Mina ei ole tantsija inimene. Olen see,
kellele meeldib tantsu vaadata. Mõnikord vaatan tantsu juutuubist.
Ma vaatan tantsu ja püüan aru saada.
Nädal tagasi lugesin „Pelgupaika“.
Teadmiseta, et Fosse olla kuulsus. Kuulus siiski eelkõige
näidendikirjutajana, aga ka muud kirjutamisviisid ei olla tal
halvasti välja tulnud.
Lugesin raamatut ja elasin sisse.
Raamat koosnes põhiliselt rütmist. Rütmi taga oli muusik. See
muusik oli minategelasest muusik, kes üritas romaani kirjutada.
Üritas romaani kirjutada oma elust, keskendudes kolmele päevale
(algul) mööduval suvel. Hiljem, kolmanda osa kirjutamise ajal juba
möödunud suvel.
Kõik kolm osa olid erineva rütmiga.
Kõik kolm osa rääkisid samast kolmest päevast. Samaaegselt ka
minategelase elust.
Lugemise ajal võis tunduda, et
minategelane on autori teine mina. Et autor on küll välja
mõelnud tegelase, aga kirjeldab selle kogemuste ja tunnete asemel
enda omi. Oli selline kaastunnet luniv tekst. Lugemise ajal sai ta
selle kätte. Selle kaastunde. Mõnikord, mõnes raamatus, on see
haledus nii üles puhutud, et tekitab juba lugemise ajal
vastumeelsust. See kord nii ei olnud. Oli lummav rütm. Jalg hakkas
kaasa tatsuma. Pea noogutas kaasa. Kõigepealt tundsin kaasa
minategelasele, siis tundsin kaasa tema sõbrale. Ja see, et ma nüüd
enam neile kaasa ei tunne, oli ka raamatu poolt minusse sisse
kirjutatud.
Tagantjärele, nädal hiljem, olen
kindel autori tundelises kauguses minategelase enesehaletsustest.
Lugu.
Lugu koosneb kahest tasandist.
(tegelikult on neid tasandeid tiba rohkem, aga need enamad ei ole loo
tasandid, vaid romaani omad)
Esimene tasand.
Norra külas hakkasid kaks poissi bändi
tegema. Saigi tehtud ja nad käisid ümbruskonnas tantsuks mängimas.
Vahtisid lavalt tüdrukuid ja tüdrukud vahtisid neid. Üks poiss
arvas ühe korra olevat näinud erilist tüdrukut, aga teine tegi
selle tüdrukuga midagi. Mida ta täpselt tegi, ei ole kogu romaani
jooksul öeldud. Võib olla tegi musi, võib olla vägistas ja raius
tükkideks – vahet pole, igal juhul ei küsinud ta teise poisi
käest luba. Poiste suhted läksid sassi ja nad enam omavahel eriti
ei rääkinud. Nüüd on kümme aastat möödas ja see tüdrukuga
midagi teinud poiss tuleb kodukülla suvepuhkusele. Poisi nimi on
Knut. Tal on naine ja kaks tütart ja ta töötab muusikaõpetajana.
Teine poiss elab ikka ema juures ja pole püsitööd ette võtnud.
Nad saavad kolmel järjestikusel päeval kokku. Knuti naine lööb
mina-poisile külge. Mitte ainult, et lööb külge. Võib lausa
öelda, et pakub ennast. Poisid on juba (üle?) kolmekümnesed.
Mina-poisile meeldib Knuti naine, aga ta ei võta külgelöömisest
eriti vedu. Knut näeb külgelöömist, aga mitte-veduvõtmist eriti
mitte. Mina-poiss enam kodunt välja ei lähe. Mina-poiss hakkab
romaani kirjutama. Minu loetav romaan ongi see tekst, mida ta
kirjutab. Ta kirjutab lugu kahest Norra külapoisist, kes hakkasid
bändi tegema.
Teine tasand.
Romaani esimene osa on mina-poisi
enesehaletsuslikud kujutlused toimunust. Ta on kõiges passiivne ja
ei näita oma tundeid välja. Tegevus areneb ainult tema silmade
läbi.
Romaani teine osa on sama mehe
kujutlused sellest, mida võis näha ja tunda (endine) sõber Knut.
Ei ole mingit vahet, kas tunneb
mina-poiss või Knut. Mõlemad on endasse sulgunud. Sama isik. Sama
isiksus. Samad reaktsioonid.
Sama viis, aga rütm on natuke teine.
Aegalasem.
Alguses oli milonga. Teises osas tango.
Kogu selle kirjutamise aja, mitu kuud,
istub mina-poiss toas ja muudkui kirjutab. Ema tassib talle süüa ja
muretseb tema pärast. Tema ise muretseb ka enda pärast. Tal on
rahutus ja käsi pidada valutama. Aegajalt läheb isegi segi, kumb
käsi see valutab. Igal juhul on psühhosomaatika ilmne ja lugeja
tunneb talle sisse ja kaasa.
Igal juhul on selge, et mingit
lisainfot Knuti tegemiste ja tundmiste kohta neil kolmel päeval,
pärast mida Knut mina-poisiga enam ei rääkinud, mina-poiss ei
saanud.
Ta kujutab ennast Knuti sisse ja tunneb
Knutile kaasa. Ta haletseb Knuti, et sellel on loll sõber ja loll
naine. Ta haletseb ennast, et ta on Knutile nii vilets sõber olnud.
Siis tuleb kolmas osa – see lühike.
Eelmised olid kaks olid keerulised tantsud, see viimane on vaid
jalutuskäik. Vanast harjumusest võetakse mõned lõigud eelmistest
rütmidest taas ette. Aga need rütmid ei ole enam nii intensiivsed,
nii ennast kaasakõigutama panevad.
Mina-poiss ei ole ikka veel väljas
käinud. Külas poes käib ema. Tema olla kuulnud, et Knuti naine on
surnud. Olla ennast ära uputanud. Olla leitud uppununa.
Ei ole enam milongat. Ei ole enam
tangot. Paistab, et see kolmekuuline rahutus hakkab tasapisi mööda
minema...
Vaat selline lugu!
Panin raamatu kinni ja mõne aja pärast
avasin uue.
Nüüd, nädal hiljem taban ennast ikka
mõtlemas sellele raamatule.
Et kogu raamatu jooksul tegelesin
muudkui kaasa tundmisega. Tundsin kaasa ühele, siis teisele ja
kolmas, kellel lõppu arvestades pidi vast kõige raskem olema, jäi
kahe silma vahele.
Mina-poiss on samade sündmuste põhjal
kirjutanud enda ja Knuti tunnetest. Mind on haaranud rahutus.
Rahutus Knuti naise pärast.
Minu käsi ei valuta. Ei vasak, ei
parem.
On võimalik, et Knut ise tappis oma
naise. Kuigi, see pole see jutt.
On võimalik, et naine oli rahuldamata
hüperseksuaal – nümfomaan. Kuigi, see pole see jutt.
Kuigi, see ei sobi kokku enese
upitamisega.
See pole see jutt.
See on vast see jutt, et milonga ja
tango on paaristantsud. Et mina-poiss ja Knut-poiss tantsisid oma
kirgi üksinda. Et neil jätkuski tähelepanu ja kaastunnet vaid enda
jaoks.
Nagu lugejalgi.
Mõnikord on hirmsasti vaja pai saada.
Mõnikord on vaja tunda, et oled ka teiste jaoks olemas ja keegigi
hoolib sinust. Ja siis poedki võõrasse voodisse. Asja käigus
libiseb võõras käsi üle su pea ja selja. Ja sa saad korrakski
tunda, justkui keegi teeks sulle pai.
Enesepettuse tee seegi. Aga mida sa,
vaene raisk, teed, kui ümberringi kõik vaid ennast näevad. Vaid
ennast haletsevad.
Ahsoo jah. Kui juba enesepettusest
juttu. Mina-poiss hoolitseb kirjeldatud kolme päeva jooksul selle
eest, et südametunnistus oleks puhas – et sõber arvaks, justkui
on ta keppinud tema naist, aga tegelikult on ta õilis. Tegelikult on
ta õilis, ei pane näppu (ega midagi muud) sõbra naise külge.