Jälle üks raamatuke loetud ja rist kirjas, vaesed guugeldajad, kes loodavad siit midagi asjalikku leida – ent allpool on linke, mis juhatavad edasi põnevatesse käsitlustesse.
Päris hull tõlketöö, kõik see nimede ja mõistete rägastik, müts maha. Hea, et raamatus on koos kogu ristisõdade pundar, võiks öelda – hariv (nt albilastest ei teadnud küll enne midagi, vaid nime siitsealt lugenud). Ja noh, lugemist hõlbustab autori eluterve huumor ja nipsatused kuulsate ja kummaliste kapsaaeda.
Huvitav oleks lugeda kreeklaste kooliajaloost tollase Bütsantsi tegemistest, mida õigustatakse ja mida sarjatakse.
Autori poolt vast kõige üllama kooslusena jäävad raamatust meelde Saksa Orduga võidelnud preislased – peaaegu oleks kristlased oma kodumaalt minema pühkinud. Aga noh, ehk mõnes teises maailmas läheb see korda.
“Poliitilises keerises, kus võim püsis mitmesuguse õiguspärasuse astmega sõjaliste väepealikute käes, ei olnud Lääne sõjavägi sugugi nii eriline ega ähvardav, nagu nad end vahest ise pidasid. Lähis-Ida peamine võimuvõitlus käis Iraanis, sadu kilomeetreid ida pool, mistõttu Lääne sihtmärgid Kiliikia, Antiookia, Edessa ja Jeruusalemm kujutasid endast ääremaa probleeme. Juba Tutus oli avastanud, et Süüria valitsemisest ei piisanud kuidagi Iraagi ja Iraani jõudude vastu. Oma retke loomuse tõttu ei kujutanud kristlaste sõjavägi endast peaaegu kunagi tõelist ohtu kohalikele võimumeestele. Hoolimata Nikaia kaotamisest ja ristisõdijate 1097. aastal antud hoopidest jäi Rumi sultanaadi ja danišmentide võim murdmata, ehkki sai veidi räsida. Ainult seal, kus turgi võim oli juba nõrgenenud või kokku varisenud, näiteks Kiliikias ja mõnel pool Põhja-Süürias, sealhulgas Antiookias, ähvardasid ristisõdijad ka tegelikult olemasolevaid võimustruktuure. Näiliselt Bütsantsi palgasõdurite rolli täitev uus, fanaatiline, ühtse eesmärgiga jõud sobis hästi maailma, kus domineerisid võõramaiste palgasõdurite väed, olgu nad siis kurdid, turgid või armeenlased. I ristisõda ei kujutanud endast kaasaegse Lähis-Ida poliitikas mingit erandit.” (lk 127)
Üks huvitavamaid osasid on ülevaade Meretaguse 12. sajandi eluolust, kuidas toimus üldse eri kultuuride kooseksisteerimine või millest seal üldse elatuti; algul jäi suisa mulje, et kogu madina keskel põllumajandust polnudki. (Kas kristlus üldse sobib nö valgele inimesele? Puha lõunamaine usk.)
“Kogukondadevahelise ja -sisese vägivalla, seadusetuse, ükskõiksuse, praktilise kooseksisteerimise, lahendamata pingete ja rõhutatud stereotüüpse käitumise poolest meenutavad need lood teisi piirialasid, näiteks Ameerika “metsikut” Läänt.” (lk 217)
“Nii kerkib meie silme ette pilt omavahel seotud ja koostööd tegevatest kogukondadest, mis ei ole täielikult lõimitud ega assimileeritud ja mille puhul ühise keele vajadus on õieti üsna väike – mõnes mõttes meenutab see tänapäeva linnu ja muid rajaalasid. Sel juhul ei tähenda identiteedi säilitamine tingimata sallimatut välistamist.” (lk 220)
Omamoodi must huumor ja ooper oli Meretaguses abielusidemetega jahmerdamine, bigaamiad ja värgid-särgid.
“Ükski keskaegne monarhia poleks suutnud õitseda Jeruusalemma valitsejasoole omaste puuduste ja vahejuhtumite tingimustes. Kuningas Amaury tütar ja ainuke pärija, kuninganna Isabelle I, abiellus aastail 1183-1197 neli korda, kusjuures kolm viimast abikaasat lahkusid siitilmast väga erilisel ja uskumatul moel. Montferrat' Conrad mõrvati ajal, mil ta jalutas lõunasöögilt koju (1192). Champagne'i Henri kukkus, selg ees, kõrgest aknast välja (1197). Amaury olevat surnud liigse meriärni söömise tõttu (1205). Võib-olla hämmastusest sellise saatuse üle lahkus peagi siitilmast ka kõigest kolmekümne kolme aastane Isabelle, enne kui ta jõudis ohtu seada uusi abikaasasid.” (lk 644)
Ja eks kõrgete ülikute suhtluskultuuriski leidus arenguruumi.
“Kuningate omavaheliste suhete teravuse võtab kenasti kokku lühilugu, mida kõneldi Meretaguses mõni aasta hiljem. Selle kohaselt öelnud Richard haigele Philippe'ile, et tolle ainuke poeg Louis on surnud. Ta lootnud, et Philippe sureb vapustusest ja kurvastusest. Tegelikult oli Louis muidugi elus. Aga loo kohaselt oli Philippe tõepoolest nii löödud, et hakkas otsekohe valmistuma tagasisõiduks Läände.” (lk 408)
Metsikuste kirjutamishuvilistele väike stiilinäide 16. sajandi ungarlastelt.
“Mõlemad pooled panid toime jubedaid tegusid, millest kõige õudsem oli viimane. Dózsa pandi põlevale platvormile või troonile ning tema pähe asetati hõõguma aetud rauast “kroon”, tema kaaslased sunniti hammustama oma juhi kehast tükke ja jooma tema verd. Kõike seda saatis laul, tants ja karnevaliõhustik.” (lk 785-786)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar