Kij Johnson – Spar (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Tegemist on kõige ulmelisema erootika või soft porno tekstiga, mida olen lugenud (võrdluseks eelmise aasta Cooney lugu, mis on ikka... päris siivas). Avakosmoses toimub kahe erineva liigi kosmoselaevade kokkupõrge (äärmiselt ebatõenäoline juhus), mille järel avakosmosse katapulteerunud naisastronaut tõmmatakse teise liigi päästekapslisse (nendegi laev hävines), mis on lihtsalt väike ruum, mida täidab... võõras. Ollus, mis on kaetud lima ja ripsmetega ning millega pole võimalik suhelda. Naine ja ollus on nädalaid teineteise embuses ja seksivad tuhandel eri moel (naine leiab, et see on parem kui mõelda juhtunule), kasutades kõiki avausi ja eenduvaid kehaosi. Astronaudile meenutab see seksi, aga kuidas ollus sellesse suhtub, jääb naisele selgusetuks. Seks pole vaid lihtne penetreerimine või lakkumine, nad tekitavad teineteisele uusi avausi (haavad küll paranevad kiiresti), mis mõnel puhul tundub minajutustajale vägistamisena – kui ta vaid ise niisamuti sellesse tulnukaolluse keha ei moondaks. Aga kõik veider saab kord otsa.

Nagu näha, on kirjeldatud õige külluslikku sadomasomaratoni, ja omal veidral moel on see ehk erutavgi – tõsi küll, et ma olen mees, siis mu keha tundlikkus on palju tuimem võrreldes sellega, mida naised võivad seksuaalselt kogeda; seega naistel on seda teksti ehk huvitavamgi lugeda. Sest no tõepoolest, oma äärmuslikkuses on tekst lugemisväärt. Päris huvitav on jälgida, kuidas tegelane püüab oma teadvust ja mälestusi maha suruda, olla vaid... ellujäämismasin. Eks tekib paratamatult küsimus, et kas... on siis vägistamine või mitte – minategelane arutleb selle üle, aga leiab, et hädaolukorrast lähtuvalt on see mingigi viis, et kuidagi sellega toime tulla. Pigem siis sadomaso, mida naine ja ollus teineteisele teevad.

Päris huvitav oleks lugeda mõne naise nägemust selle loo kohta.

„She cannot communicate, but she tries to make sense of its actions.

What is she to it? Is she a sex toy, a houseplant? A shipwrecked Norwegian sharing a spar with a monolingual Portuguese? A companion? A habit, like nailbiting or compulsive masturbation? Perhaps the sex is communication, and she just doesn't understand the language yet.

Or perhaps there is no It. It is not that they cannot communicate, that she is incapable; it is that the alien has no consciousness to communicate with. It is a sex toy, a houseplant, a habit.“ (lk 141)

ulmekirjanduse baas

Vonda N. McIntyre – Little Sisters (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Lugu meenutab natuke eelmisel aastal loetud Rosenbaumi teksti – ehk siis ulme, mis kirjeldab täiesti võõra eluvormi eksistentsi, kust midagi tuttavat on raske leida. Ja ma ei ole üldse kindel, kas käesolevast loost sain enam kui kolmandikust aru.

Qadi nimeline olend korjatakse peale hädakutsungi tabamist kosmosest üles. Qad on... oma liigile ressursside otsija, ta otsib planeete, mida saab liigi heaks kasutada. Ja noh, et planeet ikkagi sobiv oleks, tuleb seda... töödelda, ehk intelligentsemad eluvormid eemaldada. Oma reisul ta tegeleski kahe planeedi ettevalmistamisega, neist teise puhul kohtas ta niivõrd vihast vastupanu, et pidi peaaegu oma laeva vigastuste tõttu kaotama. Aga nüüd on ta kodusadamasse transporditud... ning nagu selgub, pole liigi ülemused tulemustega rahul. Üks ülemus pakub eraviisiliselt lepingut – Qad peab loovutama ühe oma... järglase, et sellega ülemusele uusi järglasi teha. Qadil on 4 erinevas staadiumis järglast, mis on ta kehas arenenud (midagi sellist nagu kukkurloom, kehast välja eenduvad jätked vms) ja tal on plaan neid ise üles kasvatada ning oma dünastia luua, mitte neid solkida mõne liigikaaslase seemne või millega iganes. Aga noh, kuna ülemus on ikka Ülemus, siis see saab, mis tahab, ja vaene Qad...

See kokkuvõte on ikka väga hägune. Plusspunktid tõeliselt võõra maailma loomise ees, iseasi, kui palju sellest üldse aru sain, kõik need jätked ja tavad ja mured. Veider, veider värk.

Neil Gaiman – Black Dog (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Lugu paigutub „Ameerika jumalate“ järgsesse aega ning Shadow on rändamistega jõudnud kuhugi Inglismaa kolkakülasse. Seal on ta sattunud pubisse, mis tundub niihästi mõnus kui imelik. Omapärased kohalikud, nende veidrad koerad ning pärimused, mis võivat pärineda väga ammusest ajast. Räägitakse paganlikest kommetest, millega sajandeid lepitati üleloomulikke jõude – selleks siis müüriti ehitistesse erinevaid kahe- või neljajalgseid. Veel segasem, sinna kanti on toodud Egiptuse hauakambritest rüüstatud kassimuumiaid, mida on nende külluse tõttu lausa põldudesse külvatud. Igal juhul, kena maaliline maakoht, sõbralikud kohalikud ja pärimused kuidagi võigastest kommetest (mida siis enam justkui ei järgita).

Aga eks ikka... järgitakse ning Shadow satub veidrasse olukorda, kus üheaegselt on tal kokkupuude isa pärandiga, oma armsama egiptuse jumalanna tahtmistega (seos eelmise jutuga?) ning surnu hingega, keda on õige ebaõiglaselt koheldud. Et Shadow on selline mees nagu ta on, ei saa teda nii kergelt jalust maha lüüa.

Muidugi võiks see tekst olla vahepalaks romaanide vahel, muidu on see vaid Gaimani fännide maiuspala, konteksti tundmata jääb mõnigi finess märkamata (mitte et ma ise oleksin asjatundja). Nagu mitme teise loo puhul, mida olen siit antoloogiast lugenud, on siingi väike flirt naistevahelise armastusega.

„They say the barghest used to wander all around here. But now its just in Shuck's Lane. Dr. Scathelocke once told me it was folk memory. The Wish Hounds are all that are left of the wild hunt,which was based around the idea of Odin's hunting wolves, Freki and Geri. I think it's even older than that. Cave memory. Druids. The thing that prowls in the darkness beyond the fire circle, waiting to tear you apart if you edge too far out alone.“ (lk 35)

Tamsyn Muir – The Deepwater Bride (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Dark fantasy, mis tõukub Lovecrafti loomest. On veealune kadunud kuningriik, kust tuleb kuningas, et omale maa pealt pruuti nõuda. Lugu jutustatakse läbi 16-aastase neiu Hesteri silmade, ta pärineb miskist... Blake'i nimelise teadjate suguvõsast, kes on aastasadu kirjutanud kroonikat kõiksugu müsteerilistest asjadest, mis seostuvad üleloomulike olendite ja nende tegudega (okei, et ma pole Lovecrafti huviline, siis on ehk siin juttu Cthulhu värkidest, aga ma tõesti ei tea – igatahes olenditel on hulga koledaid jäsemeid ja muidu metafüüsiliselt imelikud).

Nojah, Hester on siis oma tulevase üleloomuliku kroonika ülestähendaja karjääri alguses (üsna neetud amet) ning ta loeb mererannas toimuva järgi märke, et kohe on midagi hirmsat algamas, mis kohalikele elanikele ennustab igati letaalset lõppu. Hester peab aga peagi toimuva õuduse üles tähendama – ehk millised märgid viitavad, et süvamere kuninga tuleb oma pruudile järgi ja mis siis saab. Neiu otsustab üles otsida selle õnnetu pruudi (kes ei tea midagi oma tuleviku perspektiividest) ja ehk päästa ta oma saatusest. Pruudiks paistab osutuvat üks eriskummaline väljakutsuvalt käituv neiu. Preilid siis... sõbrunevad.

Loo teeb ehk toredaks see, et Hester pole mingi paatoslik plika, vaid üsna tänapäevane... neiu, kes on mõneti segaduses oma rollist – kas ta peab olema normaalne tiinekas või siis oma suguvõsa (asi levib emaliini kaudu) väärikas järeltulija. Et tegemist on tänapäevase ulmega, siis on siin natuke segadust soorollidega, kes ja mis ja kuidas. Ühelt poolt on siin... aegade paatost, aga samas – tegelased pole mingid pühakud (nagu Hesteri tädi, kes on neiule põhimõtteliselt juhendajaks). Ja no muidugi see apokalüptiline segadus, mis selle pruudirööviga kaasneb...

Caitlin R. Kiernan – Dancy vs. the Pterosaur (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Ameerikakeskne, aga väga kihvt lugu. Alabama palavatel aladel rändab Floridast pärit noor naine Dancy, kes on peast parajalt soe ja arvab, et inglid juhivad teda. Ja eks ta siis inglite juhtimisel on pidanud tegema asju, mida seaduskuulekas või normaalne inimene ei teeks. Aga nüüd on ta taas teel eiteakuhu... ja siis näeb... kummalist olendit õhus lendamas. Suurem kui ükski lind ja muidu kole ka. Selge, draakon; inglid on millegipärast ta sellise olendi juurde juhatanud ning nüüd on ise kadunud.

Korraga hüüab teeäärsest võsast tüdrukuhääl, et neiu tee pealt peitu kaoks, aga Dancy ei tee väljagi, tema võtab sõjaväenoa ja valmistub pikeerivat draakonit tapma (inglid, teadagi). Mis aga ebaõnnestub... õnneks päästab Dancy elu see võsas peitunud tüdruk, kes veab Dancy teelt minema ja juhatab neiu oma onni. Ning seal puhkeb nende vahel arutelu – mis olendiga tegemist on, kas evolutsioon või kreatsionism. Jezebel pakub, et tegemist on pterosaurusega, kes mingi ajaaugu kaudu on miljonite aastate tagant sinna Alabamasse sattunud, kus siis see nüüd mõned aastad ringi lennelnud ja kohalikes segadust tekitanud (saatana saadik!). Dancy raiub vastu, et evolutsioon on jumalateotus jne.

Ja nii edasi. Mõnusalt vaimukas lugu, plusspunktid selle eest, et jutustaja on peast soe ning Jezebel selline... tõesti vales kohas elav evolutsiooni nooruke pooldaja, kes teab, et tal on masendav tulevik. Ja no muidugi, saurused alati rokivad! Kiernan paistab olevat üle keskmise autor (millegipärast mõnda aega arvasin, et Celine Kiernan on sama autor (no kui palju autor-Kiernaneid saab olla, eksole), ning imestasin, et kuidas siis võrdlemisi igava romaani avaldanud autor on niivõrd hinnatud), eelmise aasta lugu oli vähe... mitte mokkamööda road movie, kuid samas varasem trollilugu oli näiteks vägagi mõnus klišeedekeeraja. Elagu bad ass või peast soojad naistegelased! (No normaalsed ka, aga ikka on parem, kui tegelased on kiiksuga.) Kuigi jah, see Dancy võib tegelt päris tuntud tegelane olla.

Ira Lember – Hea kasvatusega mees (2016)

Vanamoodsa meeleoluga romaan staažikatele lugejatele. Lugu siis sellest, kuidas menukate kriminaalromaanide autor on hea kasvatusega egoist, kes hoolib vaid oma romaanide kirjutamisest ja kes on harjunud lapsest peale, et teda poputatakse. Kuigi täiesti eluvõõras (ja egoist) on ta väga edukas autor (kui romantiline!), kel õnnestub tervelt kahel korral abielusadamasse põrutada – esimene abielu läks küll mõne aastaga lörri (naine ei kannatanud kooselu sellise egoistist lojusega); kuid teine abielu on hulga püsivam, hoolimata sellest, et mehe kirjutamisvajadus (jälle – autist?) ja lastevihkamine lööb aastate jooksul naise armastusse parandamatud mõrad. Ja kui majja ilmub mehe romaanide noor austaja, kes ootamatul kombel saab lähedaseks selle abielupaariga, hakkab mees üks hetk kahtlustama, et tema naine ja sellest 15 aastat nooremal kriminaalromaanide austajal on tekkinud midagi kahtlast... ja ehk naine plaanib teda raha pärast mõrvata. Oleks siis lahendus nii lihtne!

Nagu öeldud, on tegu vanamoodsaid väärtusi kandva romaaniga, mis mõnel puhul paneb nalja pärast juukseid katkuma (last on vaja! Milline romantiline arusaam edukate autorite elust!), aga tõepoolest, lugejate sihtgrupiks on pigem vanemapoolsed inimesed. Lember pole kuidagi võrreldav Milvi Lembega, kelle romaanide lugemine võib esile kutsuda terviserikkeid – Lemberi stiil on rahulikum, on mitmeid kordusi, pole mingit... hullumeelsust. Ja noh, teose antikangelasest peategelane on päris hea leid, sellist egomaniakki romaanides just igapäevaselt ei kohta.

postimees

Jean-Paul Didierlaurent – Ettelugeja 6.27-ses rongis (2016)

Romaani esimesi lehekülgi unesegaselt läbides tabas mind ootamatu ja ilmatuoluline mõttevälgatus – tegelikult mulle ei istu prantsuse kirjandus. See on... kunstlik ja paatoslik ja ennastimetlev; ühel või teisel moel traditsioonidesse takerduv, kommete komöödia. See on justkui 19. sajandi uuesti ja uuesti läbi kirjutamine. Jajah, noorena tundus Camus ilmutuslik, aga nüüd vist ei tahaks seda unelmat taaslugemisega risustada. Celine? Kah... literatuurne.

Seda raamatut võib või ei pea armastusromaaniks pidama. Jah, romaani jooksul peategelane avastab, et huvitub üha enam rongist leitud mälupulgal asuvast naise päevikust – kuna peategelane elab ise rutiinset tööinimeseelu, siis sarnases olukorras naine on oma argipäeva... hoopis värvikamalt elamas (mitte et ma seda kuidagi põhjendaksin, aga mulle tundus neiu käitumine mõneti autistlik), kuidas ta unistab oma printsist. Et mälupulgal on see päevik ainsaks kaustaks, siis ei selgu, kes see neiu olla võiks; kuid et peategelasel on invaliidistunud sõber, kes nuhib välja võimalikud ostukeskused, kus see neiu võiks käimlateenindajana töötada. Ja noh, üks asi võib viia järgmiseni, aga kas see ka viib, ei tohi öelda.

Raamat siis üksildase inimese ootamatust armumisest – vaat mis juhtuda võib, kui rutiinile vastu astuda, tegelda millegi muuga... leida ellu erutust. Niisamuti võiks sedastada, et tegemist on kergelt loetava menuromaaniga sellest, kuidas leida oma „Amelie'd“. Sarnaselt Friedenthali teosega on siingi olulisel kohal paber ja selle saatus, tõsi küll, palju proosalisemal põhjusel, kuna peategelane töötab paberipurustustehases.

August Kitzberg – Libahunt (2004)

Eesti draamakirjanduse üks tuntumaid tekste (või kõige tuntum, sama kuulus on ehk tänu telelavastusele „Pisuhänd“), üsna lühike näidend, mis ometi võimaldab mitmeid eri vaatenurki ja tõlgendusi; ning eks tõde asetseb kuskil vahepeal. Tragöödia, kus pole võitjaid – Tammarude suguvõsa on välja kuivamas, sulane Jaanus on elupäevad vaid teenimisele kulutanud (muidugi, kuhu tal üldse pere olnuks panna), õnnetud kasutütred. Vaid noorel sulasel Märdil veri vemmeldab ja mingisugune plaan mõni külatüdruk ära narrida (aga kauaks noorust, eksole).

