Sandra McDonald – Fleet (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Lugu postapokalüptilisest maailmast, mis seekord leiab aset Vaikses ookeanis asuval Guamil. Kus oli teadupärast aastakümneid ameeriklaste sõjaväebaas, kuid siis peale suurt megahukatuslikku päikesetormi (kui nüüd õieti aru sain) on see saar nüüd pea sada aastat omapäi olnud. Rahvas on jagunenud klannideks, on veel alles mälestusi aegadest, kui siin olid võõramaalased, oli elektrit ja muid hüvesid. Aga nüüd – selline ruraalne eluolu. Kuid et tegemist endise sõjaväebaasiga, kus omal ajal tehti mitmeid salajasi katsetusi, siis on sellest tehnikast mõndagi jäänud saare võimurite kasutada... ja vajadusel nad kasutavad neid eksperimentaalseid vahendeid oma huvides.

Lugu ise siis mingil määral selline, kus transseksuaalne või soovahetajast kangelane/kangelanna peab minema kohustuslikku patrulli koos teiste külameestega ja siis kuskil kolkas satub see naine/mees ühte hütti, kus lebab vigastatud võõramaalane. Tegemist pole mingi õnnetu kaluriga vms – ta on moodsa riietuse ja varustusega. Juba ammu pole Guamile ühtki võõrast sattunud, ja nüüd siis selline... venelane. Peagi selgub peategelasele, et veel üks venelane redutab metsas. Kust nad tulevad? Ei tea, muud ei selgu, et nad on siin luureretkel. Peategelane otsustab elusoleva venelase toimetada oma pealike juurde (ikkagi kui selle eest saab tasu!). Tulemus pole siiski see, mida ta ootas.

Ehk siis loos on rõhk postapokalüptilisel maailmal ja selle veidrustel (peategelase sooline probleem on siiski erandiks, vist). Kuidas sellises kinnises ühiskonnas toimib represseeriv võimuaparaat. Eks muidugi eksootikat ka – mõelda vaid, Vaikse ookeani pärapõrgus selline pärismaalaste ühiskond, mis sunnitud tagasi nö rohujuuretasandi elule (mis võiks olla idülliline nagu see paistab avalehekülgedel, ent ep ole teps mitte).

“Take a hump of a land in the middle of the Pacific Ocean. Build a fort on it. Build another. Keep building, decade after decade, ports and airfields and depots of concrete and steel. Swap ownership during wartime. Swap it back. Add secret research labs dedicated to memory research. The future looks unlimited. But then civilization collapses, all of it, swallowed up by solar megaflares, and that hump of a land has to fend for itself.” (lk 411)

ulmekirjanduse baas

Poul Anderson – Kõrge ristiretk (2000)

Ulakas ja süüdimatu ulme, vahel selliste raamatute lugemine... kohe on üks mõnus ajaviide.

On 1345. aasta ja Ansby sir Roger kogub väeüksuse, et minna Inglise kuninga Edward III vägedele appi Prantsusmaal sõdimiseks. Ainult et... ühel päeval maandub taevast Ansby juurde põllule miski hiiglaslik monstrum ning sealt väljuvad mõned sinakad olendid, justkui deemonid. Rahvas läheb paanikasse, ühel deemonil käes olevast torust sähvatab leek ja kohalik mees saab millegagi pihta. Sõjamehed reageerivad automaatselt ning vibulasust langeb deemon surnult maha, mispeale sir Roger õhutab seda monstrumit ründama, ning mehed tormavadki trapi kaudu sisse ning tapavad seal peituvad olendid. Siiski võetakse üks vang ja teda küsitledes selgub, et tegemist on kaugetelt tähtedelt pärineva wersgorite impeeriumi korraldatud luureretkega, valmistamaks ette Maa vallutamist. Naeruväärne, leiavad vahvad inglased, piibli järgi on see võimatu.

Ent nad jäävad seda põllul lösutavat monstrumi uurima... ja tutvuvad relvastusega... ning leiavad, et sellise riistapuuga võiks minna Prantsusmaale sõdima ning muidugi ka Püha Maad paganatest vabastama. Vang nõustub neid aitama ja kogu Ansby läheb sellesse õhulaeva – ülikud, sõjamehed, talupojad, naised, lapsed, hobused ja kariloomad. Laev tõuseb õhku... ja tõuseb... ja tõuseb... korraga selgub, et maakera polegi lapik, vaid ümmargune. Vang kõkutab kahjurõõmsalt ja teatab, et õhulaev on seadistatud automaatjuhtimisele tema planeedile naasmiseks! Inglasi haarab paanika kuni sir Roger otsustab, et kui kord sai neid sininahku nuheldud, saab ka edaspidi – kui nad jõuavadki sinna planeedile, siis nad taplevad ja võidavad Inglismaale kuulsust ning seejärel sõidavad automaatjuhtimisest vaba laevaga Maale tagasi.

“Oli ka tavalisem kaart Tharixanist, planeedist, millelt ekspeditsioon oli teele asunud. Sain selgeks sümbolid, mis tähistasid maad, merd, jõge, kindlust ja muud. Sir Roger uuris seda kaarti tundide kaupa. Isegi saratseenide kaart, mille tema vanaisa oli Pühalt Maalt kaasa toonud, tundus wersgorite oma kõrval algelisena – teisalt näitas mereneitside, tuulerooside, hipogrüüfide ja muude kaunistavate elementide puudumine wersgorite kultuuri algelisust.” (lk 31)

Läheks siis niimoodi... ei. Järgneb igati pöörane ja nurjatu seiklus, kus tulnukad saavad valusalt tunda inglaste sõjakavalust ja diplomaatiat, mida need kõvasti harjutanud keskaegses Euroopas madistades. Hulljulgus, vassimine ja improvisatsioon veavad seda veidrat raudrüüdes ja kaltsudes meeste ja naiste kampa seiklustest seiklustesse, lumepall kogub aina hoogu.

ulmekirjanduse baas

Orson Scott Card – Surnute Eest Kõneleja (2015)

Raamatu huvitavaim külg on Lusitania nimelise planeedi ökosüsteemi kirjeldamine, kes on need põrsikud (ehk tulnukate rass nagu “Enderi mängus” olid hirmuäratavad satikad), kuidas nad toimivad ja paljunevad jne – sama kummaliselt või võõralt nagu teised Lusitania floora ja fauna esindajad. Kohe näha, et... teine rass ja planeet (muidugi, planeet, ise on küll üsna maasarnane, ikka vesi vuliseb ja õhk inimestele tarbitav – tõsi küll, planeedi looduses peitub üks tume saladus).

Aga ülejäänud osa romaanist on üsna kõrgpateetiline ulme. Ender / Surnute Eest Kõneleja kui maailmapäästja, silmade avaja ning rahu ja tõe laialilaotaja, lisaks veel kalkide ja haavatud südamete murendaja. Ender päästab põrsikud, äratab ellu satikad, pakub Lusitania kolonistidele uue tee. (Muidugi, paistab, et Enderi kolmandas raamatus “Ksenotsiid” tuleb uuesti hakata piike murdma Lusitania ja humaansuse eest.)

Sarnaselt Simmonsi Hyperion-Endymion romaanidele paistab Card uskuvat, et kristlus ja selle eri vormid (katoliiklus, protestantism, kalvinism ja senikogemata uued sektid) jätkavad aastatuhandete jooksul oma Maalt alanud võidukäiku (kuigi islam jms niisamuti laialt levinud), nii on selles romaanis mitmeid kokkupuuteid ja probleeme kristluse eri vormidega. Noh, kuni Ender need esilekerkinud erimeelsused selleks korraks ära silub. (Kas Ender on miski kristluseülene nähtus?)

Raamat on huviga loetav ja omal moel mõttetihe, aga mingil määral üsna häirib see üleüldine positiivne programm, mis Lusitanial lõpuks kõik nii heaks muudab (eks iseküsimus ole, kas tegelikult sealse ökosüsteemiga eksperimenteerimine on ikka kohalikele kõige parem – kui lisaks inimestele hakkavad seal veel askeldama satikad oma vajadustega). Aga küllap siis Ender taas kõik õigeks keerab. Sest Ender on hea. (Hoolimata suurima massimõrvari reputatsioonist.)

Kaanekujundus on toredalt napp, ent samas tõesti erinev sama kirjastuse poolt üllitatud sarja esimesest raamatust. Ei oskagi öelda, miks käesoleva raamatu kohta igasugust mulli kirjutan, lugemine läks päris ludinal ja oli põnevgi, ent samas häiris see üldine positiivsus, igale halvale leidub seletus ja lõpuks on kõik head; probleemsetest kolonistidest puhkevad õide õitsvad lillelapsed, põrsikud arenevad mühinal ja sitikad saavad taassünnivõimaluse. Lääge nagu. Sügavamõtteline jne, aga ikkagi, lääge. Autori õhin ei lähe minu jaoks tööle.

“Miro klammerdus häälekõla külge, püüdis seda vihata, aga ei suutnud, sest ta teadis, ega suutnud end petta, ta teadis, et Ender oli hävitaja, aga see, mille ta hävitas, oli illusioon, ja illusioonid pididki purunema. Tõde põrsikute ja tõde nende endi kohta. Kuidagi suudab see igivana mees näha tõde – ning see ei pimesta teda ega aja hulluks. Ma pean kuulama seda häält ja laskma selle väe endasse, et ka mina võiksin valgusesse vaadata ja ellu jääda.” (lk 334)

ulmekirjanduse baas
reaktor

Poul Anderson – Taevarahvas (2008)

Võibolla olid eelnevalt ootused selle raamatu suhtes eriti madalad, aga kokkuvõttes võib rahumeeli tõdeda, et päris hea jutukogumik; seda võiks nimetada heal tasemel traditsiooniliseks ulmeks, on fantaasialendu, seiklusi, paradokse ja huumoritki. Andersonil autorina selline hea omadus, et kui mõned tekstid algavad või kestavad nürilt (nt “Mu kõrgeim siht”, “Külm võit”), siis lõpevad need ikkagi päris loetavalt. Ühesõnaga, autor oskab küll kerida jutulõnga. Temaatiliselt on nii kosmoseseiklusi, alternatiivajalugu, fantaasiaolenditega jändamist ja lähivõtteid inimsaatustest; loodud maailmad pole mingid ultraveidrad või -vinged, aga need töötavad.

Kiidulaulu pidurdamiseks mainin, et mulle jäi kolmeks igavamaks looks ehk “Ajasarve hüüd”, “Eutoopia” ja “Täideläinud saatus”, nende tekstidega on autor vast kunstiliselt ambitsioonikamaid hetki kogenud. Kuid kogumiku ülejäänud kümme lugu on paraja mõnuga loetavad, neist kerkisid minu jaoks rohkem esile “Operatsioon Ifriit” (no tõepoolest, kõiksugu libaloomad teevad sõjalisi erioperatsioone), “Sam Hall” (düstoopia lõpp ja algus), “Mees, kes tuli liiga vara” (pooleldi lõbus ajarännulugu ameerika sõjaväelasest, kes avastab end viikingiajast) ja “Mu kõrgeim siht” (vast kogumiku parim puänt).

Eks Andersoni jutustusi või romaane võiks veelgi tõlkida (näiteks Orpheuse Raamatukogus?), kogumiku koostajad on oma saatesõnades nii mõnegi huvitava vihje autori põnevast loomest õhku jätnud.

“Jah, ümberkonstrueerimine tuli surmanuhtluse asemele. Aga see ei tähenda, et te olete kurjategija. See tähendab hoopis seda, et ka kurjategija on haige inimene nagu teie.” (“Täideläinud saatus”, lk 392)

“Mu kaks trääli jätsid talli puhastamise pooleli ja jäid meid jõllitama, kuni ma nad tagasi tööle ajasin, mainides, et millekski muuks kõlbmatu mees on siiski küllalt hea ohverdamiseks. See on üks kasulik tava, mis teil, kristlastel, puudub. Ma ise pole inimest kunagi ohverdanud, aga sa ei kujuta ette, kui kasulik on ainuüksi tõsiasi, et ma võin seda teha.” (“Mees, kes tuli liiga vara”, lk 440)

ulmekirjanduse baas

Henning Mankell – Enne külma (2013)

 Järjekordne juhtum, kus Ystadis peatatakse võimalik apokalüpsis. Wallander seekord kõrvaltvaates, sest peategelaseks on ta tütar Linda, kes politseikooli lõpetanuna ootab töötamist Ystadis patrullpolitseinikuna. Naine kibeleb tööle (et ühtlasi saada ametikorterit ja nii isa juurest kodust lahkuda), aga ametlik töö algab alles mitme nädala pärast. Ja siis juhtub midagi koletut – kuidas siis muidu Mankelli puhul võimalik oleks? Peale selle on midagi kummalist lahti Linda ühe lapsepõlvesõbrannaga, kes oleks justkui näinud oma 24 aastat kadunud olnud isa. Kuid tõepoolest, nagu lugejatele selgub, isa on tagasi, hirmuäratavam kui kunagi varem – mida aga kohalikud ei tea. Tulemuseks on inimohverdus ja põlevad kirikud.

Mankell on asja õige laiahaardeliselt kätte võtnud, nüüd ulatuvad Ystadi koguni lainetus Jim Jonesi sekti hullusest – religioosne maniakaalsus sellest kõige õigemast usust, mida maailm peaks järgnema. Või põlete põrgus!

Aga saab muudki šokeerivat teada – et tütre arvates peaksid Wallander ja Mona uuesti proovima, sest nad kumbki armastavad teineteist, elu armastus jne. Õnneks ei hakka tütar seda vanematele kuulutama. Või milline närviline lapsepõlv oli tütrel selliste vanematega. Ja millised eksiteed viisid Linda viimaks politseikarjäärini, ja kas seegi kõige õigem valik on (no ikka on, muidu oleks Mankellil raske kirjutada). Üllataval kombel pole otseselt ühtegi tsitaati sellest, milliseks Rootsi muutunud on jne – nojah, Linda ongi see otsitud uue aja politseinik, kel oskusi tänapäeva võikustega julgelt rinda pista.

Ei oska nüüd öelda, kui õige on jätkata Wallanderi tütrega, et meesautor ja korraga selline kannapööre peategelastega. Ja et kuidas isa ja tütar ühes jaoskonnas üldse koos saavad eksisteerida – niivõrd konfliktsed nagu nad on. Näis.

kultuuritarbija60+

Juhan Liiv – Vari (1966)

Hirmus lugu orvust, kes võinuks saada eestlaste oma luuletajaks, ent kes vitsutati mõisas nõdraks. Süüdi on – olud. Kuussada aastat orjapõlve (tegevus toimub 19. sajandi esimeses pooles), maarahvas on vaene ja väeti, sest ta on alla surutud. Aga vaikselt on jõudmas valgustusaja mõjud maarahvanigi – viimaks on peale usukirjanduse eesti keeles muudki kirjavara ilmumas, kuigi see on puine, saksalike mõjudega. Mis veel tähtsam, on mõned härrasrahva mõtlevamad pead, kes arvavad, et vabamate talupoegadega oleks võimalik mõisades rohkem kasumit teenida; ent raske on härrasrahva traditsioone murda, teoorjus tundub mugavam.

Aga jah, see on kurblik lugu Villust, kes kasvab orvuna vanaema hoole all (pidades teda küll emaks). Vanaema sureb, naaberküla heatahtlik pere võtab poisi enda kasvatada (nende endi poeg on mõisas teenimas). Villust sirgub tubli noormees, keda pealegi kasuvend on õpetanud lugema ja kirjutama. Ta jääb silma kohaliku mõisa noorperemees Hugole, kel muidu mõttes parandada külarahva eluolu. Hugo abil avastab Villu hariduse võlumaailma, ta tahab kirjalikku eesti keelt suupärastada (mis tarvis kuulab salaja pealt teomeeste öiseid jutuajamisi), ta jõuab koguni ajakirjanduses luulet avaldada (ikka sellest kohinast, mis lapsepõlvest saati Villu meeli vallanud!), ent siis, peale teomeeste öist käkki mõisa rukkipõlluga, satub ta mõisa vanaperemehe viha alla ning õrn, aval ja aus hingeke vitsutatakse nõdraks.

“Videvik on käes. Tugevamini mühab tuul, sügavamini kohab Peipsi. Lapse näole ilmub jälle seesama vanakese tõsidus, silmadesse jälle seesama otsiv vaatamine. Ah, see kohin on nii kutsuv, nii ustav, nii igatsev, et see haiget teeb.... kui nüüd, kui nüüd ometi seda metsa ees ei oleks...” (lk 17)

Mis siin teose ideelisest poolest ikka jahuda – kui anda vähegi võimalus, siis saab eesti rahvas vaimult vägevaks. Teatavad vabadused ja valikuvõimalused tõstavad tootlikkust. Inimesi tuleb kohelda võrdselt, ka luuavarrest võib tulla pauk.

Huvitav, kas see jutustus on senini koolides kohustuslikuks kirjanduseks, see võib noortele ikka päris puine lugemine olla (jajah, raamatut tuleks hinnata kirjutamisaja kontekstis jne). Kuigi tõepoolest, Liiv kirjutab aegajalt päris sugestiivselt.

danzumees

Allen M. Steele – Martian Blood (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Vahva vanamoodne lugu marslastest. Marslastest? Jah! Marslased, kes avastati 20. sajandi lõpus, on vägagi inimsarnased – ainult et Marsi olude tõttu maalastest pikemad ja väga tumeda nahaga. Sarnasus on viinud mõned Maa teadlased mõttele, et äkki... äkki..

“However, several of my colleagues and I believe that the similarities between homo sapiens and homo aresian cannot be attributed to evolution alone. We think there may be a genetic link between the two races, that life on Earth... human life in particular... may have originated on Mars.” (lk 231)

Et marslased on inimestega sarnased, siis on ka sealsed elamistingimused maalastele enamvähem talutavad, pole vaja skafandrites ringi kooberdada ega midagi. Maalased on Marsile asustanud mitu linna, mis toimivad muuhulgas omamoodi eksootilise Las Vegasena (ega Mars pole ainus planeet, millel inimkond nüüd tegutseb – kuidagi tuleb maalastele Marsi “müüa”).

Marslastega (keda kohapeal kutsutakse poliitilise korrektsuse huvides aborigeenideks) ainult see probleem, et nad ei taha maalastega mitte mingit tegemist teha. Nad ei taha, et maalased neist midagi teaks ja on nende eest Marsi kaugetesse kõrbetesse elama asunud, muutudes nomaadideks. Üleüldse on aborigeenid nö primitiivrahva tasemel, kes relvastatud odade jms ning ratsutavad kuuejalgsete piisonilaadsete olendite seljas. Ja kui neid vähegi provotseerida, siis nad reageerivad vägagi vägivaldselt.

Lugu siis sellest, kuidas Maalt tuleb teadlane, et saada aborigeenidelt verd – et näha, kas nad võiksid olla inimkonna eellased. Kohapeal selgub, et uuskohalikel puudub pea igasugune kontakt (ja huvi) vanade asukatega. Lugu jutustab giid, kes professori aborigeenide külla toimetab, kus neid viimaks võtavad vastu üpris sõjakad elanikud... Aga rohkem ei räägi.

Toredalt meelelahutuslik vanamoeline lugu (algselt ilmunud antoloogias “Old Mars”), mille pea ainus mitteretro osa on DNAga jantimine. Ulme nagu muiste, kardetavalt on tekst selle antoloogia üheks meeldivaks elamuseks.

ulmekirjanduse baas

Theodor Kallifatides – Uus maa minu akna taga (2015)

Tegemist siis nüüdseks aastakümneid Rootsis elava Kreekast pärit autori arutlusega sellest, et kes ta siis õieti on – kreeklane, rootslane, Rootsi kreeklane, sisserännanu, võõras. Kui aastakümneid kirjutada rootsi keeles kümneid raamatuid, kas siis oled täisväärtuslik rootsi autor või ikkagi võõras (võiks omapoolselt edasi küsida, et mis on need õiged teemad, millega kirjutada rahvuskirjandust?). Või mida kogevad need pärismaalased, kes seovad end sisserändajaga, selle kahtlase (kohtlase?) elemendiga. Või millise piirini sisserändanuid ühiskonda sulandatakse, kust algab see piir, kus on edasi vaid pärismaalaste tanner (Kallifatides loendab (lk 45): poliitika, pangad, kaitsejõud, rasketööstus, kõrgem akadeemiline haridus, meedia, kirjandus). Kallifatides osutab ka sellele, kui konstrueeritud on mälestused, kuidas ja kas on võimalik mäletada seda õiget minevikku.

Vast kõige hingeminevam autori arutlus oli see, et kuhu peaks sind maetama, kui sa ei ole siin maal sündinud, milline surnuaed oleks kõige sobivam, kuhu end “siduda”. Muidugi, tegelikult pole raamat mingi nutt ja hala, autor tunneb end Rootsis siiski koduselt. Ja kaks kultuuri on inimesele rikastavam kui ühe kultuuri kogemine. Ja on asju, mis mõjuvad lummavalt kas rootsi või kreeka keeles. Ei tohi vaid kivistuda.

“Pärast kolmekümmend rootsikeelset raamatut olen ma ikkagi viimases kirjandusajaloos pagendatud sisserändajatest kirjanike lahtrisse, kategooriasse, millel on teistsugused kriteeriumid ja väärtused.
Kas ma kannatan selle pärast?
Mitte kuigivõrd, ent see räägib midagi sellest, kui tugev jõud on ettekujutusel inimesest, kes ei ole üks meist. Ma võisin öelda seda, mida tahtsin, samasuguse õigusega nagu õuenarr. Keegi ei olnud kohustatud kuulama, aga kõik võisid meelt lahutada.” (lk 9)

“Inimesel on veel väga palju teadmata, kui ta oma maalt lahkub. Ta ei aimagi, et kannab oma hinges nii paljusid struktuure ja jälgi ja et need sunnivad teda lõpuks sel uuel maal võõras olema ja võõraks jäämagi; ja kui ta enam ei olegi võõral maal võõras, siis on ta muutunud võõraks iseendale, ja siis on ta juba kõikjal võõras.” (lk 54)

sehkendaja
tõnise lugemispäevik
simo77

M.A. Numminen – Tango on mu kirg (2014)

Õige tragikoomiline lugu mehest, kes on omadega veidi segaduses. Nimelt otsustas raamatu peategelane Virtanen 15-aastaselt Platonit lugenuna, et tema enne 36. eluaastat naistega ei tegele – sest Platoni järgi on mees sugueluks küps 35-aastaselt. Misjärel Virtanen mõtles, et tema on Platonist tublim ja alustab omakorda aasta hiljem. Niisiis on talle naiste asemel suurimaks kireks soome tango olemus ja selle ajalooline kujunemine. Et ta pole vaid teooriahuviline ja kuivade faktide koguja, käib ta tihti tantsuõhtutel soome tangot praktiseerimas (aga ainult tangot, muudest tantsudest ta ei hooli ega oskagi). Ilma et ta seda ise teaks, on ta aastate jooksul muutunud Helsingi tangoringkondades üsna tuntud näoks, olles tantsitanud paljusid naisi, aidanud nii mõndagi meest alkoholi manustamisel (vahetades oma dringi teise mehe mineraalvee vastu – Virtanen ei joo end purju) ja jaganud võimalikele huvilistele teavet põneva soome tango kohta.

Kui Virtaneni jaoks on tango tantsimises tähtis see tegevus ise, siis ta tantsupartnerid seda olukorda ja meest alati nii ei mõista. Pealegi, kui mees tantsu ajal tsiteerib naisele kirglikke laulusõnu (ühtlasi kohendades neid partneri nimega), arvab mõnigi õnnetu naine, et ehk on mehel mõttes muudki kui kliiniline vaimustus tangost endast. Veel hullem, vahel reageerib Virtaneni peenis vastassoo võludele, mistõttu mees peab lahkuma tantsusaalist tualettruumi, et seal peenist väikse piitsaga nüpeldada erektsiooni vaibumiseni (ee... kas sellist asja tõesti tehakse?). (Eks autor viskab aegajalt groteski sisse.)

Nüüd on Virtanen 35-aastane ja järjepanu satuvad ta tangohaardesse üha hullutavamad partnerid, kes ootavad mehelt enamat kui kindlat tangosammu ja ajaloolist ülevaadet. Aga mehel on vaid loetud kuud jäänud! Pealegi tekib nüüd Virtanenil hingeline segadus, et mis üleüldse armumine jms on, kui ta senise elu jooksul on sellest igati siivsalt kõrvale hoidnud. Viimaks juhtub nii, et mees satub elu esimesse suhtesse naisega, kellele ta julgeb rääkida oma peatselt lõppevast tsölibaadiprojektist. Naine nõustub ootama veel need mõned kuud, aga... see pole kummalegi kerge. Ja juhtub see, mis juhtub.

Tõele au andes pole raamatu puhul tegemist vaid Virtaneni tangovaimustuse ja hingepiinade kirjeldamisega; jutustaja kommenteerib ühtlasi Virtaneni tangoarusaamu ja ühtlasi lisab omalt poolt veelgi fakte soomlaste tangokultuuri kohta. Ehk siis Virtaneni loo kõrval on teoses sama oluline jutustaja visioon põhjanaabrite hingelähedase tantsu ajaloost. (Millest ma ei oska asjatundmatuse tõttu midagi kobiseda; lapsepõlvest vaid mäletan mingeid hirmigavaid tangoõhtute ülekandeid soome televisioonist.)

Nummineni teos on ehk samas pajas Nousiaineni ja Vuorineni raamatutega soomlusest ja selles avalduvast friikluse vormidest. Muidugi, kui Vuorinen esitleb miskit elutervet superporo, siis Numminen ja Nousiainen liiguvad märksa hämaramatel aladel... ning seevõrra on teoste peategelastel ka vähe karmim saatus.

“Kui Pohjanmaa tantsupõrandale satuks Argentina tango-orkester, siis tõmbaks mehed kergesti pussid välja: mängige korralikult, kui elu teile armas on.
Vaesed välismaalased jällegi ei taipaks, miks peab mängima üksluiselt, kui rütmi ja tempo vaheldumine teeb tango huvitavaks. Nad ei saakski mõista, et just rütmi ja tempo erinevus – mis teeb tango ühtlasi ka erootiliseks – mõjub Soomes pärssivalt. Aga kui tango on ühtlase rütmiga ja marsilik, siis soome mees just erutub, ja koos temaga ka naine.” (lk 24)

Jake Kerr – Biographical Fragments of the Life of Julian Prince (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Tegemist siis wikipedialaadse jutuga ühest 21. sajandi ameerika autorist, kes on kaotanud kodumaa. Nimelt juhtus nii, et 2025. aastal (või 2023?) tabas Põhja-Ameerikat Meyeri nimeline asteroid – mille tagajärjel pühiti sealt elusloodus minema. Asteroidi oodatav kokkupõrge oli selge mõni aeg varem ning miljoneid ameeriklasi toimetati teistele mandritele (siin on eelkõige mainitud Aafrikat), kuid suurem osa põhjaameeriklastest ei pääsenud minema – loosiõnn määras, kes saab Meyeri paugu eest pakku.

Ja nii siis peale Kokkupõrget muutub Julian Prince postapokalüptikuks, kes itkeb taga kodumaad. 2026. aastal külastab ta ÜRO ekspeditsiooni liikmena Põhja-Ameerikat ning seal avanev vaatepilt on enam kui masendav – see on 300 miljoni vaimu maa. Eks omamoodi on probleemiks seegi, et varasemate aastakümnete supervõimu kodanikud on nüüd almusepanijad oma seniste vasallide või klientide juures – need tahavad, et ameeriklased viimaks tagasi oma mandrile läheks. Ent järgnevatel aastakümnetel on Põhja-Ameerika endistviisi elutu kontingent...

Natuke selgusetuks jääb, milline on postapo olukord mujal maailmas (ühes artiklis on juttu, et Kokkupõrkele eelnenud aastakümnetel oli kliimasoojenemise põhjustatud mereveetõus mitmeid alasid uputanud) – või ma ei pannud tähele, et tuhapilved jms oleksid Maad külmutanud vms. Eks jutu dramaatilisemaks osaks ole see, kus kirjeldatakse Ameerikast pääsenute hingehädasid ja viise, kuidas sellega toime tulla. Selline americana siis, mis läheb kindlasti ameeriklastele hinge.

ulmekirjanduse baas

Arne Tsirna – Armastuse valem (2014)

Campi austajana jäi esmatutvus Tsirna loomega eredalt meelde (õigupoolest lugesin küll raamatuid järjest). Käesoleva romaani puhul võiks mõtlikult küsida, et kas tegemist on eesti halvima ulmeromaaniga. Ei tulegi pähe, mis võiks sellele otsest konkurentsi pakkuda. “Kuukerijad”? “Ashinari kroonikad”? “Munamäe lahing”?

Autoril iseenesest ambitsiooni ja fantaasialendu on, aga see viis, kuidas on tekst kokku kirjutatud, see lõhub lugejat (muidugi, räägin vaid enda nimel). Ehk võiks autor järgmise romaani puhul palgata kellegi, kes tekstis komasid vähegi mõtestatumalt paigutaks, nii saaks teksti veidi soravamalt loetavaks. (Järgmiseks tuleks tegelda ehk dialoogide ja sisemonoloogide edastamisega, aga eks see ole suuresti maitse asi.)

“Sellel perioodil, kui elas Asimov, elasid inimesed ajaühikuid ehk aastaid, alla saja aasta. Kui meie elame oma planeetide ajaühikuid ehk aastaid, mitmeid tuhandeid, siis see on selgitatav sellega, et meie tervis tänu rakkude reastamise seadmele, on väga pikk ehk aastatuhandeid. Neil selliseid seadmeid ei olnud ja nad surid enamuses, tervise riketesse ehk haigustesse.” (lk 64)

Raamatu sisu on raske kokku võtta. Igatahes kuskil kauges tulevikus või paralleelreaalsuses on Crakuse tsivilisatsioon, mis avastab maailmaruumi läbikammimisel seal hulpimas mitmeid infokandjaid, mille dešifreerimise järel selgub, et need kirjeldavad-jutustavad hoopiski teistsugusest elukorraldusest kui Crakusel – tegemist on mitmesuguste teaduslike, kirjanduslike jne raamatutega, mis peaksid pärinema ehk meie Maalt. Tekstid on leidjatele arusaamatud, sest need põhinevad dualistlikul printsiibil – koos eksisteerivad nii õige kui väär. Veel hullem, nagu selgub, seal on selgelt kirjas, et impeeriumid tõusevad ja langevad, see on ajalooline paratamatus. Ning vahel võivad need langused olla vägagi äkilised, näiteks eriti hävitava tehnika tõttu; Maa raamatud pakuvad selleks nt tuumatehnoloogiat. See tekitab kohalikes ärevust – kas nende ilmatuma aja kestnud Impeerium on millalgi samuti lõppu jõudmas, kas nende kosmoses võib peituda... tuumarelvastust?!

“Kuna alati inimese elus saabub mingi hetk, siis oli saabunud ka hetk, kus kaks uurijate seltskonda olid Surva kosmodroomil, oma ruumilaeva kõrval.
/-/
Me vaatasime veel korraks, viimaseid hetki teineteistele silma ning soovisime, head teed.” (lk 69)

Asja asuvad uurima Crakuse omamoodi filosoof-uurijad, kes seiklevad ringi ja kaardistavad senitundmata kosmost ning satuvad paralleelreaalsustki uurima. Lugu ise algab õieti sellest, et nende uurijatega ühinevad värskelt kooli lõpetanud Temor ja Taarka, kes siis omakorda asuvad interpreteerima seda duaalsusel põhinevat inimeseks olemist. Nemad ja teised uurijad satuvad mitmesse seiklusse, muuhulgas toimub kohtumine Isaac Asimoviga, kelle Asumi romaanid on avaldanud crakuslastele sügavat muljet. Ja lõpuks jõutakse armastuse saladuse lahendamisele. Raamatu vast põnevaim koht on see, kui peale pojaga kohtumist Temori vanemad viimaks omapäi jäid ja siis elasid totaalse transformatsiooni läbi (lk 71-72) – aga miks nad niimoodi käituma hakkasid, selgub ehk järgmistes raamatutes, siin jääb see olukord nagu lahendamata. Omamoodi põnev, mis selle taga olla võib. (Või äkki tegemist kustutamata jäänud peatükiga?)

Kui aus olla, siis ma väga ei saanud aru, mis siin raamatus täpselt toimub. Käib üks pidev arutlemine, kus tegelased räägivad pea samas vaimus või monotoonselt läbi terve teksti. (Tõsi küll, autor eristab üsna selgelt meeste ja naiste funktsioonid.) Peetakse pikki loenguid või jagatakse mälestusi, iseenesest justkui toimuks koguaeg midagi, ent see kõik mõjub üsna staatiliselt (omamoodi peatükk on unenägu poksija Billy'st, mis suudab ootamatult tekitada särtsakalt puise meeleolu). Vaevalt et Tiit Tarlap ja Tsirna on teineteise raamatuid lugenud, aga mingi loominguline hingesugulus on ehk olemas. Nii kõlab Isaac Asimovi suu läbi ka ehk autori enda motivatsioon:

“Sellisel kummalisel ajahetkel otsustasingi hakata neid uskumatuid kilde ja teooriaid vormistama läbi ulmeliste ja tulevikuliste seiklusromaanide. Alati leidub inimesi, keda huvitab teistsugune mõtlemine ja fantaseerimine hoomamatute tundmuste ja seikluste üle. Ulmekirjanduse lugejaid on palju ja kui nendesse romaanidesse vaikselt sisse lülitada huvitavaid teooriaid ja seiku, siis jätkub avastamisruumi paljudele ja pikkadeks aastateks.” (lk 162)

Niisiis, selgub, et on paralleelreaalsused, kust võivad tulla meie aega kobistama raamatus kirjeldatud tegelased, kes siis siin teostavad uurimust meie maailmast nö võõra pilgu läbi. Tekst võiks täitsa romaan olla, kui vaid poleks niivõrd võimatult kirjutatud.

“Kuid ma arvan, et kuna me pole oma meeles, konkreetselt neid tundeid tundnud või me ei ole neid konkreetselt suutnud ära kogeda, siis võib olla me tulevikus saame neid endale teadvustada, et see tunne, mis tekib, on nüüd see sinnani veel defineerimata ja võrdlemata. Ühesõnaga, siis me tunneme selle lihtsalt ära.” (lk 192)

reaktor

M. Agejev – Romaan kokaiiniga (2015)

Vahest võiks seda nimetada allakäigu arenguromaaniks. On Esimese maailmasõjaaegse Moskva gümnasist Vadim, kelle ema püüab poega koolitada tähtsaks inimeseks, selleks õmblemisega poja ülalpidamiseks raha teenides; ent Vadim tahab rikaste klassikaaslaste kombel pigem elu nautida. Näiteks naistega, kes pakuvad kehalisi naudinguid. Ja nii siis Vadim lööb raha lõbudele laiaks, kui vaid ema ja majapidajanna talle raha kokku kraabivad (või kui üks rikas klassikaaslane niisama sada rubla annab). Gümnaasium saab lõpetatud, ülikool käes ja patuelu võimalused avarduvad kokaiinini, mis siis noormehe plahvatusliku kiirusega rappa kisub ja lõppeb psüühilise lagunemisega. Ja et selleks ajaks on kätte jõudnud nõukogude valitsus, pole ka mingit vasturohtu leida.

Ehk kerge võrdlus oleks Klimova “Siniverega”, mõlemas kajastub revolutsiooniaegse ajastu muutuv argipäev ja teistsugused perspektiivid (tõsi küll, Agejevil tunduvalt kitsam vaatenurk, on vaid Vadimi võrdlemisi moraalivaba olelemine tollastes oludes, kokaiinikuna avastab ta riigipöörde toimumise alles romaani lõpus abi otsides). No eks muidugi võiks Vadimi puhul mõelda kui miskist äraspidisest Raskolnikovist – ainult et Vadimil puudub positiivne programm (muidugi, ega kõik inimesed ole Dostojevski kangelaste laadis maailmaparandajad), noorukina otsib ta naudinguid, millega esinedes teiste seas kohta leida, olla eriline, silmapaistev. Noh, selline kergelt haiglaslik enesehinnang või kuidas.

“Just nimelt see kokaiini võime kutsuda minus esile füüsiline õnnetunne, mis ei olenenud üldse ümbritsevatest välistest teguritest lähtuvast mistahes psüühiliselt sõltuvusest isegi siis, kui nende tegurite peegeldused minu teadvuses oleks pidanud äratama ängi, meeleheite ja mure. Just nimelt see kokaiini omadus oli selleks kohutavaks ligitõmbavaks jõuks, millega ma võidelda või millele vastu panna ma mitte ainult ei suuda, vaid ka ei taha.
Võidelda või vastu panna kokaiinile sai ainult ühel juhul: kui õnnetunne oleks minus tekkinud mitte niivõrd välise saavutusega, kuivõrd töö, pingutuse ja vaevaga, mida oleks selleks saavutuseks vaja läinud. Seda minu elus ei olnud.” (lk 140)

sirp

Terry Pratchett – Rahategu (2010)

Seekord tahab üks kuulsusrikas aadlivõsu ise Vetinariks saada, kahtlemata veidi maniakaalne plaan. Jätkub Porgandi “allakäik”, võrreldes kasvõi ta kaaslanna Anguaga on see päkapikk-inimene Pratchetti jaoks end tegelasena ammendanud. Peale von Lipwigi ja Vetinari pealiinide on tekstis teisi tuntud tegelasi – vahtkondlased, Harry Kuningas, korraks vilksatab de Worde, kuid ajakirjanduse põhitäheks ikka Sacharissa, üle pika aja saab ühes stseenis kandva rolli Dibbler.

Lugu ise siis sellest, kuidas Vetinari vajab linna heaolu parandamiseks finantse, ent korralikuks rahastamiseks on vaja toimivat finantssüsteemi (ja siin vast postmargindus suurt ei aita). Ja selle käimasaamiseks on vaja rahanduse kallale lasta postiülem von Lipwig. Kel peagi tekib omakorda probleem sellega, et ühelt ajalehefotolt tunneb ta ära ammune partner, kes nüüd loodab Lipwigi minevikust vaikimisega postiülem-pankurilt raha välja pressida. Ja eks Ankh Morporki pank osutub järjekordseks hulluse- ja ussipesaks. Pealegi on (formaalselt) pangajuhatajaks krants (aga jah, Gaspode'st pole haisugi). Ning Lipwigi armastatu Kallike avastab maapõuest need kõige esimesed golemid, mis aastatuhandeid käsutamist oodanud... ning need osutuvad militaargolemiteks ehk siis väga võimsaks sõjarelvaks, kuid Vetinari ei taha sellisest armeest kuuldagi. Ja... ja... ja... nii edasi.

“See osa Niiske ajust, mis üritas tema suuga sammu pidada, mõtles: oleks hea, kui ma saaksin selle üles kirjutada, ma kardan, et muidu ei jää see kõik mulle meelde. Aga viimase päeva jutuajamised põrkusid tema peas siia-sinna ja sünnitasid omamoodi muusikat. Niiske ei teadnud täpselt, kas tal on kõik selle noodid olemas, aga jupiti oskas ta seda juba ümiseda. Ta peab ennast lihtsalt piisavalt kaua kuulama, siis saab ta aru, millest räägib.” (lk 98)

ulmekirjanduse baas

loterii

Arne Tsirna – Suhtekorraldaja (2014)

Tegemist siis eneseabiraamatuga, mis mingil moel teostatud ilukirjanduslikus võtmes. Noor abielunaine Liisi saab ühel hetkel nö nägemuse, mille abil lähevad tal tšakrad lahti ning ta hakkab nägema inimeste ja suhete toimimise tegelikke tagamaid. (Tegelt pole tšakratest midagi.) Ja tõde selle kohta on lihtne (aga mis, ei ütle). Teksti kõrgpunktideks on Liisi ja tervendaja Niguli pikk dialoogi vormis monoloog, kus seletatakse lahti elamise viisid (lk 51-93, tervelt neljandik raamatust), ning seejärel Liisi abil erinevate sugulaste abieluprobleemide ja tervisehädade selgitamine (kuidas õigesti toitudes vähki vältida?). Raamatu lõpus on paarikümne punkti abil välja toodud soovitused paremaks ja selgemaks elukorralduseks (Liisi küll seejärel mõtleb, et ta ei ole kõikide punktide sõnastusega rahul – liialt käskivad või keelavad). See on siis raamatu positiivne külg.

“Ära muretse Berit. Kui mul mingi aeg tagasi, väikeses hingesopis ja väga sügaval, võiski selline mõte olla, siis nüüd tagantjärgi mõeldes, ma juba ütlesin, et püüan teha kõike teistmoodi. Mul on selline poolsportlik huvi tekkinud, sellise tegevuse lõpptulemuse vastu.
Pagan küll, kas isegi laupäeval peab inimene selliseid keerulisi lauseehitusi tarvitama.” (lk 13)

“Ma küsin sinu käest aga hoopis sellise küsimuse.
Kas sa oskad mulle kirjeldada, milline peaks olema üks noormees, hiljem abielumees ja veel hiljem üks sinu laste isa.” (lk 26)

Raamatu negatiivsem külg on teksti teostuses. Autori vaba suhtumine komadesse ja jutumärkidesse võtab esimesel hetkel hinge kinni ning hiljem moondub see kergeks grammar nazi tundeks, et kuidas siis on võimalik lauseid teostada ja mida neist võiks välja lugeda, sellest saaks ehk mingi napsumängugi (kui on midagi eriti jaburat, siis joo) välja võluda (humoorikas on see, kui raamatu lõpus päästab Liisi oma abikaasa halvast ärilepingust just sellega, et muudab lepingus ühe koma asukohta (lk 146-147)). Või noh, viis kui kandiliselt kangelanna sisemonoloog lippab. Tegelased räägivad kui mõtlikud robotid, tihti otseses mõttes lauseid uuelt realt alustades. Muidugi, ilukirjanduse kirjutamine ei tähenda grammatikareeglite kummardamist, aga mingil moel võiks lugejana selge olla, et autor oskab keelt vilunult kasutada. Kuid tõepoolest – teksti loomine olgu autori enda asi, kirjutada just nii, nagu ta ise paremaks või sobivamaks peab. Iseasi, kas lugeja sellega kaasa läheb.

Et siis jah, selline iseenesest häid nõuandeid sisaldav raamat, ent seda sisulist külge rapsib tugevasti vormiline teostus.

Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Michel Foucault – Valvata ja karistada. Vangla sünd (2014)

Maailm enne videovalvet ja kübernuhkimist! Skandaalsed tsitaadid! Loe, millest Foucault tegelikult kirjutas! Ainult täna ja homme! Piiratud kogus! Ale! Ole!

“Ei tohiks väita, et hing on pelk illusioon või ideoloogiline efekt. Ei, ta eksisteerib, tal on oma reaalsus, teda toodab pidevalt keha ümber, pinnal ja sisemuses selle võimu funktsioneerimine, mida rakendatakse neile, keda karistatakse, ja üldisemalt kõigile neile, kelle järele valvatakse, keda dresseeritakse ja korrigeeritakse; kõigile hulludele, lastele, õpilastele ja koloniaalmaade põliselanikele, aga ka nendele, kes on kinnistatud tootmisaparaadi külge ja kelle kogu elu on nõnda kontrolli alla võetud. Selline ajalooliselt reaalne hing erineb küll kristlikus teoloogias kirjeldatud hingest – ta ei sünni siia ilma kui süüdlane ja karistusalune, vaid pigem sünnib ta just alles karistus- ja järelevalve-, piinamis- ja sunniprotseduuride tulemusena. See reaalne ja siiski mitte kehaline hing pole mingi substants, vaid ta on element, kus omavahel ühinevad teatud tüüpi võimu efektid ja teadmise referents; kus võimusuhted otsekui tehnilise ülekande kaudu genereerivad võimalikku teadmist ning teadmine omakorda kindlustab ja tugevdab võimuefekte. /-/ Inimene, kellest meile räägitakse ja keda meid kutsutakse üles vabastama, kujutab endast juba ise palju sügavama allutatuse tulemit. Temas elab ja teda paneb eksisteerima “hing”, kes on ise osake sellest valitsemisest, mida võim keha peal teostab. Hing on poliitilise anatoomia instrument ja tulemus; hing on keha vangla.” (“Nuhtlemine”, lk 46-47)

“Ühesõnaga, kohtuasjus ei kehtinud dualistlik tõestamissüsteem (tõene või väär), vaid katkematu gradatsiooni printsiip, mille järgi iga tõestuses saavutatud aste tähendas ühtlasi süüdioleku astet, mis omakorda tõi kaasa mingi karistusastme. Kahtlusalune vääris juba iseenesest teatud karistust, sest eeldati, et kahtluse vari ei saa kuidagi langeda ilmsüütu inimese peale. Kahtlus tähendas kohtuniku vaatepunktist teatavat tõestamise elementi, kahtlusaluse vaatepunktist teatavat süüle viitavat märki ning karistamise seisukohast – teatavat piiratud karistusvormi. Kahtlusalust, kelle süü jäi tuvastamata, ei peetud sugugi süütuks, vaid ta sai osalise karistuse.” (“Nuhtlemine”, lk 64)

“Avaliku hukkamise painav elajalikkus mängib niisiis kahte rolli: see on kuritegu ja karistust suhestav printsiip, aga ka ettekääne selleks, et teha karistus veelgi julmemaks, kui oli kuritegu ise. Just elajalikkus tagab, et tõde ja võim ühe hoobiga särama löövad; ta tähendab nii uurimise lõppu tähistavat rituaali kui ka suverääni võidutseremooniat ning laseb tõel ja võimul hukatava piinatavas kehas kokku saada.” (“Nuhtlemine”, lk 83)

“Avalik töö pidi tähendama kahte asja: kollektiivset huvi süüdimõistetu karistuse suhtes ja karistuse nähtavat, kontrollitavat iseloomu. Nõnda peab süüdimõistetu maksma kahekordselt, nii enda tehtava tööga kui ka märkidega, mida ta toodab. Keset ühiskonda – avalikel väljakutel, suurtel teedel – kujutab süüdimõistetu endast kasude ja tähenduste keskpunkti. Silmanähtavalt teenib ta igaüht, kuid samal ajal poetab ta kõikide vaimu ka kuriteo-karistuse märgi. See on sekundaarne, puhtmoraalne kasu, aga see-eest märksa reaalsem.” (“Karistus”, lk 159)

“Harjutamine aitab eluaega kokku hoida ja kasulikku vormi akumuleerida, lisaks annab nõnda korraldatud aeg võimaluse inimeste üle võimu teostada. Harjutamine, millest on saanud keha ja kestust puudutava poliittehnoloogia element, ei jõua enam haripunkti mingis teispoolsuses, vaid selle sihiks on allutamine – allutamine, mis eales otsa ei saa.” (“Distsipliin”, lk 234)

“Lõpuks, eksam on nende protseduuride keskmes, mis konstitueerivad indiviidi nii võimu tulemuse ja objektina kui ka teadmise tulemuse ja objektina. Just eksam on see, mis kombineerib hierarhilist järelevalvet ja normaliseerivat sanktsioneerimist ning tagab seeläbi säärased suured distsiplinaarsed funktsioonid, nagu on ümberjaotamine ja klassifitseerimine, jõudude ja aja maksimaalne väljapressimine, arengu pidev kumulatsioon ja võimete optimaalne kompositsioon. Seega kindlustab eksam tsellulaarse, orgaanilise, geneetilise ja kombinatoorse individuaalsuse fabritseerimise. Üheskoos eksamiga muutuvad rituaalideks ka need distsipliinid, mida saab lühidalt iseloomustada, öeldes, et nad on üks sellise võimu modaalsusi, mille jaoks individuaalsed erinevused on määravad.” (“Distsipliin”, lk 277)

“Indiviid on ilmsesti küll üks ühiskonna ideoloogilise representatsiooni fiktiivne aatom, aga samas on ta ka realiteet, mille on fabritseerinud see spetsiifiline võimutehnoloogia, mida nimetatakse “distsipliiniks”. Tuleb lõpetada võimuefektide kirjeldamine alati ainult negatiivsetes terminites – nagu ta üksnes “välistaks”, “suruks maha”, “tõrjuks tagasi”, “tsenseeriks”, “isoleeriks”, “maskeeriks”, “varjaks”. Tegelikult võim toodab – toodab seda, mis on reaalne; ta toodab objektide valdkondi ja tõe rituaale. Indiviid ja teadmine temast on just selle tootmise produkt.” (“Distsipliin”, lk 280)

“Meie ühiskond pole mitte vaatemängu, vaid järelevalve ühiskond. Sügaval piltide pealispinna all investeerib võim kehadesse. Vahetuse suure abstraktsiooni taga kestab ekspluateeritavate jõudude detailne ja konkreetne dressuur. Sidekanalid pakuvad teadmise kumulatsioonile ja tsentralisatsioonile tugipunkte. Märkide mäng määrab kindlaks võimu tugipunktid. Meie ühiskondlik kord ei amputeeri, suru maha, ei teisenda indiviidi toredat terviklikkust, vaid see ise toodab indiviide – järgides hoolikalt jõudude ja kehade taktikat. Meis on vanu kreeklasi palju vähem, kui usume. Me ei viibi amfiteatri astmetel ega laval, vaid panoptilises masinas, millesse pidevalt investeerib oma efekte võim, mida me ise käigus hoiame, kuna oleme ise selle hammasrattad.” (“Distsipliin”, lk 312-313)

“Siiski on distsipliinidele omane see, et nad püüavad rakendada mitmekesisuse suhtes sellist võimutaktikat, mis vastab kolmele kriteeriumile: võimu teostamine olgu võimalikult vähe kulukas (majanduslikus mõttes väheste kulutuste näol, mida see nõuab; poliitilises mõttes diskreetsuse, vähese väljapaistvuse, suhtelise nähtamatuse ja vähese vastupanu mõttes, mida ta sellisena esile kutsub); selle sotsiaalse võimu efektid peavad saavutama maksimaalse intensiivsuse ning kanduma võimalikult kaugele, jätmata mingeid lünki ja lubamata mingeid ebaõnnestumisi; viimaks, võimu “ökonoomsuse” kasv tuleb ühendada nende aparaatide tootlikkusega, mille sees võimu teostatakse (olgu need siis pedagoogilised, militaarsed, industriaalsed või meditsiinilised aparaadid). Ühesõnaga, tarvis on kasvatada korraga kõigi süsteemi elementide kuulekust ja ärakasutatavust.” (“Distsipliin”, lk 314)

Alastair Reynolds – In Babelsberg (Reach of Infinity, 2014)

Päris tore robotilugu, nimelt külastab Maad tehnosüsteem Vincent, mis on 20 aastat nö omapäi ilmaruumis seigelnud ja seda võrdlemisi maaniliselt kaardistanud. Nüüd Maal on ta “riietatud” inimsarnaseks robotiks, igati kuulus oma seikluste pärast ja ühtlasi peab osalema ülemaailmsel raamatuturneel ja selle raames käima ka kuumimates jutusaadetes. Kuulsaimad jutusaateid juhivad geneetiliselt muundatud saatejuhid – ühe saate juht on lasknud end tagasi muuta kuuekuuseks beebiks, ent teise saate oma on muudetud enamvähem... türannosauruseks, kes suudab end piiratud sõnavaraga väljendada (mida rohkem saatel publikumenu, seda rohkem liha inimtürannosaurus saab – niiet Pavlovi refleksid igati töötavad. Saade ise toimub nii, et saurus on aheldatud hiiglaslikku raudpuuri, seal ta laksutab lõugu saatekülaliste suunas ja esitab vahel küsimuselaadseid olluseid).

Vincenti sugune, ee, AI on inimkonnale hädavajalik – sest selgub, et kosmosereisid inimestele ikka ei sobi... nagu näha ühest hiljutisest traagilisest juhtumist, kui Titaanil hukkus inimestega mehitatud laev. Vincent sattus sinna mõned päevad peale meeskonna surma ja tegi juhtunust igati emotsionaalse salvestuse. Kuid Vincent pole ainus süsteem, mis maailmaruumi kammib – on ka Maria, kes samuti aastaid ilmaruumi kündnud ja muuhulgas mõnel korral Vincenti jälgedes käinud. Nüüd on Maria samuti Maale jõudnud ning üllatuslikult ühineb Vincenti ja türannosauruse vestlussaatega, kus Maria paljastab Vincenti kohta midagi ootamatut...

Et siis jah, Asimov katkuks juukseid seda teksti lugedes – kus on robootikaseaduste järgmine? Eks inimkonna areng on selline nagu on – halli massi manipuleerimine jätkub. Nagu selgub, on Vincent ja Maria teineteisele lähedasemad (või siis Vincent “keerab segaseks”) kui allumine tööandjatele ja sponsoritele. Hakka või uuesti lugema Reynoldsi teisi jutte, mis seni pooleli jäänud.

““You were made to do a job, Vincent. Doesn't it bother you that you only get to do that on thing?”
“Not at all. It's what I live for. I'm a space probe, going where it's too remote or expensive or dangerous to send humans.”” (lk 300)

Kathleen Ann Goonan – Wilder Still, the Stars (Reach for Infinity, 2014)

Aastaks on 2080 ja kangelannaks on igati ärgas 130 aastane proua May, kes on elu jooksul nii mõnestki kosmosetehnoloogia arendamisest ja kuulsast tähesõidust osa võtnud. Aga nüüd on krapsakal daamil tekkinud uus plaan – kuidas tehisinimesed “üles äratada”, neid inimlikustada, avada neile inimeste maailm. Tehisinimesed on hiljaaegu tekkinud / aretatud / toodetud ning ikka äratavad tavainimestes võõristust – neid on hea kasutada erinevateks ülesanneteks, aga ega need inimestega võrdväärsed ole. May, kes kogub oma majapidamisse neli ärakasutatud tehisinimest, näeb aga nende puhul midagi muud – miks mitte inimestega võrdväärset! Kui need vaid suudaks midagi ise luua, olla spontaansed või leidlikud.

Samal ajal aga üha kasvab tavainimestes vastumeelsus nende tehisinimeste vastu ja ohtu on sattumas May koos hoolealustega – kes samas on just naise suureks rõõmuks avastamas oma inimlikke algeid (kuigi neisse on programmeeritud teadmine, et nad ei ole tehisinimsed – vaid päris tavalised heasoovlikud ja korralikud kodanikud). May tutvustab hoolealustele kosmose võimalusi ning neil lähevad silmad põlema, panevad “juhtmed” kokku ja plaanivad kosmosse minemiseks mitmeid võimalusi.

Kas May ja tehisinimesed pääsevad halli massi lintšimise eest taevaruumi või mitte, noh, ei hakka paljastama. Jälle selline pigem inimlik lähitulevikulugu, inimlikud väärtused vastamisi tavainimeste karjainstinktiga. May on vägagi krapsakas ja iseteadlik vanaproua, kes pole samas kaasa läinud kõigi tehnikauuendustega, mis kokkuvõttes pigem ahistavad kui abistavad. Noh, selle antoloogia raames tubli keskmine lugu.

John Varley – Millennium (2014)

Lugu siis sellest, kuidas tulevikust pärit inimesed (ffwd 50 tuhat aastat?) sekkuvad ajamasina abil kaasaja ellu. Nimelt nad toovad õnnetustes/katastroofides/lahingutes hukka saavaid inimesi oma aega (tingimusel, et katastroofis saavad kõik nö hukka ja pole ühtki tunnistajat nende tegutsemisele) ja külmutavad seal edaspidiseks kasutamiseks. Hukkujate asemele pannakse asendajad (lipsas kõrvust mööda, et kust need pärit), kelle jäänuseid siis katastroofikohtades kokku korjatakse (tehnika on siiski nii tasemel, et tehakse nö valekoopiaid arvatavaist hukkunuist). Tuleviku arvele lähevad ka teadmata kadunud. Hukule määratud inimesi ei korjata vaid meie kaasajast (s.o. 1980ndad) vaid ka teistest ajastustest.

Nüüd ehk kerkib mõnevõrra proosaline küsimus, et milleks selline altruistlik (või mitte) teguviis – nimelt on meie mõistes tulevik niivõrd räsitud paik, et seal hakkab elu lõppema. Selles on süüdi aastatuhandeid tagasi 20. sajandil levima hakanud mõtteviis, et vaja oleks toota nii tuuma- kui biorelvi, või veel hullem – geneetilisi relvi. Ja järgneva aja jooksul ei jäänud need relvad kasutamata (tuleviku omad räägivad ühtekokku 19 tuumasõjast, mis Maad tabanud).

Ajamasinaga tegutsemine sisaldab paratamatult ohte ja käesoleva romaani sündmustik näitabki seda, kuidas ajas manipuleerimine tekitab muudatusi (ajaparodoksid!) ja millised saatuslikud mõjud on sel nö tulevikule. Eks siis muidugi tekib küsimus, kas peale ajaparodokside teket on enam võimalik midagi üldse päästa.

“Ajarännak on nii ohtlik asi, et sellega võrreldes on vesinikupommid täiesti turvalised kingitused lastele ja nõrgamõistuslikele. Mis on kõige halvem, mis tuumapommiga juhtuda võib? Väga tavaline asi: paar miljonit inimest saab surma. Ajarännakuga võime aga hävitada terve maailmaruumi, vähemalt teooria ütleb niimoodi. Keegi pole tahtnud seda järele proovida.” (lk 72)

Romaan üpriski kinni 80ndate reaaliates, nii on ka tulevik mõneti kaheksakümnendate hõnguline. Iseasi muidugi, kas Varleyl oligi eesmärgiks tehnilist tulevärki korraldada. Peategelased olevik-tuleviku Louise ja olevik-mineviku Bill on üsna sarnaselt nö karused jutustajad, autor pole ka ehk suuremat vaeva näinud tegelaste psühholoogia kallal. Aga noh, eks peamine olegi selle mõnevõrra iroonilise loo jutustamisel. Ei tuumarelvadele!

Nojah, mainimata jäi, et käesolev romaan saab hoo sisse kahe reisilennuki kokkupõrkest – ühelt poolt uurivad kaasaegsed Billi juhtimisel, miks see juhtus, teiselt poolt napsavad tulevikulased endale elusmassi. Kuna operatsioonil juhtuvad mitmed äpardused, leiavad uurijad veidraid detaile, mis ei tohiks kuidagi eksisteerida. Aga sellest ma rohkem ei pajata.

ulmekirjanduse baas

Hannu Rajaniemi – Invisible Planets; Peter Watts – Hotshot (Reach for Infinity, 2014)

Rajaniemi on ehk Soome suurim panus tänapäeva angloameerika ulmeilma? Või noh, on ta üldse soome autor kui selline, pigem inglise keeles kirjutav soomlane? Või, või noh, on selline küsimus mingi kadedus, et sugulasrahval on selline tõusev täht suures ulmeilmas?

Tekst lähtub Calvino romaanist “Nähtamatud linnad” (mida ma pole lugenud rohkem kui paar peatükki), kus siis seekord jutustab väike AI laeva AI'le planeetidest, mida ta on kogenud. (Või see AI on üks ja sama?) Sarnaselt Calvinole on need kõik väga poeetiliselt või müütiliselt kirjeldatud, ja laeva AI'l tekib kahtlus enda eksisteerimises. Aga noh, kõige tähtsam on see silmale nähtamatu jne.

- - -

Antoloogia viimane lugu on selline... mulle loetamatu hard SF. Tehakse roboteid (või ikkagi inimesi?), mis peaksid saadetama määramata valgusaastate kaugusele, kus nende ülesandeks oleks asutada miski asustuspunkt, mida siis järgmised väljarändajad võiksid kasutada – sadade, tuhandete või miljonite aastate pärast. Kui inimkonnaga ka juhtuks midagi, siis mingi aja pärast peaksid inimesed jõudma taas sellisele tasemele, et Maalt välja rännata – ja milline rõõmus üllatus siis oleks, kui kuskil tundmatus kauguses ootaks midagi... tuttavat.

