Kivirähk on siin päris palju tuntud
narratiive läbi kirjutanud (Buratino, Lumekuninganna, Saabastega
kass, Kolm põrsakest, Pöial-Liisi, Prints ja kerjus – Riismaa
nimetab seda ökonoomsuseks), millest parim on kogumiku avalugu
“Kõrvaltegelane” ehk siis “Kevadest” pärit tundmatu Kärd,
kes on täielik kõrvaltegelane, statist, ruumitäide, trükimust.
Vaatab teine, kuidas kõiksugu Tootsid ja Talid ja Toomingad
jahmerdavad, aga teda ei pane keegi tähele, keegi ei mäleta teda
sakstega taplemas, isegi saatusekaaslased-kõrvaltegelased ei mäleta
Kärdi ega ta nime ning köster ja õpetaja Laur pole tunnis temalt
kunagi midagi küsinud. Kõrvaltegelane on, aga inimest ei ole –
kuigi nii tahaks (olla enamat kui Lutsu märge). Vaat siis, milline
võib olla vaid trükimusta väärt kõrvaltegelase kurb elu. On, aga
ei ole.
“Kärd pingutab mälu. Kodu? Aga kus on tema kodu? Toots on Ülesoolt, Tali on Saarelt, Teele Rajalt. Seda teab igaüks. Aga tema, Kärd? Mitte ei meenu.
Ühesõnaga, ta ei tea, kust ta tuli ja miks ta tuli. Aga siin ta nüüd on. Ja mida ta siin õieti teeb, seda ta jälle ei tea.
Kõik teised on nii tähtsad ja muudkui sagivad ringi, aga tema ainult istub ega tee midagi. Kui oskaks, hakkaks masendusest ulguma.
Aga ei oska. Tali on see, kes lakkamatult piinleb ja armuvalus väriseb. Tema, Kärd, pole sedasi loodud. Mingi imelik tuimus on temas. Või ei, pole sedagi. Midagi ei ole, on lihtsalt üks Kärd. Täpselt nagu see pumpi. Keegi mõtles välja, aga miks?” (“Kõrvaltegelane”, lk 15-16)
Aga eks siin kogumikus on Kivirähkilt
ka nö originaallugusid. On hullud vanamutid, kes sunnivad kana
pissima või uputavad kortermaja. Või siis saab teada, mis
tegelikult saab kassipoegadest, keda kotti pakitult vette kukutatakse
(kättemaks on magus). Veider lugu on “Lõimumine” - kui pea
lõpuni on selline Eestit käsitlev võimalik arhitekst, kuidas ikka
eestlased ja baltisakslased nina nuusates koos eksisteerivad, siis
lõpp pöörab hoopiski täiesti jämekoomiliseks – ehk ülbed ja
punastavad baltisakslased hakkavad lõunalauas hernesuppi söönult
ohjeldamatult kõhugaase väljastama. Oli huvitav ja paljulubav jutt
ja siis korraga selline... puuks. Üldse võib vahel öelda, et tuima
lugejana jäid lugude puändid üsna pehmeks – aga küllap autorile
siis eelkõige esmatähtis jutustamismõnu.
“Buratino põrnitses puutüdrukut, karjatas, kukkus kummuli ja hakkas oma pead vastu põrandat peksma.
“Pojake, mis juhtus?” ehmus papa Carlo. “Nii ilus puuplikake... Mina sinu asemel oleksin küll rõõmus!”
“Isa, sa solvad mind!” ulgus Buratino. “Kas sa ei saa aru, et ma armastan! Armastan kõigest hingest, armastan nii, et süda tahab sees lõhkeda! Aga sina tahad mulle voodisse mingit puust litsi sokutada! See on vastik! See on jälk!”
“No kuidas ta siis lits on?” pomises Carlo nõutult. “Pojuke, ma nii püüdsin! Vaata, kui armsad silmad tal on! Aga olgu, kui sulle ei meeldi, eks ma mõtlen midagi muud välja. Ma võin ka oma puukingadest tüdrukud voolida, tervelt kaks tükki, magad nende kaisus. Mul pole kingi vaja, võin ka paljajalu käia. Mis sa arvad?”
“Isa, ma armastan ainult Maarjat!”
“Või siis taburet. Tal on küll neli jalga, aga sellest pole midagi, ongi uhkem. Lõikan talle otsekohe näo pähe.” (“Puupoiss ja neitsi”, lk 241)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar