naine, teised on niisamuti erineva taustaga vahvad sellid, kõik kuidagi täiendavad teineteist ja veel see tore huumorimeel, mis nad lugejaile nii armsaks teevad. Ühesõnaga, igati kena võimalike kangelaste viisik. Jõutakse laevale ja Dahl kohtub oma kõrgeima ülemusega, kes on üpris... teatraalne tüüp, lisaks saab ta viksilt ja viisakalt Dahlilt nõusoleku osaleda missioonidel (kauaoodatud laboritööle lisaks tuleb nüüd omandada võitlejaoskused). Aga kaastöölised ksenobioloogia laboris on niisamuti kummalised käitumisega ja oi kui salalikud. Mis veel veidram, pea kõik laeva töötajad püüavad vältida laeva juhtivohvitsere... või kui jäävad neile vahele, püüavad esineda kui töösseuppujad – peaasi, et võimalikult vähe tähelepanu saada või nendega koos olla. Dahl sellist käitumist ei mõista, ta uued sõbrad on niisamuti hämmingus.

Kuni hakkab kooruma häiriv tähelepanek, et lipulaeva tähtsaimad ohvitserid käivad tihti ise uurimismissioonidel ja seal juhtub alati midagi väga dramaatilist ja letaalset – letaalselt küll neile, kes on alamad laevategelinskid (ning keda Dahl ja sõbrad asendama tulid). Asjaoludega rohkem kokku puutudes selgub, et eriti rängad juhtumid tabavad navigaator Kerenskyt, kes aastas tõuseb pea mitu korda justkui surnuist, niivõrd rängad on selle mehe üleelamised ja katsumused missioonidel (no ta muud kaaslased kas pihustuvad haigusepuhangus põrmuks või süüakse ära jäähaide poolt vms äärmiselt dramaatilist ja verist; Kerensky saatjaks olemine ongi enamvähem enesetapumissioon). Kerenskyle endalegi jääb arusaamatuks, miks ta muudkui nii halbadesse olukordadesse satub, mis imelik adrenaliinilaks võtab ta üle võimust missioonidel möllates. Dahl asub sõprade abil laevas juhtuva kohta uurima, ning selgub, et kõiksugu missioonijuhtumid on veidrad või lausa jaburad. Ning akadeemilistes ringkondades ahhetamist põhjustanud ksenobioloogilised avastused on... on midagi muud. Ja kooruma hakkab midagi hoopis imelikku...

Okei, samalaadne tekst on ka raamatu tagakaanel, aga tõepoolest, ei taha saladusi paljastada. Lugu on naljakas ja kõiksugu ootamatute pööretega ning nii mõnigi algne jaburus saab loo jooksul veidike teistsuguse tausta. Klišeesid ei pöörata just pea peale, küll aga kasutab Scalzi neid vaimukalt. Ja kolmandas osas tõestab autor, et oskab soovi korral veelkord kirjutamist muuta.

Tekstil on ehk see väike puudus, et see on vast nauditavam lugeda nüüd-ja-praegu, teatud olukordade lahendused võivad aastate pärast väheke iganenud tunduda. Seega, kiirustage, seltsimehed unetud, tegemist on ohtra ja lõbusa kosmoseactioniga... ja mitte ainult.

ulmekirjanduse baas
tõnise lugemispäevik

Riina Rossa – Tulilind (2012)

Rossa on huvitav luuletaja, kes saab hakkama esmapilgul üsna põneva nähtusega – ta nimelt suudab muuta luule loetamatuks. Siin on sõnad, mis eraldi võttes on igati arusaadavad, aga kui neid on luuleridadesse paisatud, siis hakkavad need silme ees virvendama ja silm lihtsalt ei suuda nende külge haakuda. See on huvitav nähtus, eelkõige tabas see äratundmine mind armastuspoeemi “Tulilind” lugedes. Poeemi tegevuspaik on Räägusoo ja seal tabab luulemina fantastiline kirehoog. Iseeneset võiks selle poeemi pigem plaadistada, kuulates luuletaja hingestatud esinemist oleks sel kindlasti enam mõjuvõimu kui lihtsalt omaette paberilt veerides. Luuletuste pealkirjad ehk annavad natuke aimu sellest poeemist:

ARMUMÄNG RÄÄGUSOOS

KIRGEDE SAAGALIKUL ÖÖL

UDULOOR JAHEDALT EMBAB MIND SAMBLASES SOOS

UNERÜÜS SAMBLASOO SALAPÄRASELT KAHISES

UDU SEES ASJATA HÜÜAN SU NIME

UDUAUR KOOB KANGAST HALLI AURAVAT SIIDI

OLED MINU SAATUS, VALGUSTE VALGUS!

