Arike raamat tutvustab praeguse
korvpallikoondise tegijaid ja nende tausta ning annab samuti ülevaate
iseseisvusaja koondise tegudest ja Eesti korvpalli seisust. Ehk
raamatu huvitavam osa ongi see ülevaade pea veerandsajandi
arengutest ja taandarengutest, meenub nii mõnigi kaotus, mida muidu
ehk aju mälust blokeerinud. Eks 2001. a. Euroopa meistrivõistluste
krahh on selline, mis tekitab praegusegi koondise vastu umbusku
(samas, nagu selgub Kerde põhjendustest 2001.a. kohta, oli sel
krahhil mitmeid põhjuseid, alates sportlikust ebaõnnest ja
lõpetades meediahüsteeriaga. Aga ikkagi see emotsioon, mis oli
tollal vaadates mängu Serbiaga... seda on raske mälust välja
heita).
Raamat on selline intervjuuvormis
ülevaade, sõna saavad koondise eri etappide treenerid ja mängijad,
inimesed saavad kiita (laiduväärsetele vaid viidatakse) ja
iseseisvusaja spordisüsteem saab omad vitsad. Analüüsi kui sellist
otseselt pole, on asjaomaste reageeringud ja meenutused. Puudus on
ehk sellest tegijate ringist väljajäävate korvpalliasjatundjate
arvamustest või analüüsidest – samas, mida suurt on analüüsida,
kui Eestis pole lihtsalt küllaldaselt mängijaid, kellega klubide ja
koondise taset tõsta. Eks kõlama jääb mõte, et selleks, et
midagi teha või kuhugi jõuda, tuleb ikka meeletult tööd teha ja
hoida suured ambitsioonid silme ees (hea näide, kuidas Salumetsa
Tartu peatreeneriks kutsuti – lk 167).
Seda võikski pidada eelkõige kahe
treeneri raamatuks – Salumets, kes saab oma jumalikult
positsioonilt vabalt rääkida, ning Sokk, kes käesolevas raamatus
tutvustatud inimkoosluse on vedanud tiitlivõistusele. Sõna saab ka
Kerde, ent mingil põhjusel Enden mitte. Salumets näeb
korvpallitaseme languses kahte põhjust – nõukogudeaegse
spordikoolide süsteemi asendamise klubidega (selleks võeti eeskuju
Soomelt, kus aga nüüd sellest loobumas) ja kergema vastupanutee
valimise – seeasemel et noored madistaksid balti või vene
eakaaslastega, käidi skandinaavlastega edvistamas. Ja tulemuseks
siis lahjad vennikesed – mitte nagu need, kes nõukaajal pidid
noortekoondistes ellujäämislahinguid pidama.
Takkajärgi on ikka jahmatav, kui kaua
suutsid Salumetsa treenitavad Eesti koondise eesliinil võidelda...
kuhu küll vähe nooremad tegijad jäid (jajah, nagu ikka on Eestis
probleemiks põlvkondadevahetus). Loodetavasti pole see Arike raamat
praegustele koondislastele üheks selliseks veskikiviks, mis omal
ajal rõhusid 2001. a. koondist mutta.
“Kui olen kaitses ja minu selja taga on korv, mida kaitsen, ja vastane tuleb teiselt poolt oma korvi alt, siis ma ju näen, kust ta saabub sinna, kus ta kujutab endast ohtu. Ta ei tule läbi põranda, ta ei tule laest, ta ei tule küljetribüünilt ja saal on valge. Ma näen seda! Näen, millised on tema kavatsused, neid tuleb ennetada, et ta teeks oma tegevuse nii umbes viis sekundit soovitust hiljem, viis meetrit vales kohas, aga sellest juba piisab vastase rünnaku ärasegamiseks.” (Margus Metstak, lk 125)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar