02 märts, 2011

China Miéville – Linn ja linn (2011)

Varrak teeb aegajalt tõlkeid uuemast ulmekirjandusest, mis jäävad sutt harju keskmiseks (õigemini küll fantaasiavärk – Robillard, Rothfuss, Brett, Pehhov), ent seekordne verivärske ulmeraamatu eestindus on küll vinge teos. Kui algul on esmamulje nagu loeks mõne briti moodsa krimisarja käsikirja (ja tõlketöö tundub sutt kahtlane), siis kõiksugu asjaolude paiskumine ja lagunemine osutub peagi... põnevaks, kaasakiskuvaks. Lugu on natuke raske seletada. Ühesõnaga, leitakse laip, kes muidu oli naine. Uuritakse-puuritakse, selgub, kes. Ja veel milline kes. Mnjah, ja nüüd tuleb öelda, et linn, kus lugu toimub, on omamoodi kaksiklinn, teineteist vihkav siiami kaksik, häguselt sarnane jagatud Berliinile või Valga-Valkale. Suletud maailm, kus imikust peale õpitakse igati ignoreerima teise linna eluolu – mis sest, et nende piirialasid ei eralda miski, kasutatakse samu tänavaid ja platse jne (eestikeelsed arvustused räägivad järjekindlalt paralleelmaailmadest). Ent vastaslinlased ignoreerivad teineteist. Mis veel hullem, lõplikku korda valvab Läbitung, kes/mis karistab korra vastu eksinuid kiirelt ja halastamatult. Läbitung? Mis see veel on? Keegi ei tea täpselt, aga noh, olemas ta on ja tapab üleliigset rõõmu. See kaksiklinn on omamoodi hullumeelsuse enklaav muidu normaalselt (või täpsemalt – teadatuntult) toimivas maailmas, lõpuks küsibki üks ameerika ärimeeski neilt linlastelt, et segi olete vä, keda kotib teie linnriigikeste jama. (Sisu jutustatakse kenasti siin ümber.)

“Võiks eeldada, et Ul Qomat külastav Besźi kaubik torkab seal silma, just nagu Ul Qoma oma torkaks silma Besźelis. Tõde seisneb selles, et kui keegi just esiklaasil lubatähte ei märganud, eeldavad inimesed, et sedasorti võõras sõiduk ei viibi nende kodulinnas, ja nii jääb see nägemata. Võimalikud pealtnägijad ei teakski, et oli üldse midagi näha.” (lk 141-142)

Nojah, et siis mõrv... mille muudab keerukamaks (ja uurijatele arusaamatuks) see, et laip on toodud öövarjus teise linna rulaparki. Ennekuulmatu! Võimatu! Aga juhtus noh. Politseiuurija asub, eks ole, uurima. Ja milline saladuste kuhil avaneb, millised petuskeemid ja mis kõik veel. Tuleb välja, et salaja tehakse linnades kõiksugu pättusi. Ühesõnaga, selline intellektuaalne ulme, täiesti loetav ka painajaliku kriminaalromaanina. Head on pahad ja pahad on pahad, aga paar lootuskiirt eksleb ikka ringi, mõni jääb ellugi. Tekstis leidub kõiksugu viiteid tänapäeva eluolule ja muidu viimase saja aasta Euroopa ajaloole. Jegorovi kaanekujundus on igati õnnestunud.  

Kommentaare ei ole: