Vahur Kersna – HTV kreizist hits (1991)

Huumorit nõukogude aja lõpuaastatest (HTV olevat olnud 1988. aastal), eks omajagu mõistatamist, mida just pilgatakse. Kontekst ja koodid! Eks mõni libauudis tundu omaaegse anekdoodi ümberjutustusena.

“Suurt nördimust ja pahameelt on Viljandis tekitanud kohaliku ajalehe “Tee Kommunismile” ümbernimetamine “Sakalaks”. Kuna looduses peab valitsema tasakaal, siis on linnaelanike hulgas kõneaineks toiduainetekaupluse “Sakala” võimalik ümbernimetamine kaupluseks “Tee kommunismile”.” (lk 5)

“Hea sõnum saabus meile taas sovhoosist “Teel Sotsialismile”. Eile hilisõhtuks saadi seal kõigi töödega ühele poole. Kevadised põllutööd on nüüd niiöelda otsas. Otsas on ka kõik lehmad, sead, lambad, küülikud, hobused, hulkuvad kassid ning tarakanid. Riiklik lihamüügiplaan on auga täidetud.” (lk 7)

“Täna hommikul kell 4.03 kohaliku aja järgi rikkusid Hiina hegemonistlikud ringkonnad taas meie kodumaa lõunapiire, rünnates sovhoosi “Voina I Mir” põldudel kündvaid rahumeelseid traktoreid. Traktoristid, olles sunnitud avama tule kõigist pardarelvadest, andsid agressorile väärilise vastulöögi. Vaenlane taganes, kandis märkimisväärseid kaotusi tehnikas ja surnuid elavjõus. Nagu ütles meie erikorrespondendile sovhoosi direktor kindralleitnant Potapov, lastakse taoliste intsidentide kordumisel põldudele uued kombainid, mis partei ja rahvas on sovhoosile usaldanud.” (lk 21)

“Vastavalt NSV Liidu ja USA kokkuleppele tuumarelvastuse vähendamise kohta on mõlemas riigis alustatud tuumalõhkepeade likvideerimist. Et see on aga Semipalatinski kandis tekitanud nurinat kohaliku elanikkonna hulgas, otsustati edaspidised lõhkamised läbi viia asustatud punktidest mõnevõrra kaugemal.” (lk 22)

“Neil päevil on oodata NSV Liidu ja Jaapani autoehitajate ühisfirma loomist. Läbirääkimised on lõppfaasis, kokkuleppele tuleb jõuda veel vaid ühes – milline nõukogude detail autodele paigaldatakse.” (lk 22)

Sofia Samatar – How to Get Back to the Forest (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

YA laadis lugu tuleviku repressiivsest ühiskonnast. Teatud vanuses lapsed eraldatakse peredest ja kasvatatakse edasi laagrites, et nii vormida neist ühiskonnale sobivad liikmed. Õpitakse, suheldakse eakaaslastega, saadakse täiskasvanuks. Mõni aastakäik õpetatakse teenindajateks, mõni läheb tootvale tööle, pooled aastakäikudest jätkavad sõjaväes.

Aga sellega asi ei piirdu. Et kodanikke kontrolli all hoida, on neisse opereeritud-sisestatud aparaat, mis neid rahulike ja kuulekana hoiavad (noh, et eritab vajadusel inimkehha mingeid aineid). Ja et tegemist pereväärtusi teatud määral vajava ühiskonnaga, siis laagris olevad lapsed peavad looma nö ema- ja isakujud, mida siis peab austama jne (eesmärgiks oligi, et pärisvanemad oleks ununenud). Neid omalaadseid tootemeid tuleb kaasas kanda ja austust avaldada. Ütleme nii, et lapsed pole sellisest ühiskonnaõpetusest just ülemäära vaimustunud – eriti veel kui murdeiga märatseb peas ja kehas. Aga eks mässamisel on oma hind ja kõige sobimatumad kaovad...

Loo puhul siis tegemist minajutustaja tagasivaatega ühele dramaatilisele laagristseenile, kui ta sõbranna ärgitas süsteemi vastu tegutsema. Tüdrukute kamp küttis üksteist üles ja püüdis seejärel üheskoos välja oksendada seda kehas peituvat aparaati, aga ebaõnnestunult. Tõsi küll, peagi veetakse peamässaja nende hulgast minema. Ja nüüd siis teenindussfääris töötav ja laagrikaaslasega abiellunud naine nutab noorust ja mässajast sõbrannat taga. Ja seda, et nendega tehakse midagi kahtlast. Aga noh, küllap see kehaseade ta taas maha rahustab.

Robert Reed – Every Hill Ends With Sky (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Postapokalüptiline lugu ehk siis inimkond on massihävitusrelvade abil maamunalt pea pühitud, alles on vaid mõned ellujäänud võitjad ja mõned ellujäänud kaotajad. (Reed on varemgi inimkonda hävitanud.) Tuumatalv on kestnud tuhat päeva.

Aga enne selle inimeksistentsi tippsaavutuseni jõudmist tehti Maa peal mitmesuguseid asju. Muuhulgas hakati otsima märke teistest eluvormidest, mis ehk säilinud Maa ligipääsmatutes kohtades. Aastad mööduvad, ei leita midagi võõrast. Aja jooksul lahkuvad sellest uurimisgrupist osa teadlasi, et millegi viljakamaga edasi tegelda; nii saab grupiga liituda noor brasiillannast doktorant, kes nii saab võimaluse jooksutada arvutisimulatsioone sellest, milline või(nu)ks olla meie Päikesesüsteem areng peale Suurt Pauku. Jooksutab simulatsioone kuni seal hakkab korduma üks kindel stsenaarium – jah, tekkisid eluvormid, jah, seda kaks miljardit aastat varem kui Maal elu tekkis.

Kus on see imeline eluhäll? Veenusel. Veenus, mis nüüd selline elutu planeet. Kuna see planeet oli ja on “soojemas tsoonis” ehk Päiksele lähemal, siis toimus seal evolutsioon kiiremini kui Maal – millest järeldab doktorant, et ühtlasi jõudsid tollased veenuslased tehnoloogiani, millega Päikese käes kõrbestuvast planeedilt jalga lasta. Ja seda siis enne kui Maal tekkisid elusorganismid. Veenuslased rändasid edasi kuhugi süvakosmosse ja rohkem pole ehk siiakanti nägu näidanud.

Doktorant avaldab oma katsete järeldused ja see tekitab maalastes teatava diskussiooni. Viimase ühise projektina saadetakse Veenusele uurimissond, mis kraabib planeedi pinnalt kokku... midagi huvitavat. Aastaid uuritakse seda planeedi minisodi ja jõutakse järelduseni, et tegemist on eluvormiga (seni arvati, et venelased said kunagi Veenuse pilvedest midagi... sellelaadset). Ent seejärel puhkeb Maal apokalüpsis.

Saladuskatte all võib mainida, et see Veenuse eluvorm ei põhjustanud Maa hävingut. Küll aga oli sel doktorandil plaan, mida selle eluvormiga siis teha, kui inimkonnal asjad käest lähevad.

Et siis selline science fiction lugu (ilmunud hard SF kogumikus). Ühelt poolt laksakas vastu kõrvu, et Maa tulevik on nii näru. Teiselt poolt aga... aga vaat kui ongi Veenusel (Maa kaksikul!) eluvorme, ning universumis selline areng? Ja kas see oleks viimastele maalastele õlekõrreks, või vastupidi – vedas, et Maa on teiste eluvormide eest peidus olnud?

ulmekirjanduse baas

Jüri Ehlvest – Elumask (1998)

Arvatavasti tegu Ehlvesti halvima raamatuga, sonimine pulbitseb üle ääre ning kiim ja perverssused keevad pinnale. Autor on ehk kompinud, kui kaugele kirjutamisega minna, mida on võimalik minajutustajaga läbi mängida, kas kirjandustekstiks osutub kõik, mis lugeja ette pannakse (eks võimalus ole, et tegemist autori teisejärguliste tekstidega, mis sahtlist kokku kraapinud; aga see on väheusutav). Ühesõnaga, kokku on palavikuline pudru ja kapsad, mis jätab suhu üpris halva või segase maitse. Nagu öeldud, ehk see oligi autori eesmärgiks? Hetkiti lööb välja midagi ehlvestlikult vaimukat, mis aga mattub siis ülevoolava sonimise ja epateerimise alla.

Muidugi, sellist postitust kirjutades tunnen end mingi nõmeda moraalivingujana, kuid mis teha, see jutukogumik ei istunud. Kõik, mis särab, pole kuld jne.

sirp

Eno Raud – Karu maja (1972)

Raamat ülistab sõprust, laiskust ja loomulikke eluviise. Milleks metsseale oma kartulipõld, kui selle saak võib niru olla. Milleks karule maja, selle nimel tuleks paikseks jääda ja maja eest hoolitseda. Milleks toonekurele vegan eluviis, kui konnad on kõige toitvamad. Või siis jänes ja sokk, keda metsaelanikud sunnivad tegema asju, mida neil kahel õieti teha vaja pole – lihtsalt et teistel oleks tegevust, et saaks kellelgi naha üle kõrvade tõmmata. (Samas – vägivald puudub.)

Kogumiku vast melanhoolseim lugu on siilist, kes ostis linnast endale keedupoti. Pott on ilus (noh, see punane ja valgete täppidega), aga siili külastavad sõbrad... nemad pole rahul. Mäger ei mõista, miks potil sangad on. Kurg ei näe potil kellukest, mis toidu valmimisel helisema hakkaks. Jänes avastab, et pott on üldse seest õõnes. Siilil läks kuuldust meel üha kurvemaks, ja üksi jäädes hakkas pisarkalkvel õunasuppi keetma. See tuli imemaitsev ning nii sai heastatud sõprade vaimupimedusest ja kadedusest tehtud etteheited. Selline see sõprus on, alati ei saa sõpru usaldada, aegajalt peab endal pea otsas olema.

Lapsepõlvest on hägusalt meeles raamatu illustratsioonid, nüüd värskema pilguga vaadates näib metssiga päris bravuurika välimusega dändina, natuke naljakas on murumütsi kandev toonekurg. Miks sokul selline riidepalakas ümber kaela on, ei tea. Eks metsloomade riietumisega peaks kaasnema mitmeid probleeme – metsarägastikes liigeldes peaks riided kiiresti lagunema või veel hullem, okstesse-põõsastesse takerdudes osutuda surmalõksudeks. Rääkimata sellest, et sõrgade või käppadega on ehk päris keeruline rõivaid käsitleda.

Jüri Ehlvest – Krutsiaania (1996)

Iga kord Ehlvesti lugedes tõden vist omaette paatoslikult, et tegemist on parima unustatud eesti nüüdisautoriga. Võibolla eksin või pigistan silmi kinni, lihtsalt ei ole märganud, et viimasel ajal oleks raamatudiskussioonides Ehlvesti mainitud. Või et kas keegi väljaspool kirjandusuurijate ringkonda selle varalahkunud autori tekste enam loeb (noh, huvitav, kui palju lugejaid selliste tekstide jaoks üldse on). Tegemist siis pöörases soustis süüdimatu mõtteuidangutega ehk nagu minajutustaja ühes loos mainib, see on “müstiline realism”. Võib nii olla, võib ka mitte, võimalusi on mitmeid.

Jutukogu tekstid jagunevad laias laastus kaheks – on lühemad ja nö kergemad tekstid (“Ortopedia”, “Hädapidur”, “Kolmsada kaheksateist tuhat”, Kabalistide kolm lugu (I ja II puhul on raske uskudagi, et nende autoriks on Ehlvest, niivõrd... tavalised tekstid) ning siis ülejäänud, kus autor tulistab nii kuis soovib ja kirjutamise konventsioonid on vaid autori peas ehk siis mitte neis üldtunnustatud raamides, millega lugejad üldiselt tuttavad. Aga Ehlvesti tekstiloome ongi selline vaba ja lugejana on mõttetu midagi ette heita. Heas mõttes omapärast tuleb... austada.

Mõned tekstid töötavad oma pöörases tähenduskihtide ladumises ja lagundamises, mõned tekstid jäävad minu jaoks enamvähem sonimiseks (hakkasin otsa lugema “Elumaski”, esimesed 50 lk on ikka paras sonimine, mis tekitab hetkel pettumust). Autori loodud maailmu võiks vahel pidada muinasjutuliseks, fantaasia ja irreaalsus lippab ja viskleb kasvõi lõigusiseselt ning aegajalt tekib segadus, et kuidas siis jutulõng korraga sinna või kolmandasse kohta jõudnud, millised assotsiatsioonid käituvad harjumatult või on nö tunnetuslikult harivad või lihtsalt arusaamatud.

Mõnel juhul võiks pidada Ehlvesti tekstimasinat kui meetodiks lugeja õrritamiseks või ninapidivedamiseks – olenevalt sellest, kui tõsiselt (või pühalikult, seegi on võimalus) autor ise oma loodut võtab (ja muidugi, lugejat ei saa ületähtsustada). Pidevalt on tekstis häid või jaburaid kilde, mida samas on raske kontekstist välja rebida; sest kontekst, see aina pulbitseb ja petab, ning nii peaks tsiteerima pigem paar lehekülge ülesehitavat teksti, et naljakas koht just “õigelt” mõjuks. Näiteks alljärgneva tsitaadi võtsin selle veidra mõtte tõttu, mis jõuab millegipärast Gagarinini – aga eelnev jutt egiptuse jumalate peakujudest ei hakanud sisse trükkima, sest muidu saab internetis ruum otsa.

“Pärast istusin kuninglikus söögisaalis ja vaatasin Rubensi asju. Hea kunstnik. Rubensi naised on hoopis maalähedasemad, meenutavad eesti talunaisi ja samuti komi naisi. Eestlaste põlgus oma pärisolemise vastu ürgemadena on nii määratu, et isegi pornograafiakunstist impordivad nad neid peenikesi pikakoivalisi. See on puhas egiptuse mõju. Egiptuse taevas oli naisjumalus, tema jalad ulatusid maailma servast taevani. Kreeklastel toimusid jumalate jagelemised kuskil üsna lähedal, aga egiptlased vajasid endi viimiseks sinnapoole erilisi laevu ja täpseid arvutusi päikese osas, selleks rehkenduseks kasutasid nad püramiide. Kristlaste taevasse ulatusid naise jalad kuidagi vahendatult püha vaimu läbi, sestap polnud nende pikkus absoluutarvudes nii väga oluline. Pealegi toimus neil logoi spermatikoi liikumine pigem ülalt alla, egiptlastel aga sai järjest olulisemaks liikumine alt üles. Veel selle sajandi Loren ja Monroe olid üsna komi-permi tõugu, värvusfotograafia iseärasused, plakatikunsti areng ja lakkamatu vajadus midagi müüa tõid tänavapilti tagasi puhtegiptuse tüübi, põhimõju oli selles Juri Gagarinil, kes elustas muinasegiptuse sonimise võimalusest jõuda erilise sarkofaagi abil taevasnaise üska. Lahkusin söögisaalist.” (“Anamnees”, lk 82)

Raamat käsitleb omal moel ehk ka hulkurlust selle hädades ja rõõmudes. Lugude jutustajad on kas Euroopas kahtlastel missioonidel või siis tegutsevad hüperaktiivselt kuskil kohalikus ruumis. On sellised... kahtlased ettevõtmised (mis küll vist müstika abil seletatavad). (Vist.) (No see märkus hulkurluse kohta seepärast, et järele mõeldes või meenutades käib tekstides üks pidev sagimine.)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Will Self – Hullumeelsuse hulgateooria (2015)

Mingil imelikul kombel pidasin algselt seda raamatut romaaniks ja olin igati õnnelik, kui kuuenda looni jõudes olin aegajalt tabanud tekstides korduvaid tegelasi. Ja mõtlesin, et “ah et siis selline romaan”. Ent raamatu kaanepilti otsides sain juhuslikul kombel teada, et tegemist siiski jutukoguga (teatavasti ükski tervemõistuslik kirjastus ei tõlgi jutukogusid). Ja see tõi hingerahu, sest romaani tuleb tervikuna võtta, aga jutukogu... selle puhul võib rahumeeli tõdeda, et see või too ei jätnud erilist muljet ja rohkem sellele tähelepanu ei pööra. Jutukogu lugemine, see on hea võimalus lugejana laisk olla!

Raamatu kõik lood käsitlevad omal viisil probleeme terve mõistusega, selle puudumist või kaotamist. Viie loo puhul puutub jutustaja kokku nö hullumeelsuse või teistsugususega, millega ta siis omal kombel kas kohaneb või alla vannub. Ühe loo (“Ainurakne”) puhul on jutustaja ise selgest mõistusest (või millestki sellisest) kuskil teisel pool, eks selle meeleoluga erineb tekst raamatu üldisest tonaalsusest (Mart Kalvet leiab Eesti Päevalehes, et tõlkija on just selle tekstiga vähe puusse pannud – lugu jääb tõepoolest häguseks). Üldiselt on lugude jutustajateks üksikud nooremapoolsed intellektuaalid, kes siis puutuvad kokku argielu häirumisega. Tõsi küll, niisamuti erandiks (kui mõnus oleks teos kokku võtta ühe lausega, eksole) on raamatu nimilugu, mis käsitleb pealkirjas olevaid sõnu ehk teooria looja esitab mälestuslikus võtmes enda ja kaasvõitlejate käänulist teed hullumeelsuse hulgateooria loomise ja praktiliste kasutusviisideni. Teadushuumor või nii.

“Adam Sikorski oli hüljanud robustsed biheivioristlikud mudelid, mida ta doktorantuuris nii suure rõõmuga oli loonud. Ta ei teinud enam rottidest alkohoolikuid, heroiinisõltlasi ega vargaid, et lihtsalt oma võimeid näidata. Nüüd tegi ta armadillidest anorektikuid, narvalitest neurasteenikuid ja veohobustest väeteid vääksuvaid agorafoobe.” (“Hullumeelsuse hulgateooria”, lk 157)

Ühesõnaga, jutukogu intellektuaalsete või veidrate huvidega lugejatele. Vast meelelahutuslikumaks tekstiks on “Kuidas mõista ürgbororosid”, mis autori juttudele tüüpiliselt jõuab käänuliselt nö paremate paladeni ehk siis ühe erandliku Amasoonia hõimu kirjeldamiseni – nimelt leiavad need, et kõik on hall, igav ja tüütu. Ja tõepoolest, kes nendega kokku puutuvad, leiavad selle hõimu olevat hal, igav ja tüütu – isegi sõjakas naaberhõim on loobunud nende peksmisest, sest see on... hall, igav ja tüütu. Bororod kui sellised tekitavad probleeme antropoloogidele, kes neid uurida püüavad. Uurimisobjekti saab kenasti osadeks jagada ja süstematiseerida, ainult et see on antropoloogidele endile äärmiselt... hall, igav ja tüütu töö. Muutu või uuritavate vastu vägivaldseks.

“Igal sõnal on ürgbororo keeles hulk erinevaid muutelõppe, mis väljendavad teatud laadi tülpimust või sellega seotud meeleseisundeid, näiteks osavõtmatust, igavust, loidust, roidumust, masendust, ükskõiksust, väsimust ja nii edasi. Lurie tegi selle vea, et tõlgendas ürgbororo keelt nii, nagu “igav” oleks teatud sõnatüvi. Selle tulemusena tuvastas ta koguni kaks tuhat nimisõnafraasi sõnaga “igav”. Näiteks igav küttimine, igav korilus, igav kalapüük, igav seksuaalvahekord, igav usutseremoonia ja nii edasi. Ühest küljest on tal õigus – nimelt peavad ürgbororod suuremat osa oma tegevustest ajaraiskamiseks. Õigupoolest tähendab mõiste “praegu” ürgbororo keeles midagi taolist nagu “ajaraisk”.” (“Kuidas mõista ürgbororosid”, lk 104)

Selline raamat siis tervemõistuslikkuse murenemisest, uidang ja ekslemine. Õnneks pole tegu lugejat masendava või terroriseeriva maailmaga, on lihtsalt selline... teistmoodi tegelikkuse sissevurisemine. Kui mul oleks midagi öelda, siis ma ütleks. Aga mul pole.

päevaleht

tavainimene

Chris Lawson – Canterbury Hollow (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

On selline planeet nimega Musca, mille koloniseerimisega pandi aegu tagasi vähe puusse: nimelt osutus sealse päikese kiirgus palju ohtlikumaks kui teadlased esialgu arvasid. Lahendus leiti siis selles, et otsustati kolida planeedi sisemusse. Ent jälle tehti viga ja asuti liigse hooga planeedi sisse elamisruumi laiendama – tehti liialt palju ja hooletult. Lisaks veel see, et Muscal arvestati liialt paljude inimeste kohaloluga ning neid kõiki polnud võimalik ära toita. Järgmine lahendus – tuleb teha pimevalik neist, kes peavad teatud ajal elust loobuma (sest nii saab tegelikult ka orgaanilist väetist, millega teistele eluks vajalikku toota). Ent nagu ikka, hädad Muscaga ei lõppe – päikese tegevus läheb üha ohtlikumaks ja Musca on muutumas kolonistide järeltulijatele surmalõksuks.

“Canterbury Hollow was one of the great chambers that crowned their civilization: a wonder of engineering and of art, it had been carved in the shape of a cathedral window. Everyone came there when they died, for recycling. Here the bodies of the dead were committed to the huge bacterial vats that broke down flesh and bone and returned organics to the community.” (lk 641)

Lugu ise räägib tegelikult mehest ja naisest, kes on välja valitud elu loovutamiseks. Nad kohtuvad ja otsustavad üheskoos sooritada hüvastijätutseremooniaid. Ent selle käigus selgub nii mõndagi, mis võiks tegelikult nende elupäevi pikendada... kuid noored jätkavad oma surmateed.

Nojah, selline hukatuselugu, resignatsioon ja lootusetus. Kurblik värk.

ulmekirjanduse baas

Alastair Reynolds – The Water Thief (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Lugu tulevikuühiskonnast. On umbes 2030ndad, Kuu on jagatud eri võimude vahel ning valmistatakse ette suurema hulga inimeste sinna transportimiseks. Loo kangelanna Soya on aafriklanna, kes elab põgenikelaagris (kus täpselt, jääb arusaamatuks). Ta on seal juba kuus aastat olnud, ning lapse ja enda eluspüsimise nimel teeb ta võrgu kaudu erinevaid alltöid. Lülitud võrku, saad vahendajalt sobiva ülesande ning hakkad kuskil paiknevat robotit virtuaalselt juhtima, on see siis Antarktikas või Põhjameres või Hiinas. Tööpakkumised on sellised küberajastu mustatööliste omad – juhid puhastusrobotit või teed muid hädaabitöid. Soya unistab, et ta saaks nii palju krediiti kogueda, et leiaks parema elukoha. Selleks oleks vaja saada tasuvamate tööde peale, näiteks juhtima roboteid Kuul või kosmosejaamades. Lõpuks ta ühes hädaolukorras suunataksegi Kuule kiiret tööotsa tegema, ent seal läheb... natuke valesti.

Eks lugu ongi selline väike läbilõige võimalikust tulevikust. Käib üks suur töö, inimeste probleemid jäävad. Natuke arusaamatu on, et kas Aafrikas on mingi jama juhtunud, või on Soya puhul tegemist tavalise põgenikuga – tõsi küll, kord on juttu sellest, justkui oleks neid aafriklastest laagrielanikke algselt plaanitud Kuule viia, aga mingil põhjusel jäi see plaan katki. Eks siis keegi peab ka Maa peal tegema neid toetavaid töid, milleta muidu ühiskond toimida ei saaks. Ja selleks peab ajastule omaselt virtuaalselt käpp olema. Pole just lugu, mis paneks vaimustusest mõmisema.

Kai Ashante Wilson – The Devil in America (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

See lugu läheb vähe horrori kanti, võttes ette Aafrikast pärit maagia kohanemisest Ameerika oludega – et siis pärimuse järgi tegi kunagi kurat lapse ühele aafrika abielunaisele ja nende järglasest pärines edasi kummaliste ja maagiliste võimetega inimesed. Aga et üks neist püüti orjaks, kes veeti üle ookeani, jätkus see vereliin ameerika orjade hulgas – kuni siis nende dramaatiliste sündmusteni, mida käesolevas loos käsitletakse.

Eks natuke häguseks jääb, kas kuri on universiaalne või on kuidagi seotud selle vereliini kandjatega, kellel on siis võimalusi kurjale sellele vajalikke ohverdusi võimaldada – seda siis lepingu abil, mille kuri sõlmib vereliini järgmise pärijaga. Ent need lepingud on vägagi hukatuslikud, siis pole ka vereliini pärijatel just pikka eluiga. Ähmaselt võiks tõdeda, et mustanahaliste lintšimised on seotud selle kurja verehimuliste soovidega. Ahjaa, kuna kurja originaal oli üks müütiline koer, siis idee järgi on selle vereliini kandjatelgi võimalus / oskus neljajalgseteks muutuda – koos sellega kaasnevate heade ja veadega.

Selline müstiline lugu siis, siin antoloogias on muidki nõialugusid, küll juudi või korea või pakistani juurtega. Noh, kui need on vaid tõsimeelsed kangutamised kõiksugu küllusliku draamaga, siis need pole just mu lemmiklugude hulka kuuluvad, igavad või õigemini selline käsitlusviis just meeli ei eruta; ükskõik kui hästi ja osavalt need tekstid kirjutatud on.

Charlie Jane Anders – Break! Break! Break! (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Lugu, mis algselt ilmus ühes maailmalõpukogumikus. Maailmalõpp siin küll ei saabu, ent saame ikka kõverpeeglipildi uppivajuvast ühiskonnast, seda siis mitte just kõige selgema vaimuga poisi silme läbi. Rock Manning on kaskadööri poeg, kes on vist sünnist saati nii palju põrutada saanud (nagu isa kordab, kukkumine on oluline), et tal on tekkinud maailmast veidi vildakas mõistmine – muidugi, “aeg liigestest on lahti” ja samas teised koolilapsed pole niisamuti just kõige meeletervemad või empaatilised eksemplarid (millele omakorda lisandub tiinekate ebastabiilne ja paratamatu mässumeel – mis selles loos avaldub õige destruktiivselt). Rock teeb kaaslaste lõbustamiseks igasugu trikke, isegi koolikiusajad ei jaksa temaga jännata (välja arvatud see kõige hullem retsidivist).

Seitsmendas klassis tutvub Rock uue klassiõega, kes osutub õige heaks semuks, kellega koos igasugu jaburusi ja ekstreemsusi teha – ning mis veel tähtsam, nendest tegudest videote tegemine, mis netti laadimise järel osutuvad vägagi populaarseks. Mistõttu tüdruku õhutusel tehakse üha uusi ja uusi vingeid videosid, mida fännidele jagada. Rock saab selle käigus küll mitmeid uusi vigastusi ja luumurde, aga see on vahva vahva vahva. Ei saa öelda, et Rock on täielik debiilik (vabandust), nii jõuab mitmel korral järelduseni, et ta kaaslanna teeb paljusid asju vaid isikliku kuulsuse nimel, ning mõnigi trikk on tegelt päris surmav. Aga et päris maailmas toimuvad kõiksugu mässud ja on eriolukord, läheb noorte viimane videoprojekt vähe viltu.

Et siis selline... hüperaktiivse lapse eksalteeritud pilt ümbritsevast maailmast. Kõik on huvitav huvitav huvitav, mis toimub temaga seonduvas maailmas, see, mis mujal... selle põhjused jäävad arusaamatuks. Mis mässud, mis vägivald, mis julgeolekuoperatsioonid? Tore on ringi karata kaubamaja rüüstavas rahvahulgas, veel parem kui sellest saab laheda video filmida! Eks natuke õudne ole, et kujutatud noortemaailm on niivõrd väärastunud ja ennastimetlev, aga jah, eks noor ollakse vaid kord elus jne.

Kui nüüd mingil moel aus olla, siis ei oskagi öelda, on see lugu hea, normaalne või igav. On nagu... selline.

James Wesley, Rawles – Patrioodid 2 (2015)

Rawlesi kaht tõlget lugenuna ma ei mõista, miks see on eesti keelde tõlgitud. Sihtgrupiks võib muidugi olla Ameerika-, ellujäämis- ja relvahullud, aga ikkagi, milleks selline äärmuslik teos? Eks tuleb tunnistada, et veidralt põnev on näha niisuguse autori mõttemaailma (hea küll, vormiliselt on tegu ikkagi ilukirjandusega, seega ei tohiks samastada kirjutatut autoriga), aga kas sellele peab tõlkimist raiskama?

Kui raamatu esimene osa keskendus Ameerikat tabanud kaose ja kollapsi kirjeldamisele ning ellujääjate viisidele sellega toimetulekuks, siis teine raamat kirjeldab või fantaseerib, milline võiks olla jõhkrast kaosest tagasi korra poole liikumine. Kus valitseks õige Ameerika kord ja vabadus. Ameerika, mis koosneks lõdvemalt ühendatud osariikidest. Ameeriklased, kes ei vajaks toimimiseks föderaalvalitsuse hoolitsevat kätt, vaid nad saaksid ise hakkama (ja kui riik peaks midagi valesti tegema, siis... nad võtavad õigluse loomise enda kätte).

Teine raamat on ehk ulmelisem kui esimene, soovi korral võiks paadunud ulmeihaldaja esimese osa kasvõi lugemata jätta. Peale kriisiaastaid on viimaks saabunud olukorra normaliseerumine. Mitmed Idaho kandis tegutsenud röövlijõugud on purustatud või eemale peletatud ja seni omaette vastu pidanud ellujäänute grupid hakkavad tihedamalt suhtlema. Meie kangelaste maakonnas organiseeritakse koguni laat, kuhu kogunevad inimesed lähemalt ja kaugelt. Tehakse vahetuskaupa või siis tasutakse vanade hõbemüntidega – kulla väärtus on liialt suur, et sellega nö igapäevaselt kaubelda. Üks tegelane koostas nimekirja sellest, mida inimesed otsivad (nõutuim kaubaartikkel on hobune, mis on Idaho oludesse enam kui sobilik).

“Lisaks müügisiltidele oli külluses soovitud asjade silte. Mike tegi neist nimekirja oma märkmikku. Nimekiri sisaldas: relvavarustus, kergestisüttivad tikud, Masoni purgikaaned, kalaõnged, valgendi, küünlatahi rullid, hiire- ja rotilõksud, mittehübriidsed köögiviljaseemned, petrooleumilambi tahid, polüetüleenplastist kile, sool, esmaabisidemed, habemeajamisterad, piibutubakas, alumiiniumfoolium, Aladdini lambi kestad, väikeste jahiloomade püünised, kohvioad, hambaniit, pipar, taaslaetavad patareid D, AA ja 9VDC, suhkur, küpsetussooda, sipelgasprei, mängukaartide pakid, Zippo tulekivid, laste Tylenol-eliksiir, toruteip, hambaharjad, riidest mähkmed, saapapaelad ja penitsilliin. Ta täitis veel ühe veeru soovitud taaslaadimise vahendite ja laskemoonaga. Taaslaadimiseks: suurte vintpüsside süütelaengud, sütikunõelad, 3031 ja 4831 suitsuta püssirohi, Bullseye püstoli püssirohi. Laskemoon: .308 Win, .30-06, 7,62 x 39 mm Vene, .45 ACP, .38 Special, .303 Briti, 9-mm, .30-32, .22 pikk vintpüss, .22 Magnum, .243 Winchester, .45 Colt, 12-kaliibrilised number neli ja seitse haavlitega ning .44 Special ja/või Magnum.” (lk 12)

Aga... olukorra rahunemisega tekib omakorda kartus, et keegi või miski tahab võimu enda kätte krabada. Ja tõepoolest, korraga ilmub lennuk, mis toob saadiku, kes teavitab kohalikke Ameerika presidendi käskudest. Jääb selgusetuks, millisel alusel peaks selle mehe käes võim olema, kes on ta selleks valinud. Nagu peagi selgub, on tegemist hüpiknukuga – nimelt on saabunud Ameerikasse ÜRO rahuvalvajad ehk Euroopa riikides moodustatud väekorpused, mille eesmärgiks on kasseerida sisse võlgu, mida Ameerika halvad juhid olid eelmistel aastakümnetel võtnud ja mis lõpuks viiski Ameerika sellise krahhini (kas tegelikult pole suurimaks võlausaldajaks Hiina?). Ka Euroopas oli toimunud midagi äärmuslikku, kuid autor jätab selle täpsustamata.

Igatahes, vabadele ameeriklastele ei meeldi need okupatsiooniväed ja kollaborandid ning puhkeb aastaid kestev Teine kodusõda. Et ÜRO vägedel on suur tehniline ülekaal (eurooplastest mainitakse eelkõige sakslasi ja belglasi, aga on ka itaallased, inglased ja austerlased; et eurooplased kasutavad muuhulgas nõukogudeaegset rasketehnikat), tuleb ameerika vabadusvõitlejatel pidada nende vastu geriljasõda – millele siis eurooplased-okupandid vastavad omapoolsete jõhkrate repressioonidega.

“Blanca Doyle paranes järk-järgult oma haavadest. Lisaks reiehaavadele avastati, et ta oli lennuki allakukkumisel murdnud oma vasaku käe randme. Juba kakskümmend viis päeva pärast oma operatsiooni komberdas ta karkudel ringi. Oktoobriks oli ta jõudnud kepini ja tema ranne oli peaaegu paranenud. Viiendal novembril ta teatas, et on rase.” (lk 193)

Tekst on siis nö ulmelisem, aga samas peab autor tuttaval viisil pikki loenguid sellest, millist taktikat või ettevaatusabinõusid sellises olukorras kasutada. Sõjategevuse käigus hävitatakse meie kangelaste hoolsalt ehitatud kindlustalu ja teksti edenedes pole nad enam niivõrd esiplaanil, rõhk läheb laiema pildi edasiandmiseks. Karm kodusõda leiab viimaks oma lõpu ja eurooplastest rahuvalvajad tunnistavad oma kaotust. Okupandid jäävad kontinendile lõksu – nad kas lunastatakse kulla eest välja või ostavad nad endile Ameerika kodakondsuse, kõige karmimad sõjakurjateod hukatakse (aga seda ei tehta massiliselt). Konstitutsiooni viiakse sisse parandused, osariigid saavad suurema sõltumatuse, kodanikel on õigus olla hambuni relvastatud jne. Ameerika on ameeriklaste endi asi, ükskõik mida muu maailm heaks arvab (ehk siis tagasi isolatsioonipoliitikasse? Kuigi lõpus mainitakse, et mingi aeg aidati relvadega nt Hispaania ja Soome vabadusvõitlusi). Raamatu viimane peatükk on juba õige ülev ja kirjeldab järgmise põlvkonna ilusamat tulevikku. Pole just kena toon tsiteerida raamatute viimast lõiku, aga sel romaanil lõpeb lugu nii (üks neiu imestab, et kaasüliõpilasel on loengus istudes poolautomaatne põues):

“Professor põimis sõrmed vaheliti ja toetas käed kõnepuldile. Ta jätkas: “Ülikoolil ei ole poliitikat tulirelvade kandmise kohta, ükskõik, kas need on varjatud või mitte. Ega tohikski olla. Muidugi on avalik tulirelvade kandmine suurlinnades mõnel viimasel aastal järk-järgult moest läinud. Neil päevil ei ole tänavatel palju kuritegevust. Sellegipoolest on selle noorhärra valik relva kanda ükskõik mis põhjusel tema enda asi. Ta on suveräänne kodanik ja sõltumatu. Riigil ei ole selles küsimuses mingit ütlemist. See on rangelt individuaalne valik ja jumalast antud õigus. Õigus hoida ja kanda relva on absoluut, mille on kindlustanud õiguste eelnõu. Peaksin teile ka meenutama, et see on üks peamisi põhjusi, miks me veetsime neli kohutavat aastat, võideldes Teises kodusõjas. Kui kiiresti me unustame. Hakkame nüüd loenguga pihta, eks ole?”” (lk 265)

Ikkagi, miks sellist raamatut eesti keelde tõlkida? Et keegi reaalselt prooviks, kuidas koostada termiitgranaati (raamatu algul on küll advokaatide koostatud pikk ja hoolikas hoiatus mitte katsetada raamatus toodud õpetusi). Vähe piinlik on lugeda sellestki, kuidas jumalasõna käsitletakse. Okei, sellise raamatu maailmapilt on mulle lihtsalt mõistmatu.

Rachel Swirsky – Grand Jeté (The Great Leap) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Antoloogia pikim lugu on ühtlasi... üks igavamaid. Muidugi on see küllastatud emotsionaalse pinge ja kõiksugu pisaraid välja pigistava draamaga – ja sellised narratiivid võidavadki kultuuris kõiksugu auhindu, aga no igav on. Et siis, üle viiekümne lehekülje juudiulmet lähitulevikust.

Mara on tütarlaps, kes on vähki suremas. Ta balletitantsijast ema suri mõne aasta eest, ja leiutajast isa on perekonda tabanud tragöödiatest enam kui murtud. Vähk õgib tüdrukut, ravi ega miski ei aita, päev päevalt muutub Mara olemine üha vaevalisemaks, ta ei suuda enam liikuda, vahel vaid liigub majas karkude abil ringi. Öösiti vaatab isa ukse peal voodis lebavat tütart, kes teeskleb magamist, sest valud ei lase tal olla.

Siiski ei piirdu isa vaid tütre ja oma hingevaludele kaasaelamisele. Et ta on ikkagi hea leiutaja ja tal on sidemeid sõjaväega (sest tsiviilkasutuses sellist tehnikat ega teadmisi pole), ehitab ta... bioroboti, mis on täpselt Mara moodi. Ja mitte ainult – mees viib tütre niikaugele, et see laseb enda aju skaneerida, mistõttu peaks biorobot omandama ühtlasi Mara kogemused, tundmused ja mälu; ühesõnaga kõige selle, mil põhineb inimolendi emotsionaalne olemasolu (füüsilised parameetrid on isa saanud enne tütre lõplikku haigestumist). Marale see koopia-mõte ei meeldi, aga viimaks adub... tema sureb, isa elab. Robot-Mara käivitumine õnnestub, ta on kõik see, mis Mara võiks haigestumata olla. Ent keegi ei oska sellest rõõmu tunda. Õige tütar on suremas ja kade, et temast jääb järele selline robotjäljend. Biorobot on solvunud, et isa / looja ei võta teda täisväärtusliku tütrena. Isa on vähe piinlik ja muidu südametunnistuspiinad, nähes samaaegselt toas surevat tütart ja keldriruumides askeldavat koopiat.

Ja nii edasi, lõpuks saab lugu südantlõhestaval moel ka oma lõpu. Lugu toimub ehk lähitulevikus, aga millises just, seda on autor vabalt võtnud. Majapidamises on kasutuses tehisintelligents ja muidugi see ulmeline biotehnoloogia ise. Samas on isa vanavanemad Auschwitzi koonduslaagrist eluga pääsenud ja Mara ema oli endisest Nõukogude Liidust pärit balletitantsija, kes ühel välisreisil “ära hüppas”. Ühesõnaga, on kokku segatud tuttavalt mõjuv lähiminevik ja võimalik lähitulevik. Lisaks on tekstis olulisel kohal juudi kombestik ja nende usuküsimused. Biorobotit võib pidada omamoodi golemiks, igal juhul teeb isa juttu, et kui “tütar” nö vanemaks saab, tuleb ta kehasid vahetada jne, et kõik ikka loogiline oleks. Milline dramaatika ja kaotusvalu ja meeletus, kas pole? Ehk siis emoulme täiskasvanutele.

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II (2015)

Jätkub Tšonkini trilooga ja kangelane Tšonkin ise jääb vähe tahaplaanile – tähtis on nüüd see, mida teised kujutlevad ette vangis istuvast lollikesest ja tema vahiposti kaitsmisest. Kui selline nürimeelne olevus suutis lahingut lüüa nõukogude sõjaväelastega, siis... sellele tuleb seletus leida (mis päästaks karistusest oma naha). Ametivõimud ei tohi häbisse jääda, kui kohalikke elanikke (kes teavad juhtunust kõige enam) järjest võltsiga üle kallata, siis mingi hetk ehk võltsist saabki kõverreaalsus, nõukogude reaalsus.

Nagu öeldud, on Tšonkin selles osas küllaltki tagaplaanil, seeasemel saavad sõna kolka lihtsurelikud ja võimuesindajad, episoodiliselt koguni Beria, Stalin ja Hitler. Tšonkini veider juhtum on liivatera, mis paneb ragisema masinavärgid (nagu selgub, koguni muudab 1941. aasta Moskva pealetungioperatsiooni) – mitte et see juhtum oleks kuidagi maailma revolutsiooniliselt raputanud tegu, kuid juhuste ja eneste puhtaks pesemiste laviinis... lihtsalt juhtub nii. Inimesed teevad karjääri ja neid lastakse maha, juhuslikud nahapäästmised muudavad kümnete ja sadade elusid ja saatuseid. Külalollikesest saab... kuulsa Golitsõnite aadlisuguvõsa deemonlik järeltulija (nt lk 333-334). Mitte et Tšonkin ise karvavõrdki mõistaks, milliste valede karussell on ta isiku pöördumatult endasse tõmmanud. Tema oskab vaid igisegadusse sattunult kohmata “kel vaja, see teab”. Riigi sõjalised (ja muidu eksistentsiaalsed) ebaõnnestumised, selle taga peituvad kindlasti vaid sisevaenlased.

Voinovitši tekst on kõverpeeglis panoraamvaade nõukogude ühiskonna ebareaalsusest, jaburusest ja sõgedusest. Totalitaarse ühiskonna toimimine, kus päid võetakse maha etteantud plaane ületades. Sõgedus, rumalus, sotsiaalne maniakaalsus rohujuuretasandist tipuni (eks mingil moel oleks vaieldav, et kas külaelanikud on niivõrd erinevad oma eellastest; või kui nii edasi mõelda, siis kas ametnikudki on oma eellastest teistmoodi). Sümptomaatiline on romaani algul vangis istuvale Tšonkinile jutustatav lugu, kus nõukogude korda vihkav ja seda õõnestada püüdev monarhist kirjeldab oma aastaid kestnud karjääri nõukogude bürokraatias (vt alltoodud tsitaat lk 30-31). Mida lollim ja tõpralikum käsuandja ja kaasamäägija, seda edukam karjerist. Mees sattuski lõpuks vangi seepärast, et ta jõudis oma karjääriredeliga niivõrd rumalate ülemuste ringkonda, et tema arust pidid need olema niisamuti temasugused nõukogudevastased... aga võta näpust – nad olid vaid töllid, kelle selgrooks vaid vankumatu režiimitruudus (kuni muidugi vahelevõtmiseni, mil tuli tunnistada spioneerimist mõne nõukogude vaenlase kasuks).

Esimese osa naer läbi pisarate on muutunud kangemaks või hädisemaks – järele on jäänud muie läbi järeleandmatu ajupeksmise. Muidugi, tegemist on kunstiliste liialdustega, aga arvatavalt oli toonane olukord omaaegsetele kõvasti traagilisem ja idiootlikumgi. Võiks ju silmi kinni pigistada ja öelda, et selline rajujabur asi oli võimalik vaid Krasnoje ja Dolgovi sugustes pärapõrgutes... aga vaevalt. Omal moel muutub raamat väsitavakski, tekib üleküllastatus sellest tõpralikust ühiskonnast lugemine, et nagu... palju võib seda rauda taguda? Palju.

Eks raamatus toodud ohtrate iseenesest jaburate situatsioonide üle võiks naerda või itsitada, aga kuidagi... õudne on.

“Kuid see keel... See suur ja võimas... Ei, te lihtsalt ei kujuta ette, kui raske see on. Mõned tarkpead naeravad praeguste juhtide üle, selle üle, kuidas nad erinevaid sõnu hääldavad. Kuid te proovige rääkida nagu nemad, mina olen proovinud ja tean, mida see maksab. Niisiis, ma seadsin endale eesmärgiks omandada see kohutav keel täiuslikult. Aga kuidas? Kus on selle kursused? Kus on õpetajad? Kus on õpikud? Kus on sõnaraamatud? Mitte midagi ei ole. Nii ma siis käisin mitmesugustel koosolekutel, istungitel, parteikonverentsidel, kuulasin, jälgisin, panin kirja ja pärast kodus, lükanud kõik riivid ette, kordasin peegli ees sosinal: mitirialism, impiriokritism, ekspropritoride ekspropritseeriminel, ja rahvvaheline tertsinaal. Noh, niisugused sõnad nagu silistlik-kommunislik omandasin ma põhiliselt ära ja kasutasin neid vabalt, aga kui tegemist oli prilitariaadi higimooniaga, siis ma higistasin, keel läks sõlme ja ma nutsin jõuetustundest. Kuid ma olin saatanlikult järjekindel ja sain hakkama määratu kangelasteoga. Juba aasta pärast kasutasin ma täiesti vabalt ja peaaegu automaatselt: kilometr, norsugu, konkretne. Kuid mõnikord kasutasin ma selliseid väljendeid ja kõnekäände, et koguni kogenud parteilised seltsimehed ei saanud aru, mida need tähendavad. Noh, näiteks, mida teie arvates tähendab niisugune sõnaühend: põlmandus totme sisivistmine? Kas saite aru?” (lk 30-31)

“Kuivõrd Revkin osutus samuti küllaltki tähtsaks tegelaseks, ehkki mitte nii tähtsaks, nagu seda oli Tšonkin, kästi panna ka tema omaette kongi. Vanglaülem vanemleitnant Kurjatnikov ei osanud midagi paremat välja mõelda, kui paigutas endise sekretäri ühte kongi oma lehmaga ning oli sunnitud leppima sellega, et Revkin imes öösiti salaja lehmalt piima.” (lk 259)

“Golubev läks koju tagasi, sidus padja ja teki kimpu ning viis kontorisse. Dunja-muti tühjast tarest leidis ta kaks ämbrit puskarit ja viis ka need kontorisse. Seal keeras ta ukse lukku, jõi, küttis ahju ja jõi jälle, lamas diivanil, hüppas püsti, vehkis kätega, heitis uuesti pikali ja mõtles, vahel endamisi, sagedamini valjusti, et millest küll niisugune idiootlik elu tuleb? Kes selles süüdi on: kas inimesed või süsteem? Ega jõudnud kuidagi tõeni välja: ühest küljest kujundaksid nagu inimesed süsteemi, aga teisest küljest koosneks süsteem nagu just neist endist.” (lk 280)

Jonathan Strahan – The Best Science Fiction & Fantasy of the Year. Volume Nine (2015)

Selle 2014. aasta parimate ulmejuttude antoloogia lugemise järel võib teha ühe imeliku järelduse – pole vahet, kas autor on naine või mees, ühtviisi häid või keskpäraseid lugusid kirjutavad mõlemast soost autorid (muidugi, tegemist on ühe antoloogiaga ja muidugi oleks mõneti ennatlik teha kõiksugu järeldusi vaid ühe kogumiku põhjal). Kui siia on kokku valitud 28 teksti 27 autorilt, siis suuremat rõõmu pakkusid 11 lugu, millel autoriteks 6 naist ja 5 meest, mistõttu jäi naisautoritest nagu... positiivsem mulje (kuigi, nagu öeldud, keskpäraseid või igavaid lugusid kirjutasid võrdselt mõlemast soost autorid).

Hea lugu on üldiselt kiiksuga või humoristlik. Keskpärane lugu... dramaatiline kangutamine või rahvuslikud-postkoloniaalsed-vähemuste teemadel. Muidugi, igal reeglil on erandid ja oleks äärmiselt rumal mõelda, et ulmekirjandusel ei sobi ükskõik millist teemat käsitleda. See oleks vaba mõtte surm ja mandumine mingiks mõttetuks žanriulme lõputuks enesekorduseks (ja niimoodi enesetühistamiseks). Vähemuste teema jääb igavaks siis, kui see vaid prevaleerib ja lool pole tugevamat lisamõõdet (jällegi, see samas sõltub lugeja ootustest).

Õnneks ei pidanud kogu raamatu kaanest kaaneni läbi lugema, nii pärines kolm teksti varem loetud Strahani koostatud “Reach for Infinity” antoloogiast (ei saa öelda, et need kolm lugu oleks seal ohhoo-efekti tekitanud). Eks siin kogumikus on mõned lood, mille puhul ei leia mingisugust eripära, et see tekst peaks mingilgi moel esileküündiv olema, aga eks maitsed ja koostamispõhimõtted on erinevad.

Muidugi on rõõm avastada selliseid autoreid, kellest varem pole midagi lugenud (Beukes, Nix, Goss, Link, Black). Tore on kohata autoreid senikogetud headuses (Parker, Arnason; mingil moel oli Abercrombie kergeks pettumuseks, aga ikkagi rohkem mokkamööda kui antoloogia keskmine lugu). Mõnus on avastada midagi positiivset võrreldes varem loetuga (Liu, Kelly, Bear).

Lõpetuseks tuleb ausalt tõdeda, et ma ei mõista senimaani, mis täpselt on science fiction ja mis fantasy, aga selgelt vaheldusrikkam on lugeda antoloogiat, kus need kaks on koos.

Lauren Beukes “Slipping” 6/10

Paolo Bacigalupi “Moriabe's Children” 4/10

Usman T. Malik “The Vaporization Enthalpy of a Peculiar Pakistani Family” 4/10

Kelly Link “The Lady and the Fox” 6/10

Holly Black “Ten Rules for Being an Intergalactic Smuggler (The Successful Kind)” 6/10

Ken Liu “THE LONG HAUL from theANNALS OF TRANSPORTATION, The Pacific Monthly, May2009” 6/10

Joe Abercrombie “Tough Times All Over” 6/10

Genevieve Valentine “The Insects of Love” 4/10

Nicola Griffith “Cold Wind” 4/10

Caitlin R. Kiernan “Interstate Love Song (Murder Ballad No. 8)” 5/10

Greg Egan “Shadow Flock” 5/10

K.J. Parker “I Met a Man Who Wasn't There” 6/10

Rachel Swirsky “Grand Jete (The Great Leap)” 4/10

Alice Sola Kim “Mothers, Lock Up Your Daughters Because They are Terrifying” 5/10

Garth Nix “Shay Corsham Worsted” 7/10

Karl Schroeder “Kheldyu” 5/10

Ellen Klages “Caligo Lane” 4/10

Kai Ashante Wilson “The Devil in America” 4/10

Michael Swanwick “Tawny Petticoats” 5/10

Ian McDonald “The Fifth Dragon” 5/10

Amal El-Mohtar “TheTruth About Owls” 4/10

Tim Maughan “Four Days of Christmas” 3/10

Elizabeth Bear “Covenant” 6/10

Theodora Goss “Cimmeria: From The Journal of Imaginary Anthropology” 7/10

Peter Watts “Collateral” 5/10

Eleanor Arnason “The Scrivener” 7/10

James Patrick Kelly “Someday” 6/10

Ellen Klages “Amicae Aeternum” 4/10

Theodora Goss – Cimmeria: From The Journal of Imaginary Anthropology (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Järjekordne tore SFF lugu, mõneti ühes sängis Liu tekstiga – ehk siis seekord on teadusartikli maiguline lugu. Ungari päritolu autor Goss on aga sellise teadusartikli üpris fantastiliseks ja äraspidiseks pööranud.

Nimelt, ameerika antropoloogiatudengid ja nende juhendajad on leidnud endale imaginaarse antropoloogia valdkonnast põneva eksperimendi. Ehk siis professor annab ülesande, et tehke mulle üks kujutluslik paik kõige oma ajaloo ja kommetega. Tudengid “leiutavad” Cimmeria nimelise kandi, mis asub kuskil Ida-Euroopas Musta mere lähedal. Asi osutub teadusringkonnas populaarseks, nii tegeldakse ühes teises ülikoolis Cimmeria naabermaa Sarmaatia loomisega (neil kahel üsna terav ajalooline side). Ja seejärel – tudengid siirduvad kohapeale uurimistööle. Cimmeria on üsna kolkalik Ida-Euroopa riigike, viimati nagistanud iseseisvuse pärast Venemaaga (cimmerialasi aitasid siis ameeriklased sõjalise abiga; siseprobleemide käess vaevlev Ukraina hoiab kõrvale), kombed on õige vanapoolsed, aga noh, ei midagi äärmuslikku. Kohapeal avastavad üliõpilased, et nende kujutluste Cimmeria on reaalsuses mitmekesisem – nagu selgub, on neil raske kohalikega rääkida, sest cimmerialaste keel on palju rikkalikum kui see oli käsitletud seminaride ja artiklite fantaasiates. Kohalikud on ühelt poolt lõbustatud ja teisalt solvunud, et ameerika tudengid neid enda väljamõeldiseks peavad – aga noh, eks ameeriklased olegi veidrikud.

Tudengid tegid oma vahel ülemeelikutes teoreetilistes aruteludes ühe väikse tähelepaneku, millel on, nagu selgub kohapeal välitöödel, ootamatu tagajärg (üks teine vähe veider aspekt, mida tudengid on kohalike uskumustele on omistanud, on kasside austamine – mistõttu on Cimmeria kassidest üsna üleujutatud, no sel peaks päris jõhker ökoloogiline jalajälg olema). Nimelt ei tunnistata siin kaksikute olemasolu. On üks laps ja siis teine ühemunaline on selle “nähtamatuks” varjuks, kes “ainust” last kõikjal saadab; kõigile inimestele on ta, ee, nähtamatu. Asi läheb keeruliseks, kui selle uurimuse autor hakkab lähemalt sõbrustama valitseja vanima tütrega, kel on selline... kaksikõde. (Ka loomade puhul tunnistatakse pesakonnast vaid üht järglast – ok, see jäi nüüd mulle selgusetuks.)

Et Cimmerias on kujunemas rahutu olukord (naabrid Sarmaatiast ja Scythiast ei anna rahu ja mahitavad rahurikkujaid), siis laseb valitseja oma tütrel abielluda uurijast noormehega ja saadab need kaks (ehk kolm) eralennukiga Ameerikasse (sest tegemist ikkagi sõbraliku riigiga). Noormehel tundub nende uus elukord üpris veider, abielunaine käib ülikooli ettevalmistuskursustel, varjuõde istub kodus ning vahib telekast uudiseid või siis seda, mida värske abielupaar koduseinte vahel teeb (hiljem küll hakkab noorpaarile süüa valmistama). Nagu ikka, varjuõde eksisteerib uurija silmades, ta naine ei mõista sõnagi, kui mees teeb juttu sellest kaksikõest (kaetud söögilaud... lihtsalt on). Kuid ühel õhtul töölt naastes tabab meest põrutav üllatus...

Kui hiljuti sai kiidetud ungari tõlkejuttude antoloogiat, siis Gossi tekst võinuks vabalt selleski kogumikus ilmuda (okei, kas teda peaks ungari autoriks pidama?). Reaalse ja fantastilise maailma piir saab mitmel korral edukalt hägustatud... elagu imaginaarne antropoloogia! Kahtlemata selle antoloogia üks põnevalt fantastiline lugu, selliste mõnusate tekstide avastamine annab mingigi õigustuse ulmeantoloogiate läbirehitsemisele.

Genevieve Valentine – The Insects of Love (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Igav müstiline lugu kahest õest ja nendevahelisest sidemest. Loo jutustajast õde uurib putukaid, salapärane õde aga osaleb valitsuse salajastes projektides. On 21. sajand, tekst leiab lõpu vist 2046. aastal. Salapärane õde läheb kaduma, jutustajast õde püüab leida, et mis temaga juhtuda võis, millised mineviku vihjed võiks saladusloori kergitada.

Lugu on korralikult kirjutatud (kõik need viited entomoloogiale ja ökoloogiale), üksikindiviidi seisukohast lähtudes arvatavasti päris dramaatiline, aga no kuidagi ei hakanud minu peal tööle. Küllap oleks pidanud lahtimõtestama loo entomoloogilised osad, aga mitte ei viitsinud. Sest olen laisk. (Veider (või siis mitte), ka esmatutvus Valentine'i loomega jättis uimaseks.)

Ken Liu – THE LONG HAUL from THE ANNALS OF TRANSPORTATION, The Pacific Monthly, May 2009 (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Alternatiivajalooline lugu sellest, kui... eelmisel sajandil poleks olnud õnnetust “Hindenburgi” tsepeliiniga ja see õhuliikluse tehnoloogia oleks jäänud laiemasse kasutusse – ning mis veelgi huvitavam, oleks tõusnud 21. sajandi algul eriti populaarseks peale seda, kui USA otsustas omapoolselt vähendada keskkonna saastamist:

“Originally designed as a way to protect domestic manufacturers against Chinese competition and to appease the enviromental lobby, the law imposed a heavy tax on goods entering the United States based on the carbon footprint of the method of transportation (since the tax was not based on the goods' country-of-origin, it skirted the WTO rules against increased tariffs).

/-/

A long-haul zeppelin cannot compete with a 747 for lifting capacity or speed, but it wins hands down on fuel efficiency and carbon profile, and it's far faster than surface shipping. Going from Lanzhou to Las Vegas, like Icke and I were doing, would take about three to four weeks by surface shipping at the fastest: a couple of days to go from Lanzhou to Shanghai by truck or train, about two weeks to cross the Pacific by ship, another day or so to truck from California to Las Vegas, and add in a week or so for loading, unloading, and sitting in customs. A direct airplane flight would get you there in a day, but the fuel cost and carbon tax at the border would make it uneconomical for many goods.

/-/

A typical zeppelin built in the last twenty years, cruising at 100 mph, can make the 6900-mile haul between Lanzhou and Las Vegas in about 63 hours. If it makes heavy use of solar power, as Icke's Feimaotui is designed to do, it can end up using less than a fraction of a percent of the fuel that a 747 would need to carry the same weight for the same distance. Plus, it has the advantage I'd mentioned of being more accommodating of bulky, irregularly-shaped loads.” (lk 122-123)

Tekst on kirjutatud matkides ajakirjade pikki olemuslugusid (või kuidas see õige termin ongi) – ajakirjanik teeb kaasa reisi kaubatsepeliiniga Hiinast Las Vegasesse (seda siis üle põhjapooluse), mille käigus ta annab elava ülevaate tsepeliinide kasutusest ja selle edasistest perspektiividest ning inimestest, kes sellel õhulaeval töötavad – ameeriklasest ja hiinlannast abielupaarist, kuidas nad paari said (mees ostis vaestest oludest pärit noore naise), kuidas nad omavahel teravad nurgad maha hõõrusid ja seeläbi teineteist täiendama hakkasid. Kuid pole vaid kiidulaul, ajakirjanik kogeb reisil arktilist tormi, mis nende tsepeliini pillutab, kuni... Ühesõnaga, see noor hiinlanna toob endaga kaasa ka iidseid hiina tarkusi.

See Liu lugu on esindatud tervelt kolmes aasta parimate ulmelugude antoloogias, ja tõepoolest, miks mitte, tekst on eripäraselt kirjutatud, jäljendades päris loomutruult seda ajakirjade elamuslugude (?) dramaatilis-lääget stiili, mis peaks keskmist inimest lummama. Ja eks see ameeriklase ja hiinlanna ühtesaamislugu on selline... esmapilgul vähe häiriv, aga samas need inimesed on kenasti klappima hakanud, ehk siis seepärast võib vaadata mahedamalt inimkaubanduslikule aspektile. Ja muidugi tsepeliinid ja nende taastärganud populaarsus, see vast igati rõõmuks vanatehnika austajatele.

Hanno Ojalo – Kuramaa 1945. Eesti Laskurkorpuse viimane lahing (2014)

Ojalo püüab siin raamatus kokku võtta seda, kuidas lõppes Teine maailmasõda Eestimaa kandis. 1944. aasta lõpuks oli Eesti alad nõukogude vägede poolt ülevallutatud ning lähim sõjatander asus Kuramaal, kuhu oli suurem sakslaste vägi kotti jäänud – ja selline seis jäi seal sõja lõpuni. Kuramaa katelt püüti nõukogudelaste poolt kuue suurema operatsiooniga lahendada, ent kindlalt kindlustunud saksa vägesid ei õnnestunud suurt kottida – seda eriti olukorras, kus nõukogude merevägi oli üsna hädas sakslaste mereväega ning seetõttu oli saksa vägedel kuni kevadeni toimiv varustustee emamaaga (ühelt poolt toodi varustust ja vahetusmehi, teiselt poolt toimetati Saksamaale vägesid, haavatuid ja põgenikke).

Ojalo pakub ajaloolaste uurimustele tuginedes välja, et algselt oli Kuramaa sakslastele vajalik selleks, et mingil moel mitte lasta kogu idarindel Saksamaa peale paiskuda. Eks päris palju nõukogude vägesid oligi Kuramaa piiramise ja vallutamisega seotud (algul 4 rinnet), aga noh, nõukogudelastel oli niiehknaa massi kordades rohkem. Ja peale esimesi koti purustamiskatseid oli nõukogude väejuhatusel omakorda soov, et Kuramaalt ei toimetataks Saksamaale vägesid appi (seda siiski tehti), ja nii tahtsid nemad hoida siinset olukorda niivõrd pinges, et sakslased meritsi ei saaks emamaale suuri jõude toimetada. Ja et sakslasi pinge all hoida, toimetati Lätti Saaremaa lahingutest taastuv Eesti Laskurkorpus, et see osaleks järjekordses, kuuendas Kuramaa lahingus, mis jäi ka viimaseks suuremaks Kuramaa operatsiooniks (korpuslased arvasid, et mai algul oleks neid uuesti rünnakule saadetud, aga õnneks jõudis enne Saksamaa kapituleerida). (Kuigi ehk rahvuskorrektsem oleks rääkida Saksa ja Läti vägedest, oli läti sõjaväelasi Kuramaal tegutsemas siiski alla 10% kogu saksa sõjamasinast.)

Raamatus on Eesti Laskurkorpuse lahingutegevusele Kuramaal pühendatud küllaltki vähe lehekülgi, küll on aga Ojalo kirjeldanud sellele eelnenud, kaasnenud ja järgnenud olukordi – eestlaste, lätlaste, sakslaste ja nõukogudelaste vaatepunktidest. Kuidas 1944. aastal peale Eesti lahinguid formeeriti laskurkorpus ümber, mis sai eesti väeosadest peale sõda. Eestlastest abiväelased, kes jäid Kura kotti, ja nende erinev saatus. Läti mehed nii punaväes kui sakslaste poolel, niisamuti Kuramaa elanikud ning läti- või nõukogudemeelsed partisanid. Saksa vägede saatus alates 1944. aastast kuni peale sõda. Nõukogude väejuhatuse teod sõja ajal ja peale kapitulatsiooni väljakuulutamist. Ojalo sümpaatia kuulub pigem neile, kes pidid kogema nõukogude okupatsiooni.

Eks Eesti üleokupeerimise lahingute järel vajas Punaarmee värsket verd ja nii täienes 1944. aasta mobilisatsiooni järgselt laskurkorpus üsna mitmesuguse kontingendiga (erinevalt sakslastest võeti nüüd väkke ka kuni 51. aastasi mehi) – nii sattus sinna mehi, kes olid eelnevalt osalenud või olnud seotud sakslaste või soomlaste vägedega. Sellistel meestel oli kolm võimalust – peale kontrolli nad kas saadeti laskurkorpusse, pandi tööpataljonidesse ümber kasvama või siis vangistati. Nii mõnigi eelistas sõdimisest pääsemiseks üles tunnistada paar väiksemat pattu ja nii sattuda näiteks Kirde-Eestisse ülesehitustöödele tööpataljonide koosseisus. Aga jah, laskurkorpus oli nüüd tänu 1944. aasta mobilisatsioonile suurem kui see oli olnud Venemaal peale formeerimist. Kuigi Kuramaal kaotati surnutena tuhat meest, polnud see siiski nii hull hakklihamasin kui Velikije Luki – Kuramaal sai surma või haavata umbes 40% isikkooseisust, Velikije Lukis oli see kuni 75%. Et tegemist sõja lõpuga, polnud väejuhatusel enam probleeme “reeturitega”, kes vastaste poole hüpanuks – Eesti oli okupeeritud, polnud enam kuhugi minna. Ja niiehknaa tegeles agar nõukogude julgeolek kahtlase elemendi sõelumisega (ülesehitustöödeks oli käsi vaja; nii oli näiteks invaliididel kergem sõjavangistusest pääseda – kui nad olid niikaugele jõudnud).

Kui Velikije Luki raamatus püüdis autor enamvähem neutraalne olla, siis nüüd, mil ainestik on seotud Eesti ja selle naaberalade saatusega, on autor oma mõtete või emotsioonide esitamisega vabam. Seetõttu ei saa öelda, et raamat suuresti meenutaks tõsist ajaloouurimust, on pigem selline... rikkaliku faktikogumiga Ojalo nägemus. Okei, see pole päris see, mida ma mõtlen. Eks see ole igavene küsimus, et kui nähtav või varjatud peaks olema ajalookirjutaja enda nägemus – kui see on niiehknaa igas ajalooteoses sees.

Hugh Howey – Silmapete. Esimene osa (2015)

Keskpärane postapokalüptiline romaan ühiskonnast, kes elab maa all suures punkrisüsteemis, mis ulatub 144 korrust maa sisse ja sealt edasi on veel kaevandused ja nafta ammutamine. Mis õigupoolest on põhjustanud maapealse hävingu, seda ei teata, punkri esimene korrus ulatub osaliselt maapinnale ja nii on võimalik jälgida seal toimuvat – aga see on üks hall ja morn hävinguala, eemal on näha mägesid ja majavaremeid. Kuid et seda vaatepilti näha, tuleb väheseid illuminaatorilaadseid aknaid (ja andureid?) puhastada sodist ja tolmust, mida tuul ringi keerutab.

Puhastamist teostavad nö surmamõistetud (ehk “puhastajad”), need inimesed pakitakse skafandritesse ja saadetakse maapinnale käsnaga klaase puhastama. Skafander siis selleks, et maal on mürgine õhk (radiatsioon?) jne. Kuigi puhastamisele saadetavad ähvardavad seda tööd mitte teha, lähevad nad maapinnale jõudes millegipärast väga elevile ja asuvad aknaid pesema... ja seejärel surevad piinarikkalt, kuna skafander laguneb. Aga noh, nagu tehnikud iga kord lubavad, on seekord skafander täiendatud ja parandatud, ja ehk seekord... (Ei jäänud meelde, et kas muidu oleks puhastajatel võimalik peale tööd punkrisse naasta.)

Punker on jagatud mitmeks tasandiks – on adminstratiivalad, infotehnoloogia, põllumajandus ja masinistid (jällegi, jääb õigupoolest selgusetuks, et kui kaua see punker olnud ja kuidas seal ellujäämistehnoloogia õigupoolest võimalik on). Liikumine selles süsteemis on päris vaevaline, seda tehakse mööda “trepikoda”. Nii võtab kogu punkri läbimine ülalt alla minnes kaks päeva ja tagasi üles umbes neli päeva. Eksisteerib teatud arvutisüsteem, kuid sellega kirja saatmine on päris kallis, nii toimetavad kirju ja teateid hoopis kandjad, kes selle lõputu üles-alla tippimisega saavad tavainimesest palju paremini hakkama.