ÕRN ARM, SA PÄÄSTA MIND!

TUULED, TUULED, TULGE, MINU JUURDE!

TUNDEIKS VALMIS ARMUNUTE KEHAD

UNNE HEITES SÜNNIN UUESTI IGAL ÖÖL

HING IHKAB PUNASTE PILVEDE ALLA

OO, MÄNGI FLÖÖT, NUTA VIIUL

MIKS TRUMMID PÕRISEVAD LAISALT, NÕRGALT?

KÕRVUS KOSTMAS METSASARVE HÜÜD!

OO, KIRG, MU KAASLASEKS SA JÄÄ!

OO, SAMBLANE ARM, OO SÜLINE RÕÕM

HULLUTAV MUUSIKA, MIS HÕRK JA HELL

MÄNGIB SOOS MUUSIKA VARJUDE KEELES

OH, HELISE VEEL, MU HINGES FLÖÖT!

LAS TROMPET VAIGISTAB MU KIRGE, VALU

KULDSULGI VEEL RAPUTAN UNETEKILT

SAMBLASÜLIST ÄRKANGI ÜLES, HÕBEKILDUDE KILJATUS SÜLES!

KOIT JUBA KERIB KOKKU UDUTEKI

RÄÄGUSOO OOTAB SIND ...!

TULE, TULE RÄÄGUSOO OOTAB TULILINDU!

Ja seda siis ligi 40-50 leheküljel. Nagu pealkirjadest näha, poeem liigub ja areneb. Aga mis seal täpsemalt juhtub, no ei suutnud mõista.

Peale poeemi on siis valik Rossa möödunud luuleraamatutest. Üldiselt tundub, et autor on peale 2004. aastat pisut luulelisemaks muutunud, poeemgi kirjutatud 2008-2010. Üks luuletus kordub sõnasõnalt, esimeses versioonis on sel pealkirjaks “Mõttering”, teises versioonis aga “Nukrad hetked”.

Kokku on sel valikkogul 245 lehekülge, lisamaterjaliks on autori tutvustused ja mõned seletused tähelepanuväärsetest loomepalangutest.

MÕTTERING 

Ka värssides on mõttering
Leek puhtad sõnad
Lihtne hing
Lihtrahvalised sõnad.
Nukrad hetked
Lembe rõõmud
Valulised retked
Kõik tundub esmahoos
Selles nii kirjus loos
Nii õnnis hea
Et kaotama peaks pea.
Mu süda valutavalt
Virge
Mingu iga morn-virre
Teie hinge.
Nii ma ideaalitsema
Ei pea
Kus keegi teinud vea.
Siin kalliks pean
Ma iga rea
Mis sest, et
Keegi teinud vea.
Olen õnnesepp
Kes otsib sfääre
Otsin omi värsifääre
Otsin omi õnnesfääre.
Vahel otsin õmbluskääre.
Olen ise sepp
Olen vahel värsisepp
Olen, olen õnnesepp.

TARTU, TAARA, RIIK

Oo, EMAJÕGI, SUUR!

Siin ka minu juur.

SINU KALDAID TERVITAN!

Minu süda suurel rõõmul

Hakkab rõõmsalt tuksuma

Kui näen PLÄSKUT suurt ja uhket

SADAMATEATRIT, oh kui lahket.

“VANEMUINE” heliseval keelel

Oled ikka Eesti meelel.

Kasvatad siin Eesti sugu

Kes peab Eesti teatrist lugu.

Oo, ÜLIKOOL, NII SUUR!

Siin vaimuvalgus rahva uhkus

Üliõpilaste kooslusrohkus

SI NU SAMBAID TERVITAN!

Minu süda suurel rõõmul

Hakkab kohe tuksuma.

Tervitavad TOOMEL puud.

Tudengid MUSUMÄEL andvat suud!

Noored hoolsalt õpivad

Tarkust üles näitavad

Tee, mis TOOMELE läheb siit

Ees on RIIGIKOHTU viit

Eemal paistab BAERI piik!

Oo, EMAJÕGI, SUUR!

Siin on TARTU!

Siin on TARTU, TAARA, RIIK!

(Mai 2002, Tartus)

Tõnu Trubetsky - “Hukkunud Alpinisti” hotelli müsteerium (2013)

Trubetsky on võtnud ette eesti ulmefännide pühateksti ja seda edasi arendanud endale soodsas suunas. Mis paneb padufännil kindlasti silmad tõrva sülgama ja juukseid hooti välja langema, aga noh, selline see elu on põhjapoolkeral. Töö tulemuseks on viiekümnendate laadis üsna naiivne retroulme, mida on siis tembitud Trubetsky mõttelaadiga.

