Maailm enne videovalvet ja
kübernuhkimist! Skandaalsed tsitaadid! Loe, millest
Foucault
tegelikult kirjutas! Ainult täna ja homme! Piiratud kogus! Ale! Ole!
“Ei tohiks väita, et hing on pelk
illusioon või ideoloogiline efekt. Ei, ta eksisteerib, tal on oma
reaalsus, teda toodab pidevalt keha ümber, pinnal ja sisemuses selle
võimu funktsioneerimine, mida rakendatakse neile, keda karistatakse,
ja üldisemalt kõigile neile, kelle järele valvatakse, keda
dresseeritakse ja korrigeeritakse; kõigile hulludele, lastele,
õpilastele ja koloniaalmaade põliselanikele, aga ka nendele, kes on
kinnistatud tootmisaparaadi külge ja kelle kogu elu on nõnda
kontrolli alla võetud. Selline ajalooliselt reaalne hing erineb küll
kristlikus teoloogias kirjeldatud hingest – ta ei sünni siia ilma
kui süüdlane ja karistusalune, vaid pigem sünnib ta just alles
karistus- ja järelevalve-, piinamis- ja sunniprotseduuride
tulemusena. See reaalne ja siiski mitte kehaline hing pole mingi
substants, vaid ta on element, kus omavahel ühinevad teatud tüüpi
võimu efektid ja teadmise referents; kus võimusuhted otsekui
tehnilise ülekande kaudu genereerivad võimalikku teadmist ning
teadmine omakorda kindlustab ja tugevdab võimuefekte. /-/ Inimene,
kellest meile räägitakse ja keda meid kutsutakse üles vabastama,
kujutab endast juba ise palju sügavama allutatuse tulemit. Temas
elab ja teda paneb eksisteerima “hing”, kes on ise osake sellest
valitsemisest, mida võim keha peal teostab. Hing on poliitilise
anatoomia instrument ja tulemus; hing on keha vangla.”
(“Nuhtlemine”, lk 46-47)
“Ühesõnaga, kohtuasjus ei kehtinud
dualistlik tõestamissüsteem (tõene või väär), vaid katkematu
gradatsiooni printsiip, mille järgi iga tõestuses saavutatud aste
tähendas ühtlasi süüdioleku astet, mis omakorda tõi kaasa mingi
karistusastme. Kahtlusalune vääris juba iseenesest teatud
karistust, sest eeldati, et kahtluse vari ei saa kuidagi langeda
ilmsüütu inimese peale. Kahtlus tähendas kohtuniku vaatepunktist
teatavat tõestamise elementi, kahtlusaluse vaatepunktist teatavat
süüle viitavat märki ning karistamise seisukohast – teatavat
piiratud karistusvormi. Kahtlusalust, kelle süü jäi tuvastamata,
ei peetud sugugi süütuks, vaid ta sai osalise karistuse.”
(“Nuhtlemine”, lk 64)
“Avaliku hukkamise painav elajalikkus
mängib niisiis kahte rolli: see on kuritegu ja karistust suhestav
printsiip, aga ka ettekääne selleks, et teha karistus veelgi
julmemaks, kui oli kuritegu ise. Just elajalikkus tagab, et tõde ja
võim ühe hoobiga särama löövad; ta tähendab nii uurimise lõppu
tähistavat rituaali kui ka suverääni võidutseremooniat ning laseb
tõel ja võimul hukatava piinatavas kehas kokku saada.”
(“Nuhtlemine”, lk 83)
“Avalik töö pidi tähendama kahte
asja: kollektiivset huvi süüdimõistetu karistuse suhtes ja
karistuse nähtavat, kontrollitavat iseloomu. Nõnda peab
süüdimõistetu maksma kahekordselt, nii enda tehtava tööga kui ka
märkidega, mida ta toodab. Keset ühiskonda – avalikel väljakutel,
suurtel teedel – kujutab süüdimõistetu endast kasude ja
tähenduste keskpunkti. Silmanähtavalt teenib ta igaüht, kuid samal
ajal poetab ta kõikide vaimu ka kuriteo-karistuse märgi. See on
sekundaarne, puhtmoraalne kasu, aga see-eest märksa reaalsem.”
(“Karistus”, lk 159)
“Harjutamine aitab eluaega kokku
hoida ja kasulikku vormi akumuleerida, lisaks annab nõnda
korraldatud aeg võimaluse inimeste üle võimu teostada.
Harjutamine, millest on saanud keha ja kestust puudutava
poliittehnoloogia element, ei jõua enam haripunkti mingis
teispoolsuses, vaid selle sihiks on allutamine – allutamine, mis
eales otsa ei saa.” (“Distsipliin”, lk 234)
“Lõpuks, eksam on nende
protseduuride keskmes, mis konstitueerivad indiviidi nii võimu
tulemuse ja objektina kui ka teadmise tulemuse ja objektina. Just
eksam on see, mis kombineerib hierarhilist järelevalvet ja
normaliseerivat sanktsioneerimist ning tagab seeläbi säärased
suured distsiplinaarsed funktsioonid, nagu on ümberjaotamine ja
klassifitseerimine, jõudude ja aja maksimaalne väljapressimine,
arengu pidev kumulatsioon ja võimete optimaalne kompositsioon. Seega
kindlustab eksam tsellulaarse, orgaanilise, geneetilise ja
kombinatoorse individuaalsuse fabritseerimise. Üheskoos eksamiga
muutuvad rituaalideks ka need distsipliinid, mida saab lühidalt
iseloomustada, öeldes, et nad on üks sellise võimu modaalsusi,
mille jaoks individuaalsed erinevused on määravad.”
(“Distsipliin”, lk 277)
“Indiviid on ilmsesti küll üks
ühiskonna ideoloogilise representatsiooni fiktiivne aatom, aga samas
on ta ka realiteet, mille on fabritseerinud see spetsiifiline
võimutehnoloogia, mida nimetatakse “distsipliiniks”. Tuleb
lõpetada võimuefektide kirjeldamine alati ainult negatiivsetes
terminites – nagu ta üksnes “välistaks”, “suruks maha”,
“tõrjuks tagasi”, “tsenseeriks”, “isoleeriks”,
“maskeeriks”, “varjaks”. Tegelikult võim toodab – toodab
seda, mis on reaalne; ta toodab objektide valdkondi ja tõe rituaale.
Indiviid ja teadmine temast on just selle tootmise produkt.”
(“Distsipliin”, lk 280)
“Meie ühiskond pole mitte
vaatemängu, vaid järelevalve ühiskond. Sügaval piltide
pealispinna all investeerib võim kehadesse. Vahetuse suure
abstraktsiooni taga kestab ekspluateeritavate jõudude detailne ja
konkreetne dressuur. Sidekanalid pakuvad teadmise kumulatsioonile ja
tsentralisatsioonile tugipunkte. Märkide mäng määrab kindlaks
võimu tugipunktid. Meie ühiskondlik kord ei amputeeri, suru maha,
ei teisenda indiviidi toredat terviklikkust, vaid see ise toodab
indiviide – järgides hoolikalt jõudude ja kehade taktikat. Meis
on vanu kreeklasi palju vähem, kui usume. Me ei viibi amfiteatri
astmetel ega laval, vaid panoptilises masinas, millesse pidevalt
investeerib oma efekte võim, mida me ise käigus hoiame, kuna oleme
ise selle hammasrattad.” (“Distsipliin”, lk 312-313)
“Siiski on distsipliinidele omane
see, et nad püüavad rakendada mitmekesisuse suhtes sellist
võimutaktikat, mis vastab kolmele kriteeriumile: võimu teostamine
olgu võimalikult vähe kulukas (majanduslikus mõttes väheste
kulutuste näol, mida see nõuab; poliitilises mõttes diskreetsuse,
vähese väljapaistvuse, suhtelise nähtamatuse ja vähese vastupanu
mõttes, mida ta sellisena esile kutsub); selle sotsiaalse võimu
efektid peavad saavutama maksimaalse intensiivsuse ning kanduma
võimalikult kaugele, jätmata mingeid lünki ja lubamata mingeid
ebaõnnestumisi; viimaks, võimu “ökonoomsuse” kasv tuleb
ühendada nende aparaatide tootlikkusega, mille sees võimu
teostatakse (olgu need siis pedagoogilised, militaarsed,
industriaalsed või meditsiinilised aparaadid). Ühesõnaga, tarvis
on kasvatada korraga kõigi süsteemi elementide kuulekust ja
ärakasutatavust.” (“Distsipliin”, lk 314)