Et tööd on erinevad, on vastuolusid valgekraede ja tahmanägude vahel. Siinsed valgekraed tegelevad ühtlasi arvutisüsteemi korrastamisega – mis koges midagi ränka peale viimast punkrit tabanud ülestõusu, niiet sealt on hävinenud või kustutatud teave selle hiigelpunkri varasemast ajaloost. (Kuna puudub ajalugu, ei saa ka otseselt mõelda, et tegemist miski fantaasiaga Maa tulevikust?) Salajutud käivad, et varasematel aegadel oli seal pidevalt mässusid – aga miks ja mille vastu, ei osata arvata, ja teatud teemadel arvamine on keelatud. Üleüldse on punkrisüsteemis sisse viidud mitmed ranged reeglid ja keelud, mille vastu eksimisel võivad olla rängad karistused – näiteks puhastajaks saatmine. Et eksisteerimiseks on napid ressursid (või no kuidas üldse seal maa all puu- ja köögivilju nii edukalt kasvatatakse?), siis on ka laste tootmine ja seksuaalsed lõbud piiratud – peale mõne punkrielaniku surma korraldatakse paaride vahel loterii, võitjad võivad aasta jooksul vabalt last teha.

Noh, selle triloogia (?) esimese osa konflikt seisneb selles, et see punkriühiskond on lõplikult minemas pahade jõudude meelevalda (sest nemad valdavad infot – kes ei tea minevikku, see elab tulevikuta). Nad on aastakümneid manipuleerinud punkri elanikega, aga nüüd... hakkavad siidikindaid käest viskama. Ja seepärast hukkuvad mitmed toredad inimesed, kellega jõuame raamatu lehekülgedel tutvuda (ja omal moel sümpaatsekski muutuda). Ja kui lõpuks peategelane Juliette / Jules täisvereliselt tegevustikku sekkub, siis temaga... Ühesõnaga, morn värk ja lootusetus.

Eks siin on igasugu maailmaehitust ja dramaatikat ja konflikte, aga see on loona vähe tuim, mingi kiiks jääb puudu, et seda loomet eripäraseks pidada. Järgmises osas siis näeb, kas mängu astub uus peategelane või naaseb praegune imenaine, kellest ometi jäi üks romantikaliin susisema. Või mis põhjusel peaks seda naist elus hoidma.

martinson ja sõbrad

Joe Haldeman – Sleeping Dogs (Year's Best SF 16, 2011)

Veteran naaseb planeedile, kus ta on mitukümmend aastat tagasi sõdinud ja selle käigus sõrme kaotanud. Ja tal pole sellest sõjakäigust mingit mälestust – on vaid meeles see missioonile mineku algus ning seejärel tagasiteel ärkamine (näputuna). Nimelt kasutab Konföderatsioon oma sõdurite puhul tehnikat, millega blokeeritakse nende mälus missiooniaja mälestused ja nii välditakse posttraumaatilist stressi. Mälestused pole kustutatud, need on lihtsalt... levist väljas. Ja see veteran tahab nüüd teada, mis õieti juhtus sellel planeedil, kuidas ta sõrme kaotas, miks tal on tunne, et midagi on nihu. Temasuguste veteranide hulgas kasutatakse mälu taastamiseks teatud tablette, mis mõjuvad siis, kui kohapeal tekkiv visuaalne pilt leiab mahasurutud mälupiltidest vaste ja siis koged seda, mida missiooni ajal tegid.

Nojah, veteran siis pääseb peale mõningate raskuste sellesse lahingupaika, kus ta sõrmest ilma jäi... aga midagi ei juhtu, ei mingit äratundmist või erutust või midagi. Pettunult otsustab tagasi sõita... kuni jõuab ühe majani, mille juures hakkab keha mälutaastustablettide mõjul õige erksalt tööle. Ja asjad, mida ta kogeb, on üsnagi erinevad Konföderatsiooni ametlikust ajaloost.

Et siis jah, kui lasta miski ilmatum korporatsioon oma mälu kallale, sellest head villa ei saa; hea kui oled takkajärgi vähemalt hästi tasustatud. Üsna tavapärane lugu, on eksootikat, on psühholoogilist pinget, on paratamatust.

ulmekirjanduse baas

Hanno Ojalo – Velikije Luki lahing. Eesti Laskurkorpus võitluses Velikije Luki pärast 1942-1943 (2014)

Raamatus on ülevaade Nõukogude armees sõdinud eesti sõjameeste saatuseteest Teise maailmasõja ajal Velikije Luki vallutamiseni. Mil viisil peale Eesti okupeerimist tekkisid eestlastega nõukogude väeosad, kuidas toimus mobilisatsioon peale Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõja algust, kuidas enne Saksa vägede omapoolset Eesti okupeerimist eestlastest mobiliseerituid ja tegevväelasi Venemaale toimetati ja mis seal edasi sai. Edasi sai see, et eestlased kui kahtlane element saadeti isemajandatavatesse tööpataljonidesse. Ojalo kaldub arvama, et tööpataljonidest nö rahvusväeosadesse pääsemine oli pigem kasuks – nõukogude poolel sai sõjategevuses arvatavalt vähem mehi hukka kui nendes tööpataljonides võinuks saada... Tõsi küll, autor märgib sedagi, et just see esimene sõjatalv oli kõige rängem ja järgnevatel talvedel tööpataljonides enam sellist suremust polnud.

Rahvusväeosasid, millest hiljem sai Eesti Laskurkorpus, hakati moodustama 1941. aasta lõpust. Eesmärgiks oli pikemas perspektiivis neid kasutada muuhulgas Nõukogude Eesti vabastamiseks – ja muidugi ühe näitena Nõukogude Liidu rahvaste ühtehoidvusest. Kas ja kui palju õhutasid eeste väeosade loomist eestlastest parteitegelased, jääb selgusetuks. Umbes 75% koosseisust oli Eesti Vabariigi taustaga mehed, ülejäänud Venemaa eestlased ja teised rahvused – mistõttu nõukogude sõjaväelastel oli tõsiseid kahtlusi eesti väeosade usaldusväärsuses, eriti kui paljudel juhtivatel kohtadel oli EV sõjaväelasi. Seetõttu tööpataljonidest pääsemine ei tähendanud mingil juhul nõukogude julgeolekuaparaadi käest pääsemist (ja rindel ootasid omakorda tõkestussalgad). Eks suureks probleemiks oli varustuse küsimus. Väljaõpe kestis tolle aja kohta ebaloomulikult kaua, alles 1942. oktoobris suunati eesti diviisid rindele, ning detsembris paisati laskurkorpus Velikije Luki alla. Kus nõukogude väejuhatus tegi oma prohmakaid ja eestlastel esines lojaalsusprobleeme.

“3. löögiarmee kaotused operatsioonis olid hirmuäratavad. Ka ametlikel andmetel oli see ilmselt ainulaadne sõjaline operatsioon, kus kogukaotused ületasid lahingut alustanud vägede arvu! Velikije Luki operatsiooni alustasid venelased 86 700 mehega, kaotused olid aga 104 022 meest! Selline suhe on võimalik vaid juhul, kui 3. löögiarmeed toetati pidevalt rohkearvuliste reservüksustega. 3. löögiarmee alustas operatsiooni 7 diviisi ja 4 brigaadiga, lõpetas aga 13 diviisi ja 17 brigaadiga.” (lk 226)

Ojalo on materjalidena kasutanud Eestis ja mujal ilmunud nii nõukogude ajal kui hiljem uurimusi ja mälestusi; nagu ta rõhutab, pole mingil juhul tegemist ammendava ülevaatega Eesti Laskurkorpuse moodustamisest ja esimesest operatsioonist. Rangelt võttes pole tegemist ajalooteadusliku uurimusega, see on pigem laiemale lugejaskonnale mõeldud teos – samas on kasuks tollase sõjaajaloo tundmine (mulle on hämar see, et mitmel puhul viitab autor sellele, kuidas osa endise EV ohvitserkonnast pääses sõja algul hävitamisest – et viidi Nõukogude Liitu kursustele ja ei vangistatudki). Taotletud on ainese võrdlemisi tasakaalustatud käsitlemist, vahel küll laseb Ojalo end lõdvemaks ja esitab emotsionaalsemaid arvamusi. Eks mõnel marurahvuslikul lugejal ajab arvatavasti harja punaseks nõukogude materjalide ulatuslik kasutamine, aga nagu autorgi ütleb, tuleb sellesse infosse suhtuda reservatsioonidega – kulda annab sellestki välja uhtuda.

Cat Rambo – Clockwork Fairies (The Mammoth Book of Steampunk, 2012)

Päris tore romantiline lugu, mis jutustatud inglasest õpetlase poolt, kes püüab abielluda ekstsentrilise lordi tütrega. On vaid mõned probleemid – lord peab noormeest tühiseks tüübiks, kes jahib ta pärandust. Tütar on samamoodi ekstsentrik, keda huvitab pigem mehaanika saladustest ja seadustest ning kel pole seltsielu kommetest aimugi. Tütrega on veel see probleem, et ta on... tumedanahaline. Aga nagu haritud noormees leiab, küll neiu abielludes ja lapsi saades loobub sellisest ajuvabast eneseteostusest jne. Pealegi, ega siis sellise nahaga neiul saa olla kosilasi. Eks neiulegi meeldib too tarmukas noormees, omal moel ajab huvitavat juttu filosoofiast jne.

Lõpuks õnnestub neiu ballile meelitada. Kuid oh häda, seal tutvub too ühe iiri aadlikuga, kes huvitub vägagi naise mehaanikauurimustest... peategelane küll sekkub sellesse keskustelusse, aga tutvus on juba sobitatud ja edasi ei lähe nii nagu kombeks või armastusromaanidele kohane.

Normaalne lugu vähe veidra lõpuga. Plussiks haritud peategelase vaatenurk, kes on üpris põlastav progressi suhtes (hoidku jumal Darwini eest). Tore meelelahutus.