Aga jah, lugu siis selline – tulnukad saavad akumulaatorit kasutades hotellist põgenema, kuid helikopteri abil püüavad gängsterid nad kinni, ning tulnukad tõmmatakse helikopterisse, mis kukub peagi järve. Ja siin lõpeb Strugatskite kopeerimine ja algab Trubetsky edasiarendus – järvepõhjas asub kosmoselaev, kus muuhulgas tegutsevad Trubetsky & co varasemast loomest tuttavad punk-karakterid Kaaren, Võlur, Potapov jt. Kena taaskohtumine.

Glebskyst ja teistest hotellikülastajatest moodustub omakorda ulmelembe sõpruskond, kuhu lisanduvad mitmed vähem või rohkem kummalised tegelinskid, kes siis üheskoos või eraldi kihutavad erinevate sõiduriistadega millegi salapärase eesmärgi nimel (tegevus tegevuse pärast? Tulemusest on olulisem protsess?) mööda Euroopat, Itaaliast Soomeni. Valitseb rahulikult elev anarhiameeleolu, mida vaid vahel segavad Tšempioni käsilased. Raamatu tegevustik on kergesti piiritletav – 28.02-4.04. 1979; võrreldes näiteks Strugatskite romaani epiloogiga, kus vaadatakse tagasi paarkümne aasta jooksul toimunud sündmustele peale hotelli intsidenti.

Miks see originaali epiloog on oluline meeles pidamiseks – sealt võtab Trubetsky vajalikke tegevuskilde ja tähelepanekuid, mida siis oma tekstis pisut teises kontekstis uuesti esitab, vahel nii tekitades absurdihuumorit või lihtsat janti. Ja mitte ainult epiloogist ei võeta täht-tähelisi tsitaate (hea küll, see on julge ja kontrollimata väide), niisamuti laenatakse Strugatskite romaanist kirjeldusi jms, mida siis Trubetsky mugandab oma tekstiloome tarbeks.

““Muide, kas te Luarviku purunenud energiajaama leidsite üles?” küsis Glebsky.
“Me ronisime mitu korda Pudelikaela kaljudele, püüdes avastada hävinud jõujaama jälgi,” jutustas Simon, “Leida ei õnnestunud aga midagi. Ühel mäkketõusul olevat mina kuuldatavasti hukkunud!?” Simon laiutas käsi ja tegi suured silmad.” (lk 79)

Trubetsky tegelased pole just hingestatud tegelased, nad on pigem kui esinejad, kel on mingi poos ja paatos, millega pöörduda maailma ja teineteise poole; nad on anarhiahõngulised auväärsed seiklejad, rockerite hingesugulased. Üsna ühtne tüüp. Iseenesest on Trubetsky & co vanade kangelaste teksti lisamine üsna tarbetu, nad jäävad raamatus päris marginaalseks, see on pigem autoripoolne poosetamine või ka võõraste sulgedega ehtimine. Kui originaal on üsna kammerlik lugu, siis Trubetsky teoses muudkui kihutatakse autode või kosmoselaevaga ringi, või mis veel pühadustteotavam – Glebsky saab näitsikutelt mitmel korral keppi. Ent raamat pole vaid jant Strugatski ja Trubetsky ainetel, lõpus on korraga pikk kirjeldus külaskäigust planeedile Orion ning tolle ideaalilähedasest ühiskonnast ja selle toimimisest (lk 165-194). Eks vahel tekib küsimus, kui tõsiselt autor selliseid mõtteid esitab.

““Cosentia, sa mainisid äsja ühiskonda. Kas sa saaksid mulle öelda, milline on täiuslik ühiskond?”
“Saan küll. Ideaalne ühiskond on vaba harmoonia või harmooniline vabadus. See on võimuvaba vabadest olendistest koosnev ühiskond, kus ei ole kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni, ei ole riiki, ei ole valitsust, ei ole üleüldse ühe olendi sunduslikku võimu teise olendi üle. Ideaalne ühiskond on see, kus mõistusega olendil ei ole põhjust ega soovi laimata, rõõvida või tappa ning oletatavaid ebatõenäolisi kuritegusid karistatakse ühiskonnaliikmete endi poolt.”” (lk 175)

Nojah, eks vähe segane mulje sellest projektist jääb, on janti ja tõsimeelset fantaseerimist. Eks seda kõike võinuks teha ka vähe kompaktsemalt või siis leegitsevama loomepalanguga. Aga jah, Strugatskite fännid krigistavad niiehknaa hambaid, ja Trubetsky, tema hõõrub käsi.

ulmekirjanduse baas