Kumba leeri siis eelistada – Tammarute alalhoidlikkust või Tiina lillelapselikku särtsakust? Kas geenidele on kasulik kindel voolusäng (Tammarud peavad olema siniste silmade ja kollaste juustega!; põhjaeesti tõug Mulgimaal?) või vajaksid nad lisatõuget (mis aga võib tähendada, et tõuge võib viia umbteele ehk elujõuetute kombinatsioonideni). Kas tähtis on realpolitik või romantismus? (Jajah, armastusabielu on 20. sajandi toode.) Kas Tiinast olnuks kohanejat Tammaru traditsioonidega, kas üheskoos Margusega olnuks nad suutelised piire nihutama või avardama? Kas Margus mõtles vaid ihast lähtuvalt ja reaalselt võttes poleks suutnud Tiina-suguse väljakutsega toime tulla (ehk oleks ta peksnud naist kuni see murdub või metsa põgeneb)?

Paistab, et Kitzberg pigem hoiab Tiina poole – parem kärts ja mürts kui lõputu töllmoklus. Mis paneb muidugi mõtlema, et...

Nikolai Baturin – Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse (2016)

Raamatu pealkiri sisaldab nelja teemat, millega vaadeldakse midagi – sest ausalt öeldes on tekst romaanina arusaamatu (ehk siis unenäoline), samas Baturini kujutluspildid ikka ühtmoodi hoogsad ja fantaasiat ründavad. Aga mida see romaan on enamat kui ühe omailma puudutamine... mina ei oska küll öelda. Jah, tuleb tunnustada autorit kui sõltumatu kujutlusilma loojat; Baturin on eesti kirjanduse elavate autorite hulgas ehk üks edukamaid moderniste – eks igaüks võib kunsti nimel segast panna, iseasi, kui mõttekalt või loetavalt see välja kukub.

Aga see romaan... seekordne pillerkaar jäi mulle kaugeks ja enamvähem seosetuks (muidugi, siin on tegevusloogika ja karakterite vananemine). Mingi mongoli müüdi kui universiaalse arhetüübi ümbermängimine või midagi sellist. Või midagi. Andku jumal mulle andeks, et olen pime.

„Elas temas sõja või rahuvaim?

Kunas on rahu ja kunas on sõda?

Kui sõda on sinus eneses, kus on siis rahu?

Kui palju kordi Suurkhaan neid küsimusi endale ei selgitanud, ei saanud ta selget vastust. Isegi mitte sõja kõige ägedamas tapluses, kus ta tundis end olevat oma looduses, ei saanud ta neile kolmele küsimusele vastust. Ta pani tähele, et igaüht rahuldas rahu kestis senikaua, kuni kestis kõigi sõda kõigi vastu. Mitte rahu ei tulnud ma teile tooma, vaid mõõka. Kummalisel kombel tundus see suurkhaanile õige ja õiglane.“ (lk 67-68)

Robert Reed - The Empress in her Glory (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Tulnukad otsustavad Maal võimu üle võtta. Selleks pole vaja armeed, piisab, et maailmavalitsejad oleksid nende käpiknukud. Nad valivad hoolega, kes võiks nendeks käpiknukkudeks osutuda, ning koostavad 77 kandidaadiga nimekirja, üheks neist 58-aastane Adrianne, kes teeb tuleviku-uuringuid kindlustusfirmale. Inimene, kel on vaid töö, kelle pereelu on hävinenud peale paari õnnetust. Vabal ajal peab Adrienne blogi, milles analüüsib erinevaid majanduspoliitilisi tendentse jms.

Ühel hetkel... avastab naine, et ta meilile on saabunud ports tundlikku teavet Hiina Kolme Tammi projekti kohta: et tammid on ehitusvigade tõttu kokku varisemas. Ta avaldab selle teabe oma iganädalases blogipostituses, see leiab tavapärasest enam tähelepanu... ning mõne päeva pärast lagunevadki tammid, põhjustades hiiglaslikke üleujutusi ja meeletut kahju, viies sellega Hiina keskvõimu lagunemiseni ja kodusõja puhkemiseni. Adrienne saab veel teavet ning ta avastused või hoiatused (katastroof naftapumpamises, päikeseenergia kasutamine kosmosetehnikas, elu pikendav eliksiir jne) osutuvad vägagi praktiliseks ning märkamatult on Adrienne saanud maailma mõjuvõimsamaks inimeseks... Temast saabki tagasihoidlik ja külmalt kalkuleeriv maailmavalitseja, kes teeb palju head ja mõningaid vigu. Kuid... ka tema valitsusaeg saab lõpu.

Lõpp lähebki natuke hägusaks – et kas siis tulnukad koristasid ta eest või tegemist loomuliku arenguga. Niipalju kui Reedi jutte olen lugenud, siis igati korralik harju keskmine; on visiooni ja draamat ja haaret, eraelulised detailid vs maailmakorraldus. Jalust ei raba ja normaalne kvaliteet.

Paolo Bacigalupi – City of Ash (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Katastroofiproosa või climate fiction, igal juhul on Ameerika keskvalitsus kokku vajunud ning osariigid kaitsevad end põgenike eest. Riigi kokkuvarisemise on põhjustanud ka (või eelkõige) kliimaprobleemid, kui kõiksugu megatornaadod raiuvad maad. Lugu on jutustatud läbi noore tüdruku silmade, kes on jõudnud isaga Phoenix'sse (kuskilt lõuna poolt?), läbi vihase ja vaenuliku Ameerika. Siin aga on... hiinlased võimu võtnud ning ehitavad mingit megaehitust (Noa laeva?), kus siis kasutavad kohalike odavat tööjõudu, pakkudes tasuks vett ja mõningaid vidinaid ellujäämiseks (näiteks seade, mis destilleerib uriinist joogivett, väga vajalik seade sellises kõrbeosariigis). Tüdruku isa on saanud tööd hiinlaste ehitusel ning korraga näib tüdrukule tulevik taas helgem – isal on töö, neil on vett, perspektiiv Hiinasse välja rännata (muidugi, see on isa jutt, tal pole ümbritsevast just kõige realistlikumad arusaamad). Aga läheb nii nagu läheb.

Selline lohutu lugu Ameerika langusest. Maa on kaoses, kliima on tuksis, hiinlased nokivad raipe kallal. Olukord nähtuna põgenike silme läbi, kel eesmärgiks selles kaoses kuhugi turvalisemasse kohta jõuda... aga miski kindel pole püsiv. Teksti pealkiri siis sellest, et Phoenixisse kandub California põlengutest tuhka. Niisama lugemiseks igati okei ja lühike lugu, mis samas küll vaimustust ei tekita (aga õnneks parem kui möödunud aasta poeetiline kurblugu).

Nike Sulway – The Karen Joy Fowler Book Club (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Lugu ninasarvikutest, kes on välja suremas – sest äkitselt on selgunud, et viimane põlvkond ninasarvikuid ei saa enam eostada väikeseid ninasarvikuid. Lugu on jutustatud eelviimase põlvkonna ninasarvik-ema Clara poolt, kes muidu on igati ontlik ninasarvik – peab kohvikut, püherdab mudas ja osaleb raamatuklubis (mida kord juhatas Karen Joy Fowler (arvatavalt mitte ninasarvik?) ning kellest innustatuna kirjutas Clara ühe apokalüptilise loo; see on ka tähenduslik osa tekstist, kuid see jääb siin käsitlemata). Vananevad ninasarvikuemmed vaatavad, kuidas nende sigimatud tütred tegutsevad ja vangutavad pead. Ninasarvikutel pole tulevikku ja tekib küsimus, et mida allesjäänud elupäevadel üldse teha (proovida siiski kloonimist?).

Clara on lähedane teise ninasarvikuemme Belle'ga, kellega koos peab ta kohvikut, ning ühel hetkel nad leiavad, et on teineteisesse armunud. Aga... milline tulevik on sellisel armastusel, millel, ee, pole tulevikku? Naised lähevad tüliga lahku, eriti kui Belle sekkub Clara ja ta tütre suhtesse. Clara läheb viimaks rändama.

Kui ma aus olen, siis algselt ootasin midagi lõbusat (ninasarvikud loevad raamatuid!), aga tegelikult on see tõsine lugu, hävimisest ja kaotusest ja lootusetusest. Kui veelgi ausam olla, siis lõpuks ei saanudki aru, mida autor selle looga täpsemalt ajas – küllap on siin taustal tekste (Fowler?), mida pole lugenud ja mistõttu jääb paljugi arusaamatuks. Hoiatuslugu, et kunstseemendamiseks olgu küllaldaselt spermavarusid (ühel hetkel mainitakse, et Clara tütre endine mees oli viljatu). Kibe kokkuvõte Maa ökoloogilisest olukorrast? Mõistulugu, allegooria? Ei tea.

Igal juhul, soovi korral on tekst netis täismahus loetav.

Alyssa Wong – Hungry Daughters of Starving Mothers (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

See tekst võitis äsja Nebula lühilugude auhinna, ja jutt on tõepoolest lööv dark fantasy või horror (või kui nöökida, siis paranormaalne romantika). Raskusi tekitab see, et... mis olendid siin õieti tegutsevad. Midagi korea mütoloogiast? Või lesbilised libavampiirid, kes toituvad inimeste võimsatest (ja negatiivsetest) emotsioonidest? Süskindi „Parfüümi“ laadis üleloomulike võimetega emotsiooninautleja, kes suudab näiteks keha moondada? Kauge sugulane Rowlingi nende vaimolenditega, kes/mis inimhinge tühjaks imevad? Lihtsuse mõttes ütleks siis libavampiir (hiljuti lugesin üht teksti libahelikopterist, seega libatada annab nii mõndagi).

Lugu leiab aset tänapäevas. New Yorgis elav neiu otsib Tinderi äpi kaudu endale kohtingukaaslasi, et siis hambad vms külge lüüa ning kaaslane või kaaslanna räpastest mõtetest tühjaks imeda (jääb selgusetuks, on see otseselt tappev või mitte). Mõtted nimelt... hargnevad inimese ümber justkui gaasilises olekus, ja on neiule nähtavad ning seeläbi loetavad-kuuldavad. Nii satub neiule ette ärimees, kes plaanib naise võrgutada ja seejärel sisikonna lahti lõigata (a la Bret Easton Ellise Batemani tänapäevasem variant). Väga erutav, et just selline kiremõrvar kätte sattus, neiu omakorda ammutab sobival hetkel mehest, mis võtta annab. See on ülimalt vägev kogemus, ta kogeb midagi enneolematut. Peagi selgub, et neiul on ema, kes tegeleb samasuguse mõtteimemisega ja kes on last õpetanud, et ohvreid tuleb valida pisikriminaalide hulgast – kes pole inimesi tapnud. Elagu Tinder, mis viib sobivaid inimesi kokku.

Ja tõepoolest, see tapjaimemine ajab hamba hullult verele (kogutud emotsioonid on talletatud klaasanumasse, kus neiu saab neid limpsimiseks võtta), ning neiu otsib... kuni põrkab kokku... teise endasugusega (üllatus-üllatus, nad polegi emaga ainsad)! Ja see naine on palju iidsema päritoluga, kes õpetab, et toituda tuleb ka lõbuks, mitte vaid hädapäraste vajaduste rahuldamiseks (ehk siis pöörakem tähelepanu loo pealkirjale). Libavampiir lubab tutvustada neidu ühtlasi teistele New Yorgi omasugustele... ja see viib kokkupõrkeni põhjustel, mida ma pole selles kirjelduses puudutanud – nimelt on loo kangelannal sõbranna, kellele see kogenud libavampiir samuti silma peale heidab.

Jutt on niisiis... omal moel päris lööv ja tänapäevane ja meelelahutuslik ja õudne. Kõik need külmkapis või riiulitel ladustatud klaaskolvid, kus ohvritelt imetud mõtted pulbitsevad ja häälitsevad. Olendid, kellele naudinguks ameerika psühhode destilleerimine. Kui eelmise aasta Strahani antoloogias oli samuti üks korealastest tütarde lugu (kus kah üleloomulikud jõud mängus), siis käesolev tekst on kindlasti parem kui too. Aga oleneb maitsest ja meeleolust.

Teksti on võimalik netist täismahus lugeda.

„I spend the evening sweating through my dress, nearly dropping my chopsticks. I can't stop staring at the ugly thoughts, dropping from her lips like swollen beetles. They skitter over the tablecloth toward me, whispering obscenities at odds with Seo-yun's gentle voice, hissing what they'd like to do to me. It takes everything in me not to pluck then and there, to pour into her lap and rip her mind clean.“ (lk 337)

Margo Rejmer – Bukarest. Tolm ja veri (2016)

Raamatu võib jagada pooleks – esimesed kaks osa keskenduvad Ceaucescu võimuperioodile ja sellele eelnenud Rumeenia 20. sajandi ajaloole, viimane osa on rohkem tänapäeva Bukarestist (mis on muidugi sügavalt põimunud ajalooga).

Esimeses pooles on siis pikalt juttu Teisele maailmasõjale eelnenud ja järgnenud ajast, Raudkaardist ja kuningatest, sõjajärgne diktatuur ja Ceaucescu valitsusaeg. Securitate, pealekaebamised, probleem soovimatute lastega (Ceaucescu soovis, et sajandivahetuseks elaks riigis 25 miljonit inimest... aga nüüdseks on järgi jäänud u 19 miljonit) ja ainelise olukorra halvenemine. Ei saa öelda, et siin oleks midagi väga avastuslikku – Ceaucescu polnud just normaalne valitseja, Securitate on kui musternäidis repressiivsest julgeolekuaparaadist, abordid on vist peamine märksõna, mis mulle praegu seostub tollase Rumeeniaga. Üpris vastik lugemine inimtragöödiatest... aga mingil moel nendest siit ja sealt lugenud-kuulnud-näinud (Müllerilt näiteks?).

Seevastu raamatu viimane osa on kaasajast ja see on huvitav (vaevalt et küll ammendav) ülevaade rumeenlaste elukorraldusest. Tabavaim tsitaat on selline:

„Bukarest on samavõrra traagiline kui ka koomiline linn, vahel hakkavad mingid sündmused pihta komöödiana, võtavad siis järsku tragöödia kuju ning lõpuks jäävad mällu farsina.“ („Igal pool ja mitte kusagil“, lk 160)

Hulkuvad koerad, kes pakuvad turvalisust ja võivad samas inimese surnuks pureda. Meisterlik vandumine ja sajatamine, mis samas aitab vägivalda vältida. Ebausk. Naiste kohtlemine. Maavärinad, Ceaucescu ja arhitektuur. Taksojuhid ja hullud. Korruptsioon ning Raudkaardi ja Ceaucescu rehabiliteerimine. Mustlased ja rumeenlaste päritolu. Kõik see on muidugi kergem ja meelelahutuslikum kui kadunud diktatuuri kirjeldus.

Lindepuu on varem tõlkinud raamatuid Tšehhoslovakkiast ja Türgist (huvitav, et neidki olen sattunud lugema just mais).

Meelis Friedenthal – Inglite keel (2016)

Ettevaatlikult võiks nimetada selle akadeemilisemaigulise põneviku kirjutanud autorit eesti Ecoks (aga eks see ole liialt lihtsustav ja Friedenthali vast solvav). Väga õrn paralleel ka Matsiniga, no et niisamuti mingil moel esoteeriliselt mõjuv tekst – tõsi küll, Friedenthal püüab tegelastesse süüvides pigem ammust aega ja mõtteilma mõista, mitte alternatiivset maailma luua. Ääriveeri võiks raamatut nimetada horroriks, siin on tegemist tõesti seestunud... asjaga, mille ümber trall käib.

Raamatus on kaks peamist tegevusliini – on 17. sajandi teadjamehed, kel eesmärgiks leida universaalne keel (nn inglite keel) ja seda väljendada. Katse luua raamat, mis mõjuks korraga mitmele meelele, seeläbi... maailma muuta. Niisiis segabki Tartu sattunud teadjamees Salomon Maius kokku... midagi, millega siis omakorda lähiminevikus ja kaasajal uurijad kokku puutuvad. Ja tõepoolest, pikka aega arhiivis varjul olnud raamat räägib inglite keele asemel deemonite keeles. Muidugi, mis on ingel ja mis deemon ning milline vahel neil õieti on.

Mulle jäi natuke segaseks, kes ja mis see torupillimängija on, kas tegemist on siis müstilis-maagilise Titivillusega? (Ja miks mul jäi mulje, et tegemist on omamoodi pühakuga?) Kas enne Joonasega kohtumist tegeles Mirjam juba Maiuse raamatuga? Ja see paberiuurijatest abielupaar, kui palju siin fantaasiat mängus on? Raamatu lõpetab saatesõna, mida poleks paha lugemise ajal uurida.

Õnneks pole tegemist niivõrd lohutu romaaniga kui „Mesilased“, ka on siinne 17. sajandi Tartu väheke rõõmsam – ikkagi uue ülikooli algusajad ja inimestel seetõttu rohkem elevust. Kahtlemata on põnev pilguheit paberi loomise maalma, nagu näha, on võimalik ka sellisest esmapilgul kuivast teadusloost kaasakiskuvalt kirjutada.

„Praeguseks olid kiud määndunud piisavalt pehmeks, nüüd tuli neid tampide abil lahti taguda, varsti võis see osa tööst alata. Aine peab olema lagundatud algosadeks, alles siis saab seda hakata uuesti kokku panema. Ta oli siia väga hoolikalt valinud nii enda vanu rõivaid, juuksekarvu, sõrmeküüsi, spermat kui oma naise pesu, kuupuhastusverd, kulmukarvu, sülge, lisanud vett, mis ei tee käsi märjaks.

/-/

Tema eesmärk oli luua raamat, milles oleks olemas täielik inimese ratsionaalse mõistuse vorm, inimeseks olemise potentsiaal, tema kehaks oleksid lehed ja tähed, raamat nagu rase naine, nagu laps, nagu nooruk, mees, rauk. Raamat, mis taastaks algse ühtsuse ja ületaks pooliku inimese piiratuse, oleks tõeline anamneesi tööriist. Raamat nagu kõigi haiguste ravim.“ (lk 126, 127)

err kultuur
tavainimene
sehkendaja
kirjanduslik päevaraamat
sirp

Marek Hłasko – Kaunid kahekümneaastased (2016)

Üpris hämmastav tõlkeraamat, ja seda igati positiivses mõttes. Et nii noor inimene kirjutab... niivõrd küpset proosat: raamatu kolm ilukirjanduslikku osa on kirjutanud kahekümnendate alguses noor inimene, teemaks Poola üsna proletaarlik elu; siin on raevu ja meeleheidet ja kirge. Vahel on see joomaproosa nagu Jerofejev (1957!, enamvähem kaasaegsed) või Pilch (seda eriti jutukogu tekstid), siis on aga kaks jutustust, mis kerivad jutulõnga veel ekspressiivsemalt laiali. „Surnuaiad“ puhul on raske uskuda, et noore autori kirjutatud, aga nagu raamatu mälestusosast selgub, on jutustuse mitmel kafkalikul juhtumil vägagi reaalne taust. Kuid mööda ei saa minna ka Dostojevskist.

Nooruseproosale tähelepanu pööramine on tegelikult ebaõiglane, sest autor on vägagi poliitiline (peale esimesi raamatuid tuli tal avaldamisega kriips peale, mistõttu suundus ta võimaluse avanedes pagulusse). Õige verine Poola nõukoguliku reaalsuse lahkaja. Poliitilisemaiguga ilukirjandus pole mu teetassiks, aga seda ühiskondlikku proosat... no seda oli hea lugeda (ja mõelda, et ise pole seda kogenud).

Raamat tekitaski minus kummastust sellega, ühelt poolt on see noore inimese proosa (kui mitmes kord seda juba kordan?), aga teisalt... see on lööv ja mingil moel psühholoogiliselt brutaalnegi. Siin on elukogemus, mida paljud autorid just ei oma – ja nagu mälestusosast näha, jätkus autoril selline tahtlik või tahtmatu eluseiklus paguluses eladeski, kõik need vanglad ja hullumajad ja erinevad töökohad ja virelemised (eks siin ole epateerimistki). Lindepuu poola autorite tõlgete puhul ei saa õieti aru, et mis need siis on; dokumentaalproosa, mille puhul on raske uskuda... selle dokumentaalsust, lihtsalt liialt uskumatud olukorrad või nii. Kas tõesti autor elaski paguluses sellist elu? Küllap siis...

Niisugust kompromissitut proosat ei tahaks soovitada õrna ilukirjanduse austajatele, lööb ehk rajususega jalust maha. Kõik need joomad ja vägivald. Kogumiku parimaks on ehk pikem jutustus „Nädala kaheksas päev“, mis rullub ja rullub, kuhugi hinge tumedusse ja mõttetusse. Suured tunded, mis justkui peaks olema... aga kukuvad välja kuidagi näruselt või tühiselt. Tühistuvad hingekarjatused.

Eks tuleb paratamatult avaldada tavapärast hämmastust, et poola moodne ilukirjandus on niivõrd lööv – kõiksugu tavapärase jura kõrval esineb selliseid raskeid pärleid (jajah, mis toimus eesti kirjanduses samal ajal?).

Alljärgnevad tsitaadid on kontekstist välja kisutud. Niimoodi näivad need igati keskpärased, aga tegelikult eelnes neile lugu, ja seepärast... tõusid rohkem esile (no alati ei viitsi tsiteerida poolt lehekülge, muidu olnuks valik vähe teistsugune).

„Ja ma tean, et sa kõike tead. Sa oled nõndanimetatud tark naine, kui selliseid on üldse olemas. See tähendab – kõige õnnetum. Seepärast, et oled tark. Et saad kõigest aru, et andestad kõike, et suudad kõike targasti korraldada. Tarkuse eest tuleb maksta kannatustega, Krystyna. Vaesed õnnetud targad naised. Mul on teist kahju, sest peaaegu alati hukkute lollpeade pärast. Sa oled tark, Krystyna. Sa oled kuratlikult tark, sa lollpea, aga sa ei tea üht asja: sa ei tea, mis asi on viin. Sa ei tea, ei tea, ei tea.“ („Silmus“, lk 124)

„Ma ei taha midagi mäletada. See on liiga julm: nõuda inimeselt, et ta meenutaks oma helgeid hetki. Mälestused on rämps.“ („Nädala kaheksas päev“, lk 151)

kultuuritarbija 60+

Eeva Park – Geeniuste algkursus (2016)

Näidend ajast, kui Vilde ja Liiv puutusid 1885. aastal töiselt kokku (mõned aastad hiljem kirjutas Vilde loo „Suguvend Johannes“ (mida ma pole lugenud), mis polevat Liivi rõõmustanud). Kuidas kaks algajat autorit oma töösse, kutsumusse suhtusid – piinatud geenius ja elamuselainetel seilaja. Ühe loome sünnib inspiratsioonist ja vaevadest, teisel aga elavast huvist ja käsitööoskusest. Eks see ole vana küsimus, et kui suur osatähtsus on andel ja töömurdmisel. Ühest autorist on 21. sajandisse jäänud mõned krestomaatilised luuleread, teisest mõned romaanid ja näidendid, mida heal juhul on koolis loetud. Üks läks lõplikult hulluks, teine elas aastakümneid aktiivset ühiskondlikku- ja kultuurielu (hiljuti ühes Loomingus oli sellest mõned artiklid). Vaevalt, et näidendi autor kumbagi tegelast otseselt vastandas ja sunnib lugejat valikut tegema – aga eks elujaatavam on kahtlemata Vilde otsingulisem põlemine (samas, ehk on näidendis rohkem esil Liiv – kuna ikkagi müstiline tegelane „Vari“ jms).

Mööda ei saa vaadata Jakob Järvist ja tollasest kontekstist. Mida tuleb ja tohib eesti lugejale anda (tsensuur ja tsaaririigi poliitika, eksole). Kuidas eestlast harida – kas rahvusromantiliselt või üldharivalt. Kas ilustada lugeja hinge ülevusega või harida vaimu kasvõi artikliga onanismuse kahjulikkusest. Eks paistab, et Järv püüdis (autori järgi) mõlemat vaatenurka ajalehes kasutada. Ja no muidugi konkureerimine teiste tollaste eesti ajalehtedega.

Park pole võtnud eesmärgiks luua puhtalt kultuuriloolist näidendit, siin on ka poeetilisem külg ehk „Vari“, mis saadab Liivi, omamoodi loomedeemon või midagi. See annaks justkui suurema kaalu Liivile... kui ta vaid poleks selline... nagu ta on (tõepoolest, millal kõneleb loojas geniaalsus või vaimuhaigus, kuidas sellele piir vahele tõmmata – kuidas olla kindel selles, et vaimuhaige loome vahendajad omakorda mingit oma värki ei aja, ei kasuta seda enda mingite ideede heaks ära?).

Nagu mitmed lugejad on juba blogides kirjutanud, jääb näidend mõneti killukeseks, poeetiliseks olustikupildiks, mis otseselt jalust ei raba. Tore väike lugemine kultuuriloost, ikkagi tuntud inimesed oma kuulsusrikka tee alguses jne.

sehkendaja

laiapea

Vernor Vinge – A Preliminary Assessment of the Drake Equation, Being an Excerpt from the Memoirs of Star Captain Y.-T. Lee (Year's Best SF 16, 2011)

Kergelt humoorikas lugu sellest, kuidas tulevikus kosmosest elu ja eluruumi otsimine toimub. Et see tegevus pole ainiti jõukohane riiklikele institutsioonidele, on kontsernid selle suuresti üle võtnud – mis muuhulgas tähendab oma tegemiste meediatarbijatele mahamüümist. Et teadustöö pole just kõige glamuursem tegevus ja uuritavad planeedid ei paku tavapublikule just erilist avastamisrõõmu, tuleb asju vürtsitada, vaadatavaks teha. Nii on käeolevas loos organiseeritud uurimisreis planeedile, mis on ümbernimetatud Paradiisiks – kuigi tegemist on üsna... tühja planeediga (kuigi seal on palju vett).

Igal juhul, meediatsirkus käib ja kaks konkureerivat uurimisrühma asuvad kohe peale planeedile maandumist uurima sealset ookeani. Üks leiab iidvana kivistise, mis arvatavalt kuskilt taevaruumist alla kukkunud, teine rühm aga – üllatus-üllatus – krabilaadse olendi. Uurimisrühmade vahel puhkeb äge tüli, et kumma avastust peaks eelisjärjekorras uurima (kõik see teadlaste särtsakas tüli võetakse muidugi hoolsalt linti). Kapten otsustab aja maha võtta ning püüab vaenupooli lepitada, pannes ette süüa enne järgmisi samme piduliku lõuna. Mõne aja pärast saabuvad road lauale, ja neid lähemalt vaadates selgub, et...

Tekst võiks olla igati vaimukas, võimalusi selleks on küllaga, ent jääb minu jaoks kuidagi... igavate lahendustega. Eks siin ole irooniat ja eneseirooniat, kuid see on vähe tasane või hambutu. No või siis ei viitsinud keskenduda. Vähemalt tuletas see tekst meelde, et peaks Vinge'i kaks eestindust uuesti üle lugema.

ulmekirjanduse baas

Terry Dowling – The Fooly (Dreaming Again, 2008)

Natuke äraspidine kummituslugu. Charlie on äsja kolinud elama ühte väikelinna ning peale õhtust pubikülastust asutab ööbimispaika tagasi minema. Aga ööpimeduses ehmatab teda vari... vari, millest ei saa suuremat sotti. See tutvustab end, ta osutub kummitus Billyks, kes siis teatab, et Charliega on nüüd halvasti, see on ta viimane öö. Üleüldse, imelik, et väikelinna kohalikud teda ei hoiatanud seda teed kasutamast... ja et on olemas kummitus Billy. Kuid nagu selgub, on selline olukord Billy enda poolt sätitud. Charlie ja Billy saavad kenasti jutule ning Billy demonstreerib erinevaid õudusi, mis eelnevad Charlie siit ilmast lahkumisele. Kummitaja võtted on kummitatavale põnevad. Lõpuks teatab Billy, et nad on jõudnud tema valitud tee lõpp-punkti ja järgnema peaks Charlie maise teekonna lõpp. Kuid Charliel on omakorda Billyle üllatus.

Et siis selline õuduslugu. Jutu teistkordsel lugemisel võib märgata juba teksti algul mitmeid viiteid sellele, et midagi on veidi teisiti (muidugi, seoses pea olematu huviga selle žanri vastu puuduvad mul kogemused, millega jälgida õuduslugude ülesehitust). Mõne-minuti-lugemine kummitusjuttude austajatele. Eks siin võib aimata Austraalia maastikku, kuigi põhimõtteliselt võiks lugu aset leida ükskõik millises angloameerika maailma osas.

Brendan DuBois – Ülestõusmispäev (2002)

Päris hoogne alternatiivajalooline põneviks sellest, kui 1962. aasta Kuuba kriis oleks edasi arenenud relvastatud konfliktiks USA ja Nõukogude Liidu vahel... millega kaasneb siis tuumarelvade kasutamine. Tulemuseks on miljonite inimeste hukk ja sandistumine, Nõukogude Liidu häving ning USA mitmete alade tuumakõrbeks muutumine. Romaan leiab aset 1972. aastal: brittide abil on USA end natuke kogunud, taas on presidendivalimised, kuid riiki juhib sõja lõpetanud kindral. Tuumasõja tagajärjel on ülejäänud riigid end ÜRO juhtimisel tuumarelvadest desarmeerinud, aga USA peab allesolevaid varusid oma julgeoleku garantiiks mistõttu on riik mõneti rahvusvahelises isolatsioonis ja koguni paaria staatuses. Kuid eks neil ole britid... kes omakorda on alustanud Briti impeeriumi taasloomisega.

Raamat on lugu sellest, kuidas sõjaveteranist ajakirjanik Carl Landry satub kirjutama lugu ühest Bostoni mõrvajuhtumist. Mõrvatuks osutub mees, kes paar nädalat tagasi pakkus Landryle võimalust kirjutada... millestki rabavast. Landry üllatuseks mõrvauurimine summutatakse ja ajakirjanik leiab, et midagi on väga-väga mäda. Tuleb välja, et mõrvatu on mees, kes töötas president Kennedy adminstratsioonis ning praegune diktaatorlik režiim on selle presidendi kaastöölisi vägagi hoolikalt kõrvaldanud. Veel hullem, ka brittidel paistab mingi superkahtlane plaan olevat, paistab nagu sooviksid nad... Ameerika oma asumaaks muuta.

Edasi siis paiskub Landry kõiksugu vandenõude keskele. Kes Ameerikat tegelikult valitseb, milline peaks see riik oma kodanikele tegelikult olema, rahvusvaheline olukord kui selline. Ja see tuumasõda, kas seda võinuks ära hoida ja millise hinnaga (üks teese, et parem oligi, et tuumasõda siis toimus, kui tuumaarsenal polnud jõudnud areneda võimsamaks – või kui tuumarelva omanikke olnuks enam kui 1962. aastal). Kas Kennedy äpu käitumine oli süüdi? Ja miks on Ameerika kümme aastat hiljem senini enamvähem varemetes, samas kui Saksamaa ja Jaapan peale Teist maailmasõda palju kiiremini jalad alla said.

„Tõsi, aga 1962. aastal nägid peaminister ja parlament asja sootuks teises valguses. Kui kahest Saksamaast jälle üks sai ja ta Prantsusmaaga liitu astus, üritades Ida-Euroopas korda pidada, pöördusime meie oma sissetallatud radade juurde tagasi. Me läksime tagasi Indiasse ning Ida- ja Lääne-Pakistani, et aidata neil põgenike ja radioaktiivse saastega toime tulla. Austraaliale ja Uus-Meremaale oli Kuningliku Mereväe kohalolek suureks kergenduseks, sest paatide ja džonkidega saabuvaid Aasia põgenikke tuli ju eemal hoida. Me rajasime oma tugipunktid Hongkongi ja Tseilonile. Kanada võttis meid avasüli vastu, ja teiega lükkasime käima oma abiprogrammi.“ (lk 124)

Romaan on väga ameerikakeskne, vürtsiks on rahvusvahelised suhted ning Inglismaa, mis osutub õige riukalikuks väikevennaks. (Eks oluline seegi, et originaal ilmunud 1999. aastal) Huvitav on ka jälgida seda, kuidas muidu kuldsed kuuekümnendad saab veidi teistsuguse kuue selles alternatiivajaloolises ajas. Esmatutvus autoriga oli niisamuti sellest, kuidas Ameerika on rünnaku all.

ulmekirjanduse baas

Asta Kass – Kloun Korgitsa kodune elu (1979)

Lugusid klounist, kes ei tee suurt vahet töö- ja eraelul, ka kodus ja tänaval tuleb olla eriline, töö on puhkus, puhkus on töö. Muidugi, see teeb argipäeva üsna keeruliseks – aga et Korgits on poissmees, saab ta endale lubada kõiksugu ekstsentrilisust (ja eks kaaskodanikud ka tolereerivad sellist... klouni). Kui raamatule tõsimeelselt läheneda, jääb Korgitsast õige tobe tühikargaja mulje, pigem kuuluks ta Huysmansi dekadentlikku maailma. Kuid eks Kass ongi soovinud luua sellist eripärast nurgakest, mis justkui võiks eksisteerida meie reaalsuse äärealadel – kui seda vaid tähele panna. Maailm pole vaid korrastatud hallus, see tuleb värvilisemaks mõelda. Sest, noh, ei saa vaid rutiinis elada ja seda kummardada. Aga eks see sõltub vaatenurgast.

Raamat pole niivõrd tore kui „Pahupidi puhkus“, sest on abstraktsem ja nõuab enam kaasa mõtlemist – ma ei saa senini aru, kuidas saada herneste istutamisega korrutustabel selgeks või mis lõbu pakub kõigi koduste asjade üleskirjutamine. Aga ega ma polegi raamatu sihtgrupiks ja kui oleksin seda lugenud õigel ajal, küllap oleks siis arvamus teistsugune.

Karl Pilvistu – Metshaldjas. Kas mees või laps (1999)

Raamatu nimilugu on ikka päris tempokas camp, milles sisalduvad eluhoiakud tunduksid tänases ajas natuke... seksistlikud või lihtsalt piinlikud. 70ndatel kohtab sovhoosis töötav insener Rein metsavahi naist Leilit ja armub noorikusse hullupööra (mees ei mõista, kuidas küll naistevihkaja metsavaht korraga sellise noore naise sai?). Leiligi pole mehe vastu päris ükskõikne (Rein on noorem ja kenam kui metsavaht Jaan). Insener on küll abielus (aga oma naist ei armasta) ja kaks last (rasestumine sundiski abielluma), kuid see metsavahi noor elukaaslane, milline vaimustav isend! Tiirutab niikaua (näiteks käib metsatalu juures piilumas, kui naine on saunas) kuni satuvad vahekorda ning seepärast saab metsavaht Jaan omakorda pahaseks ning ähvardab insener Reinu jahipüssist maha lasta (parem vangla kui üksindus). Insener jätab metsapaari rahule ning kolib perega hoopis Eesti teise otsa.

20 aastat hiljem. Abiturient Jaanika ja noor sovhoosiinsener Priit on armunud ja peavad plaani tuleviku ühte sidumiseks. Aga et lähedaseks saada, peab neiu aasta eest leseks jäänud ema selle inseneri üle vaatama. Ema Leili avastab, et insener Priit on kahtlaselt sarnane ta tütrele, ja kui ta kuuleb noormehe elulugu, selgub, et inseneri isaks on insener Rein, kellega metsavahi naine 20 aastat tagasi pattu tegi ja mille tulemusena see Jaanika eostatud sai (metsavaht ei saanudki teada, et esiklaps polnud tema seemnest). Oh häda! Leili keeldub noori õnnistamist ja lubab tütrele järgmisel päeval põhjusest rääkida. Kui vaid suudaks seda teha...

Aga... aga... nagu järgmisel päeval selgub, on pojale külla tulnud isa Rein, kes omakorda üksikuks jäänud – peale seda, kui lapsed täisealiseks said ja kodust lahkusid, oli ta õnnetu abielu otsa leidnud (oma osa selleski, et ta oli armastanud vaid Leilit). Vanem insener ja metsavahi (endine) naine kohtuvad, Leili paljastab Jaanika päritolu ning üheskoos seletatakse lastele inbriidingu probleeme. Lapsed on õnnelikud, et probleem on lahenenud ja hoopis nende vanemad saavad abielluda.

Tekst on veidi totter ja täis rohkem või vähem naljakatena mõjuvaid nõukogude aja maaelu klišeesid (vahet pole, kas 70ndate või 90ndate algus). Aga muidugi, milline ajatu draama, omal moel suisa antiiktragöödiate mõõtu... kui vaid poleks kõiksugu napakaid seiku ja lihtkirjanduslikku väljendumist.

„Mul on hoopis parem ettepanek. Meie peainsener läheb paari kuu pärast pensionile. Tule Moostesse peainseneriks. Mina ei taha ka siit kuhugi minna. Kui ma Jaanikaga abielluda ei saa, siis tahaksin temaga vähemalt nagu õde ja vend koos elada. See teadasaamine, et ma Jaanika vend või poolvend olen, lõi mu küll nii pahviks, ja arvan, et Jaanika samuti. Aga mis parata, elu teeb teinekord ootamatuid keerdkäike. Me Jaanikaga hakkasime teineteist tõesti armastama, aga meie vahekord on seni siiski piirdunud vaid mõne hella suudlusega, mitte rohkem. Armastus võib aga meie vahel edasi kesta, nagu õe ja venna armastus.“ („Metshaldjas“, lk 45)

Raamatus on veel lühem lugu „Kas mees või laps“. Mees ja naine elavad patuelu 90ndate algul, kui Eestimaal on elu raske. Naisel on mure – ta on teist kuud rase. Et ta ise on töötu ja ehitajast meessõbral pole just palju tööd, pole ta kindel, et nad saaksid last üles kasvatada – ja mees võiks ta maha jätta, sest noori naisi on küllaga („22 on uus taks“)! Ühesõnaga, kas saada mees või jääda lapsega. Naine otsustab abordi teha, aga... Nojah, jälle üks naiivdramaatiline pilguheit inimsuhete probleemidesse keerulisel sotsiaalmajanduslikul ajajärgul. Aga milline ülev lahendus!

Kalju Saaber – Mees, naine ja bernhardiin (1978)

Jutustus 1944. aasta suvest, kui nõukogude väed taasvallutasid Eesti alasid. Peategelaseks fotograaf, kes lahingute käigus on kaotanud oma ateljee, kuna see jäi lahingutegevuse keskele. Mees läheb nüüd koeraga (kelle abil ta ateljees inimestest meeleolukaid pilte tegi) lapsepõlvekanti oma naist otsima, kelle ta oli sõjajalust maale saatnud. Teel kohtub ta rüüstajaga, aitab haavatu laatsaretti toimetada ning vanematetalus satub kotipoiste piiramisrõngasse. Kodutalu on lagastatud, viimaks ilmub sinna nainegi; ja elul on varuks uue üllatused.

Juttu pole vaid sõjaoludest, niisamuti meenutab mees iseseisvus- ja okupatsiooniaega, ühtlasi kooselu naisega, millised rõõmud ja mured neil olid. Kas tahtlikult või tahtmatult tundub tekst olevat mõneti groteskne või siis psühholoogiliste ambitsioonidega. Või muidugi – ehk on see autori arusaam sõja põhjustatud šokiseisundist. Loo lõpp jääb kaksiti mõistetavaks, mingil moel võiks seda suisa võtta horrori võtmes. Lihtne lähenemine ütleb, et tegu pole väljapaistva kirjandusteosega – aga samas... kes teab?

„Mesilased töötavad ka sõja ajal: õueala pikk rohi oli suminat täis. Ma olin varemgi koduga suhted katkestanud, kuid mitte kauaks. Tolle aja, mil ma võisin veel koju tagasi tulla, olin päästmatult mööda lasknud, ja nüüd, seistes siin vanade õunapuude all, keset flokside hüvastijättu suvega, tajusin seda selgemini kui kunagi enne. See oli üks noid väheseid asju, mida ma tõepoolest teadsin peale selle, et olin tänini maaelu suhtes sallivaks jäänud. Ja kuigi see kummaline tolerantsus põimus hetkiti täieliku ja lõpliku võõrdumisega, sain niitmata õuemaast selgelt aru, et see on kaotatud kodu. Mitte ainult sõjakaoses lahtimurtud, hingedel rippuva ukse ja lävele sadanud tedremunakirjute lehtede pärast. See oli minus endas peitu hääbumistont, mis mulle iial rahu ei andnud. Nii oli asjalugu.“ (lk 23)

Peter V. Brett – Pealuutroon (2016)

Raamat läheb õige troonide mänguks, hukkub mitmeid olulisi tegelasi, kes on esil selles või ka eelmistes raamatutes. Peale oluliste kõrvaltegelaste langeb rivist välja koguni üks tuumiktegelane (hea küll, see pole eriliseks saladuseks, et eelmise romaani lõpetanud dramaatiline mäerünkalt allakukkumine ei harvendanud tegelikult Päästja-kandidaatide ridu).

Tegevus jaguneb tinglikult kolme liini – peamine tähelepanu on Krasia ja Angiersi vahel toimuv, kolmandaks on Jardiri ja Arleni ühinemine, mis idee poolest peaks olema kõrgema eesmärgiga kui riikidevaheline võimujagamine. Tegelaste noorpõlvele on nüüd pööratud vähem tähelepanu – aeg on kangelastegusid sooritada! Ja erinevaid järeltulijaid ilmale tuua või neid maha lüüa. Eks omal moel läheb sellega kergeks seebiooperiks, et kes on kellest rase ja kes peaks kindlasti rasestuma – aga samas pole see just romantiline liin (ka Rojer ja ta abikaasad on pigem tragikoomiline), tähtis on ikkagi poliitika ja pärimisõigused.

Kuid eks kangelastegudega läheb nii nagu läheb, ühe võit on teise kaotus, ning kaotamisega kaasneb pahatihti sõna otseses mõttes peakaotus (ka see on sõnum). Rängalt saavad laastada nii kangelased kui närukaelad – ja iga selline vapustus raputab ühtlasi pärijateringi. Igal juhul tabavad nii Angiersi kui Krasiat ühes või teises vormis tormilised vapustused. Surmasuhu sattunud Angiersil on tekkimas liit ühe naaberriigiga, mis on kasutusele võtnud... tulirelvad. Kuid sellistest relvadest pole – vist – suuremat kasu deemonite vastu (samas, seal ju pidevalt leiutatakse uusi viise deemonivastaseks võitluseks). Ja nagu Jardir ja Arlen teada saavad, on deemonid valmistamas ülestungi maa peale.

Niisiis, selles raamatus on suured muudatused Krasia võimukoridorides, mis omakorda suskavad väga valusalt Angiersi õukonda. Kuigi alati on avalikkuse ees jutt deemonitega võitlemise vajalikkusest, on eelkõige tähtis võim ise. Eks võib mõelda, et raamatus on üheks teemaks võrdõiguslikkus, igal juhul saavad Krasia ühiskonnas üha rohkem võimalusi (deemonitega võitlemiseks) naised ja alamad klassid – samas sogab vett sealse vaimulikuseisuse militariseerumine. Tegevuse käigus saab pea iga olulisema tegelase pähe piiluda (neid tegelasi koguni lisandub, nt Briar, kel senihaistmatu viis deemonipeletuseks), peatükkides võib toimuda õige mitu vaatepunktide vahetumist.

Ühesõnaga, möll jätkub ning neljanda raamatu järel tundub pentaloogia positiivne lõpplahendus muutuvat üha võimatumaks. Nagu ikka.

ulmekirjanduse baas

Steven Popkes – Jackie's-Boy (Year's Best SF 16, 2011)

Üpris tore postapokalüptiline lugu poisist ja elevandist. Jackie nimeline india elevant pole lihtsalt elevant, tema oskab mõelda ja inimkeeli rääkida. Niisiis, on aeg kuskil tulevikus ning inimkond on osanud ökoloogiat rikkudes ja bioterrorismi harrastades end enamvähem hävitada – on loodud ja need omasoodu edasi arenenud mitmed ja mitmed viirused, mis on niitnud inimkonda nagu loogu. Tulemuseks on siis kaos, kus ellu jäävad vaid julmemad (ja noh, viirustele püüdmatud).

Michael on elanud üksi mõned kuud, kui tal õnnestub sisse murda... loomaaeda, mida valvab raskelt relvastatud tehisintelligentsiga loomaaiapidaja. Loomi seal eriti järel pole... aga üks neist on Jackie nimeline elevant, kelle eest hoolitsema poiss palgatakse – sest see tehisintelligentsiga robot teab (?) teab, et Jackie peab lahkuma sellest rüüstajatest ümbritsetud turvapaigast, kuna miski pole püsiv ja elevandil peaks olema oma missioon. Ja peale teatud sündmusi hakkavadki elevant ja poiss Saint Louisi loomaaiast lõunapoole liikuma, lootuses leida... teisi elevante. Teekond pole teadagi kergete killast, peale inimeste tuleb kokku puutuda muutunud elukeskkonaga, kus on näiteks hakanud levima Ameerikale mitte just tüüpilised elajad.

Kui sisukirjeldus tundub veidi lapsik, siis tegelikult on see päris tore ja dramaatiline lugu. Rääkiv elevant pole just meeldivaim kaaslane, sest inimesed on sellised nagu on. Ja muidugi see postapokalüptiline olukord, sest inimesed on sellised nagu nad on. Samas pole tegemist vaid jälgi ja masendava looga, oma koht on ka lootusel normaalsemale tulevikule (seda küll natuke teises võtmes kui inimkonna helge tulevik). Noh, millegipärast meeldiv lugu.

ulmekirjanduse baas

Djuna Barnes – Öömets (2016)

Selle aasta Loomingu Raamatukogu raamatud on senini osutunud võrdlemisi igavaks lugemisvaraks (muidugi, vanasti oli rohi rohelisem jne). Ka see romaan (ameerika Woolf! geikirjandus!) on... no see tutvustab kenasti maailmakirjanduse modernistlikku pärandit. On palju hämarolekut ning tsitaate, on keerlemist keelatu ja allasurutu ümber. Kõrgelennuline kirjeldus kaotusest ja puudusest. Eks see naistearst on päris huvitav kuju. Tõlkega kaasneb tervelt kolm tõlgendust, sissejuhatuses on Wintersoni ja Elioti mõtted, lõpus veel tõlkija põhjalik järelsõna; üliõpilastel on siit võimalik esseedesse nii mõndagi kopeerida. Aga jah, ei saa öelda, et see teos oleks muljet avaldanud, lihtsalt üks järjekordne klassika.

„Ma olen teinud ja olnud kõike seda, mida ma ei ole tahtnud olla või teha – Issand, kustuta valgus –, nii ma siin seisan, läbipekstuna ja muserdatuna ja nutvana, teades, et ma ei ole see, kelleks ma end pidasin – hea inimene, kes teeb halba, vaid olen halb inimene, kes ei tee eriti midagi, ja ma ei räägikski teile sellest, kui ma ei räägiks sellest endale. Ma lobisen liiga palju, sest mind on teinud õnnetuks see, millest teie vaikite. Ma olen vana väsinud emalõvi, argpüksina oma nurka tõmbunud, vapruse nimel ei ole ma kunagi saanud olla mina ise, ega võinud ka teada, kes ma olen. Siin puhkab taevane keha. Pilalinnu kaeblik hüüd kõlab paradiisi sammaste vahelt, oo, Issand! Surm taevas puhkab tupruvatest pilvedest asemel, tema rinnal on kiiver ja tema jalge ees marmorkivise lakaga sälg. Öine uni painab raskelt tema silmalauge.“ (lk 138)

laiapea