Loo peategelane Sunday on selline käänulise isiksusega robot (?), mis tahab mõista seda, et kui neile õpetatakse, et nad (tema ja ta kaaslased, mis selleks reisiks aastate jooksul ette valmistatakse) on vabad oma otsustes (muuhulgas võivad keelduda sellisele aastatuhandete retkele minemast), siis kas see tegelikult on nii või on nad programmeeritud tegema nii nagu ette nähtud (et ka kahtlemine missiooni või oma olemasolu mõttekuses on osa programmist).

Nagu öeldud, jäi asi mulle hämaraks ja oli vähe tüütult suuresõnaliselt kirjutatud, seega see kokkuvõte loost on selline nagu see on – aukliku mõistmisega.

Adam Roberts – Trademark Bugs: A Legal History (Reach for Infinity, 2014)

Juuraulme, mis pole ulmejura ehk üpris lohutu nägemus 21. sajandi tulevasest ajaloost, kus jätkub justkui heaoluühiskonna eluolu (pole juttugi sellest, et laieneda kuhugi tähtedele vms). Sajandi esimeseks kolmandikuks on leitud efektiivne ravi kõiksugu levinud haigustele. Mistõttu peagi lasevad ravimifirmad välja omad kontrollitud viirused – mille puhul öeldakse, et kui järgid hoolsalt hügieeniprotseduure (pesed seebiga käsi nii tihti kui võimalik jne), siis need ravimifirmade viirused sind ei nakata. Aga kui jäädki haigeks, siis saad osta tablette jms, mis just täpselt selle haiguse edukalt maha suruvad.

Võiks öelda, et inimesed pole just rahul sellise pealesunnitud tervisekorraldusega ning asuvad aastakümneteks protsessima ravimifirmade sellise tegevuse vastu. Kuid juuralahingutes jäädakse alla seadustele ja juristidele (on loodud “Porteri seadused”, mis nö määravad ravimifirmade viiruste tugevuse; need ei tohi muteeruda jne). Seepeale laiendavad metsikult rikastuvad ravimifirmad veelgi tegevust – lastes välja uued “viirused” näiteks kasvajate või kiilaspäisuse tekkeks. Kolm suurimat firmat on enneolematult võimsaks saanud ning võtavad aastakümnete jooksul üldse üle riikide funktsioone.

“The bigger countries all passed over to systems where income tax and sales taxes were reduced to between 2% and 5% - and in some cases abolished altogether (less than 2% did not provide enough income to cover the expense of gathering the tax). Where previous generations had worked and then paid tax on work income, the new generations quickly adapted to receiving their salaries effectively tax-free, but paying money instead to maintain baseline levels of health and productivity.” (lk 191)

Vaesemate alade puhul on probleem selles, et elanikel pole sellist raha, millega firmaviiruste ravi osta, ja nii tabavad need leiutised vägagi rängalt sealset elanikkonda. Mis omakorda tekitab kohalikel firmadel vajaduse koopiaravimeid toota. Ja niiläbi astuda meditsiinisõtta suurte tegijatega (et ise selliseks saada).

“Recently, Bayer has undertaken pre-emptive strikes against the factories of the MPMU, following intelligence reports that they were working on trademark-infringing cures for the weapons of the Bayer forces. 'Killing and maiming is one thing,' said Bayer vice-chairman Hester Lu. 'Wars have entailed that for thousands of years. But violating commercial copyrights and trademarks is quite another, and such behaviour will not be tolerated, in peace or in war'. Retaliation has brought long-range missile strikes to the European base of Bayer manufacture, and threatens to spread the conflict further.” (lk 194-195)

Tekst lõppeb üsna võltsoptimistlikus võtmes, mis pole just meeltülendav. Igal juhul, kui loo kuivast algusest mitte ära ehmatada, siis järgneb päris loetav tekst inimkonna Maale aheldumisest.

Andrus Nilk – Salumets. Muutumised (2015)

Päris huvitav elulooraamat, endale vast põnevamateks osadeks Jaak Salumetsa mängijakarjäär (millest ma ei teadnud õieti midagi – ja et mees tegelikult nii lühikest kasvu on) ja 80ndate teise poole Kalevi moodustumine ehk see aeg, mil ise hakkasin telekast korvpalli vaatama ja niisamuti Kalevi hallis kohapeal mängudel käima (kus heal juhul sai vahekäigus istuda, aga muidu pidi seistes mängu vaatama – et siis nagu tollal müüdigi seisupileteid või? Ei mäleta).

Eks Salumetsa mängijakarjääris oli paar hetke, mil asjad võinuks vähe teisiti minna – kui oleks Liidu täiskasvanute koondise kutsele varem vastanud (anti teistsugust nõu) ja kui oleks pääsenud Müncheni olümpiale (konflikt peatreeneriga). Muidugi, arusaamatuks jääb, kuidas ikkagi niivõrd lühike mees sai Kalevis korvialune jõud olla (eks ikka räägitakse alati Tõnno Lepmetsast kui lühikesest keskmängijast, aga Lepmets on pigem natuke varasema aja näide). Ja päris ootamatu on mõelda, kui noorelt lõppes mängijakarjäär ja tippkorvpallis treenerina töötamine – nojah, ühel puhul probleemiks ehk Eestisse mängima jäämine ja teisel puhul niisamuti... Eestisse jäämine (need paar lehekülge töötamisest Soomes ja Leedus olid küll huvitavad). Kas Eestis näiteks noortetreenerina jätkamine olnuks liialt samm tagasi? Ei tea ega saagi teada, nagu Salumets ütleb, on see kõik minevik ja tähtis on see, mida teed nüüd ja praegu (tuleviku nimel), mitte olnus urgitsemine.

Raamatu autorile heidaks ehk ette vaid seda, et võinuks tekstis viidata, kust tsitaadid pärinevad. Jajah, ropp töö ja kõigi lugejate silmadele pole just mugav, aga noh, kui vajadusel sooviks lähemalt uurida, oleks siis millestki kinni haarata. Nagu eelmise korvpalliraamatu puhul, nii on paslik seegi kord lõpetada postitus Margus Metstaki mõtteteraga:

“Naljakas on öelda, aga mida suurem tagumik, seda parem viskekäsi. Kossumehe tuharalihas peab olema nii tugev, et rahakott ei mahu teksapükste tagataskusse.” (lk 147)

postimees

James Patrick Kelly – A Promise of Space (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Eestlaste õnn või õnnetus on see, et meil puuduvad kosmosekangelased. Noh, astronaudid, kosmonaudid, taikonaudid (on küll jutukogu, kus muuhulgas juttu estronautidest, aga see pole päris see; Põltsamaa tuubitoidud on muidugi ka). Seepärast siis, kui ameeriklased kirjutavad oma astrokangelastest, mõjub see natuke võõralt heroiliselt, seda küll mitte halvas mõttes – lihtsalt et mõnel rahval on selline traditsioon, et kosmosesõitjad on mingil moel hinnatud.

Selles jutus on kahte moodi kosmosefänlus ühendatud, hmm, üleval moel. Lugu siis abielupaarist, kes peale lahusolekust räägivad olnust. Naine on tuntud SF-autor, mees kuulus Marsisõitja. Jutt keskendub eelkõige 2040. aastatele, mil nad tutvuvad ühel ulmekirjanduse auhindamistseremoonial ja heidavad peagi paari. Omal moel on nad õnnelikud, hoolimata mehe kiiksust kogu nende elutegevust filmida. Ent peagi selgub naisele, et mehe kahe kuulsa Marsi-missiooni tagajärjel on ta rakud väga ebameeldivalt kiiritada saanud. Veel hullem, hoolimata sellest, et mees on nüüd erus, kutsutakse ta üht Marsi-päästemissiooni juhtima – seda ehk juhtkonna küünilisel eeldusel, et peagi murravad mehe haigused niiehknaa maha, pole tal enam kaotada midagi. Mees lähebki ja sooritab järjekordse kangelasteo.

Ja nüüd on siis aasta 2051 ning abielupaar vestleb haiglas olnust. Niivõrd kui see võimalik on, sest mehest on...

Ulmepateetikast hoolimata (no olgem ausad, tekst on ehk eelkõige armas neile, kelle südamele kallid SF ja astronautika saavutused) on lugu üpris toredalt dialoogivormis kirjutatud tekst. Eks küsitavusi võib tekitada, kuidas meesautor kangelanna hingeellu süüvida oskab (samas, eks kangelanna on endine ulmeautor), aga noh, loetav või kaasaelatav see on. Pole mingit tehniliste terminite pillerkaari, jutt keskendub ennekõike... inimlikule tasandile.

ulmekirjanduse baas